“Mida sa teeksid kui ma päästaksin su elu?” Sellise küsimuse esitas Pärsia kuningas Küüros mässajate pealiku Cagularile vahetult enne tema hukkamist. Cagular vastas: “Kuningas, ma teeniksin sind kõik mu elupäevad”. Meie arust on täiesti mõistlik pakkuda oma eluaegset teenistust kui kuningas armu annab. Cagular samuti sai aru, et kuna ta oli päästetud, siis oli ta kohustatud teenima.

Matteuse 8 peatükis me loeme, et Peetruse ämm oli haige ja palavikus. Jeesus tuli Peetruse majja ja 15 salmis on kirjas: “… Ja Jeesus puudutas ta kätt, ning palavik lahkus temast. Ja ämm tõusis üles ning teenis teda..”  

Emad, vanaemad ja ämmad… Ma arvan, et neis kõigis on midagi sarnast. Niikaua, kuni nad hingavad, nad töötavad. Hetkest kui Peetruse ämm oli võimeline voodist välja tulema, oli ta tagasi köögis, teenides külalisi. Mina oleks võibolla öelnud: “Rahune maha, vanaema! Sa olid just voodis haige… sa ei pea kohe praegu külalisi teenindama! Las keegi teine toob teed ja küpsiseid.” Aga kuidas ta oleks saanud seal lihtsalt lamada? Jeesus oli teda puudutanud ja tervendanud. Ta tundis, et tema kohus on tõusta ja teenida neid. Pane tähele, et Jeesus ei peatanud teda. Vahest ta isegi ootas just sellist reaktsiooni. 

Ro 1:14,15 Paulus ütleb: “Ma olen nii kreeklaste kui umbkeelsete, nii tarkade kui rumalate võlglane. Seepärast olen valmis ka teile, Roomas asuvaile, kuulutama evangeeliumi..”

Näete, et Pauluse aegadel mõtles juudi eliit, et Jumala valitud rahva jaoks oli ükskõik milline paganate teenimise vorm, kui õilis ja suuremeelne annetus väärtusetutele paganatele. Aga Paulus nägi ennast kui kedagi, kellele Jumal on suurt armu osutanud ning seetõttu tundis ta end olevat võlgnikuna kogu maailma ees. Tema jaoks ei olnud evangeeliumi kuulutamine paganatele kui  heategevuslik üleolev käitumine, vaid ainus viis, kuidas vastata Jumala võrratule armule ja halastusele. Paulus mõistis, et ta oli päästetud selleks, et teenida.

Paulus jätkas kirja roomlastele, öeldes, et nad peavad oma ihud tooma elavaks ohvriks Jumalale ning lisas “see on teie mõistlik jumalareenistus” (Ro 12:1). Teiste sõnadega, see ei ole mingi eriline teene, mida te Jumalale osutate. Tema ostis ja lunastas teid Oma Poja verega. Ta vabastas sind patust ja sidumistest. Ta on õnnistanud sind kõige vaimuliku õnnistusega  Kristuses. Kõige selle valguses, mis Ta sulle teinud on, on sinu alistunud teenimine lihtsalt “mõistlik”. Sina oled päästetud selleks, et teenida.

“"Kes annaks mulle vett juua Petlemma kaevust, mis on värava juures?", ohkas kuningas Taavet (2.Sa. 23:15). Kui kolm sõdurit kuulsid seda unistavat häält, siis nad võtsid oma mõõgad ja kadusid öösse. Neile ei olnud antud käsku või kohustust seda teha, aga olles juhitud millestki suuremast kui kohustus - armastusest kuninga vastu – nad murdsid läbi vilistlaste leeri, ammutasid vee ja tõid selle Taavetile.   

Taavet oli sellest nii liigutatud, et ei suutnud  sundida end vett jooma… selle asemel ta valas selle Issandale. Talle ei avaldanud mõju see risk, mida mehed olid enda peale võtnud. Sõduritelt nõuti niigi, et nad eluga riskiksid. Nad ei teinud seda Iisraelile, Juudale, sõjas või lahingus. See oli isiklik ohver Taaveti jaoks ja kindlasti hinnalisim, mis tema heaks kunagi oli tehtud. 

Keegi ütles mulle:  “Ma ei tunne oma südames koormat mingi rahva pärast”. Nende mõtetes vabastab see nad evangeelsest teenistusest. Aga kas sa armastad Jeesust? See on tõeline küsimus. Ja sellest piisab, et valada oma elud meie Kuninga ette. See on ambitsioon, mis on suurem soovist edendada Jumala Kuningriiki või edendada Jumala rahvast või isegi jõuda kadunud maailmani. Esmane ja parim motivatsioon ongi armastus. Armastus Tema vastu, Kes armastas meid nii palju, et valas välja oma pisarad, vere ja elu.

Kui me saame selle elu anni, mis maksis Talle kõik, kuidas me saame  tormata edasi oma ambitsioonide, himude ja rahulolu järele? Jumal hoidku selle eest. Selle asemel kartuses ja südamest tuleva armastuse tõttu oleme me kohustatud valama oma elud Tema ette joogiohvrina. Ärge eksige – see ei ole ajaraiskamine. See on meie mõistlik jumalateenistus. Me oleme päästetud selleks, et teenida.

Kui Kristus tuli, siis Ta tuli – sinu pärast. Oma täiusliku elu Ta elas – sinu pärast.  Tema pisarad, Tema higi, Tema veri olid – sinu pärast. Naelad, okkad, piitsad, rist, haud see kõik oli  – sinu pärast.

Kui ma oleksin hukkamõistmisel olev surmamõistetu ning armuandev palve valitsejalt jõuaks minuni just hetk enne minu piinavat hukkamist, siis ma tunneksin, et olen võlgu talle kogu oma elu ja veel enam kui ta tuleks ja istuks minu elektritooli või seisaks minu pihta tulistama hakkavate meeste ette või paneks oma kaela minule määratud poomisnööri. Kui ma upuks ja sa hüppaksid tormisesse ookeani, et mind päästa, siis ei mööduks päevagi, millal ma ei meenutaks sind sügava tänulikkusega ega laseks mööda ühtki võimalust, et sind teenida.

Kuidas peaksime me vastama Kristusele, Kes sisenes põrgu sügavusse, tõmbas meid välja neelaja lõugade vahelt oma kalli elu hinnaga? Meie südamed peaksid süttima selles piiritus halastuses ja isetus lahkuses. Me oleksime juba ammu pidanud valama oma elud Tema ette.

Vietnami sõjas oli üks Ameerika sõdur astumas peidetud maamiini otsa. Tema kaaslane, kes oli peitunud teisel pool lahinguvälja ehitatud barrikaadide taha nägi ähvardavat ohtu ja tõusis püsti ning hüüdis elupäästva hoiatuse. Sel hetkel sai julge noor mees kuulitabamuse ning see haav koheselt lõpetas ta elu. Aastaid hiljem, olles mälestusteenistusel USA-s oli ellujäänud sõduril võimalik kohtuda tema hukkunud sõbra perekonnaga. Sõbra poeg oli ainult seitsmeaastane ja tal ei olnud kunagi võimalust õppida tundma oma kangelasest isa. “Ma tahan, et sa teaksid” ütles sõdur noorele poisile, “Su isa päästis mu elu.” Väike poiss tõstis silmad ja pisarad voolasid üle ta põskede. “Härra”, ta vastas, “kas te olite seda väärt?”

Leonard Ravenhill esitas kunagi küsimuse: “Kas see, mille nimel sa elad on väärt Kristuse surma?” Ta ei päästnud meid, et me oleksime lakitud dekoratiivsed nipsasjad Tema taevases riiulis igavesest ajast igavesti. Meid on päästetud eesmärgiga ja selle eesmärgi täitmine on ainus vastuvõetav reaktsioon, mis meil võib olla  “nii suure pääste eest”.

Sul on kohustus, võlg, sundus ja vastutus Tema ees, Kes on andnud Oma elu sinu eest. Sa ei ole päästetud pääste pärast, aga sa oled päästetud selleks, et teenida. See on sinu mõistlik teenistus.

Allikas: http://cfan.org