Nagu võti, mis avab vanasõnalise Pandora laeka, mõjutasid 1948. aasta sündmused Iisraelis kogu maailma. Miks see väike maariba nii tähtis on? Teistel maadel vaieldakse, kakeldakse, vahetatakse omanikku ja kogetakse murranguid, kuid Iisraeli maa on midagi väga olulist. Ilmselgelt on 1948. aastal täiesti erinev tähendus nende jaoks, kes on konflikti eri osapooltel ja täiesti erinev tähendus teiste riikide jaoks. Mida see sinu jaoks tähendab? Aga mis kõige tähtsam: mida arvab Jumal sellest kõigest?
Mida tähendab 1948. aasta Iisraeli rahva jaoks
1948. aasta oli Iisraeli rahva kauaaegse unistuse täitumine. See tähendab suurt rõõmu, antud lubadusi ja turvalist varjupaika… Lõpuks ometi oma kodu.
Jumal rajas oma õiguse Iisraeli laiali hajutada vastavalt seaduses sätestatud õnnistustele ja needustele, kuid kui Jumal hajutas, võib Jumal ka uuesti kokku koguda. See on Tema suveräänne õigus. See maa kuulub Jumalale ja Ta jätab endale õiguse otsustada, kes sellel elama peaks. Seda kinnitas Ta Iisraeli rahvale 5. Moosese raamatus osana needusest, mis saab osaks Iisraelile lepingust lahkumise pärast:
“Ja Issand pillutab sind kõigi rahvaste sekka, ühest maa äärest teise…” (5. Moosese 28:64)
Lubadusi Iisrael taas kokku tuua leidub aga kogu Pühakirjas ja juudi rahvas on seda igatsenud juba kaks tuhat aastat. Juudi rahvas on sajandeid teadnud, et Iisrael pidi saama taastatud Piibli prohvetiennustuste kohaselt, ja ma võin teile kinnitada, et asendusteoloogial polnud nende mõtlemises kohta! Nad hoiavad kinni Jumala lubadustest prohvetite raamatutes. Ja need pole ainult siin-seal olevad ebaselged salmid – Tanach (Vana Testament) on neid täis ja igaüks, kellel on silmad, võib neid näha.
On palveid, mida alates templi hävitamisest aastal 70 pKr on peetud iga päev kolm korda päevas näoga Jeruusalemma poole (täpselt nagu Taaniel paguluses viibides). Siin on kaks Amida “18 õnnistust” – rituaalset palvet, mis peegeldavad hommikust, pärastlõunast ja õhtust ohvrit:
„Puhu suurt šofaari meie vabaduse eest ja tõsta lipp, et koguda kokku meie pagulased. Ja niipea kui võimalik, kogu meid kokku neljast maailmanurgast meie Maale. Õnnistatud oled Sina, Issand, kes kogud kokku oma rahva, Iisraeli, hajutatud.”
„Ja pöördu halastusega tagasi Jeruusalemma, oma linna, ja ela selles, nagu oled lubanud. Ja ehita see varsti, meie päevil, uuesti üles, et see püsiks igavesti. Ja kinnita seal kiiresti oma sulase Taaveti troon. Õnnistatud oled sina, Issand, kes Sa Jeruusalemma üles ehitad.”
Juudi rahva ja Iisraeli maa side väljendub ikka ja jälle juudi pühades ja rituaalides. Seda kuulutatakse paasapüha lauas (“Järgmisel aastal Jeruusalemmas!”), igapäevastes palvetes ja igas juudi pulmas: noorpaaridele ja nende külalistele tuletatakse meelde, et nad ei tohiks kunagi unustada Jeruusalemma ja peaksid seda oma suurimaks rõõmuks, vastavalt Psalmi 137 sõnadele.
See oli ka hädavajalik. Selle fakti tegi üheksateistkümnenda sajandi lõpus kindlaks Theodor Herzl. Herzl ei olnud palvemees, kuid ta oli pragmaatik. Pühendunud ateistina nägi ta sellegipoolest antisemitismi äärmist ohtu ja seda, mida tähendaks juudi rahva jaoks oma riik, mida oma koduks nimetada. Pärast seda, kui 1894. aasta Dreyfuse afäär näitas, et juudi rahvas ei saa isegi Euroopas õiglust oodata, hakkas Herzl tõsiselt juudiriigi loomise nimel pingutama. Ta korraldas 1879. aastal Baselis sionistliku kongressi, kus tegi järgmise avalduse:
„Baselis asutasin juudi riigi… Kui ma seda täna valjusti ütleksin, tervitataks mind üleüldise naeruga. Võib-olla viie aasta pärast ja võib-olla viiekümne pärast saavad kõik sellest aru” (Theodor Herzl, 3. september 1897.a.).
Irooniline, et viiskümmend aastat pärast seda, kui ta selle ennustuse tegi, võttis ÜRO vastu resolutsiooni, millega asutati Palestiinas juudiriik. See osutus elulisemaks, kui Herzl 1800. aastate lõpus ette kujutas. Juudi rahva jaoks ei olnud 1948. aasta mai sündmused mitte ainult kauaoodatud Jumala tõotuse täitumine, vaid ka varjupaigaks, kuhu põgeneda. Umbes kolmandik Euroopa juutidest elas holokausti üle. Sajad tuhanded, kellel ei olnud kuhugu minna, sattusid ümberasustamislaagritesse. Yad Vashemi holokaustimuuseumi andmetel viidi neis laagrites läbi küsitlus, milles küsiti 19 tuhandelt juudilt, kuhu nad minna tahaksid: 97% neist vastas, et Palestiinasse. Kui küsiti teise variandi kohta, et kui esimene ei õnnestu, vastasid sajad inimesed: “Kremaatoriumi.” [1].
Jumala sõrmejäljed
Suurema osa kiriku ajaloost ei teadnud kristlased, mida Iisraelile lubati, sest pärast pagulust aastal 70 pKr arvati, et Iisraeli roll on lõppenud. Sajandeid oli Piibel enamikule kristlastele suures osas kättesaamatu, tõsiasi, mis muutus alles tänu Piiblitõlgete kokkulangemisele ja trükipressi leiutamisele 16. sajandil. Kui see raamat jõudis usklike kätesse, siis hakkas kõik muutuma. Alates 17. sajandist näeme kasvavat arusaama, et Jumal ei ole Iisraeliga lõpetanud. 1754. aastal kirjutas John Wesley Iisraeli taastamise kohta: „Sellest suurest sündmusest in kirjutatud nii palju prohveteeringuid, et on üllatav, et ükski kristlane võiks selles kahelda.”
Isaac Newton sai kuulsaks oma teaduslike avastuste poolest, kuid ta tegi ka mõned olulised avastused Piiblis. Tema kuju Cambridge’i Trinity kolledžis kirjeldab teda kui meest, “kes ületas intelligentsuse poolest inimkonna”. Tema matemaatiline geniaalsus ei piirdunud aga vaid kukkuvate õunte trajektoori jälgimisega. Ta oli entusiastlik Piibli ja eriti Piibli prohvetikuulutuste uurija.
Isaac Newton mõistis Pühakirja põhjal, et juudi rahvas viibib oma maalt eemal umbes kaks aastatuhandet. Veelgi enam, ta tegi Iisraeli tagasituleku kohta hämmastavalt täpseid ennustusi.
18. sajandil ütles Isaac Newton, et „kõigi asjade taastamise saladus peitub kõigis prohvetites”. Ta oli nii kindel, et igas prohvetite raamatus oli selgelt ette kuulutatud Iisraeli taastamist, et ta ei saanud aru, miks teised seda ei näe. Oma kaheksateistkümnenda sajandi alguses kirjutatud Ilmutusraamatu kommentaaris käsitleb Newton hiljem Taanieli 12:11–12 kirjeldatud aastaid 1290 ja 1335, mis viitab sellele, et need algasid aastal 609 pKr “või võib-olla veidi hiljem” [2].
Tema arvutuste kohaselt oleks üleskutse Jeruusalemma tagastamiseks ja taastamiseks pidanud kõlama 1895. või 1896. aastal. Herzli avaldus sionistide kongressil tehti 1897. aastal – kõigest aasta hiljem! Ja ta uskus, et 1335 aastat saab läbi 1944. aastal. See on väga lähedal aastale 1948, kas pole?
Paljud teised üheksateistkümnendal sajandil ühinesid taastamisliikumisena, uskudes, et Jumal taastab Iisraeli selle maa Piibli prohvetiennustuste kohaselt. Selle liikumise liikmete hulka kuulusid sellised kuulsad avaliku elu tegelased nagu Lord Shaftesbury ja William Wilberforce. Dr Paul Wilkinsoni sõnul: „Nad uskusid ennustuste otsesesse täitumisse. Ja selle raames – Issanda Jeesuse Kristuse peatsesse tagasitulekusse ja juudi rahva taastamisse sellel maal.”
Kuigi C.H. Spurgeon kritiseeris Darby dispensationalismi 1864. aastal, kui ta jutlustas Hesekieli 37. peatüki kuivadest luudest, öeldes, et “…peab olema ilmne, et nii kaks kui ka kümme Iisraeli hõimu tuleks taastada oma maale.” Lõpuks hakati neid küsimusi kirikus laiemalt käsitlema ja mõistma. Osa sellest uuest avastusest tõi kaasa uue kire misjoni vastu teiste rahvaste ja eriti juudi rahva seas. Nende siiraste püüdluste tõttu jagada evangeeliumi eelkõige juutidega, oli enne holokausti Jeesusesse uskuvaid juute umbes veerand miljonit.
Tõepoolest, Jeesus ise ütleb, et juudi rahvas peab oma maale tagasi pöörduma ja olema valmis Teda appi hüüdma, enne kui Ta naaseb:
„ Jeruusalemm, Jeruusalemm, kes sa tapad prohveteid ja viskad kividega surnuks need, kes su juurde on läkitatud! Kui palju kordi olen ma tahtnud su lapsi koguda, otsekui kana kogub oma pesakonna tiibade alla, ent teie ei ole tahtnud! Vaata, teie koda jäetakse maha, sest ma ütlen teile, et teie ei näe mind nüüdsest enam, kuni te ütlete: Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel!” (Matteuse 23:37-39)
Tegelege solvumisega
Iisraeli loomine 1948. aastal oli paljudele inimestele tõsine solvang. Iisraeli taastamine polnud aga Herzli idee. See oli Jumala idee. 1948. aasta on tunnistus, et me teenime Jumalat, kes peab oma lepingut ega murra oma lubadusi vaatamata meie käitumisele. See näitab meile, et Tema sõna on tõsi ja prohvetikuulutuste täitumine on meile märgiks, et kõik läheb Tema plaani järgi ja see plaan realiseerub meie päevil. Juudi usklike arv Iisraelis on hüppeliselt kasvanud 24-lt 1948. aastal enam kui 30 000-ni tänaseks ja kasvab jätkuvalt. Need kõik on märgid, et Jeesus on teel tagasi.
Iisraeli suhtumine kui „lihtsalt teise rahvasse” pole mitte ainult ebapiibellik, vaid ka patune. Iisrael ei meeldinud Jumalale, sest nad tahtsid olla nagu kõik teised rahvad (1. Saamueli 8:1–9) ning Moab ja Seir tegid saatusliku vea, öeldes: “Vaata, Juuda sugu on nagu kõik muudki rahvad!” (Hesekiel 25:8). Juuda koda ei ole nagu kõik teised rahvad. Ta pole teistest rahvastest parem ega halvem, kuid ta on võti. See on nagu maailma mikrokosmos, näide, mida Jumal kasutab kõigi maakera perekondade huvides ja Jumal valis Iisraeli, et see kõigi õnnistuseks läbi töötada. See hõlmab Tema plaanide arendamist Iisraeli taastamiseks. Kui Jumal hakkab seda perioodi lõpetama, muutub solvunud südamega tegelemine üha olulisemaks. Ees ootab veel katsumusi ja kurbust ning nagu Corrie Ten Boom ütles, muudavad need meid kas kibestunuks või paremaks, olenevalt sellest, kuidas me reageerime. Usaldus (usk) Jumala tarkusesse ja armastusse kõigi rahvaste vastu võimaldab meil usaldada Tema teid ka siis, kui need meid segadusse ajavad või solvavad ning usaldada Tema südant ka keset kannatusi ja valu.
Paljudele araablastele jättis 1948. aasta sügavad haavad. Araabia liidrid lükkasid ÜRO 1947. aasta jaotusplaani tagasi, kuid kui britid 1948. aastal lipu langetasid, kuulutati 14. mail välja uus juudiriik.
Samal päeval, 1948. aasta viiendal kuul, kell 17:00 ründasid viis araabia armeed vastsündinud riiki. Viis on Piiblis armu arv (mõelge Taaveti viiele kivile) ja Jumala armu läbi võitis Iisrael vaatamata uskumatutele koefitsientidele.
Kuid see oli verine, jõhker ja talumatu tragöödia nende jaoks, kes sattusid risttule alla.
Oluline on meeles pidada, et Iisraelile ei kuulutanud sõda mitte Palestiina, vaid Jordaania, Egiptus, Süüria, Liibanon ja Iraak. Sellel maal elavad araablased lihtsalt järgisid nende sissetungivate armeede juhiseid, lootes sionistliku plaani kiire lõpetamise järel oma kodudesse naasta. Paguluse ahastust tunnevad nüüd 1948. aasta põgenikud kogu Lähis-Idas, kellest paljud endiselt hoiavad leinates käes oma vanade kodude võtmeid.
750 000 põgeniku jaoks oli 1948. aasta katastroof, an-Nakbah. Juhtunu tegelikkus on piisavalt halb, kuid sellest ajast alates on seda süvendanud valed ja Araabia moslemimaailm on seda kasutanud hoovana Iisraeli vastu. Üks araablasest vend mõtiskles hiljuti, et kui nad oleksid 1947. aastal jagamisplaani Jumala suveräänse plaani osana aktsepteerinud, oleks nende elu palju lihtsam olnud. Jumala plaanide tagasilükkamine ei too kunagi kaasa õnnistust. Kuid solvunud südamega toimetulemine on äärmiselt raske. Iga usklik peab seisma valiku ees: jääda vihaseks Jumala peale või loobuda armulikult kibestumisest ja aktsepteerida Tema tahet ka siis, kui see teeb haiget. See on üks raskemaid väljakutseid elus.
On araablastest usklikke, kes on selle väljakutse vastu võtnud ja võtnud vastu Jumala südame Iisraeli jaoks. Meie lepitus ja ühtsus ülistavad Jumalat, eriti kui see on meile raske. Andestamine pole lihtne. Nii valus kui 1948. aasta oligi, on Jumala tegevuse nimetamine “katastroofiks” vale. Jumala süda on alati olnud selles, et õnnistada kogu maailma läbi Iisraeli, kuid Iisraeli õnnistamisele vastu seismine blokeerib ainult meie endi õnnistuse.
Siiski pole kõik veel kadunud. Raamat lubab rohkemat. Piiblis on palju teisi ennustusi ümbritsevate riikide kohta: Moabis, Iraanis ja Egiptuses on tulemas ärkamised, kui nimetada vaid mõnda. Jesaja 19. peatükk maalib pildi Lähis-Ida hiilgavast tulevikust, mis on täis õnnistusi erinevatele rahvastele. Ta jõuab kõigini! Ja Hesekiel 47:22-23 ütleb, et Iisraeli maal elavatel inimestel on samad õigused kui kaheteistkümnel Iisraeli suguharul, kui see on Jeesuse võimu all. Jumal on kõigi Isa ja Ismaeli järeltulijad on osa perekonnast. Jumalal ei ole lemmikuid, kuid Tal on plaan. Jumal viib oma plaanid ellu olenemata sellest, kas me nõustume nendega või mitte.
Jumal kasutab Iisraeli rahvaste sõelumiseks
Aastal 1948 toimus seismiline nihe: see käivitas prohvetliku kella. Kui Iisrael on Jumala kell, siis 1948.a. on nagu äratuskell! See on nagu äratuskõne kogu maailmale.
Vaatamata vastupidisele propagandale juhiti Iisraeli seaduslikult ja legitiimselt mitmete rahvusvaheliselt tunnustatud sammude kaudu riikluse suunas. Jumala käsi juhtis igal sammul: 1917. aasta Balfouri deklaratsiooni, 1920. aasta San Remo konverentsi, 1922. aasta Rahvasteliidu nõukogu ja ÜRO 1947. aasta resolutsiooni.
Pärast Osmanite impeeriumi langemist 1917. aastal ja ilma valitsejata Lähis-Idas võtsid türklasi lahingus alistanud isikud piirkonna eest vastutuse, jagades mandaadid erinevate piirkondade üle. Ükskõik kui problemaatiliseks need otsused tol ajal ka ei osutunud, oli juutidele enesemääramisõiguse andmine Juudamaal, kust nad tulid, koloniseerimise täpne vastand. Saatan aga ei raisanud aega, et kõik tagurpidi pöörata ja tõde väänata selle täielikuks vastandiks. Kui te ei teadnud, kuidas ise fakte leida, võib zeitgeist teid hõlpsasti veenda, et Iisrael on ebaseaduslik valge apartheidi koloniaalrežiim, mis on kaldunud genotsiidi poole. Kuid tegelikkust ja tõde ei dikteeri mitte ajavaim, vaid Jumal.
Jumal on selles küsimuses kesktee juba mõnda aega kõrvaldanud. Suutmatus nõustuda Jumala plaanidega Iisraeli jaoks toob kaasa hukkamõistu, nagu näeme paljudes Pühakirjades:
„kogun ma kõik paganad ja viin nad alla Joosafati orgu; seal käin ma nendega kohut oma rahva ja oma pärisosa, Iisraeli pärast, sellepärast et nad on ta pillutanud paganate sekka ja on jaotanud minu maa;” (Joel 4 :2).
„Rahvahulk on rahvahulga kõrval Otsuseorus. Sest Issanda päev ligineb Otsuseorus.!” (Joel 4:14).
Me näeme ka Jumala plaani, mis hõlmab isegi ülemaailmset vihkamist Tema rahva, Tema silmatera vastu:
„Vaata, ma teen Jeruusalemma uimastuskarikaks kõigile ümberkaudseile rahvaile, ja see pannakse ka Juuda peale Jeruusalemma ahistamises. Ja sel päeval teen ma Jeruusalemma tõstekiviks kõigile rahvaile: kõik, kes seda tõstavad, rebestavad endid; ja kõik maa paganad kogunevad tema vastu.” (Sakarja 12:2-3).
Iisrael on meie südame seisundi lakmuspaber.
Jumala valik Iisraeli suhtes ja 1948. aasta sündmused põhjustavad sageli kadedust ja kibestumist, kuid need tunded tulevad südamest, mis on ebakindel Jumala suure armastuse vastu. Need võivad paljastada ka alateadliku rahulolematuse sellega, mida Jumal käsib, ilma meie heakskiitu vajamata. Jumal jätkab oma plaanide elluviimist olenemata sellest, kas me nõustume nendega või mitte. Tema suveräänne Iisraeli valimine kinnitab Tema võimu maa üle ja esitab meile kõigile väljakutse: kas meil on piisavalt usku, et uskuda Tema õiglusesse ja armastusse, isegi kui Ta teeb otsuseid, millest meil on raske aru saada? Kui Inimese Poeg tuleb, kas Ta leiab maa pealt usku?
Iisraeli hakatakse kasutama viljapeksuna (Jesaja 41:15) rahvaste jagamiseks. 1. Moosese 12. peatükk näitab ka seda jagunemist, mis põhineb meie vastusel Iisraelile: õnnistada neid, kes teda õnnistavad, ja needa neid, kes teda neavad. Saatan seisab alati ägedalt vastu Jumala eesmärkidele, nii et me ei tohiks olla üllatunud, et Iisraeli kogunemine on kuuma vaidlue teemaks. Sündmused arenevad täpselt nii, nagu Jumal ütles, ja kurjus vihkab seda. Kuid see kõik juhtub. Jumal ei oota luba sinult, minult, ÜRO-lt ega kelleltki teiselt. Kuid ärge muretsege, Tema plaanid on täiuslikud. Tema südames on õnnistada kogu maailma. Jäägu teie südamed kindlaks ja järgige plaani.
„Ma õnnistan neid, kes teid õnnistavad, ja ma nean neid, kes teid neavad; ja teie läbi õnnistatakse kõiki suguvõsasid maa peal” (1. Moosese 12:3).
[1] yadvashem.org, Vabanemine ja tagasipöördumine ellu: esimesed vabanemise hetked
[2] S. Snobelen, “Kõigi asjade taastamise mõistatus”: Isaac Newton juutide tagasitulekust, ARCH 175 – 7. peatükk (Kluwer Academic Publishers), 7. veebruar 2001, lk 106
Autor- oneforisrael.org