7. juulil 2021 tähistasime abikaasaga 20. pulma-aastapäeva. Igal aastal, kui see kuupäev läheneb, ärkan alati üles ja mõtlen: „Kuidas me seda üldse tegime? Kuidas me üldse ellu jäime?”
See mõte ei kesta kunagi kauem kui paar sekundit. Seda seetõttu, et viimase 20 aasta jooksul oleme veetnud enamiku oma tähtpäevadest pereliikmete keskel. Nii et isegi kui ma tahtsin seda mõtet marineerida, on teistega tähistamine alati olnud fookuses.
Viimase kahe aasta jooksul on mul aga tänu ülemaailmsele pandeemiale olnud veidi rohkem aega mõtiskleda selle üle, kuidas meie abielu on suutnud ellu jääda.
27- ja 23-aastaselt koraldasid meie ühised sõbrad ja mu perekond minu abikaasa ja minu traditsioonilise India abielu. Kokkulepitud abielud on kõik, mida me kunagi teadnud oleme. Põlvkonnad enne meid muutsid selle edukaks ja isegi lihtsaks. Ja kuna see olemasolev valem on toiminud juba sajandeid, siis ma ei arvanud, et see oleks meile raske.
Aga see oli. Kultuur ja kogukond, mis teda ja mind kujundasid – ja sellega kaasnenud stsenaarium – ei paistnud meie jaoks toimivat. Või kui täpsem olla, siis minu jaoks see ei töötanud.
Eriti meie abielu esimestel aastatel vaevlesin ja rabelesin ning mõtlesin, kas oleks lihtsam lihtsalt lahutada. See oli raske ja valus ning tasu ei paistnud olevat.
Meie romantiline suhe ei näinud välja midagi sellist, nagu India filmides, kus poiss kohtub tüdrukuga, nad armuvad ja jooksevad koos puude alla. Ja see ei olnud selline nagu meie abielus eakaaslastel, kes tundusid palju paremini läbi saavat kui meie.
Meie India kristlikus kogukonnas, meie sotsiaalses kastis ja põlvkonnas sõlmivad abielu vanemad, eelistatavalt poiss-inseneri ja tüdruk-inseneri või poiss-arsti ja tüdruk-inseneri vahel.
Pärast paari abiellumist jätkavad mõlemad partnerid tööd. Siis, umbes aasta hiljem, saavad nad Jumala abiga lapse. Siis ostavad nad maja või annavad vanemad selle neile. Ja siis hoolitsevad lapse eest vanavanemad või lapsehoidja. Iga valemi sammuga peaks elu sujuma.
Meie elu võis tunduda märkimisväärselt sarnane, kuid otsustasime teha asjad keeruliseks, pakkides kohvrid ja kolides USA-sse. Siit sai alguse tõeline töö meie abielus. Ilma toateenijata, kes maja eest hoolitseks ja ilma lapsehoidja või vanaemata, kes hoolitseks meie laste eest, pidime õppima, kuidas oma suhteid ja perekondi iseseisvalt korraldada.
Meid ei ümbritsenud meie pere loomulikud ruumid ja meie suur indialaste kogukond ei aidanud meil tasakaalustada vaidlusi, lahkarvamusi ja tülisid, mis meie suhteid hävitasid.
Olime 20-aastased, meil oli kaks last ja me elasime riigis, mis erines meile tuttavast riigist. Väliselt tundus, et meil on ideaalne elu, aga seesmiselt oli lugu hoopis teine.
Seadsin kahtluse alla kõik, mida minult oli alates 22. eluaastast oodatud. Valem ei töötanud, miks ma siis ikkagi selles suhtes olin? Kuid isegi olles noor usklik teadsin, et selline mõtteviis on vale. Teadsin, et olin aastaid püüdnud selle abieluga üksi hakkama saada ja mul oli aeg alla anda.
Kakskümmend aastat hiljem tean nüüd, et Jumal töötab salapärastel viisidel ja Ta andis mulle mõned elumuutvad õppetunnid, mis muutsid minu nägemust korraldatud abielust ja abielust üldiselt.
1. Abielu eesmärk on meid pühaks teha
Gary Thomas küsib oma raamatus “Püha abielu”: “Mis siis, kui Jumal lõi abielu selleks, et meid rohkem pühaks kui õnnelikuks teha?”
See seadis kahtluse alla kõik, mida ma abielu kohta teadsin. See oli põhjalik nihe minu mõtteviisis, mis pani mind võitlema oma varaste kujunemisaastate paljude aspektidega.
Võib-olla pole mulle õpetatud, et abielu eesmärk on meid õnnelikuks teha, kuid see ilmnes mind kujundanud kultuuris ja ühiskonnas. Ja keegi pole mulle kunagi öelnud, et pühadus on abielu lahutamatu osa.
Mis minusse puutub, siis Jumal oli mulle võlgu. Kui ma tegin kõike õigesti ja olin ideaalne, kuulekas naine, siis oli mul õigus olla õnnelik. Veelgi enam, mu abikaasa võlgnes mulle seda, et teha mind õnnelikuks tulgu mis tuleb.
Minu abielu oli mitmes mõttes võluv. Kuid me olime kaks vigast, katkist inimest, kes ei mõistnud, mida tähendab elada Jumala valitsemise all, kes kutsub meid olema pühad, sest Tema on püha (1Pt 1:15-16).
Kui hakkasin oma abielusse suhtuma kui viisi, kuidas Jumal mind minu isekusest ja ebaküpsusest puhastab, õppisin tundma sügavamaid tõdesid ja saladusi, mis tal oli meile kui paaridele varuks.
Väärib märkimist, et ma ei poolda vägivaldsesse olukorda jäämist. Igaüks, kes on perevägivalla lõksus, peaks abi otsima. Jumala süda mitte kunagi ei taha, et Tema rahvas kannataks mingit vägivalda.
Aga meile ülejäänutele on pühadus ikkagi nõue.
2. Meie kultuur kujundab meie ootusi abielu suhtes
Meie kasvatus, ühiskond ja kultuur on kujundanud selle, mida me mehega abielult ootasime.
Kuigi kuulusime samasse kasti ja olime sarnase päritoluga, kasvatati meid väga erinevalt ja meie ootused “lauale” olid erinevad. Tundsin end kohmetuna, sest ma ei sobinud oodatud vormi – ega olnud päris kindel, mida ma meie suhtesse kaasa toon.
“Meie kultuur ütleb, et armastuse tunded on armastuse tegude aluseks,” kirjutab Tim Keller raamatus “The Meaning of Marriage”. “Ja muidugi võib see tõsi olla. Kuid õigem on öelda, et armastuse teod võivad järjekindlalt põhjustada armastuse tundeid. Keller võrdleb abielu omamoodi vaimse sõprusega, mis “aitab üksteist meelsasti tundma õppida, teenida, armastada ja saada üha enam Jumala sarnaseks”.
Ma ei alustanud romantilise armastuse tundega, kuid mulle tutvustati armastuse distsipliini. Hakkasin endale meelde tuletama, et regulaarsed armastusaktid viivad lõpuks armastustundeni.
Selle protsessi kaudu õppisin alistuma ja usaldama Jumalat. Mul oli vaja leppida oma ebamugavusega, lasta lahti oma kontrollist ja lasta Tal end juhtida. Õppisin ära tundma oma kultuurilisi ootusi. Ja kui ma suutsin neil minna lasta, siis võisin vabalt avastada, mida Jumal üritas mulle minu abielu kaudu õpetada.
Vabanemine sellest, mida mu kultuur minult ootas ja pöördumine selle poole, mida Jumal minult ootas, hakkas radikaalselt muutma minu ootusi abielu suhtes.
3. Püha Vaim töötab viisil, mida me ise teha ei saa
Minu abielus saabus hetk, kus tundsin, et ma ei suuda enam edasi liikuda ja ma ei tahagi. See oli liiga raske. Üritasin kõigest loobuda.
Mäletan, et ühel hommikul istusin ja nutsin põrandal, paludes Jumalalt jõudu. Selle asemel otsustasin loobuda oma tahtest ja uhkusest, et lubada Tal viia ellu oma plaan meie jaoks.
Vajasime mõlemad kannatlikkust, leebust, lahkust ja enesekontrolli. Kuid selleks vajasime, et meie abielus töötaks Jumala Vaim.
Armastus kipub korraldatud abieludes olema nimekirja lõpus. Au ja kohus oma abikaasa ja abikaasa perekonna ees määravad tavaliselt korraldatud abielu alguse. See töötas minu jaoks. Aga kas armastus kasvas? Jah, Jumala Vaim on minus kasvatanud kirge Issanda vastu ja armastust oma mehe vastu, mida saab nimetada ainult üleloomulikuks – armastust, mis kasvab sütest välja ja muutub võimsaks leegiks.
John Piperi armastuse definitsioon tema raamatus “God’s Desire” on “Jumala rõõmuga ülevoolavalt täitumine, mis rahuldab hea meelega teiste vajadusi”. Jumal valis meid enne loomist ja armastas meid. Tema armastus muudab meid ja võimaldab meil armastada inimesi meie ümber.
Agape-armastus tuleneb lepingust, mille me sõlmime Jumalaga, armastades teineteist hästi. Ma vajasin, et Ta uuriks mu südant ja prooviks mind, puhastaks mind tulega ja jätkaks räbu eemaldamist (1. Peetruse 1:6-7). Ja selle käigus kasutas Jumal mu abielu, et tuua mind endale lähemale.
Me räägime abikaasaga sageli sellest, kuidas meie abielu on aastate jooksul arenenud. Ausalt öeldes oli tal rohkem usku, et meie abielu jääb ellu, kui minul. Ma ei uskunud, et saame hakkama. Oli palju kordi, mil ma kaotasin lootuse. Kuid Jumal tuli mulle alati nendel meeleheite aegadel vastu, andes mulle usku ja vaimset tuge, mida vajasin selleks, et püsima jääda.
Mitu aastat tagasi, kui mu abikaasa ja mina Indiat külastasime, vaatas üks meie pereliige meile otsa ja ütles: „Te mõlemad olete pärast esimesi abieluaastaidt muutunud. Midagi on muutunud.” Kuigi mulle ei selgitatud kunagi erinevust, teadsin ma, mis see on. See kommentaar oli tähendusrikas kingitus, mida ma kunagi ei unusta ja mis viitab Jumala püsivale ustavusele.
Sherine Joseph Rajadurai (kolmanda kultuuri indokristlane, Dallase teoloogilise seminari lõpetanud) Christianity today.
Allikas: 3 урока любви от брака по договоренности | Статьи на inVictory
