Mõni päev enne mu abikaasa matuseid palusin sõbral viia mind ja mu neli last surnuaeda. Robi surm tuli traagilise üllatusena. Samal ajal kui ma sügava leina keskel pimeduses kaitset püüdsin leida, olin enda jaoks välja mõelnud, kuidas tema matused üle elada. Läksin surnuaeda sinna, kuhu ta pidi maetama. Istusin jumalateenistustel. Kõndisin isegi oma uutes kingades mööda maja ringi, et veenduda, et saan neis komistamata kõndida.
Kui auto jõudis surnuaia sissepääsu juurde, palusin sõbral mootor välja lülitada. Meenutasin tahtmatult aegu, kui kogu pere sõitis seda teed mööda, et veeta laupäev mägedes matkates. Ma ei mõelnudki sellele mäel asuvale surnuaiale. Istusime vaikuses ja vaatasime väravast vaiksele rohelisele väljale meie ees. See oli uskumatult ilus, selline rahulik ja ideaalne puhkepaik minu armsamale. Hingasin sügavalt sisse ja hingasin keha lõdvestades välja ning sulgesin hetkeks silmad. Kui mootor taas tööle hakkas ja auto edasi liikus, mõtlesin endamisi: „Tunnen end siin hästi. Siin ei oota mind vähemalt ees ootamatusi. “
Viimase pooleteise aasta jooksul olen korduvalt kahetsenud, et polnud enne oma leinaga silmitsi seismist selleks valmistunud ja ei osanud sellega arvestada. Lein pole aga sama mis reisi planeerimine, sest te ei saa oma teekonda ette kaardistada. Selle asemel ristub kurbuse tee ekstsentriliselt teie teega ja loob teile uue maastiku. Lein on väga ettearvamatu.
Sellised üllatused mõjutavad sageli ja eriti hävitavalt just kristlaste vaimuelu. Evangeeliumist teame, et oma risti võtmine tähendab kannatustes Kristuse järgimist. Oleme teatanud oma valmisolekust osa saada Tema surmast, et saaksime nautida Tema elu täielikkust.
Clive Staples Lewis kirjutas oma raamatus “Exploring Grief”: „Meile lubati kannatusi. Need on osa programmist. Meile öeldi isegi: “Õndsad on need, kes nutavad” ja ma võtsin selle vastu. Mul pole midagi sellist, mida ma ei oskaks oodata. Muidugi on teine asi, kui midagi juhtub meie endi ja mitte teiste inimestega ning tegelikkuses ja mitte ettekujutuses.”
Sellele teadmisele vaatamata on enamik meist üllatunud, kui saabub surm ja kurbus haarab meid. Kui teil on koguduses mingigi teenistus, siis kohtate regulaarselt inimesi, kes kogevad kaotuse muserdavat olemust. Kuidas saaksime aidata neid, kes kannatavad valusa kaotuse käes lisaks üleskutsele “kõik asjad rõõmuga vastu võtta” (Jaakobuse 1: 2)?
Teie kogudus võib pakkuda väärilise osaduse leinavatele inimestele, saates neid pisarate orus.
Vaatame nelja viisi:
1. Teadvustage, et lein teeb sügavalt haiget
Lähedase kaotamine tähendab needuse hämmastavate mõõtmete kogemist. Surm ja lein asetavad meid silmitsi oma nõrkuse, abituse ja päritoluga Aadama ja Eeva lastena. Nagu meie iidsed esivanemad, kes seisid Eedeni aia servas, seisame ka meie kalmistul ja nutame mineviku pärast. “Sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama!” (1. Moosese 3:19).
Hauas ei saa minevikus tehtud vigu parandada. Isegi armastussõnad langevad nüüd kõrvadele, mis enam ei kuule. Surma pöördumatus põhjustab põletavat valu. Oleme šokist halvatud, täpselt nagu Aadam ja Eeva vahtisid valvavaid keerube ja leegitsevat mõõka. Me ei kujutanud ette, et lahusoleku valu võib nii palju haiget teha.
2. Nõustuge, et lein kestab kaua
Mind hämmastavad alati vanemate naiste nekroloogid, kus mainitakse imikueas surnud lapsi. Ma ei tea, miks see mind üllatab; ma tean, et lein kestab kogu elu. Pole tähtis, kui palju aega on möödunud viimase peotäie mulla kirstukaanele langemisest, jääb lein siiski meiega kauaks ajaks. Isegi kui teil on teisi lapsi. Isegi kui abiellute uuesti. Isegi siis, kui uus elu on teie kaotuse üle kasvanud. Leinas meenutatakse armastust ja elu, mida enam tagasi ei saa.
Oleme sageli üllatunud, et lein on kestnud liiga kaua ja omistame vaibumatu kurbuse ekslikult usu puudumisele. Jeesus lubab usklikele elu kogu oma täiuses, kuidas saab kurbus olla selle osa? Kuid kui needus püsib lepituspäevani, siis võime olla kindlad, et lein pole kuhugi kadunud.
Apostel Paulus kirjutab 1. Korintlastele 15:26, et viimane vaenlane, kes lüüa saab, on surm. Selle asjade järjekorra kohaselt võib olla tuleb meie kogudustel mõnda oma ootust kohandada. Meie teenistus leinajatega ei saa olla hooajaline, vaid eluaegne ja see pole programm “pühendunutele”, vaid kogu kirikut hõlmav teenistus. Kui toetate oma koguduses lohutamatut, siis häälestage end tõsiasjale, et peate seda tegema nii kaua kui vajalik. Kaotusest taastumine võib võtta kogu elu.
3. Tunnistage, et sõprade leidmine on raske
Kui olete lähedase kaotanud, siis ladestuvad vormiroad ja külmutatud toidud virnadena. Kuid kui raske on leida häid ja usaldusväärseid sõpru. Inimesed räägivad üldist juttu või vaikivad või, mis veelgi hullem, kritiseerivad ja leinavad inimesed avastavad nende ebameeldivaks üllatuseks, kui üksildane võib lein olla. Iiob, see õiglaste kannatuste võimas näide, nimetab oma sõpru Eliifast, Bildadi ja Soofari “tüütavateks trööstijateks” (Iiobi 16: 2) ja varem olin sellega nõus. Nende lohutus oli nagu laks näkku, kui nad kutsusid Iiobi üles rääkima kogu tõde oma pattudest pärast seda, kui tema elu oli varemetesse langenud.
Kellele selliseid sõpru vaja on? Ma arvasin nii enne oma lesepõlve. Siis sain aru: minul on vaja. Ma ei vajanud täiuslikkust. Mul oli lihtsalt vaja ustavaid ja hoolivaid sõpru.
Lein muudab valusalt teie suhteid; nimetame neid muudatusi sekundaarseks kahjumiks. On raske olla leinajale sõbraks ja toeks, seda eriti pikas perspektiivis. Paljud inimesed leiavad, et neil pole vastupidavust ega huvi sellist ülesannet täita. Kirik suudab sageli hädaolukordadele reageerida: toiduabi, palvetamisliinide ja pühendunud tugigruppide läbi. Siiski on meil midagi selle vastu, et luua leinavate inimestega sõprussuhteid isegi aastaid pärast nende lähedase kaotust.
Kuigi Iiobi sõpru ei tasustatud kaastundlike kõnede eest, tegid nad ühte asja õigesti: nad jäid tema kõrvale. Kui teenite oma koguduses inimesi, kes on leinas, siis võtke endale kohustus olla armastavad, ehkki ebatäiuslikud sõbrad. Nagu Iiobi sõbrad, eksite ka teie milleski. Võimalik, et peate mitu korda keelde hammustama. Ent üksteisele lähemale jõudes saavad teie kiriku head kavatsused ilmsemaks. Õigete asjade ütlemine vähendab ärevust. Teie koguduse pidev kohalolek on meeldiv üllatus neile, kes avastavad, et pärast lähedase surma kaovad tavaliselt suhted endiste sõpradega.
4. Kummardage koos Jeesust
Lein puudutab meie inimliku haavatavuse tuuma. Ükskõik, kas me oleme aastaid Jeesust ustavalt järginud või oleme Teda hiljuti usaldama hakanud, näitab lein selle maailma pimedust ja võib kõigutada ka kõige tugevama usu alust. Vahel vehime vihastades rusikatega Jumala poole; mõnikord tunneme ainult Tema vaikust. Paljude jaoks on lähedase kaotus kõige valusam üllatus.
Kuulen sageli seda fraasi: “Leinavad inimesed hoiavad kinni risti löödud Kristusest.” Kui selle elu mured ähvardavad meid hävitada, siis sisendab Tema ülestõusmine meisse lootust. Ent võib-olla veelgi tugevamalt tuletab Jeesuse surm meile meelde Tema sügavat mõistmist ja kohalolekut kannatustes. Leinavad inimesed näevad ristile vaadates oma kurvastust.
Kui toetate oma koguduses leinavaid inimesi, siis kummardage koos Jeesust. Suunake nende pilk mitte ainult tühjale hauale, vaid ka Tema käte armidele. Nagu sõbrad Emmause teel, leinake ja kiitke koos. Lein teeb sügavalt haiget ja kestab kaua. See võib panna meid tundma end Jumalast ja oma kogudusest eraldatuna. Kuid leinast võib saada ka side, mis seob meid üksteisega ja veel tugevamalt evangeeliumiga. Ja kui teie kogudus läheb koos läbi leina, vaadates risti löödud Jeesusele, siis ei saa miski teid enam maha murda.
Autor Clarissa Mall / thegospelcoalition.org
Allikas: https://ieshua.org/4-sposoba-lyubit-teh-kto-srazhen-poterej.htm
Oma puhkuse viimasel päeval kummardus Rob Moll oma naist Clarissat suudlema, enne kui suundus Mount Rainieri rahvusparki matkama. .....
[Parem on] surmapäev kui sünnipäev.Ma mõistan, et see on järsk viis artikli alustamiseks, kuid nii alustab Jutlustaja Koguja .....
"Kui veel keegi tsiteerib mulle Roomlastele 8:28, siis ma virutan talle rusikaga näkku!" Ma oleksin omale küpsise peaaegu .....
Kasvasin üles keskkonnas, kus vaimsetele asjadele polnud kohta. See ei olnud tingimata sihilik, justkui teadsin ma piisavalt, et .....
"Siis Saamuel läks Raamasse ja Saul läks koju Sauli Gibeasse. Ja Saamuel ei näinud enam Sauli kuni oma surmani, .....
Parakalew – 'Üks hüüdis teisele kutsudes teda enda poole; metafooriliselt lohutama" παρακαλεω (Matteuse 5:4). Kuningriigi tõde Mäejutluses peitub .....
Beni, kellega olime abielus 49 aastat, suri eelmise aasta 13. juulil. Ta oli minu elu armastus. Hakkasime käima, .....
See on tuttav stseen. Kaks perekonda, mõned üliõpilased ja vanem paar on elutoa diivanitel istumas. Ma küsin: "Kas .....
