Aasta raskeim aeg: valu ja kaotuse kibedus jõulude ajal

Jõuluaeg on täis ootusi. Ootus, mis meenutab rohkem Hallmarki postkaarte kui vaikset Kristuse sünni tähistamise ootust. Kujutame ette pidulikke koosviibimisi pere ja sõpradega, säravasse paberisse pakitud kingitusi ehitud puude all ja maitsvaid toite laudadel, mille äärde koos kallite inimestega istute.

Kuid neile, kes on kogenud kaotust, on pühad sageli aukartust äratavad. Mäletan pilve, mis minu kohal rippus, kui esimesed jõulud pärast poja surma lähenesid. Maailm peatus, kuid kõik teised tundusid liikuvat edasi. Mäletan pühade-eelset pettumust pärast poliomüeliidi järgse sündroomi diagnoosimist, kui mind justkui kästi mitte pakkida kingitusi, mitte osta ega lõbutseda, nagu eelmistel aastatel. Ja ma värisen, kui mõtlen sellele, kui murtult tundsin end esimesel jõulupühal pärast abikaasa lahkumist, kui kogusin kokku meie purunenud pere rususid. Rõõm maailmas, eriti minu maailmas, tundus võimatu.

Sellistel aastatel nagu meil, kui kaotused ja kurbus on paljude jaoks väljakannatamatult sügavad, kui kaotame oma tervise, unistused, lähedased, elatise, turvatunde ja imestame, kuidas saame olla õnnelikud. John Piperi sõnad pakuvad meile silla:

„Leinake aeg-ajalt elu, millest unistasite. Kurvastage kaotuse pärast. Tundke valu. Seejärel peske oma nägu, usaldage Jumalat ja võtke vastu elu, mille Ta teile andis.”

Jumala poolt meile antud elu vastuvõtmine on palju parem kui lihtsalt ellujäämine. See tähendab sihikindlat olevikus elamist, raskuste tunnistamist ja usalduse valimist selle keskel. See tähendab rõõmsalt aktsepteerida seda, kus me praegu oleme ja samal ajal ausat kurbust, et me tahaksime, et see oleks teisiti. See tähendab oma pettumusega silmitsi seismist ja nende õigete nimedega nimetamist, kuid mitte lubamist neil end määratleda.

Lein kaotuse pärast ja usk Jumalasse

Kuidas jõuaksime kaotuse leinamisest olevikuga leppimiseni? Parim viis, mida ma tean, on teha seda püha nutmise ja halamise kaudu. See idee on viimastel aastatel muutunud üha populaarsemaks, kuid mõnikord aetakse see segamini vihaga Jumala vastu ja raevuka karjumisega sellest, mis iganes pähe tuleb. Lihtsamalt öeldes patuga. Kuid teisest küljest on sama vale pettunult Jumalast eemalduda ja Tema ees vaikida.

Ma distantseerisin end Jumalast, leinates oma poja surma. Tundsin, et Jumal on mind alt vedanud ja ma ei julgenud läheneda Temale, Kes suutis mu valu ära hoida. Ma ei arvanud, et Tema kohalolek võiks mind lohutada. Kuigi mu korvamatud kaotused kibestasid mind üha enam ja tundusid hävitavalt minusse imbuvat, siis Temaga koos aja veetmine näis ebameeldiv. Nii et ma surusin oma valu alla, uskudes, et parim viis ellujäämiseks on oma leina ignoreerida. Ja ignoreerida Jumalat.

Kuid Jumalast eemaldudes suurenes ka tühjus minu sees. Sain aru, et mul pole enam kuhugi minna, sest ainult Jeesusel on elusõnad. Seetõttu pöördusin ma Jumala poole ja istusin koos Temaga avatud Piibliga, võideldes oma leinaga. Olen avastanud, et Piibel annab meile näite õigest leinast.

Oma valuga Jumala poole pöördumine

Kogu Pühakirja lehekülgedel näeme, kuidas oma valus ausalt Issanda poole hüüda. Jumal tahab, et me läheneksime Temale (Jakoobuse 4:8) ja Ta kutsub meid oma kaebusi ja muresid välja valama (Psalm 142:2).

Võime Talle öelda, et oleme unustanud, mis on rahu ja õnn ning kaotanud lootuse (Nutulaulud 3:17-18). Või öelda, et pelgupaika pole ja keegi ei paista meist hoolivat (Psalm 142:5). Siiski oleme kindlad, et Teda liigutavad meie pisarad ja hädaldamine (Psalm 56:9) nii et võime julgelt paluda, et Ta vabastaks meid voolavast veest (Ps 69:15-16), kuuleks meie soove ja tugevdaks meie südameid. Nutmine lakkab, kui kuulutame oma usaldust Jumala vastu (Psalm 28:7) ja meenutame kõike, mida Ta on teinud, korrates Tema lubadusi (Ps 78:11-14).

Nutvad psalmid on väga isiklikud. Need on kirjutatud ainsuse esimeses isikus – neis räägitakse otse Jumalaga, mitte Jumalast. Autorid ei hoia Jumalat käeulatuses, vaid näitavad üles sügavat usaldust, sest nagu näeme, paljastavad nad oma sisemised ja välimised võitlused.

Nutmine viib lubadusteni

Minu elus on nutt olnud mu kaaslane teel rõõmuni. Pärast Jumala poole hüüdmist kuulen täielikult Tema lubadusi ja võtan need vastu. Ma usaldan Jumalat rohkem. Tunnen, et mind kuulatakse ja mõistetakse. Minus ei ole varjatud hõõguvat solvumist ega paadunud ükskõiksust. Ma tõesti tahan saada Jumalale lähemale, kogeda Tema lohutust ja Teda usaldada. Jesaja on minu lemmiklohutusraamat, milles Jumal räägib otse oma rahvale, kinnitades meile, et:

Ta on meiega: „Ära karda, sest mina olen sinuga; ära häbene, sest mina olen sinu Jumal; Ma tugevdan sind ja aitan sind.” – Jesaja 41:10. „Kui sa lähed üle vee, siis mina olen sinuga.” (Jesaja 43:2).

Ta lunastas meid. „Ma kustutan teie süüteod nagu udu ja teie patud nagu pilve; pöördu minu poole, sest ma olen sind lunastanud” (Jesaja 44:22).

Ta ei ole meid unustanud. “Ma ei unusta sind. Vaata, ma olen sind kirjutanud oma peopesadesse” (Jesaja 49:15-16).

Ta kannab meid. „[Sina], keda mina olen kandnud oma ema üsast: kuni su vanaduseni olen ma samasugune ja kuni su hallideni juusteni kannan ma sind” (Jesaja 46:3-4).

Jumala tõotused on uskumatud. Nad toetuvad Immaanueli, Jesaja ennustatud Messia tõotusele, kes tagab, et Jumal on meiega. Me ei kõnni kunagi üksi.

Immaanueli kaasavõtmine surma varju orus

Kuidas siseneda sellesse jõuluhooaega, kus on pidevalt tunda kaotust, ilma meeleheitesse langemata? Kuidas leida rõõmu, kui kõik pole nii nagu oli varem ja meie elu tundub tühi ja mõttetu? Kuidas me tähistame Kristuse sündi, kui meie ümber meile midagi ei meeldi?

Me nutame. Me loeme Piiblit isegi siis, kui see tundub kuiv, otsides sõnu, mis väljendavad meie tundeid ja sõnu, mis kuulutavad Jumala tõotusi. Me palvetame, isegi kui me seda ei taha, oma hädas Jumala poole hüüdes ega eemaldu Temast vihas ega ükskõiksuses. Me ei võta silmi oma kannatustelt maha ega taju seda tavalisena. Istume oma Issandaga maha, jagame oma pettumusi ja südamevalu. Me nutame selle pärast, mis oli ja aktsepteerime seda, mis on, palves mõtiskledes Tema suure armastuse üle meie vastu.

Ja kui me seda teeme, avanevad meie silmad Jumala Sõna tõele, uskumatutele lubadustele, mida Ta meile annab ja Kristuse enda hindamatule annile.

Nendel jõuludel ei pea te ise rõõmu looma. Lähenege oma Issandale. Öelge Talle, mida te tunnete. Valage oma süda Tema ette (Psalm 62:9) ja võtke vastu Immaanueli tõotus ja rõõm, sest Jumal on tõesti meiega.

Autor: Vanita Randall Risner / © 2021 Desiring God Foundation. Veebisait: desiringgod.org

Allikas: https://ieshua.org/samoe-tyazhyoloe-vremya-goda-gorech-boli-i-poter-vo-vremya-rozhdestva.htm