Videointervjuu tekstiversioon.
Palun rääkige meile oma lapsepõlvest, oma isast, tema maailmavaatest.
Olen sündinud 16. augustil 1934. aastal. Sel ajal oli mu isa Hamburgi politseikindral. Arvan, et oma maailmavaateliselt oli ta rahvuslane. Ta armastas Saksamaad. Ta ei näinud alguses kogu olukorda – seda kes Hitler tegelikult oli. Ta ei saanud sellest aru, nagu paljud inimesed Saksamaal. Mu isa oli sõjaväelane. Ta oli teeninud juba I maailmasõja ajal ja tema elu oli olla sõjaväelane. Kui mina sündisin, külastas meie linna Hitler. Mu isa tuli talle lennujaama vastu. Just siis pakkus Hitler, saades minu sünnist teada, mu isale, et temast võiks saada mu ristiisa. Isa nõustus. Ma arvan, et ta ei saanud aru, mida see tegelikult tähendas. 1935. aastal kutsus Hitler ta Berliini. Isa määrati Berliini politseiülemaks. Seejärel, 1936. aastal, asus ta teenima Hitleri ihukaitsjana. Tema isa oli tema ihukaitsjaks Müncheni olümpiastaadionil. Ma arvan, et just Berliinis, kui mu isa Hitleriga tihedat koostööd tegi, avas Jumal ta silmad ja ta sai lõpuks aru, kes Hitler on. Mu isa armastas juute. Kogu politseiülemana teenimise aja aitas ta juutidel põgeneda.
Kui kaua ta oli politseiülem?
Aastatel 1935-1937.
Kuidas see temas segunes? See tähendab, et ta oli Hitleri sõber, politseiülem ja ta armastas juute?
Ta ei olnud tegelikult Hitleri sõber. Võib-olla pidas Hitler ennast tema sõbraks. Mu isa püüdis kuidagi hakkama saada, äri ajada. Kuid ta armastas juudi rahvast. Ja see oli täpselt see aeg, mil Gestapo ja SS pidid politsei täielikult üle võtma. Ja mu isa ütles: “Ei, ma ei kuuletu SS-ile ja Gestapole.” Samal ajal hakkas ta aitama mõningatel juutidel Berliinist põgeneda. Muidugi oli see saladus. Mu isa oli usklik ja armastas juute. Gestapo hakkas mu isa taga ajama. Ja ühel õhtul pakuti talle valikut. Nad ütlesid: “Te kas teenite meid ja kuulate meid või võtate selle tableti. Kui Te selle alla neelate, teavad kõik, et Te saite südameataki. Või viime Teie pere koonduslaagrisse.” Ja mu isa valis surma. Ta suri mais 1938.a.
Kas see oli tolleaegsel Saksamaal iseloomulik nähtus, et mõned inimesed, sealhulgas sõjaväelased ja usklikud, olid Hitleri vastu?
Jah, paljud olid selle režiimi vastu. Mitu aastat tagasi ilmus ühes ajakirjas artikkel: “Kindralid, kelle Hitler surma ajas.” Ühte opositsiooniliikumist kutsuti Videshnantiks. Nad korraldasid Hitlerile mõrvakatse. Kuid see ei õnnestunud ja kõik vandenõulased tapeti. Paljud neist olid sõjaväelased.
Aga Teie isa oli Hitleri vastu juba enne sõja algust Venemaaga?
Jah, sel ajal olid paljud juba Hitleri vastu. Kuid natsid püüdsid seda fakti varjata. See ei olnud avalik vastasseis. Ja sellised kindralid kõrvaldati lihtsalt selliste meetoditega nagu mürk.
Kas Teie isa armastas juute sellepärast, et ta ise oli juut, või sellepärast, et ta oli kindral või sellepärast, et ta oli kristlane?
Ta oli juutide sõber, lihtsalt sõber. Tal oli palju sõpru juutide seas juba ammu enne sõda. Isa lihtsalt ei tahtnud neid tappa.
Kuidas Te oma isa surmaga toime tulite?
Olin vaid nelja-aastane ja see ajas mind ilmselt väga segadusse. Ma lihtsalt ei saanud aru, miks ta enam minuga ei ole. Ja loomulikult ei saanud ta mulle sellest rääkida.
Kuidas Te ennast tundsite?
Ma arvan, et see oli üksinduse ja hirmu tunne. Sel ajal oli hirm juba hakanud mu ellu pugema.
Kuidas Te siis pärast isa surma elasite?
Elasime Berliinis. Mu isa eluajal elasime suures majas koos teenijatega. Hiljem jäi meile ainult üks teenija. 1939. aastal, kui puhkes sõda, muutus elu väga ebaturvaliseks ja 1942. aastal ütles Goebbels, et kõik naised ja lapsed peaksid Berliinist lahkuma. Meid kõiki asustati ümber Saksamaa idaossa. Meid evakueeriti praeguse Poola alale. Elasime seal sõpradega suures talus, Läänemere ääres, ja arvasime, et sõda saab varsti otsa. Kuid venelased tungisid väga kiiresti lõunast ja idast peale, surudes miljoneid sakslasi Läänemere äärde. Ja loomulikult maksid venelased lihtsalt kätte selle eest, mida me Venemaal tegime. Aga ma olin laps ega saanud aru, mis toimub. Mul oli suur hirm, sest venelased ei säästnud kedagi. Nad püüdsid hävitada kõike. Nad püüdsid oma tankide ja lennukitega kõike maa pealt minema pühkida. Paljud inimesed üritasid laevadega üle Läänemere põgeneda. Kuid peaaegu kõik laevad said pommitabamuse. Tegelikult elasin sel ajal läbi põrgu. Alguses kogesin oma isa surma, see oli väga valus. Aga venelaste sissetungi aeg oli minu jaoks põrgu. Olime teel peaaegu kolm nädalat. See talv oli väga külm. Ja oli ime, et me üldse ellu jäime.
Kas see oli 1945?
Jah, see oli veebruar 1945.
Ütlesite, et venelased pommitasid palju laevu. Kas need olid sõjalaevad või tsiviilisikute laevad?
Need olid tsiviillaevad koos pagulastega.
Kas Te tahate öelda, et venelased ründasid tsiviilelanikke?
Jah, vabandust muidugi, aga nii see oli. Mul on väga kahju, aga see on tõsi. See oli Venemaal tehtu tulemus. Ka meie tegime Venemaal hirmsaid asju. Ja mõlemal pool sõda oli naisi ja lapsi.
Hiljem kohtusin Uuralites ühe kohaliku maffia endise juhiga. Ta andis oma elu Jeesusele Kristusele. Tema isa oli Teise maailmasõja ajal kõrgel sõjaväelisel auastmel. Ta ütles, et isa on juba vana, kuid ei leia endiselt rahu. Isa ütleb: „See, mida me naiste ja lastega tegime, oli kohutav. Tahtsime võita, Natsi-Saksamaa vallutada. Olime õnnelikud, et Hitler lõpuks suri. Kuid see, mida me naiste ja lastega tegime, oli kohutav.” Ja see kristlane küsis minult: „Rosemarie, kas sa saad mu isale andeks anda? Ma tahan talle öelda, et sa annad talle andeks.”
Kirjutate oma raamatus sakslannast, kes oli sõja ajal kolmteist aastat vana ja keda venelased vägistasid kahe päeva jooksul kuuskümmend kaheksa korda.
Kui ma olin Ameerikas, tuli üks naine minu juurde ja ütles: “Rosemarie, ma vihkan venelasi tänase päevani.” Küsisin: “Miks? Mis sinuga juhtus?” Ja ta ütles mulle: „Kui ma olin kolmteist aastat vana, sisenesid venelased Gdanskisse – see on suur linn Baltikumis – ja kahe ja poole päeva jooksul vägistasid nad mind kuuskümmend kaheksa korda. Ja kui tuli kuuekümne üheksas, halastas keegi minu peale. Ja see mees tapeti. Kogu oma elu kasvasin ma üles selle vihkamisega. Aga täna, Rosemarie, mõistsin, et pean andestama. Palun öelge vene rahvale, et ma armastan neid praegu, olen neile andestanud ja tahan rahu.” Seega olin väga tänulik, et sain selle leppimise temani tuua.
Kas vägistamine oli ajal, mil venelased Saksamaa vallutasid, ühekordne nähtus või massinähtus?
See oli tol ajal tavaline nähtus. Enne kui venelased meie linna tulid, olin ma seda kohutavat uudist juba kuulnud ja kartsin väga. Kuid tegelikkuses läkski nii.
Kuidas Te need lapsepõlveaastad üle elasite: kõigepealt tapeti Teie isa, siis Te kolite, siis sõda ja sõja kohutav lõpp. Kuidas Te end vaimselt tundsite?
Tundsin täielikku lootusetust. Olime teise klassi kodanikud. Ida-Saksa sakslased meid vastu ei võtnud. Nad ei tahtnud pagulasi vastu võtta ja me kaotasime kõik. Nägime kohutavad välja, me haisesime kohutavalt – nii et kindrali perekonnast ei jäänud midagi järele. Just sel ajal tekkis mu südamesse see kohutav kibedus. Mina, nagu paljud inimesed tol ajal, esitasin pidevalt küsimusi: “Miks mina, Issand? Miks ma pean seda kõike läbi elama? Miks mina? Kus on selles kõiges Jumal? Ja miks see minuga juhtus?” Mul oli tunne, et Jumal on minu vastu ebaõiglane. Tundsin end tõrjutuna. Ma arvan, et just selle aja jooksul hakkasin seda kibedust omandama. Sulgesin end täielikult ja ei tahtnud oma minevikust midagi rääkida. Tänaseni ei taha paljud minust vanemad inimesed kellelegi oma kogemustest rääkida. Nende elude üle valitseb vaikus.
Selle aasta alguses külastasin Nürnbergi holokaustimuuseumi. Istusin toolile ja minu kõrvale istus naine. Ta hakkas nutma. Küsisin: “Miks sa nutad? Miks sa siin oled?”. Ta ütles: “Ma otsin teavet oma vanemate kohta. Mu vanemad elasid üle Teise maailmasõja. Mu isa töötas SS-is. Kui küsin oma vanematelt sõja kohta, ei taha nad mulle midagi rääkida. Kuid öösel ärkavad nad omaenda karjete peale üles. Tahaksin neid kuidagi aidata, sest nende sees on valu.» Rääkisin talle, kuidas saaksin neid aidata. Ja selliseid inimesi on Saksamaal palju. Need, kes elasid üle sõja, kes on veel elus, kuid ei leia rahu.
Kas võib öelda, et tegemist on massinähtusega?
Jah, kui me räägime minuvanustest ja vanematest inimestest, siis kindlasti. Pärast sõda nad lihtsalt keelduvad sellest rääkimast. Nad vaikivad sellest ajast, kuna see tõi kaasa palju valu. Kas nad olid kogenud midagi sarnast, mida mina, või olid nad ise teeninud sõjaväes või isegi töötanud koonduslaagrites.
Kuidas see vaikus mõjutab järeltulevat põlvkonda? Kas see tähendab, et see põlvkond on vait, järgmine ei tea midagi ja elab hästi?
Järgmine põlvkond on nagu minu lapsed, nad on segaduses. Nad ei suuda end oma vanematega samastada. Nad tahavad midagi teada oma vanemate elust, kuid kogu II maailmasõja periood on kaetud vaikusega. Sain oma lastega rääkida ainult sellepärast, et Jumal vabastas mind. Nüüd aga läheneb mu lastelaste põlvkond ja enne kui see vana põlvkond sureb, peame pöörduma noorema põlvkonna poole ja neile selgitama. Mulle meeldib rääkida oma lastelastega, keda mul on seitse. Mul on kaks poega, üks neist on pastor. Üks neist on nelikümmend viis ja teine nelikümmend kaks.
Ütlesite, et suutsite sellest rääkida alles siis, kui Jumal Teid vabastas. Mis Te sellega tahate öelda?
Ma kasvasin pikka aega vihkamises, valus ja hirmus. Need said minu elu osaks. Öösel nägin õudusunenägusid ja karjusin. Nägin alati unes venelasi, kes lähenesid vestlema. Ja ma ei saanud ilutulestikku nautida just seetõttu, et see kõik tõi minus esile mälestusi sõjast. Ja kui Bundeswehr korraldas treeninglende, oli see minu jaoks alati hirmutav. Kõik need mälestused. Ma ei olnud suuteline Ida-Saksamaale reisima, sest ma ei tahtnud Vene sõjaväe lähedal olla. Ma nägin seda vormi ega tahtnud isegi lähemale minna. Mul oli hea meel, et raudne eesriie oli olemas ja arvasin, et on väga hea, et venelased on seal isoleeritud. Ja 1968. aastal, kui venelased Prahasse sisenesid, olin ma Nürnbergis. Panin uksed lukku ja värisesin üle keha. Mis siis, kui venelased sisenevad Ida-Saksamaale? Mis siis, kui nad tahavad uuesti sisse tungida? Ma olin hirmunud. Ja siis, 60ndate lõpus, mu abielu keeruliste asjaolude kaudu, leidsime abikaasaga elava Jumala. Kuni selle ajani olime paberil lihtsalt luterlased. Saksamaal on meil riigikirik. Ja protseduur on järgmine: sündides saate dokumendi, mis kinnitab, et olete luterlane või katoliiklane. Ja saime dokumendi, et oleme luterlased. Muidugi pidime vahel ka kirikus käima. Palvetasime meieisapalvet, aga ma ei võtnud seda tõsiselt. Kui me palume: “…anna meile meie patud andeks, nagu meie andeks anname…”, siis ei võtnud ma neid sõnu tõsiselt. Ja siis ühel päeval ütles Jumal mulle: „Rosemarie, sa pead andestama, siis leiad rahu. Siis saan Ma sulle vabaduse anda.” Ma ütlesin: “Olgu, Jumal, ma võin andestada, aga mitte venelastele.”
Vabandust, Te ütlete – Jumal ütles Teile, Teie ütlesite Jumalale. Mida Te sellega mõtlete?
Ma mõtlen, et nägin Jumalat Piiblis sellest rääkimas. Jumal räägib meiega oma Sõna kaudu. Piiblis Matteuse 6. peatükis on kirjutatud, et Jeesus õpetas oma jüngritele andestusest. Ja Ta ütles väga selgelt – anna andeks, nagu sulle on andeks antud. Ja kui sa ei andesta, siis ei saa Taevaisa sulle andestada.
Niipalju kui ma aru saan mõistsite, neid sõnu evangeeliumist lugedes, et Te ei ole venelastele täielikult andestanud?
Oleme nii pimedad, et olles kogenud sellist valu, proovime seda purustada ja maha matta. Valu on peidus väga sügaval meie sees. Püüame elada nii, nagu see kõik poleks enam reaalne. Alles siis, kui lasin sellel kõigel pinnale tulla, nägin, et tegelikult ei ole ma venelastele andestanus. Ja et sel viisil ei elanud ma Jumala Sõna järgi. See oli valus, kuid tõi mu ellu vabaduse ja õnnistusi.
Vaadake, loogiliselt tuleb välja nii: Hitler tappis Teie isa, venelased tapsid Hitleri ja Teie kartsite kõige rohkem venelasi?
Sest kui ma oma isa kaotasin, olin ma laps. Isa kadus, ma ei osalenud selles protsessis. Ma ei näinud, kuidas see juhtus. Aga kui venelased tulid, olin kõigega otseselt seotud. Kuna olin nelja-aastane, ei olnud isa kaotus mulle nii ilmekas. Ja natsidega isikliku kohtumise kogemust polnud. Mu emal oli, aga minul mitte.
Kirjutate oma raamatus, et pärast sõja lõppu elasite külas. Siis kandsite puukingi ja talupojad pidasid end Teist kõrgemaks.
See oli tingitud asjaolust, et olime pagulased. Miljonid inimesed püüdsid ellu jääda. Mõned jäid ellu ja jõudsid Lääne-Saksamaale. Aga olime täiesti kurnatud ja kõik kaotanud. Nad üritasid meid taludesse ümber asustada, et me ellu jääksime. Meil polnud raha, pidime väga palju tööd tegema. Nii see oli.
Selgub, et inimprobleemid on sedavõrd rahvusülese iseloomuga. Sest Te rääkisite probleemidest Hitleriga, venelastega ja sakslastega – oma kaasmaalastega.
See algab seal, kus inimesed koos elavad. Teeme üksteisele haiget ja haavame üksteist. Konfessioonides, kirikutes ja rahvustes. Teeme üksteisele pidevalt haiget. Ja ainus väljapääs sellest kõigest on andestamine.
Elate praegu Rootsis. See on üks rahumeelsemaid riike maailmas. Tõenäoliselt ei ole seal probleeme?
Muidugi on seal probleeme. Kuid Jumal kutsus meid Rootsi. Meil on seal misjoniorganisatsioon. Ma arvan, et probleeme on igal pool. Kus on inimesi, seal on probleeme. Peame neid nägema ja üksteisele andestama.
Kas näete rahulikus Rootsis, kus sõda ei ole, neid probleeme, mis Teile väikse tüdrukuna haiget tegid?
Rootsis on palju väljarändajaid, neil on väga raske elada. Rootslased ei võta neid vastu. Paljud väljarändajad elavad getolaadsetes tingimustes. See tähendab, et see pole tõeline geto, vaid see on eraldatud ala. Samuti tõuseb oluliselt antisemitismi tase. Teise maailmasõja ajal püüdis Rootsi olla neutraalne riik, kuid tegelikult nad ei olnud neutraalsed. Nad keeldusid juudi põgenikke vastu võtmast. Nad lubasid Saksa sõjaväelastel reisida Soome ja Norrasse. Nad aitasid sakslastele relvi valmistada. Väliselt tundus Rootsi väga ilus. Ja nad on väga head inimesed, aga meil kõigil on oma minevik.
Selgub, et inimesel võib tekkida probleeme – kui on sõda, võib tekkida probleeme – kui on rahu ja Te olete kõik need rasked katsumused ületanud. Võib-olla peaksime Jumalale kuuletuma, kõigile andestama ja maha rahunema? Kuid selgub, et Te mitte ainult ei rahunenud maha, vaid hakkasite ka juute teenima?
Umbes poolteist aastat tagasi avastasin, mida kristlased ja kirik olid juudi rahvaga teinud. See kõik algas enne holokausti. Muidugi saan sakslasena väga hästi aru, mida me holokausti ajal tegime. Rääkisin paljude inimestega, kes elasid üle holokausti. Olin Iisraelis, olin lepituskonverentsidel. Palusin andestust, teenisin neid inimesi, et näidata, et armastan neid. Eelmisel aastal olin Auschwitzis. Mul oli kindel veendumus, et pean minema gaasikambrisse. See oli minu esimene külastus gaasikambritesse. Seisin seal ja küsisin Jumalalt: “Mida ma peaksin siin tegema?” ja Jumal näitas mulle, et ma peaksin seal Tema armastusest rääkima. Aga ma ütlesin: „Issand, siin ei tohi keegi rääkida. Nendes gaasikambrites ei saa jutlustada, sest kõik peavad neist vaikides läbi minema.” Ja siis sisenes reisigrupp. Küsisin neilt: “Kas ma tohin midagi öelda?” Ja nad andsid mulle võimaluse rääkida. Hakkasin seal gaasikambris jutlustama Jumala armastusest ja andestusest. Ja Jumala Vaim lihtsalt kattis kogu paiga. Rääkisin kahele reisigrupile Jumala armastusest.
Peagi mõistsin, et meie, kristlased, peame tooma juutidele Jumala armastuse, mitte ainult sakslastena, vaid kristlastena. Sest algusest peale tegime juudi rahva vastu suure patu. Algusest peale, kui asutati kirikuid ja konfessioone. Arvan, et keiser Constantinuse kirikukogul osales 358 preestrit. Ja sellel nõukogul otsustati välja kiskuda kõik kristliku usu juudi juured. Sellel koosolekul võeti vastu otsus kalendrit muuta. Juutidel keelati pidutsemine ja kirikus käimine. Ja sellest ajast sai alguse tagakiusamise ajalugu, kui kiriku käed piserdati juudi verega. Messiaanlikust kogudusest kuulsin esimest korda 2006. aastal, kui teenisin esimest korda pastor Boris Saulovitši juures Venemaal. Sain teada messiaanlikust liikumisest ja sellest, miks me peame oma juudi juurte juurde tagasi pöörduma. Mulle sai selgeks, kui pimedad on kirikuinimeste silmad, nägin seda pidevat võitlust kiriku sees. Kuid teadsin ka, et Jumal tahab mind, kui sakslast, kasutada juudi rahvale armastuse toomiseks.
Kas Teie arvates on genotsiidis süüdi Saksa kristlased või on see lihtsalt fašismi ideoloogia?
Ma arvan, et saksa kristlased tundsid aastaid end süüdi holokausti ajal tehtu pärast. Paljud neist läksid Iisraeli meeleparanduskonverentsidele. Nad teadsid, et nüüd peavad nad juute armastama. Nad tahtsid status quo’d muuta. Kuid ma avastasin ka, et pimedus on endiselt olemas ja meie süü peitub palju sügavamal. See peitub sügavamal põlvkondades, sügavamal sajandites, palju sügavamal kui holokaust. Enamik kristlasi ei näe seda. Nad isegi ei tea, et see messiaanlik liikumine eksisteerib. Kui näiteks juut võtab Ješua vastu, siis kristlased arvavad, et sellest juudist peaks saama katoliiklane, baptist või midagi muud. Tundub, nagu tahaks kirik juute endasse imeda. Kui juut võtab Jeesuse vastu, arvavad nad, et juut peab nimetama end kristlaseks ja eitama oma juutlikkust. Ja kui ma Saksamaa, Ameerika või Rootsi kirikutes jutluse ajal küsin: “Kas siin on juute?”, ei näe ma mingit reaktsiooni.
Ütlete, et kristlastel on juutidega igivanad probleemid. Kas Te mõtlete saksa kristlasi?
Ei, ma mõtlen kõiki kristlasi. Saksa holokaust oli vaid jäämäe tipp. Inimesed on pimestatud. Kui esitan küsimuse: “Kas siin on juute?”, on tavaliselt vastuseks vaikus. Siis küsin uuesti: “Kas tõesti ei ole ühtki?”, siis üks käsi arglikult tõuseb . Ja siis, kui ma sellelt inimeselt uuesti küsin: “Miks Te kohe ei öelnud, et olete juut?”, kuulen vastust: “Ma kartsin.” See tähendab, et juudid jätkavad varjamist. Nad püüavad eitada oma juutlikkust. Ja puudub arusaam, et juut, kes võtab vastu Ješua, võib jääda juudiks oma juutlikkuses.
Las ma võtan ühe paberi. Minu jaoks oli see väga huvitav. Nagu ma ütlesin, sai see kõik alguse esimesel kirikukogul aastal 325 Nikaias. See oli Nikaia kirikukogu, mida juhtis keiser Constantinus. Ja sellest hetkest peale hävitati juutide ja kristlaste suhe. Kindel on see, et aeg-ajalt on maailmas toimunud usu ärkamisi. Näiteks nagu Saksamaal, Zinzendorfi linnas või Inglismaal või mujal. On toimunud ärkamisi. Aga kui me vaatame neid ärkamisi lähemalt, näeme juhte, kes armastasid juudi rahvast ja soovisid leppimist. Nad olid valmis meelt parandama kristlaste tehtu pärast ja kogesid ärkamist. Ja ma usun, et meie ajal, kui mõistame juutide ja kristliku kiriku leppimist, toob see ärkamise. Kui ma kohtusin pastor Boris Saulovitšiga (Boris Grisenko, Kiievi messiaanliku juudi kogukonna rabi – autori märkus), ei saanud ma sellest tervikpildist aru. Ma ütlesin: “Issand, ma vajan isiklikku ilmutust selle kohta, mis toimub.” Ja Jumal rääkis minuga Iisraelis. Ta ütles: “Rosemarie, enne kui ma tagasi tulen, on väga oluline, et Minu Pruut koosneks juutidest ja paganatest. Ja need, kes mõistavad, kes soovivad seda ühtsust, saavad Minu Pruudiks. Ja sellepärast kogun Ma neid kõigist konfessioonidest. Kui nad sellest aru saavad. Kõik: katoliiklased, õigeusklikud, baptistid. Kui nad on selles eesmärgis ühtsed. Kui nad jätavad oma erimeelsused olles selles eesmärgis ühtsed.”
Ja nüüd tahame näidata armastust juudi rahva vastu. Nad on Jumala valitud rahvas. Me tahame neid armastada, me tahame neilt uuesti õppida ja tahame naasta oma juudi juurte juurde. Ja minu jaoks on see ärkamise võti. Me võime püüda luua ühtsust, koguneda koos palvetama ja teha palju erinevaid asju. Aga me oleme ikkagi üksteisest erinevad. Seetõttu vajame Jumala ilmutust, et Ta tahab oma Ihu ühendada. Lugesin raamatut, kus autori hinnangul on tänapäeval 160 traditsioonilist kirikut ja 23 tuhat erinevat kristlikku konfessiooni. Kristuse ihu on jagatud. Ainus, mis võib meid ühendada, on ühtsus juutidega. Ja vähesed inimesed tahavad sellest kuulda.
Kas Te ei arva, et Nikaia kirikukogu, mis eraldas juudid ja kristlased, oli lihtsalt ajalooline etapp kiriku arengus?
Jah, see oli kristluse jagunemise etapp. Loomulikult sai võimu katoliku kirik ja siis tekkisid mitmesugused muud konfessioonid. Ja nüüd on meil neid 23 tuhat. Nad kõik jätsid oma juudi juured maha – kõik!
Kui meil on tuhandeid konfessioone, tundub see väga demokraatlik.
Muidugi on meil kõigil oma väikesed kuningriigid ja igaüks peab end õigeks. Kuid Jumala silmis me ebaõnnestume, kui me ei tule kokku Tema valitud rahvaga. Ja see on täpselt see, mida Ta ootab. Kirikutes jutlustades puutun kokku antisemitismiga. Ma ütlen endale: “Ma ei tee kompromisse!” ja ütlen neile: “Kui mõistate, et peate kahetsema antisemitismi, siis paluge Jumalal Teie silmad avada.” Inimesed tõusevad püsti, parandavad meelt ja Jumala vägi langeb koheselt nende peale. Nad hakkavad tantsima ja rõõmustama. Ma ei kujutanud ette, et juured nii sügaval on. Ma ei olnud piisavalt haritud. Nüüd uurin seda samm-sammult ja hakkan aru saama, kust see kõik tuleb. Kõik see, mis me oleme teinud, vapustab mind.
Kas peate antisemitismi suureks patuks?
Jah, võib-olla üheks suurimaks patuks. See võiks olla suurim. Sest antisemitismi kaudu puudutame seda, mida Jumal on valinud. Jeesus tuli juudina oma rahva juurde. Ja nad ei võtnud Teda vastu. Just tänu sellele toodi evangeelium paganatele. Võib-olla teate – see on kirjas roomlastele 11. peatükis. Et nad oleksid innukad oma Jumala pärast. Meil ei õnnestunud neid oma Jumala peale kadedaks teha. Ja nad ei taha omada seda, mis meil on. Juudid ütlevad: “Kui see on armastus, mida kristlased meie vastu osutavad… Me ei vaja sellist armastust.” Ja seetõttu ei ole juutide jaoks kristlane atraktiivne nimetus ja nad ei taha kristlusega midagi pistmist. Pean silmas juute, kes pole sellesse initsieeritud, kes ei tea kristluse olemust. Muidugi on praegu sillad kirikute ja messiaanlike kogukondade vahel. Püüame seda parimal võimalikul viisil toetada. Kuid ma arvan, et sellest ei piisa. Peame rohkem rääkima. Kui ma pastor Boriss Saulovitši juures teenima hakkasin, siis ei saanud ma alguses aru, kui oluline see minu kui sakslanna ja Saksa kindrali tütre jaoks oli. Omades Hitlerit oma endise ristiisana ja teenides samal ajal messiaanliku rabi kõrval. Hakkasime koos jutlustama lepitusest ja Jumala armastusest. Sain aru, et seda saab teha ainult Jumal. Sest inimlikust vaatenurgast on see võimatu. Kuid Jumal kasutab nüüd Hitlerit, et avada uks evangeeliumile.
Minu arusaamist mööda oli Teie andestamise protsessis kolm etappi: esimene – kui Te tõesti uskusite Jumalasse, teine - andestasite venelastele, kolmas – mõistsite, et kristlased peavad juutide ees meelt parandama. Milline neist kolmest sammust on Teie jaoks kõige olulisem?
On kindel, et me peame olema lepitatud Jumalaga Kristuse Vere kaudu. See on iga inimese jaoks isiklikult väga oluline. Kuid samal ajal tahab Jumal meid oma rahvaga lepitada. Ma arvan, et need mõlemad sündmused lähevad kokku. Nad mõlemad on õnnistuse täiusesse sisenemiseks väga olulised. Põhjus on selles, et Jumal lubab oma õnnistusi. Mul on raske öelda, kumb on tähtsam. Sest kui ma sellel suunal teenima hakkasin, nägin, milline hämmastav vabadus tuleb inimestele, kes seda mõistavad. Nad on nagu inimesed, kes pöörduvad tagasi Kiriku päritolu juurde. Apostlite tegude raamatus naasevad nad algkoguduse juurde. Ja see on midagi, mida Jumal täna taastab – suhted Temaga, suhted üksteisega ja konfessionaalsete piiride ületamine. Ja siis ühinemine juutidega üheks ihuks.
Kuidas Te seda protsessi ette kujutate? Lõppude lõpuks distantseerusid kristlased sajandeid juutidest ja juudid vihkasid kristlasi. Kuidas saame hävitada selle müüri, mis on ehitatud kristlaste ja juutide vahele peaaegu kaks tuhat aastat?
Jumala armastuse läbi. Selle müüri saame ületada ainult Tema armastusega. Hiljuti lennujaamas istudes vaatasin eakat juudipaari, kes kandis raskeid kohvreid. Ja järsku ilmus mu ette pilt, nagu läheksid need inimesed koonduslaagrisse. Ma hakkasin nutma. Ja ma küsisin: “Jumal, miks need pisarad tekivad? Võib-olla on see lihtsalt kaastunne? Võib-olla ma lihtsalt tunnen seda valu?” Ja Jumal ütles mulle: „Sa pead tundma seda antisemitismi valu. Kui tunned valu, siis võid lasta Minu armastusel voolata. Ja kui Minu armastus voolab läbi sinu, siia aaavad juudid Ješua kohalolekust teadlikuks.” Ja kui ma selle aasta märtsis Naatsaretis olin, rääkisin ma seal uskmatute juutidega. Ma ütlesin: “Jumal, lase oma tingimusteta armastusel läbi minu nendeni voolata.” Seisin nende ees ja nad parandasid meelt Ješua ees. Ma ei tea, mida ma tegin, ütlesin: “Jumal, ma ei vaja midagi muud, aga ma tahan, et Sinu armastus voolaks.” Tahan rääkida loo Rootsist pärit professorist. Ta oli umbes 60-aastane mees, kes tuli koosolekule ja ütles, et otsib Jumalat. Ta palus mul teda aidata. Ma küsisin: “Miks Te minult palute?” Ta vastas: “Ma näen Teie silmis elavat Jumalat?” Tahtsin lihtsalt kõva häälega hüüda “Halleluuja!”, aga kartsin, et peletan ta minema. Püüdsin jääda rahulikuks ja vastasin, et võin Teile näidata teed elava Jumala juurde. Seejärel tutvustas ta ennast ja ütles, et on professor, kes on teinud palju meditsiinilisi uuringuid, kuid ei ole leidnud vastust Elu küsimusele. Vaatasin talle silma ja küsisin: “Kas Te olete juut?” Ta oli sellest küsimusest pisut šokeeritud. Ma ütlesin: “Ma armastan juute.” Seejärel tunnistas ta, et on tõepoolest juut, ja tunnistas, et tahab leida elavat Jumalat. Seetõttu peame teenima juute teisiti. Me ei saa kasutada neid lähenemisviise, mida oleme seni kasutanud. Me ei saa sundida neid leppima millegagi, mis meil on. Peame tulema armastusega.
Kuidas seda armu vastu võtta? Paljud kristlased elavad jätkuvalt alkoholismi, suitsetamise, hooruse ja paljude muude probleemidega. Nad küsivad Jumalalt, kuid Ta ei vasta sageli nende palvetele. Kas on võimalik, et antisemitism on probleemide lahendus?
See võib olla võti ja paljud näited toetavad seda. Konverentsidel, kui antisemitismi vägi murdub, hakkab Jumala vägi kohe ilmnema. Tundub, et Jumal on seda juba pikka aega oodanud. Ma arvan, et see on Jumala õnnistus. Tahan rohkem selliseid kogemusi saada. Muidugi ei taha ma öelda, et olen kõike juba kogenud, muidugi mitte. Kuid see, mida olen viimase pooleteise aasta jooksul näinud, on mind vapustanud. Ja mu südame hüüd on, et ma tahan rohkem näha. Kui see on Jumala võti, siis tahan ma rohkem näha. Ma tahan selle nimel elada ja sellest rääkida.
Paljud meie vanemad inimesed vihkavad endiselt natse ja sakslasi. Mida saate neile öelda?
Seda põhjustavad nende mälestused, nende valudja haavad, sest nad ei tea, mida nende haavadega peale hakata. Seetõttu hakkavad paljud neist inimestest alkoholi tarvitama. Ja öösiti näevad nad ikka neid õudusunenägusid. Võin neile inimestele öelda, et nad peavad pöörama oma elus elava Jumala poole. Pöörake oma elu Jeesuse Kristuse poole. Peame uurima küsimust, miks Ta ristile läks. Ja nad leiavad mõistmise, et Ta tahab meid kõiki tervendada, ja seda teha pole kunagi liiga hilja. Olen selle vabaduse juurde toonud palju vanemaid inimesi ja tahaksin seda ka edaspidi teha.
Ja nüüd, kui mõistate, et Teil on need valud ja haavad, ja on raske andestada seda, mida inimesed Teile on teinud. Ma tahaksin palvetada. Ja Te võid mind selles palves järgida. Ja kui jõuame fraasini „Ma annan andeks Jeesuse nimel”, lisage palun inimeste nimed, isegi kui neid nimesid on palju. Järgmisena palun Teie vihkamise eest andestust. Kui ma vihkasin venelasi, siis pidin palvetama, et Jumal annaks mulle andeks. Ja siis ma palvetan, et Jumal hakkaks Teid tervendama. Andestamine võib olla kiire samm, kuid tervenemine on protsess. Ja me peame lubama Jumalal meie hinge tervendada. Nüüd tahaksin palvetada:
„Isa, me tuleme sinu juurde Jeesuse nimel. Isa, ma palun, et Sa andestaksid mulle, et vihkasin siis, kui ma oleksin pidanud armastama, et ma ei suuda andestada ja seetõttu ka unustada. Täna seisan ma Sinu ees, Isa, ja otsustan nüüd Jeesuse võimsal nimel andestada. Ma annan andeks oma isale, ma annan andeks sakslastele, ma annan andeks neile, kes mulle haiget tegid, ma annan andeks… Ja ma palun Sind, Isa, tervenda mind, võta ära mu kibedus ja paranda mu haavad, et saaksin elada vabaduses. Sest Sinu Sõna ütleb: „Kui Poeg sind vabastab, saad sa tõesti vabaks(Johannese 8:32).”” Jeesus on meid vabastanud ja Ta tahab, et me üksteisele andestaksime. Jumal õnnistagu sind. Aamen.
Viide:
Rosemarie Claussen sündis 1934. aastal natsikindrali, Hamburgi politseiülema peres. Samal ajal kohtus kindral Hamburgi lennujaamas Adolf Hitleriga. Isa nägu säras õnnest. Lõpuks, peale 3 poega, sündis nende talle tütar! Kui Hitler sai teada rõõmu põhjustest, teatas ta soovist saada vastsündinu ristiisaks. Lisaks Rosemariele oli Hitleril üle 30 ristilapse, sealhulgas Göringi, Bormanni, Himmleri ja Hessi lapsed. 1935. aastal sai kindral Hitlerilt ametikõrgenduse ja temast sai Berliini politsei komandant. Ta on ka füüreri isiklik ihukaitsja Müncheni olümpiamängudel. Kuid vaatamata sellele jäi ta veendunud kristlaseks ja juutide tagakiusamise vastaseks. Salaja, oma eluga riskides, aitas ta mõnedel juutidel Berliinist põgeneda. Saanud sellest teada, eemaldas Hitler ta ametikohalt ja saatis koduaresti. Kindral lahkus Berliinist ja püüdis alustada rahulikku elu. Kuid natsid ei loobunud püüdlustest teda allutada. 1938. aastal veendus Gestapo, et kindral Claussenit on võimatu veenda. Nad andsid talle kapsli mürgiga ja valiku: kas ta võtab mürki ja kõik saavad teada “surmavast südameatakist” või saadetakse kogu pere koonduslaagrisse. Kindral, päästes oma pere, kus on 4 väikest last, valis surma. Natsid matsid ta, I maailmasõja veterani, kogu sõjaväelise auavaldusega.
Teise maailmasõja ajal sai Rosemarie Claussenist sõjalise kaose ohver: nälja, hirmu ja alanduse. Ta kannatas palju aastaid teismelisena saadud vaimse trauma tõttu. Kuid ta mäletas, kuidas tema enda isa alati kirikus käis ja palvetas. Tänu Jumala imelisele sekkumisele vastuseks tema püsivatele ja tulihingelistele palvetele sai Rosemarie vaimselt terveks ning vabanes vihkamisest ja kibestumisest. Täna juhib ta rahvusvahelist Joshua missiooni, mis asutati 1976. aastal. Ta reisib üle kogu maailma ja jutlustab lepitust. Ta palub Jumala eest andestust juutidelt, venelastelt, ukrainlastelt ja kõigilt inimestelt, kes kannatasid natside käes. Olles kogenud nii rasket elu ja andestanud kõigile, julgustab Rosemarie Claussen teisi andestama. Tema sõnul on mitte andestamine sama, mis teise inimese surma lootuses ise mürki juua.
Oleg Regetsiy / scienceandapologetics.com
Kui ma hakkasin Kristusesse uskuma, siis ütles mu ema, et viin lõpule selle, millega Hitler oli alustanud. Ma .....
Toimetaja märkus: See artikkel ilmus algselt Birdi ajaveebis Flying Scroll. Nad kõndisid koos võllapuu juurde nii pastor kui .....
Kas olete kunagi lugenud inspireerivat tsitaati inimeselt, kelle uskumusi, moraali või iseloomu te vihkate? See võis olla inimese .....
Teise maailmasõja ajal õppisid paljud inimesed Issandat tundma ja Teda usaldama. Üks nendest oli inglane, keda hoiti pikka .....
See on üks maailma armastatumaid lugusid julgusest ja kaastundest – Hollandi kellasseppade perekond, kes liitus päästevõrgustikuga, mis päästis .....
Werner Oder on SS Scharführer Wilhelm Oderi poeg, kes osales II maailmasõja ajal ligikaudu kahe tuhande juudi mehe, .....
Mõtlesin siin üks päev. See on raske asi. Väljakannatamatult raske. Selline asi, kus rakettide viunumine ja kiirabi sireenide .....
