Alati ühe noodi laulmine – rahvakeelne Piibel. Miks William Tyndale elas ja suri

Mis oli see “Üks noot”, mida ta alati laulis?

Stephen Vaughn oli inglise kaupmees, kelle kuninga nõunik Thomas Cromwell palkas otsima üles William Tyndale’i ning talle teatama, et kuningas Henry VIII soovib, et ta tuleks mandril asuvast peidikust tagasi Inglismaale. Kirjas Cromwellile Vaughanilt 19. juunil 1531 kirjutas Vaughan Tyndale’i (1494–1536) kohta järgmised lihtsad sõnad: “Ma leian, et ta laulab alati ühte nooti.”1 See üks noot oli järgmine: kas Inglismaa kuningas annab oma ametliku kinnituse rahvakeelsele Piiblile kõigi tema ingliskeelsetele alamatele? Kui kuningas seda ei tee, siis Tyndale ei tule. Kui teeb, siis annab Tyndale end kuningale ega kirjuta kunagi enam raamatut.

See oli tema elu liikumapanev kirg – näha, et Piibel saaks kreeka ja heebrea keelest tavalisse inglise keelde tõlgitud ja et seda saaks lugeda iga inimene Inglismaal.

Henry VIII oli Tyndale’i peale vihane, kuna ta uskus ja propageeris Martin Lutheri reformatsiooniõpetusi. Eelkõige oli ta vihane Tyndale’i raamatu “Vastus Sir Thomas More’ile” pärast. Thomas More (kuulus oma raamatu “Utoopia” ja temast tehtud filmi “A Man for All Seasons” poolest) oli lordkantsler, kes aitas Henry VIII-l kirjutada Lutherist lahti ütlemiseks traktaadi nimega “Seitsme sakramendi kaitse.” Thomas More oli läbinisti roomakatoliiklane ja radikaalselt reformatsiooni-, Lutheri- ja Tyndale’i-vastane. Seega oli Tyndale langenud Thomas More’i samavõrd õõvastava kriitika alla.2 Tegelikult oli More Tyndale’i vastu “peaaegu maruvihane”3 ja ta avaldas talle kolm pikka vastust, mis koosnes peaaegu kolmveerand miljonist sõnast.4

Kuid vaatamata ülemkohtu vihale Tyndale’i vastu, oli kuninga sõnum Tyndale’ile, mille tõi temani Vaughan, halastus: „Kuningate kuninglik majesteet on . . . kallutatud halastusele, haletsusele ja kaastundele.”5

Kolmekümne seitsmeaastane Tyndale oli sellest armupakkumisest pisarateni liigutatud. Ta oli olnud seitse aastat kodumaalt paguluses. Kuid siis laseb ta uuesti oma “ühel noodil” kõlada: kas kuningas annab loa algkeeltest tõlgitud rahvakeelse ingliskeelse Piibli jaoks? Vaughan edastab meile Tyndale’i sõnad, mis olid öeldud 1531. aasta mais:

“Ma kinnitan Teile, et kui kuningal oleks suurim heameel lubada oma rahva seas avaldada ainult tühi Pühakirja tekst [see tähendab ilma selgitavate märkusteta], nagu seda avaldatakse keisri alamate seas nendes osades ja teiste kristlike vürstide seas, olgu selle tõlke autor see, kes iganes tema Majesteedile meeldib, annan ma kohe ustava lubaduse mitte kunagi rohkem kirjutada, mitte jääda nendesse osadesse kas või kaheks päevakski pärast seda, vaid kohe tulen tagasi tema kuningriiki ja alistun seal kõige alandlikumalt Tema kuningliku Majesteedi jalge ette, pakkudes oma keha kannatama, ükskõik millist valu või piinamist, jah, millise surma tema arm toob, kui vaid see [tõlge] saadakse. Kuni selle ajani talun kõigi võimaluste hingekriipivat mõju ja kannatan oma elus nii palju valu, kui ta suudan taluda ja kannatada.”6

Teisisõnu annab Tyndale end kuningale ühel tingimusel – et kuningas annab loa ingliskeelsele Piiblile, mis on tõlgitud kreeka ja heebrea keelest rahva tavakeelde.

Kuningas keeldus. Ja Tyndale ei läinud enam kunagi oma kodumaale. Selle asemel, kui kuningas ja roomakatoliku kirik ei pakuks tavainimesele lugemiseks ingliskeelset trükitud Piiblit, siis teeks seda Tyndale ise, isegi kui see talle elu maksma läheks – mis viis aastat hiljem ka juhtus.

Suur saavutus: Uus Testament ja reformatsioon

Kui ta oli 1522. aastal kahekümne kaheksa aastane, töötas ta juhendajana John Walshi kodus Gloucestershire’is, õppides suurema osa ajast Erasmuse kreekakeelset Uut Testamenti, mis oli just kuus aastat tagasi aastal 1516.a. trükitud. Ja me peaksime tegema siin pausi ja selgitama, kui sütitav see kreekakeelne Uus Testament ajaloos oli. David Daniell kirjeldab selle sündmuse ulatust:

“See oli esimene kord, kui kreekakeelne Uus Testament trükiti. Ei ole liialdus öelda, et see süütas Euroopa. Luther [1483-1546] tõlkis selle oma kuulsasse saksakeelsesse versiooni 1522. aastal. Mõne aasta pärast ilmusid kreeka keelsest Piiblist tõlked enamiku Euroopa rahvaste rahvakeelde. Need olid rahvareformatsiooni tõeliseks aluseks.”7

William Tyndale nägi, ordineeritud katoliku preestrina, iga päev neid reformatsioonitõdesid kreekakeelses Uues Testamendis selgemalt. Üha enam äratas ta selles katoliiklikus John Walshi majas kahtluseid. Õppinud mehed tulid õhtusöögile ja Tyndale arutas asju, mida ta Uues Testamendis nägi. John Foxe räägib meile, et ühel päeval ütles ärritatud katoliku õpetlane Tyndale’iga õhtusöögil olles: “Meil oleks parem olla ilma Jumala seaduseta kui paavsti seadusteta.” Vastuseks ütles Tyndale oma kuulsad sõnad: “Ma trotsin paavsti ja kõiki tema seadusi. . . . Kui Jumal säästab mu elu paljudeks aastateks, siis ma teen nii, et üks atra ajav poiss teab Pühakirjast rohkem kui sina tead.”8

Neli aastat hiljem lõpetas Tyndale Saksamaal Wormsis kreekakeelse Uue Testamendi ingliskeelse tõlke ja hakkas seda koos kangastega Inglismaale smugeldama. Ta oli üles kasvanud Gloucestershire’is, riidetöötlemismaakonnas, ja nüüd näeme, milles see ettenägelikkuse pööre seisnes.9 1526. aasta oktoobriks oli piiskop Tunstall selle raamatu Londonis ära keelanud, kuid tiraaž oli vähemalt kolm tuhat. Ja raamatud jõudsid inimesteni. Järgmise kaheksa aasta jooksul trükiti ka viis piraatväljaannet.10

1534.a. avaldas Tyndale parandatud Uue Testamendi versiooni, olles vahepeal õppinud heebrea keelt, ilmselt Saksamaal, mis aitas tal paremini mõista seoseid Vana ja Uue Testamendi vahel. Daniell nimetab seda 1534. aasta Uut Testamenti “tema elutöö hiilguseks”.11 Kui Tyndale “laulis alati ühte nooti”, siis oli see tema elu laulu crescendo – lõpetatud ja viimistletud ingliskeelne Uus Testament.

Esimest korda ajaloos tõlgiti kreekakeelne Uus Testament inglise keelde. Esimest korda oli ingliskeelne Uus Testament saadaval ka trükitud kujul. Enne Tyndale’i olid Piiblist ainult käsitsi kirjutatud ingliskeelsed käsikirjad. Nende käsikirjade eest võlgneme tänu John Wyclifile ja Lollarditele sada-kolmekümmend aastat tagasi tehtud töö ja inspiratsiooni kaudu.13 Tuhande aasta jooksul oli kreeka -ja heebreakeelse Piibli ainus tõlge ladina Vulgata ja vähesed inimesed said sellest aru, isegi kui neil oli sellele juurdepääs.

Enne oma märtrisurma aastal 1536 oli Tyndale tõlkinud selgesse ja üldinglise keelde14 mitte ainult Uue Testamendi15, vaid ka viis Moosese raamatut, Joosua 2 Ajaraamatu ja Joona.16 Kogu see materjal sai aluseks Miles Coverdale’i poolt Inglismaal 1539. aastal välja antud Suurele Piiblile ja 1557. aastal avaldatud Genfi Piiblile – „rahva Piiblile”,18 mida müüdi aastatel 1560–1640 üle miljoni eksemplari.

Me ei saa Tyndale’i saavutustest selget ettekujutust ilma võrdlusteta. Arvame, et domineeriv King Jamesi versioon annab meile ingliskeelse Piibli läbiva keele. Kuid Daniell selgitab olukorda:

“William Tyndale andis meile meie ingliskeelse Piibli. Kuningas Jamesi poolt 1611. aasta volitatud versiooni ettevalmistamiseks kokku pandud targad, keda nii sageli kiideti ebahariliku ühise inspiratsiooni eest, võtsid üle Tyndale’i töö. Üheksa kümnendikku Uuest Testamendi Volitatud Versioonist on Tyndale’i oma. Sama kehtib ka Vana Testamendi esimese poole kohta, mille tõlkega ta tegeles viimase hetkeni enne kui ta hukati väljaspool Brüsselit 1536.a.”19

Siin on näidis ingliskeelsetest fraasidest, mille me Tyndale’ile võlgneme:

“Saagu valgus” (1. Moosese 1:3).

“Kas ma olen oma venna hoidja?” (1. Moosese 4:9)

„Issand õnnistagu sind ja hoidku sind. Issand lasku paista oma pale sinu peale ja olgu sulle armuline. Issand tõstku oma pale sinu peale ja andku sulle rahu” (4Ms 6:24-26).

“Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal” (Johannese 1:1).

„Seal olid karjased, kes elasid väljal” (Luuka 2:8).

„Õndsad on need, kes leinavad, sest neile antakse tröösti” (Matteuse 5:4).

„Meie Isa, kes sa oled taevas, pühitsetud olgu sinu nimi” (Matteuse 6:9).

“Aegade tunnustähed” (Matteuse 16:3)

“Vaim on valmis, aga liha on nõder” (Matteuse 26:41).

“Ta läks välja . . . ja nuttis kibedasti” (Matteuse 26:75). Neid kahte sõna kasutavad endiselt peaaegu kõik kaasaegsed ingliskeelsed tõlked (NIV, NASB, ESV, NKJV). Vaatamata nõrkadele jõupingutustele, nagu hiljutine tõlge: „nutsin kõvasti”, pole seda viissada aastat täiustatud. Erinevalt sellest fraasist kannab „tema kahe sõna rütm kaasas kogemust”.20

“on nad ise enesele seaduseks,” (Rm 2:14)

„Temas me elame, liigume ja oleme” (Ap 17:28).

“Kuigi ma räägin inimeste ja inglite keeltega” (1. Korintlastele 13:1)

„Võitle head võitlust” (1. Timoteosele 6:12).

Danielli sõnul on “selliste õpetussõna-lähedaste fraaside nimekiri lõputu.”21 Viissada aastat pärast tema suurepärast tööd “tsiteerivad ajalehtede pealkirjad endiselt Tyndale’i, kuigi ise teadmatult, ja ta on jõudnud rohkemate inimesteni kui isegi Shakespeare”.22

Lutheri 1522. aasta tõlget kiidetakse sageli selle eest, et see „on andnud tärkavale saksa rahvale keele”. Daniell väidab sama Tyndale’i kohta inglise keeles:

“Piiblitõlgetes andis Tyndale’i teadlik igapäevaste sõnade kasutamine ilma inversioonideta neutraalses sõnajärjekorras ja tema imeline kõrv, mis märkas rütmimustreid inglise keeles mitte ainult piiblikeeles, vaid ka uues proosas. Inglismaa oli rahvana õnnistatud selle poolest, et selle põhiraamatu keel, milleks ingliskeelne Piibel kiiresti muutus, oli allikas, kust voolas pärast seda suurima proosa selgust, nõtkust ja väljendusrikkust.”23

Tema meisterlik inglise keele kasutamine oli geniaalne.24

Ta tõlkis kaks kolmandikku Piiblist nii hästi, et tema tõlked püsisid tänapäevani.25

See ei olnud pelgalt kirjanduslik nähtus; see oli vaimne plahvatus. Tyndale’i Piibel ja kirjutised olid süüteallikaks, mis süütas Inglismaal reformatsiooni.

Kuidas sai Tyndale sellega hakkama?

Tekib küsimus: kuidas William Tyndale jõudis sellise ajaloolise saavutuseni? Sellele saame vastata Tyndale’i puhul, meenutades kahte viisi, kuidas pastor peab teenistuses surema. Peame surema arusaamale, et me ei pea vaimsete eesmärkide saavutamiseks kõvasti mõtlema ega pingutama. Ja me peame surema arusaamale, et meie mõtlemine ja töö on vaimsete eesmärkide saavutamisel määrava tähtsusega.

Paulus ütles 2. Timoteosele 2:7: “Mõtle sellele, mis ma ütlen! Küll Issand annab sulle arusaamist kõiges.” Esiteks, mõtle. Tööta. Ärge jätke apostliku tõe üle mõtlemise rasket tööd tähelepanuta. Kuid teiseks pidage meeles seda: “Issand annab sulle arusaamist.” Sina töötad. Ta annab. Kui Tema keeldub, on kogu meie töö asjata. Kuid Ta määrab, et me kasutame oma meelt ja töötame vaimsete eesmärkide saavutamise nimel. Nii ütleb Paulus 1. Korintlastele 15:10: “ma olen neist kõigist palju rohkem vaeva näinud. Aga seda ei ole teinud mina, vaid Jumala arm, mis on minuga.” Vaimsete saavutuste võti on kõvasti tööd teha ning teada, uskuda, tunda ja olla õnnelik, et Jumala suveräänne arm on kogu tulevase hea otsustav põhjus.

See, kuidas need kaks tõde Tyndale’i elus kokku saavad, selgitab, kuidas ta saaks oma eesmärke saavutada. Üks parimaid viise selle nägemiseks on võrrelda teda Erasmusega, roomakatoliku humanistist õpetlasega, kes oli kuulus oma raamatute “Enchiridion” ja “Narruse kiitus” ning kreekakeelse Uue Testamendi poolest.

Erasmus oli Tyndale’ist kakskümmend kaheksa aastat vanem, kuid nad mõlemad surid 1536. aastal – Rooma-Katoliku Kiriku läbi suri märtrisurma Tyndale, Erasmus oli selle kiriku lugupeetud liige. Erasmus oli veetnud aega Oxfordis ja Cambridge’is, kuid me ei tea, kas tema ja Tyndale kunagi kohtusid.

Pealtnäha võib Tyndale’i ja Erasmuse vahel näha märkimisväärseid sarnasusi. Mõlemad olid suurepärased keeleteadlased. Erasmus oli ladinakeele õpetlane ja koostas esimese kreekakeelse Uue Testamendi. Tyndale oskas kaheksat keelt: ladina, kreeka, saksa, prantsuse, heebrea, hispaania, itaalia ja inglise keelt. Mõlemad mehed armastasid keele loomulikku jõudu ja olid osalised selles, et tekkis taas huvi keele toimimise vastu.

Näiteks kirjutas Erasmus raamatu nimega “De copia”, mida Tyndale kahtlemata kasutas Oxfordi üliõpilasena.26 See aitas õpilastel suurendada oma võimet kasutades ära keele „rohket” potentsiaali. See oli tohutult mõjukas 1500. aastate alguses Inglismaal ja seda kasutati õpilaste koolitamiseks mitmekesise verbaalse väljenduse lõpmatutes võimalustes. Eesmärk oli hoida seda keelt vajumast pelgalt žargooni ja kulunud slängi ning ebaloomulikku, kujutlusvõimetusse, proosalisse, värvitusse ja igavasse kõnesse.

Üks “De copia” õpilastele mõeldud harjutustund oli mõelda välja „mitte vähem kui sada viiskümmend viisi, kuidas öelda: „Teie kiri on mind väga rõõmustanud”27 Eesmärk oli sundida õpilasi “kasutama kõiki verbaalseid lihaseid, et vältida vihjeid lodevusele”. Ei ole üllatav, et just selline haridusmaailm sünnitas William Shakespeare’i (kes sündis 1564. aastal). Shakespeare on tuntud oma võrratult rohke keelekasutuse poolest. Üks kriitik kirjutas: “Ilma Erasmuseta pole Shakespeare’i.” 28

Nii et nii Erasmus kui ka Tyndale said hariduse teadliku meisterlikkuse õhkkonnas.29 See tähendab, et nad mõlemad uskusid raskesse töösse, et Kristuse nimel rääkides asju selgelt, loovalt ja veenvalt.

Mitte ainult seda, vaid nad mõlemad uskusid, et Piibel tuleks tõlkida iga keele rahvuskeelde. Erasmus kirjutas oma kreekakeelse Uue Testamendi eessõnas:

Kristus soovib, et Tema saladusi avaldataks nii laialdaselt kui võimalik. Ma soovin, et isegi kõik naised loeksid evangeeliumi ja Püha Pauluse kirju ning soovin, et need tõlgitaks kõigi kristlaste kõigisse keeltesse, et neid loeks ja teaks, mitte ainult šotlased ja iirlased, aga isegi türklased ja saratseenid. Ma soovin, et põllumees laulaks katkendeid neist, seistes oma adra juures, et kuduja saaks neid oma süstiku juures lausuda, et rändur saaks oma jutustustega üle rännaku väsimusest.”30

Tyndale ei oleks saanud seda paremini öelda.

Mõlemad olid mures rikutuse ja kuritarvituste pärast katoliku kirikus ning mõlemad kirjutasid Kristusest ja kristlikust elust. Tyndale tõlkis isegi Erasmuse “Enchiridioni,” omamoodi vaimse käsiraamatu kristliku elu kohta – mida Erasmus nimetas philosophia Christiks.

Kuid nende meeste vahel oli tohutu erinevus ja see oli otseselt seotud paradoksi teise poolega, nimelt sellega, et me peame surema mitte ainult intellektuaalsele ja keelelisele laiskusele, vaid ka inimlikule enesekindlusele – inimese eneseülendamisele ja sõltumatusele. Erasmus ja Luther olid 1520. aastatel tülitsenud tahtevabaduse pärast – Erasmus kaitses inimese enesemääratlemist ja Luther vaidles tahte rikutuse ja vangistuse poolt.31 Tyndale oli siin kindlalt Lutheri poolel.

Meie tahe on lukus ja kinnitatud kuradi tahtel tugevamini, kui suudaks sada tuhat ketti inimese posti külge siduda.32

Sest . . . [loomult] oleme kurjad, seepärast nii mõtleme kui teeme kurja ja maksame seaduse alusel kätte, oleme seadusega määratud igavesse hukatusse ja oleme kõiges oma tahtes vastuolus Jumala tahtega ja nõustume kõiges kuradi tahtega.33

Loomulikul inimesel ei ole võimalik nõustuda seadusega, et see on hea või et Jumal oleks õige, kes selle seaduse koostas.34

See vaade inimese patusele pani Tyndale’i mõistma Jumala suveräänse armu hiilgust evangeeliumis. Erasmus – ja Thomas More koos temaga – ei näinud inimliku seisundi sügavust, nende endi seisundit ega näinud ka seda hiilgust ja plahvatuslikku jõudu, mida reformaatorid nägid Uues Testamendis. See, mida reformaatorid nagu Tyndale ja Luther ei näinud, ei olnud philosophia Christi, vaid Jumala tohutu töö Kristuse surma ja ülestõusmise nimel, et päästa lootusetult orjastatud ja põrgusse seotud patused.

Erasmus ei ela ega kirjuta selles kohutavas seisundis ja armulise verega ostetud pääste vallas. Tal on “Enchiridioni” reformi välimus, kuid midagi on puudu. Erasmusest Tyndale’ini jõudmine tähendab (Mark Twaini parafraseerides) liikumist jaanimardikalt välgunoolele.

Daniell sõnastab selle nii:

“Midagi on “Enchiridionis” puudu. . . . See on humanistliku vagaduse meistriteos. . . . [Kuid] Kristuse tegevus evangeeliumides, Tema eriline päästetöö, mida seal ja Pauluse kirjades nii põhjalikult kirjeldatakse, on suures osas puudu. Kristoloogiliselt, kus Luther müristab, teeb Erasmus magusat häält: see, mis Tyndale’i jaoks oli vallutamatu kindlus, tundub “Enchiridionis” olevat nagu suvepaviljon.”35

Seal, kus Luther ja Tyndale olid meie kohutava inimseisundi ja Kristuse päästmise auhiilguse suhtes siirad, tegid Erasmus ja Thomas More nalja ja irvitasid. Kui Luther 1517. aastal oma 95 teesi avaldas, saatis Erasmus nende koopia More’ile – koos naljatleva kirjaga, mis sisaldas paavstivastaseid mänge ja vaimukat satiirilist sõnavõttu kirikusisese kuritarvitamise vastu, mida mõlemad armastasid teha. 36

Jään siin Tyndale’i ja Erasmuse erinevuse juurde, sest üritan uurida, kuidas Tyndale saavutas selle, mida ta Uue Testamendi tõlkimisega saavutas. Plahvatuslik reformimine on see, mida ta Inglismaal saavutas. See ei olnud Erasmuse kõrgetasemelise, elitaarse, kihilise Kristuse ja kirikutraditsiooni varjundi mõju. Erasmus ja Thomas More võisid kloostrite ja vaimulike poolse kuritarvitamise üle naljatada, kuid Tyndale’iga võrreldes mängisid nad alati mänge.

Ja selles olid nad väga sarnased meie aja märkimisväärsetele kristlikele kirjanikele. Kuulake seda Danielli tähelepanuväärset hinnangut ja vaadake, kas Te ei kuule teatud esilekerkivate kirikukirjanike ja Uue Perspektiivi tšempionide kirjeldust:

Erasmuse raamatus on ainult poolikult teadvustatud Kristust ega kuradit. . . : selles kõiges on veidi irooniat, kirjaniku tunnetusega veidi üleolevat mitmetähenduslikkust: justkui selleks, et olla dogmaatiline, näiteks Kristuse töö täieliku teoloogia puhul, oleks pigem ebameeldiv, allpool parimat, eliiti, humanistlikke kõrguseid. . . . Seevastu Tyndale. . . on metsikult ühemõtteline [“laulab alati ühte nooti”]; käsil olev asi, hinge vahetu juurdepääs Jumalale ilma vahendajata, on liiga oluline, et vihjata nõrgalt iroonilisele üleolekule. . . . Tyndale on vankumatu nagu puusepa tööriist. Kuid Erasmuse jutustuses, oma raamatu päritolu kohta, on tunda irooniate kihistumist, mida leidub mängudes persoonadega.”37

On irooniline ja kurb, et tänapäeval võivad väidetavalt avangardistlikud kristlikud kirjanikud tabada Erasmuse lahedat, põiklevat, ebatäpset, kunstilist, pealiskaudselt reformistlikku poosi ja nimetada seda “postmodernseks” ning vangistada põlvkonda teadmatuid, ajalooliselt naiivseid, esilekerkivaid inimesi, kes ei tea, et neid petetakse sama vana verbaalse taktikaga, mida kasutasid eelmiste põlvkondade elitaarsed humanistlikud kirjanikud. Nägime neid eelmisel aastal Athanasiuse päevil (Nicaea libedad ariaanid) ja nüüd Tyndale’i päevil. See ei ole postmodernistlik. See on eelmodernne, sest see on igavene.

See, mis ajendas Tyndale’i kogu oma elu laulma “üht nooti”, oli kaljukindel veendumus, et kõik inimesed on patu orjuses, pimedad, surnud, neetud ja abitud ning et Jumal on tegutsenud Kristuses, et pakkuda päästet armust usu kaudu. See peitus ladinakeelses Pühakirjas ning kiriku patukahetsus- ja teenetesüsteemis. Piiblit tuleb tõlkida vabastava ja elu andva evangeeliumi nimel.38

Meil on ainult üks lootus vabaneda patu ja igavese hukkamõistu köitest, ütles Tyndale: „Samuti ei saa ükski olend neid sidemeid lahti siduda, kui ainult Kristuse veri.”39

Armu järgi. . . Me oleme Aadamast välja kistud kõige kurja pinnasest ja poogitud [sic] Kristusesse, kõige headuse juuresse. Kristuses armastas Jumal meid, oma valituid, enne maailma algust ja hoidis meid oma Poja ja Tema püha evangeeliumi tundmiseks; ja kui meile kuulutatakse evangeeliumi40, siis avab Ta meie südamed ja annab meile armu uskuda ja paneb meisse Kristuse vaimu: ja me tunneme Teda kui oma kõige halastavamat Isa, nõustume seadusega ja armastame seda oma südame sisimas ning soovime seda täita ja kurvastame, sest me ei tee seda.41

Erasmusel puudub see tohutu annus patu sidumisest ja vabastamisest verega ostetud suveräänse armu42 kaudu. Sellepärast on tema religioonis elitaarne kergus – nagu ka tänapäeval nii paljuski evangeelses kirikus. Põrgu ja patt ja lepitus ja suveräänne arm ei olnud tema jaoks kaalukad reaalsused. Kuid Tyndale’i jaoks olid nad kõik. Ja keset neid suuri reaalsusi oli doktriin õigeksmõistmisest ainult usu kaudu. Seetõttu tuli Piibel tõlkida ja lõpuks suri Tyndale seetõttu ka märtrisurma.

Usu läbi oleme päästetud ainult siis, kui usume tõotusi. Ja kuigi usk ei jää kunagi ilma armastuse ja heade tegudeta, ei omistata meie päästmist ei armastusele ega headele tegudele, vaid ainult usule.43

Usk, kõigi heade tegude ema, teeb meid õigeks, enne kui suudame sünnitada ühtki head tegu: nagu mees abiellub oma naisega, enne kui ta saab temalt seaduslikke lapsi.44

See on vastus sellele, kuidas William Tyndale saavutas selle, et Uue Testamendi tõlge ja tema kirjutatud raamatud panid Inglismaa reformitud usuga põlema. Ta töötas usinalt nagu kõige osavam kunstnik veenva tõlke vallas ja oli sügavalt kirglik suveräänse armu evangeeliumi suurte õpetuslike tõdede vastu. Inimene on kadunud, vaimselt surnud, hukka mõistetud. Jumal on suveräänne; Kristusest piisab. Usk on kõik. Piibli tõlge ja Piiblitõde olid Tyndale’i jaoks lahutamatud ning lõpuks oli just tõde – eriti usust õigeksmõistmise tõde – see, mis sütitas Suurbritannia reformitulega ja tõi seejärel sellele Piiblitõlkijale surmaotsuse.

Lepimatu vastuseis Piiblile

Meile on peaaegu arusaamatu, kui õelalt oli roomakatoliku kirik vastu Pühakirja tõlkimisele inglise keelde. John Wyclif ja tema järgijad nimega “Lollards”45 olid 1300. aastate lõpus levitanud ladina keelest pärit ingliskeelsete tõlgete kirjalikke käsikirju. 1401.a. võttis parlament vastu Haeretico Comburendo seaduse – “ketserite põletamise kohta”, et muuta ketserlus karistatavaks inimeste elusalt tuleriidal põletamisega. Piibli tõlkijad olid nende silme ees.

Seejärel koostas Canterbury peapiiskop Thomas Arundell 1408.a. “Oxfordi põhiseadused,” mis ütlesid:

“See on ohtlik asi, nagu tunnistab õnnistatud püha Hieronymus, tõlkida Pühakirja tekst ühest keelest teise, sest tõlkes ei ole sama tähendust alati lihtne säilitada. . . . Seetõttu otsustame ja anname korralduse, et edaspidi ei tõlgi ükski inimene oma volitusel ühtki Pühakirja teksti inglise või muusse keelde. . . ja et ükski mees ei saa ühtegi sellist raamatut lugeda. . . osaliselt või täielikult.”46

Need põhikirjad koos tähendasid, et katoliku kirik võis Teid elusalt põletada, kui Te lihtsalt lugesite ingliskeelset Piiblit. Dramaturg John Bale (1495–1563) „vaatas 11-aastase poisina Norwichis noormehe põletamist, kuna tal oli ingliskeelne Issanda palve. . . . John Foxe protokollid. . . 1519. aastal põletati Coventrys seitse Lollardi selle eest, et nad õpetasid oma lastele meieisapalvet inglise keeles.”47

Tyndale lootis sellest hukkamõistust pääseda, saades oma tõlkeks 1524. aastal ametliku loa. Ta koges aga just vastupidist ja pidi põgenema Londonist mandrile, kus ta järgmise kaheteistkümne aasta jooksul kogu oma tõlkimise ja kirjutamise tööd tegi. Ta elas põgenikuna kogu aja kuni oma surmani Brüsseli lähedal 1536. aastal.

Ta vaatas tagakiusamise tõusulainet ja tundis valu nähes elusalt põlenud noori mehi, kes pöördusid usku lugedes tema tõlget ja raamatuid. Thomas More arreteeris Londonis tema lähima sõbra John Frithi ja mõistis tema üle kohut ning ta põletati 4. juulil 1531.a. tuleriidal kahekümne kaheksa aasta vanuselt. Richard Bayfield juhtis laevu, mis viisid Tyndale’i raamatud Inglismaale. Ta reedeti ja arreteeriti ning Thomas More kirjutas 4. detsembril 1531.a., et Bayfield „munk ja usust taganeja [põletati] Smythfeldes hästi ja väärikalt ära”.48

Kolm nädalat hiljem tabas sama lõpp John Tewkesburyt. Ta pöördus, lugedes Tyndale’i traktaati “Tähendamissõna kurjast mammonast,” mis kaitses õigeksmõistmist ainult usu läbi. Teda piitsutati Thomas More’i aias ja tal pigistati väikeste köitega kulmu, kuni silmast tuli verd. Siis saadeti ta Towerisse, kus teda piinati piinapingil. Lõpuks põletasid nad ta elusalt. Thomas More “rõõmustas, et tema ohver oli nüüd põrgus, kust Tyndale “leiab ta, kui nad kokku saavad”.49

Neli kuud hiljem 1532. aasta aprillis järgnes talle tuleleekides James Bainham. Ta tõusis Londoni Püha Augustinuse kiriku missa ajal püsti ja tõstis üles Tyndale’i Uue Testamendi koopia ning palus inimestel pigem surra kui eitada Jumala sõna. See tähendas praktiliselt tema enda surmaotsuse allkirjastamist. Lisage neile Thomas Bilney, Thomas Dusgate, John Bent, Thomas Harding, Andrew Hewet, Elizabeth Bart ja teised, kes kõik põletati elusalt, kuna jagasid William Tyndale’i seisukohti Pühakirja ja reformitud usu kohta.50

Miks see erakordne vaenulikkus ingliskeelse Uue Testamendi vastu, eriti Thomas More’i poolt, kes sõimas Tyndale’i korduvalt, kui mõistis hukka enda poolt põletatud reformaatoreid? Mõned ütleksid, et ingliskeelne Uus Testament lükati tagasi, kuna sellega kaasnesid reformatsioonimärkmed, mida kirik pidas ketserlikuks. See kehtis hilisemate versioonide kohta, kuid mitte esimese 1526. aasta väljaande kohta. Sellel ei olnud kommentaare ja see on väljaanne, mille piiskop Tunstall Londonis põletas.51 Kirik põletas Jumala Sõna. See šokeeris Tyndale’i.

Oli pealiskaudseid ja sügavamaid põhjusi, miks kirik oli ingliskeelse Piibli vastu. Pinnapealseteks põhjusteks oli see, et inglise keel oli tahumatu ega väärinud Jumala Sõna kõrget keelt; ja kui tõlgitakse, siis võivad sisse hiilida vead, seega on turvalisem see tõlkimata jätta; pealegi, kui Piibel on inglise keeles, siis saab igast inimesest iseenda tõlk ning paljud eksivad ketserlusesse ja mõistetakse hukka; ja see oli kiriklik traditsioon, et ainult preestritele antakse jumalik arm Pühakirja mõistmiseks; ja veelgi enam, ladina jumalateenistusel on eriline sakramentaalne väärtus, millest inimesed aru ei saa, kuid neile antakse armu . Selliseid asju räägiti pealispinnal.

Kuid olid sügavamad põhjused, miks kirik ingliskeelsele Piiblile vastu seisis: üks õpetuslik ja teine kiriklik. Kirik mõistis, et nad ei suuda teatud õpetusi Piibellikult toetada, sest inimesed näevad, et neid ei ole Piiblis. Ja kirik mõistis, et nende võim ja kontroll inimeste ja isegi riigi üle kaoks, kui teatavad doktriinid avalikustatakse kui ebapiibellikud – eriti preesterlus, puhastustuli ja patukahetsus.

Thomas More’i kriitika Tyndale’i kohta taandub peamiselt sellele, kuidas Tyndale viit sõna tõlkis. Ta tõlkis “presbuterose” preestri asemel vanemaks. Ta tõlkis “ekklesia” kui kiriku asemel koguduseks. Ta tõlkis “metanoeo” kui meelt parandama, mitte patukahetsussakramenti tegema. Ta tõlkis “eksomologeo” teadvustama mitte tunnistama. Ja ta tõlkis “agape” pigem armastuseks kui heategevuseks.

Daniell kommenteerib: „Ta ei saanud olla teadmatuses, et just need sõnad õõnestavad kogu Euroopa, Aasia ja Põhja-Aafrika tuhandeaastase kiriku sakramentaalset struktuuri. See oli kreekakeelne Uus Testament, mis seda uuristas.”52 Ja nende preesterluse, patukahetsuse ja ülestunnistuse kiriklike tugisammaste õpetusliku õõnestamisega varises kokku kiriku läbiv jõud ja kontroll. Inglismaast ei saanud katoliku rahvas. Reformeeritud usk õitses seal õigel ajal.

Kui palju läks Tyndale’ile Piibli tõlkimine maksma

Kui palju läks William Tyndale’ile maksma neis vaenulikes oludes truuks jäämine oma kutsele Piibli tõlkijana ja reformitud usust kirjutajana?

Ta põgenes oma kodumaalt 1524. aastal ja tapeti 1536. Ta annab meile ülevaate nendest kaheteistkümnest aastast põgenikuna Saksamaal ja Hollandis ühes vähestest isikukirjeldustest, mis meil on Stephen Vaughani kirjast 1531. aastal. Ta viitab

. . . minu valud. . . minu vaesus. . . minu pagendus oma loomulikust riigist ja kibe eemalolek oma sõpradest. . . mu nälg, janu, külm, suur oht, millega ma olen kõikjal ümbritsetud, ja lõpuks . . . lugematu hulk muid raskeid ja teravaid võitlusi, mida ma talun.53

Kõik need kannatused saavutasid haripunkti 21. mail 1535.a., keset Tyndale’i suurepärast Vana Testamendi tõlketööd. Juhtunu inetust saame tunda David Danielli sõnades: „Pahatahtlikkus, enesehaletsus, kaabaklus ja pettus hävitasid kõik. Need pahed jõudsid Inglise Majja [Antwerpenis] täiesti kutsumata, üüratu inglase Henry Philipsi näol.”54 Philips oli Tyndale’i usalduse võitnud mõne kuu jooksul ja seejärel ta reetnud. John Foxe räägib, kuidas see juhtus:

“Nii et kui oli õhtusöögi aeg, läks isand Tyndale Philipsiga välja ja Poyntzi majast väljudes oli pikk kitsas sissepääs, nii et kaks ei saanud kõrvuti minna. Härra Tyndale oleks lasknud Philipsi temast ettepoole, kuid Philips ei teinud seda, vaid lasi ette isand Tyndale’i teeseldes, et näitab üles suurt inimlikkust. Nii et isand Tyndale, kes oli väikest kasvu mees, läks ette ja tema järel järgnes pikk kena Philips, kes oli seadnud mõlemale poole ust kahele istmele ohvitserid, kes seal olles võisid näha, kes tulid sissepääsust: ja samast sissepääsust läbi tulles osutas Philips sõrmega üle isand Tyndale’i pea alla tema poole, et ukse taga istunud ohvitserid näeksid, et see on tema, kelle nad peavad kinni võtma. . . . Siis võtsid nad ta kinni ja viisid ta keisri advokaadi ehk peaprokuröri juurde sinna, kus ta einestas. Seejärel tuli kindralprokurör Poyntzi majja ja saatis minema kõik, mis seal oli isand Tyndale’i raamatutest, samuti tema raamatud ja muud asjad: ja sealt viidi Tyndale Filfordi lossi, mis oli Antwerpenist kaheksateist inglise miili kaugusel, ja sinna ta jäi kuni surmani.5555

Vilvorde loss on kuus miili Brüsselist põhja pool ja umbes sama kaugel Louvainist. Siin viibis Tyndale 18 kuud. „Süüdistuseks oli ketserlus, mitte nõustumine püha Rooma keisriga – lühidalt öeldes luterlane olemine.”56 Katoliiklikust Louvaini keskusest pärit neljaliikmeline komisjon sai volitused tõestada, et Tyndale oli ketser. Üks neist, nimega Latomus, täitis Tyndale’iga suheldes kolm raamatut ja ütles, et Tyndale kirjutas ise vanglas “raamatu”, et kaitsta oma peamist õpetusstandardit: “Sola fides justificat apud Deum” – usk üksi õigustab Jumala ees. See oli lõpuks võtmeküsimus. Piibli tõlkimise kurjus taandus sellele: kas meid mõistetakse õigeks ainult usust?

Need kuud vanglas ei olnud kerged. See oli pikk suremise aeg, mis viis surma. Saame heita ühe pilgu vanglasse, et näha Tyndale’i seisundit ja tema kirge. Ta kirjutas 1535. aasta septembris kirja, kui näis, et ülekuulamiste vahel oli tuulevaikus. See oli adresseeritud lossi nimetule ohvitserile. Siin on ladina keelse teksti Mozley poolt koostatud tõlke lühendatud versioon:

“Ma palun Teie lordilikku Kõrgust ja Issandat Jeesust, et kui ma peaksin siia talveks jääma, siis Te paluksite komissarilt lahkust saata mulle minu kaupade hulgast, mis tal on, soojem müts, sest mu pea kannatab väga külma käes ja mind vaevab igavene katarr, mis on selles kambris süvenenud; soojem mantel ka, see mis mul on, on väga õhuke; samuti riidetükki mu pükste lappimiseks. Minu mantel on kulunud; mul on ka särgid kulunud. Tal on villane särk, kui ta on piisavalt hea, et seda saata. Mul on temaga kaasas ka paksemast riidest püksid, mida jalga panna; tal on samuti soojemad öömütsid. Ja ma palun, et lubataks õhtul lampi kasutada; üksi pimedas istumine on tõepoolest tüütu. Kuid ennekõike palun ja anun Teie halastust, et teataksite kiiresti komissarile, et ta lubaks mul omada heebreakeelset Piiblit, heebrea grammatikat ja heebrea sõnaraamatut, et saaksin selle uurimisega oma aega veeta. Vastutasuks võite saada seda, mida kõige rohkem ihaldate, kui see on vaid kasulik Teie hinge päästmiseks. Aga kui minu kohta on tehtud mõni muu otsus, mis tuleb enne talve ellu viia, siis olen kannatlik ja jään Jumala tahtele oma Issanda Jeesuse Kristuse armu auks, kelle vaim (ma palun) võib alati juhtida Teie südant. Aamen W. Tindalus”57

Me ei tea, kas tema taotlused rahuldati. Ta jäi sellesse vanglasse terveks talveks. Tema otsus kinnitati augustis 1536.a.Ta mõisteti ametlikult hukka kui ketser ja alandati preesterlusest. Oktoobri alguses (traditsioonide kohaselt 6. oktoobril) seoti ta vaia külge ja seejärel kägistas timukas ta surnuks ning seejärel neelati ta tuleleekidesse. Foxe teatab, et tema viimased sõnad olid: “Issand! Ava Inglismaa kuninga silmad!”58 Ta oli nelikümmend kaks aastat vana, ei olnud kunagi abiellunud ja teda kunagi ei maetud.

• Tyndale’i lõpusõnad pastoritele

Tema lõpusõnad meile sellel konverentsil teemal “Kuidas peab pastor surema” on selged tema elust ja kirjutistest. Ma lasen tal rääkida oma sõnadega raamatust “Kristlasest mehe kuulekus”:

“Kui Jumal lubab rikkust, siis on tee selleni vaesus. Keda Ta armastab, seda Ta karistab, keda Ta ülendab, selle Ta kukutab, kelle päästab, Ta hukkab esimesena, Ta ei too kedagi taevasse, enne kui Ta saadab ta esimesena põrgusse. Kui Ta tõotab elu, tapab Ta selle enne, kui Ta ehitab, heidab Ta kõigepealt kõik maha. Ta ei ole lappija, ta ei saa ehitada teise mehe vundamendile. Ta ei asu tööle enne, kui ei ole võimalik enam midagi teha ja kui olukord on nii lootusetu, et inimesed näevad, kuidas Tema käsi, Tema vägi, halastus, Tema headus ja tõde on kõik koos toiminud. Ta ei jaga kellegagi oma kiitust ja hiilgust.”59

Seepärast vaadakem hoolega, milleks meid on kutsutud, et me iseennast ei petaks. Me oleme kutsutud mitte vaidlema, nagu teevad paavsti jüngrid, vaid surema koos Kristusega, et saaksime koos Temaga elada, ja koos Temaga kannatama, et saaksime koos Temaga valitseda.60

Sest kui Jumal on meie poolel, siis mis vahet on sellel, kes on meie vastu, olgu nad siis piiskopid, kardinalid, paavstid või mis tahes nimed.

Seega olgu Tyndale’i viimane sõna meile viimane sõna, mille ta saatis oma parimale sõbrale John Frithile kirjas vahetult enne seda, kui ta Pühakirja tõe uskumise ja selle rääkimise eest elusalt põletati:

“Teie ajend on Kristuse evangeelium, valgus, mida tuleb toita usu verega. . . . Kui meid heategemise eest pekstakse ja me kannatame seda kannatlikult ja talume, on see Jumalale tänulik; sest selleks oleme kutsutud. Sest ka Kristus kannatas meie eest, jättes meile eeskuju, et me järgiksime Tema samme, kes ei teinud pattu. Sellega oleme mõistnud armastust, milles Ta meie eest oma elu andis: seepärast peaksime olema võimelised andma oma elu vendade eest. . . . Ärge laske oma kehal nõrkeda. Kui valu ületab Teie jõudu, siis pidage meeles: “Mida te iganes Minu nimel palute, selle Ma annan teile.” Ja palvetage meie Isa poole sellel nimel, ja Ta leevendab teie valu või lühendab seda. . . . Aamen.”

---

1.David Daniell, William Tyndale: A Biography (New Haven: Yale University Press, 1994), lk. 217. ↩

2.Näiteks More’i 1529. aasta raamatus Dialogue Concerning Heresies. ↩

3.Daniell, Tyndale, lk. 4. ↩

4.Thomas More kirjutas Tyndale’i hukkamõistmiseks tunduvalt rohkem, kui Tyndale oma kaitseks kirjutas. Tyandale´ile piisas ühest raamatut nimega “Answer Unto Sir Thomas More’s Dialogue” (1531). Thomas More’i jaoks oli aga Tyndale’i vastu “peaaegu kolmveerand miljonit sõna. . . [võrreldes] Tyndale’i kaheksakümne tuhandega tema vastuses. Ibid., lk. 277. ↩

5.Ibid., lk. 216. ↩

6.Ibid. ↩

7.William Tyndale, “Selected Writings,” toimetanud David Danielli sissejuhatusega (New York: Routledge, 2003), lk. ix. „Katoliku positsiooni kaasaegsetele pooldajatele meeldib toetada vaadet reformatsioonile, et see oli täielikult võimul oleva halastamatu vähemuse poliitiline pealesurumine nii Inglismaa vaga rahva traditsioonide kui ka soovide vastu. . . . Energia, mis mõjutas iga inimese elu Põhja-Euroopas, pärines aga teisest kohast. See ei olnud poliitilise pealesurumise tulemus. See tuli algselt kirjutatud Jumala Sõna avastamisest. . . rahva keeles. Pealegi oli seda võimalik lugeda ja mõista ilma kiriku tsensuurita või kiriku vahenduseta. . . . Selline lugemine andis täiesti teistsuguse vaate igapäevasest kristlusest: iganädalasi, igapäevaseid ja isegi tunniseid tseremooniaid, mida mõned katoliiklikud revisionistid nii armastusega katalogiseerisid, pole olemas; puhastustuld pole seal; puudub suusõnaline ülestunnistus ja patukahetsuse sakrament. Kiriku rikkuse ja võimu kaks tuge varisesid kokku. Selle asemel oli Pühakirjas esile lihtne individuaalne usk Päästja Kristusesse. See ja ainult see “õigustas” patuse, kelle vead olid nüüd Jumala, mitte piiskoppide ega paavsti ees. Daniell, Tyndale, lk. 58. ↩

8.Daniell, Tyndale, lk. 79. ↩

9.”Ega asjata kasutanud Kölnis, Wormsis ja Antwerpenis pagendatud William Tyndale kangapakkidega smugeldatud raamatute Inglismaale toomiseks kangakaupmeeste rahvusvahelisi kaubateid.” Ibid., lk. 15. ↩

10.Ibid., lk. 188. ↩

11.Ibid., lk. 316. ↩

12. 1382. aasta suvel rünnati Wyclifi Oxfordis St. Mary’s peetud jutluse ajal ja tema järgijaid mõisteti esimest korda hukka kui ‘Lollardid’ – see on lõtv ja sobivalt mõttetu väärkohtlemise termin (“pomisejad”), mis oli levinud Madalmaades piibliõpilaste ja seega ketseride kohta. David Daniell, The Bible in English: Its History and Influence (New Haven: Yale University Press, 2003), lk. 73. ↩

13.Gutenbergi trükipress tuli 1450. ↩

14.”Tyndale edastas inglise keele tugevust, mis on ladina keele vastand, mida nähakse erinevuses “kõrge” ja “kõrgendatud”, “kingitus” ja “annetus”, “palju” ja “loendamatu”.” Daniell, Tyndale, lk. 3. ↩

15.Tyndale ei järginud Lutherit, kes eraldas heebrealaste, Jaakobuse, Juuda ja Ilmutusraamatu Uue Testamendi eriossa, kui alaväärsema. „Tyndale, nagu näitas hiljem tema eessõna Jamesile 1534. aasta Uues Testamendis, ei olnud mitte ainult targem ja heldem – ta oli Uuele Testamendile ustavam.” Ibid., lk. 120. ↩

16.See on nüüd saadaval trükituna koos kõigi oma algsete märkuste ja sissejuhatustega: Tyndale’i Vana Testament, tõlkinud William Tyndale (New Haven: Yale University Press, 1992); nagu ka Tyndale’i Uus Testament, mille on tõlkinud William Tyndale (New Haven: Yale University Press, 1989). ↩

17.Kuidas sai juhtuda, et Tyndale suri 1536. aastal märtrina Piibli inglise keelde tõlkimise eest ja et piiskop Tunstall võis tema Uue Testamendi Londonis põletada, ja ometi avaldati Inglismaal kolm aastat terve trükitud Piibel, sisuliselt Tyndale’i piibel, The Great Bible sellesama piiblipõletava piiskopi poolt ametlikult heaks kiidetuna? Daniell selgitab: „Tunstall, kelle nimi ilmub peagi tiitellehtedele, millega kiideti heaks Suure Piibli kaks väljaannet, mängis poliitikut, olles Wolsey ja kuninga kaudu paavsti marionett, reetes oma kristlikku humanistlikku õpetust kiriku juhtimisel, et saada [Thomas] Wolsey poolehoid. . . . Jumala Sõna põletamine poliitika pärast oli Tyndale’i jaoks barbaarne.” Tyndale, lk. 93. ↩

18.Tyndale, Selected Writings, lk. xi. ↩

19.Tyndale, lk. 1. Daniell räägib mujal täpsemalt ja ütleb, et volitatud versioon on 83 protsenti Tyndale’i oma (Tyndale, Selected Writings, lk vii). Brian Moynahan raamatus “God’s Bestseller: William Tyndale, Thomas More ja The Writing of the English Bible – A Story of Martyrdom and Betrayal” (New York: St. Martin’s Press, 2002, lk 1) kinnitab seda oma hinnangutega: Tyndale’s sõnad „moodustavad 84 protsenti [King James Version] Uuest Testamendist ja 75,8 protsenti tema tõlgitud Vana Testamendi raamatutest”. Daniell juhib tähelepanu ka sellele, kui tähelepanuväärsed olid Vana Testamendi tõlked: „„Need 1. Moosese raamatu alguspeatükid on esimesed tõlked – mitte ainult esimesed trükitud, vaid ka esimesed tõlked – heebrea keelest inglise keelde. Seda tuleb rõhutada. Mitte ainult, et heebrea keelt tundis Inglismaal aastatel 1529 ja 1530 ainult väike käputäis Oxfordi ja Cambridge’i õpetlasi ja tõenäoliselt mitte keegi; see, et heebrea keel on üldse olemas või et sellel oli mingi seos Piibliga, oleks olnud uudiseks enamikule tavaelanikest.” Tyndale, lk. 287. ↩

20.Tyndale, Selected Writings, lk. xv. ↩

21.Tyndale, lk. 142. ↩

22.Ibid., lk. 2. ↩

23.Ibid., lk. 116. ↩

24Tyndale, Selected Writings, lk. xv. ↩

25.Daniell, Tyndale, lk. 121. „Tyndale andis rahvale piiblikeele, mis oli inglise keeles nii sõnades, sõnajärjekorras kui ka rütmis. Ta mõtles välja mõned sõnad (näiteks patuoinas) ja suurepärane Oxfordi inglise keele sõnaraamat on mitmeid tema esimesi kasutusviise valesti omistanud ja seega ka väära kuupäeva määranud. (Samas, lk 3) ↩

26.”Vaevalt oleks Tyndale De copiast ilma jäänud.” Daniell, Tyndale, lk. 43. See raamat läbis 1572. aastaks 150 täiendust. ↩

27.Ibid., lk. 42. ↩

28.Emrys Jones, Shakespeare’i päritolu (New York: Oxford University Press, 1977), lk. 13. ↩

29.”Tyndale’i kui teadlikku oskustöölist ei ole mitte lihtsalt tähelepanuta jäetud, vaid ka eitatud: ometi ei jäta järgnev raamat tõendusmaterjalina kahtusi selles, et ta kasutas meisterlikult sõnade valimise ja paigutuse oskust, mida ta oli osaliselt koolis ja ülikoolis õppinud ja osaliselt välja töötatud Erasmuse teedrajava töö tulemusena.” Daniell, Tyndale, lk. 2. ↩

30.Ibid., lk. 67. ↩

31.Erasmuse raamat kandis pealkirja “Tahtevabadusest” ja Lutheri raamat “Tahte orjus”. ↩

32Tyndale, Selected Writings, lk. 39. ↩

33.Ibid., lk. 37. ↩

34.Ibid., lk. 40. ↩

35.Daniell, Tyndale, lk 68-69. ↩

36.Ibid., lk. 254. ↩

37.Sealsamas, lk 69-70. ↩

38.”Tyndale’i nõudmisel ingliskeelse Pühakirja vajalikkusest oli kesksel kohal tema arusaam, et Paulust peab mõistma iga lugeja päästmise kontekstis ja ta peab eelkõige selleselgeks tegema.” Ibid., lk. 139. ↩

39.Tyndale, Selected Writings, lk. 40. ↩

40.Siin on Tyndale’i definitsioon “evangeeliumi” kohta, mis heliseb ülevoolavast rõõmust: “Evangelion (mida me nimetame evangeeliumiks) on kreekakeelne sõna ja tähistab häid, rõõmsaid, lustlikke ja lõbusaid sõnumeid, mis rõõmustavad inimese südant ja panevad ta laulma, tantsima ja rõõmust hüppama… [See evangeelium on] kogu Kristus, õige Taavet, kuidas Ta on võidelnud patu, surma ja kuradiga ning võitnud need, mistõttu kõik inimesed, kes olid patu orjuses, surma poolt haavatud ja kuradi poolt võidetud on nüüd ilma oma teenete või voorusteta vabastatud, õigeks mõistetud, ellu äratatud ja päästetud, vabastatud ja Jumala soosinguga lepitatud ja Temaga taasühendatud. Selle sõnumi eest kiidavad, ülistavad ja tänavad Jumalat kõik, kes usuvad, lauldes ja tantsides rõõmust.” Ibid., lk. 33. ↩

41.Ibid., lk. 37. ↩

42.”Tyndale oli midagi enamat kui leebelt teoloogiline mõtleja. Lõpuks ometi mõistetakse teda nii teoloogiliselt kui ka keeleliselt oma ajast tublisti ees olevana. Tema jaoks, nagu ka mitu aastakümmet hiljem Calvini printside ja 20. sajandil Karl Barthi jaoks, on Uue Testamendi ülimuslik sõnum Jumala suveräänsus. Kõik sisaldub selles. Nagu ta kirjutas, ei tohi see kunagi silmist kaduda. . . . Tyndale, nagu meile nüüd näidatakse, oli originaalne ja uus – välja arvatud see, et ta oli ka vana, demonstreerides Jumala mõistmist, nagu see on ilmutatud kogu Uues Testamendis. Tyndale’i jaoks on Jumal ennekõike suveräänne, aktiivne üksikisikuna ja ajaloos. Tema on see, nagu ta seda ütles, kelles üksi on pääste ja õitseng. Ibid., lk. ix. ↩

43.Ibid., lk. 38. ↩

44.Daniell, Tyndale, lk 156-157. ↩

45.Vaata märkust 12. ↩

46.Moynahan, God’s Bestseller, lk. xxii. ↩

47.William Tyndale, The Obedience of A Christian Man, toimetanud David Danielli sissejuhatusega (London: Penguin Books, 2000), lk. 202. ↩

48.Moynahan, God’s Bestseller, lk. 260. ↩

49.Ibid., lk. 261. ↩

50.Nimekiri ja üksikasjad on toodud Daniell, Tyndale, lk 183–184. ↩

51.Daniell, Tyndale, lk 192-193. ↩

52.Ibid., lk. 149. ↩

53.Ibid., lk. 213. ↩

54.Ibid., lk. 361. ↩

55.Ibid., lk. 364. ↩

56.Ibid., lk. 365. ↩

57.Ibid., lk. 379. ↩

58.Sealsamas, lk 382–383. “Kaasaegsed ei märganud selliseid sõnu aga ainult seda, et kägistamine oli saamatu ja ta kannatas kohutavalt.” Moynahan, God’s Bestseller, lk. 377. ↩

59.Tyndale, Kristliku mehe kuulekus, lk. 6. ↩

60.Ibid., lk. 8. ↩

61.Ibid., lk. 6. ↩

---

John Piper (@JohnPiper) on desiringGod.org asutaja ja õpetaja ning Bethlehemi kolledži ja seminari kantsler. 33 aastat töötas ta Minnesota osariigis Minneapolise Bethlehem Baptisti kiriku pastorina. Ta on autor enam kui 50 raamatule, sealhulgas Desiring God: Meditations of a Christian Hedonist ja viimati Come, Lord Jesus.

Allikas: Always Singing One Note—A Vernacular Bible: Why William Tyndale Lived and Died | Desiring God