Maailm ei ole enam kindlasti endine. Peame selles elamiseks kuidagi kohanema. See on muutunud teistsuguseks. Peamine ülesanne on samal ajal püüda jääda esiteks inimesteks ja teiseks kristlasteks, vendadeks ja õdedeks. Viimane just ongi probleemiks. Pole teada miks, aga uskmatud inimesed ja isegi veendunud ateistid on palju kaastundlikumad ja halastavamad kui meie, kristlased. Paradoks?
Nii või teisiti oleme täna tunnistajaks mingisugusele lõputule “kahe minuti vihkamisele”. Ühelt poolt kostab hüüdeid õigluse- ja abi järele, kõnesid ja (tihti) needusi; teisalt – täielik “õnnistus”: “Minge rahus, soojendage end ja sööge.” On ilmne, et esimene on teise tagajärg.
Teised püüavad boamaitselise rahulikkusega veenda esimesi, et sõda on rahu ja vabadus on orjus, et selles koordinaatsüsteemis on natsidel õigus järjekindlalt ja julmalt hävitada rahvast, kes neile ei meeldi, nimetades seda rahvast “natsideks” ja kristlaste ükskõiksus on armastuse ilming.
Ükskõiksus on vihkamise äärmuslik vorm. Ei saa olla korraga sissetungija ja vabastaja! Võimatu on alustada sõda nii, et sõda poleks, tappa inimest nii, et ta, jumal hoidku, ei sureks. Seetõttu näevad vagad üleskutsed valust distantseeruda ja selle asemel vaenlasi armastada sama silmakirjalikud ja küünilised kui “kriisist” mõjutatud inimeste abistamine.
Kõigepealt pühkida linn maa pealt ära, viia välja (lugege: varastada) tuhandeid tonne metalltooteid, seadmeid, teravilja ja seejärel koguda kokku 15 tonni humanitaarabi neile, kes kaotasid oma kodud ja kõik, mis neil oli: salvrätikuid, sooje saapaid ja viis klaasi vett. Armastus, mis seal siis ikka! .. Ja kõik on rahulikud, me kõik oleme kristlased ja hoolime oma ligimesest. Ja mis kõige tähtsam, me palvetame, jah, me palvetame. Et “vastuolulised pooled jõuaksid rahuni”.
Kuidas elada muutunud maailmas? Kas jätkata magajate äratamist uute karjuvate faktidega? Koputada üksteise südametunnistusele ja vennalikule kaastundele? Mida see annab? Ainult ja kõik, mida kuulete veel kord: “Kus sa olid 8 aastat?” ja “Ärgem segagem Issandat Tema tegudes!”
Uskmatu (jälle) inimene Fazil Iskander ütles: “Sündsus ei tähenda kangelaslikkust, see tähendab alatuses mitteosalemist.” See on sündsus. Mida aga tähendab kristlus ja kuidas seda väljendada? Igaüks meist peab sellele küsimusele ise vastama. Kahetsusväärne muidugi, aga tõsi. Õnnistatud päeva teile!
Autor Andreas Patz / t.me/A_Patz
Allikas: https://ieshua.org/andreas-patts-hristiane-i-krajnyaya-forma-nenavisti.htm
