Anthony Ray Hinton: „Veetsin 30 aastat vanglas olles surmamõistetud kuriteo eest, mida ma toime ei pannud. Aga Jumalal oli plaan…

Anthony Ray Hinton, kes mõisteti surma kuriteo eest, mida ta ei sooritanud, veetis 30 aastat Alabama vanglas, oodates hukkamist. Ta liikus meeleheitest ja kibedusest lootusesse ja andestusse.

Surmamõistmine on loodud teid vaimselt hävitama. Seda väidet ei esita mitte teadlane ega aktivist, vaid mees, kes on suurema osa oma elust veetnud tillukeses vangikongis ja oodanud surma.

Pühendunud kristlane Anthony Ray Hinton ei kasuta sõna “põrgu” kergekäeliselt; ometi nägi selline välja kolm aastakümmet kestnud üksikvangistus William S. Holmani parandushoones Alabamas.

29-aastaselt mõisteti Hinton süüdi kahe kiirtoidurestorani juhi mõrvas ja ta mõisteti surma. Tema süüdimõistmiseks polnud sõrmejälgi ega tunnistajate ütlusi ning mehe ülemus tunnistas kohtus, et Hinton töötas mõrvade toimumise ajal kuriteopaigast 15 miili kaugusel asuvas laos. Tal ei olnud varem toimepannud vägivaldseid kuritegusid ja valedetektori test näitas, et mees oli süütu. Niisiis, kuidas sai aset leida nii tõsine kohtulik viga?

Olles vangistuses  korraldas Hinton kolmeaastase “haletsuspeo.” Kuid pärast seda leidis ta uue eesmärgi ja suutis, olles kujuteldamatu surve all, oma kristliku usu taaselustada.

Vahi all viibides nägi ta pealt, kuidas 54 tema kambrikaaslast elektritooli juurde juhatati. Hinton tundis põleva liha lõhna – surma lõhna –, mis mööda koridori tema poole levis. Ta teadis, et võib olla järgmine, kuid otsustas uskuda: “Jumal, keda ma armastan, ei lase mul kunagi surra millegi pärast, mida ma ei teinud.”

“Mul on olnud privileeg elada imelist elu. Mulle meeldis sportida ja ootasin põnevusega, et saan ühel päeval pere luua,” ütles Anthony Ray Hinton. “Siis tuli politsei minu juurde ja ütles, et neil on mu vahistamismäärus. Küsisin: “Milles mind süüdistatakse?” Ja nad vastasid: “Me hiljem selgitame sulle.” Mul pandi käed raudu ja mulle esitati süüdistus kahes esimese astme mõrvas.

Nagu enamikul afroameeriklastel, oli ka minul veel lootus, et nad tulevad mõistusele ja mõistavad, et on vale inimese kinni võtnud.
Vastasin ausalt nende küsimustele. Kuid nad olid nii keskendunud sellele, et panna keegi kuriteo eest maksma…

Mul ei olnud raha korraliku advokaadi palkamiseks ja USA-s on justiitssüsteem üles ehitatud selle ümber, kelle suudate endale palgata.
Ameerikas koheldakse sind paremini, kui oled süüdi, aga rikas, kui siis, kui oled süütu, aga vaene. Mina olin vaene ja süütu.
Politsei ütles mulle: “Teid mõistetakse viie asja eest süüdi. Te olete mustanahaline. Valge mees ütleb, et teie tulistasite. Teil on valgenahaline prokurör. Teil on valgenahaline kohtunik. Ja teil on vandekohus, mis on täis valgenahalisi… ”

Süsteem võib tulla ja teid igal ajal ära viia ning minu järele tuli süsteem 29-aastaselt.
Mu ema oli muserdatud ja ma muretsesin tema pärast rohkem, kui kellegi teise pärast. Ma ei teadnud, kas ta sai täielikult aru, et nad olid just tema väikese poja surmamõistnud.

Ma arvan, et kogu mu perekond oli šokis, sest mind kasvatati uskuma, et kui sa midagi valesti ei tee, siis pole sul põhjust politseid karta. Rääkisin sel päeval tõtt ja see tõde läks mulle maksma 30 aastat minu elust. Ja kui poleks olnud Jumala armu ja halastust, siis oleks see maksnud mulle kogu mu elu.

Pärast seda, kui olin nii palju aastaid kristlikus peres üles kasvanud, olles kindlalt veendunud, et ainult Jumal saab vihma anda, ainult Jumal võib panna päikese paistma, siis uskusin ma Jumala Sõnasse ja teadsin, et Jumalale jääb viimane sõna. Nii et kui mind vahistati ja süüdi mõisteti, sain ma Jumala peale vihaseks. Ma ei saanud sellest aru.

Kui ma olin surmamõistetu, siis oli mul lubatud lugeda vaid ühte raamatut Piiblit King Jamesi ingliskeelses tõlkes. Mäletan, kuidas ma meelt heites selle voodile viskasin. Ma ei tahtnud seda lugeda. Kolm aastat keeldusin ma Jumalast rääkimast ega isegi Tema nime mainimast.
Siis sain tõesti aru, et Jumal ei vaja mind, mina vajan Teda. Sain aru, et Jumal armastab mind tingimusteta. Ja Jumal kaitseb mind. Niisiis, sain oma haletsuspeost üle, tulin mõistusele ja hakkasin palvetama. Palusin Jumalalt mulle andeks anda. Ja ma hakkasin ütlema: “Issand, kui see on Sinu tahtmine, siis ma palun, et Sa viiksid mu siit kohast minema.”

Minu usk tugevnes ja pani mind nägema: kui sa usud Jumalasse, siis mille pärast sa muretsed? Oota ainult Jumalat, Ta tuleb ja vabastab su.
Usun siiralt, et Jumal tõi mind surmamõistetute kambrisse, et kohtuksin inimestega, kes pidid nägema, et armastusel pole nahavärvi.
Ma usun täna siiralt, et paljud mu vestluskaaslased istuvad praegu taevas.
Aja jooksul lõpetasin enda peale mõtlemise ja mõistsin, et Jumal oli mind valinud täitma missiooni. Olen uhke, et Ta valis mind nende inimestega kohtuma ja neile näitama, mis on tõeline armastus.

Peate siiralt uskuma, et Jumal tõi teid punktist A välja ja Ta ei jäta teid maha. Ta juhatab teid sellest läbi.

Praegu tegelen posttraumaatilise stressi sündroomiga [PTSD]. Keegi ei ravinud mind. Kuid ma ütlen sageli inimestele, et mul on maailma parim psühhiaater – mu Taevane Isa, kes mind iga päev juhib ja suunab ning kes annab mulle jätkuvalt jõudu… ”

Pärast 30-aastast perekonna ja sõprade toetust ning kümneaastast võrdse õigluse algatuse kampaaniat tühistas USA ülemkohus 2015. aastal ühehäälselt Hintoni süüdimõistmise.

Pärast seda, kui ta polnud aastaid päevavalgust näinud, olid tema esimesed sõnad vanglast lahkudes: “Päike paistab!” Sellest fraasist sai tema enimmüüdud memuaaride pealkiri, mis pälvis Oprah Winfrey, Desmond Tutu ja Sir Richard Bransoni heakskiidu.

Premier.Christianity materjalidel.

Allikas: Энтони Рэй Хинтон: «Я провёл 30 лет в камере смертников за преступление, которого не совершал. Но у Бога был план…» – ВО СВЕТЕ (inlight.news)