Väga sageli on kindlused, mis meid palvetamisel takistavad, seotud meie endi egoismi ja egotsentrismiga. Tahaksin tsiteerida ühe tzadiki sõnu sellel teemal:
Selgitades Pühakirja sõnu: “Mina seisin tol korral Issanda ja teie vahel,” (vt 5. Moosese 5:5), ütles Zlochevi rabi Michl: “Mina seisan Issanda ja meie vahel.”
Fakt on see, et heebreakeelset algteksti ei saa lugeda mitte ainult kui “Ma seisin Issanda ja meie vahel”, vaid ka kui “Mina seisan Issanda ja meie vahel.”
“Kui inimene ütleb “mina” ja keskendub sellele, siis solvab ta selle sõnaga Loojat, püstitades müüri enda ja Jumala vahele. Kuid kes ohverdab oma “mina”, teda ei eralda miski Loojast. Sellise inimese kohta öeldakse: “Ma kuulun oma Sõbrale ja Tema soov on suunatud minu poole.” Sest kui ma annan oma “mina” oma Sõbrale, siis Tema armastus haarab mind ja eemaldab selle, mis mind Temast eraldas.”
Mulle tundub, et see on väga mõistlik ja piibellik, isegi kuskil (kuigi kaudselt) uustestamentlik tähelepanek. Ma ütlen, et see takistas mind sageli palves, jumalateenistuses ja mingis vaimses sõjas. Ma palvetasin, tegutsesin mõne kindluse vastu, üritasin mõnda mäge maha heita, palvetasin mingite pimedusejõudude vastu, aga minu ees oli minu “mina”. Tundus, et ma mõtlen kõiges iseendale, sellele, mida mina, mis mulle ja mis minust, kuidas mina, mina, ma … ma mäletasin, kes mulle mida rääkis, kuidas nad mind vastu võtsid või võib-olla keegi põlgas mu ära ja nii edasi.
Ja mida sellega teha? Isegi kui see tzadik sai aru, siis me teame täpselt, mida teha. Peame kasutama Jumala usku. Pole põhjust paanikaks: “Ma ei saa sellega midagi teha! Jumal!” Muidugi ei saa ma sellega midagi teha. Aga Issand saab! Tema lõi mu ego Kolgata ristile. Ta tegeles seal kõige sellega, kogu mu uhkuse, edevuse, enesehaletsuse, solvumise, kõigi mu mõtete, tunnete, tunnetuste, võltsi alandlikkuse ja pideva iseendale keskendumisega. Ta tegeles selle kõigega!
Uskuge Jumalasse, haarake sellest kinni ja öelge: “Sa vana mädanenud ego, sa oled juba surnud! Issand lõhkus su oma haavadega. Ma ei ole sulle midagi võlgu!” Roomlastele 8:12 öeldakse: „Te ei ole enam võlgu lihale, et elada liha järgi” (vt Roomlastele 8:12). Mida tähendab elada liha järgi? See tähendab mõelda, kogeda ja tegutseda liha järgi. Aga me ei ole enam liha võlglased.
See on meie Jumala usu tõeline alus! Ja kui me sellega nõustume, siis me ei satu oma ummikteede pärast paanikasse ega hakka kartma, vaid hakkame selle üle lihtsalt naerma, sest see on vale, siis hakkab see udu hajuma. Ma ei taha öelda, et see kaob ühe sekundiga, aga see hajub tasapisi. Ja Issanda selge valgus juhib meid meis endis ja sellest valgusest saab meie uus tee.
Boris Grisenko, KEMO rabi.
Allikas: https://ieshua.org/ne-pozvolyajte-svoemu-ya-stoyat-mezhdu-vami-i-gospodom.htm