Ta sisendas hirmu kõigisse, kellega kohtus.
Tema hääl nagu ärritunud mesilasparv, nõelas kõiki, kes talle lähenesid. Tema sõnad olid mõõgapisted (Õps 12:18). Tema keel murdis ta vaimu (Õps 15: 4). Tema keelel oli surmav jõud (Õps 18:21). Kõik, kes teda nägid, valmistasid end sisemiselt ette.
Tema filosoofia oli identne tema eelmise toanaabriga, kes pärast liiga suure portsu Hiina toidu alla kugistamist suutis naeratada ja öelda: “Parem väljas kui sees.” Tema kultuuritus pidi kindlasti avalduma – hoolimata sellest, kui palju ebamugavust see kõigile teistele ruumis viibijatele tekitas.
Ja keegi ei saanud solvuda, sest kõigile meeldis endale meelde tuletada: “Ta on selline, nagu ta on.” Tema üle kaebamine tähendas kaebamist vee niiskuse või kivide kõvaduse üle. Gravitatsioon on gravitatsioon ja tema on selline. Tema iseloom oli, selle vaatenurga alusel, teaduspõhine paratamatus, mida naine ise ei suutnud muuta. Selle naise üle kaebamine oleks tähendanud kaebamist bioloogia üle.
Hea käitumisega – see ei käinud tema kohta. Viisakus polnud tema põhiomadus. Kuuldavasti sündis ta sellisena.
Ära ole sina ise
“Ole lihtsalt sina ise”, “ole loomulik”, “ole enda vastu aus” on tänapäeval paljude inimeste motodeks. Ja selliste deviiside korral on loomulikkus viisakuse ees ülimuslik, eneseteostus võidab enesedistsipliini ja omaenda “mina”, milline see ka poleks, on alati ülendatud ja seda ei mõisteta kunagi hukka.
Ja märkamatult võime seda filosoofiat ka kirikus hakata aktsepteerima. Ja kuigi iga Piibli käsk protesteerib selle vastu, ja iga patu määratlus mõistab selle otseselt hukka, iga pühaduse kirjeldus ja Jumala kohtuotsus hoiatab meid sellesse filosoofiasse uskumast, lubame me liiga vabalt endal kalduda pattu tegema.
Ah see õde? Ta on lihtsalt nii tahtejõuline ja iseseisev naine, seetõttu ei allu ta oma mehele.
Kas see vend? Ära muretse, ta ei ole tahtlikult külaliste vastu jahe ja ükskõikne. Ta on lihtsalt arg ja üldiselt introvertne.
Jah, ta ei tegutse perekonnas vaimse juhina, kuid ära muretse. Ta lihtsalt ei taha end peale suruda – ta pole selline.
Miks ei kasva see õde Jumala Sõna tundmises? Lihtsalt sellepärast, et talle ei meeldi lugeda
Miks tundub, et see vend justkui flirdib iga vastutuleva tüdrukuga? Ah, ära jama. Ta on lihtsalt nii mänguline inimene – noh, selline ta juba kord on.
See kõigutamatu mina-tunnetus on piibelliku mõtlemisega vastuolus. Meie isiksus peab järgima Jumala standardeid ja mitte vastupidi.
Naised, alistuge oma abikaasadele olenemata sellest, kas olete tahtejõuline või mitte
Introverdid, olge külalislahked ja sõbralikud, isegi kui kipute aeg-ajalt üksi olema.
Mehed, olge oma naiste vaimsed juhid ja ehitage neid üles Jumala Sõnas, isegi kui eelistate seda teha ilma survet avaldamata ja aeg-ajalt.
Kristlased, mõtisklege Jumala Sõna üle päeval ja ööl, isegi kui te pole keskkoolist saati ühtegi teist raamatut lugenud.
Romeo, hoia end naiste südamete võlu ees, isegi kui sulle ei valmista vastassooga suhtlemine raskusi.
“Te peate sündima ülalt”
Pattulangemise hetkest alates on iseendaks olemine vastupidine sellele, mida Jumal soovib. Pärast langemist on meie “algupärane mina” äärmiselt egotsentristlik, ta vihkab Jumalat, keeldudes pidama Teda kõige kallimaks. Seetõttu väärivad meie “tõelised Minad” surma.
Ja just selles peitub kogu skandaal Evangeeliumi ümber. See ütleb igale mehele, naisele ja lapsele – kas kurjategijale, „heale inimesele”, religioossele või kellele iganes -, et te peate uuesti sündima selleks, et pääseda Jumala riiki (Johannese 3: 3). See ütleb meile, et „ülalt sündimata inimest”, kes üritab olla “tema ise”, ähvardab pidevalt Jumala viha ja see ainult suurendab tema hukkamõistu (Rm 2: 4-5).
Sõltumata sellest, kas olete hr Rogers, Gandhi või Stalin, ei tee “iseendaks” olemine teid õigeks, nii nagu Jumal seda nõuab. Me kõik vajame Jumala õigust kui tasuta kingitust Kristuses (Fil 3: 8–11) ja me kõik peame olema Jumala Vaimu läbi uued loodud selleks, et pääseda Jumala Kuningriiki (Johannese 3: 5).
Jeesus ei ütle: “Ole sina ise”. Ta ütleb: “Te peate sündima ülalt” (Johannese 3: 7).
Ole midagi enamat
Ja Jeesus suri ristil, et me saaksime uuesti sündida. Ta võttis enda peale oma Isa viha siis, kui olime ainult “meie ise“, ja saatis Püha Vaimu tegema meid Temas uuteks looduteks. Ja Vaim elab meie sees, sünnitades meid uuesti ja innustades meid minema kaugemale sellest, kes me juba oleme.
Need “uued meied” on paremad, kui oleksime osanud arvata. isegi kui loodud selleks, et saada iseenda ideaalversioonideks, vaid selleks, et peegeldada Jumala enda kuju. Jumal määras meid päästeks, et muuta meid oma Poja sarnaseks(Rm 8:29). Tema sarnaseks kelle nägemine tekitaks „meis tõsist soovi ülistada“ nagu kirjutas Lewis (Weight of glory, 45) …
„Ole lihtsalt sina ise“ on hea nõuanne ainult siis, kui see tähendab „ole see inimene: uus loodu Kristuses“.
Paulus tuleb selle juurde oma kirjades ikka ja jälle tagasi:
“Sest varem te olite pimedus, nüüd aga olete valgus Issandas. Käige nagu valguse lapsed.” (Efeslastele 5: 8)
Teisisõnu ütleb Paulus kristlastele, et nad oleksid Kristuses need, kes nad on. Peame käima valguse lapsena – mitte sellepärast, et peame saama valguseks, vaid seetõttu, et tänu kõikvõimsa Jumala tööle me juba oleme. Elame uute loodutena, kellel on uued tunded ja rõõmud, sest tänu Vaimu taastavale tööle oleme juba uued loodud (2. Kor. 5:17).
Ja me muutume üha enam selle sarnaseks, kes me juba oleme: kui vaatame Kristust ja püüame olla Tema sarnased (2. Kor. 3:18). Me ei vaata endasse ega muutu üha enam sarnasemaks sellega, mida me enda sees näeme, vaid me vaatame Teda ja neid, kes Teda jäljendavad ning tänu Pühale Vaimule muutume selle sarnaseks, mida me näeme (Fil 3:17).
