Head päeva, Rav David. Hiljuti märkasin, et ma olen reeturlik … Kui olen kellegagi koos, siis olen tema poolel, aga niipea kui ilmub kolmas, kes on selle vastu, kellega ma koos olin – olen alateadlikult juba selle kolmanda poolel. Hiljem lülitub mõistus muidugi sisse, aga alles siis. Meenus, et see on kogu elu nii olnud. See pole eriti meeldiv. Kas saaksite palun öelda, kuidas ma seda parandada saan?
Tere Taras!
Meenutasite mulle üht vana anekdooti.
Kaks juuti tulevad rabi kohtusse teineteise peale kaebama.
Kui esimene on oma väited esitanud, ütleb rabi pärast mõtlemist: “Tead, mulle tundub, et sul on õigus.”
Siis palub teine juut rabil ka teda kuulata.
Rabi kuulab tähelepanelikult ja ütleb siis: “Tead ja sul on ka õigus.”
Siis ei pidanud üks kohalviibinuist enam vastu ja pöördus rabi poole: “Aga kallis rabi, kuidas saab olla, et neil mõlemal oli õigus?”
Rabi vaatab talle otsa ja hüüatab: “See on hämmastav, aga sul on õigus!”
Nüüd aga tõsiselt.
Rabi Nachman õpetab, et igal inimesel on olemas talle omane nägemus tõest. Ja see on see, mida õpime teiselt inimeselt (rabi Nachman nimetab seda sõbra (tõe) punktiks).
See pole juhuslik, et juudi targad õpetatavad:
“Kes on tark? Tark on see, kes õpib kõigilt ”(Isade juhised).
Siin väärib märkimist mitu punkti.
Hoolimata asjaolust, et igale inimene on omane tema sisemine õiglus, ei saa me neid kuulates olla objektiivsed. Rabi Nachman ütleb (Likutei Moaran, 238), et kui kahe inimese vahel tekib vaidlus mingis küsimuses ja tuleb kolmas, kes toetab üht rohkem kui teist, siis seda seetõttu, et see, kellega ta nõustub, on lähemal tema (hinge) juurele.
Seetõttu on meie meeldimised ja mittemeeldimised mingil määral ettemääratud ja me ei peaks selle pärast liiga palju muretsema.
Rabi Nachman ütleb oma vestlustes, et see maailm on täis tülisid, mis võivad inimese sõna otseses mõttes tükkideks rebida ja hulluks ajada [1]. See kehtib eriti tänapäeval, kui on välja töötatud ja laialdaselt kasutatud arenenud tehnoloogiaid inimeste ajupesuks ja petmiseks.
Seda tuleks meeles pidada ja jälgida.
Rabi Nachman tõmbab selge piirjoone Looja ees alandlikkuse (uhkuse vastandi), mille poole peaks iga inimene püüdlema kõik oma elu päevad – ja shemazli – valmisoleku ees kummarduda ja teenida iga ülbet inimest, vahele. Siinkohal on kohane mainida, et judaismi maailmavaatele pole midagi vastupidisemat, kui soov “teist põske ette keerata”. Kuna meid moodustanud ühiskonnas sisendati ülalnimetatud paradigma mõjul selgesõnalist ja varjatud tallalakkumist, siis peaks inimene seda iseendas teadvustama ja välja tõrjuma. Selles mõttes võib tervitada Tšehhovi üleskutset: “Ori tuleb endast tilkhaaval välja pigistada!”
Väga oluline punkt. Rabi Nachman ütleb, et halva impulsi eesmärk pole mitte niivõrd inimest langema panna, kuivõrd takistada tal üles tõusta. Seetõttu kipub ta pealetükkivalt rõhutama meie puudusi, sisendades inimesele, et ta ei saa neist kunagi lahti. Seetõttu on meie jaoks eluliselt tähtis endasse uskuda – s.t. sellesse et Looja soovib meie paranemist ja aitab meid kindlasti, kui me seda alandlikult ja visalt palume.
Targad ütlevad, et neid, kes tahavad end puhastada, aidatakse ülaltpoolt.
Ja lõpuks, viimane ja kõige tähtsam. Kõike eelnevat on peaaegu võimatu saavutada ilma igapäevase itbodeduti (isiklik palve – vestlus Loojaga) praktikata. Rav Shalom Arush pühendas sellele praktikale eraldi peatükid raamatus “Metsa äärel”, mida me oma veebisaidil avaldame.
Olen kindel, et kui itbodeduti harjutamine saab teie kindlaks elu osaks, siis aitab see teil lahendada mitte ainult ülalpool mainitud probleemi, vaid ka paljusid teisi. Ja üldjoontes ainult siis, kui inimene tõepoolest tugevdab oma sidet maailma Loojaga – siis alles hakkab ta elama tõelist ja täisväärtuslikku elu. Soovin seda teile ja endale ning kõigile meie imelise planeedi elanikele.
Parimate soovidega,
Veebisaidi “Breslev Israel” toimetaja David Shenkar.
____________________________________________________
[1] Kogu maailm on täis tülisid. See lõõmab rahvaste ja linnade vahel, see tekib igas majas, naabrite vahel, igaühega – naisega, majapidamises, sulaste ja lastega …
Tea, et kõik on üks tervik. Tüli üksikisikute vahel, näiteks perepea ja leibkonnaliikmete vahel, on sarnane tüliga kuningate ja rahvaste vahel. Lõppude lõpuks on iga leibkonnaliige isoleeritud justkui eraldi rahvaks ja nad võitlevad omavahel samamoodi nagu rahvad omavahel. Ja igaühest võib ära tunda, millist rahvast ta esindab. Kõik teavad, et igal rahval on oma meelelaad – see on vihane tapja, see … Ja see kehtib võrdselt ka leibkonnaliikmete kohta.
Isegi kui keegi rahu ja vaikuse poole püüeldes väldib tülisid, tõmmatakse ta ikkagi tülidesse ja sõtta. Kuningate ja rahvaste sõdu vaadates leiame sama. Harva juhtub, et mõned inimesed ihkavad rahu ega taha üldse tülitseda; peagi ta nagu kummardaks oma naabrite ees ja rohkem kui üks kord. Kuid ta on sunnitud oma tahte vastaselt ühinema ühe või teise poolega, kuni teda taas sõtta tõmmatakse.
Sama juhtub ka eraelus, kodusõdades. Lõppude lõpuks on inimene iseeneses väike maailm, milles kajastub kogu universum. Seda enam, inimene koos oma leibkonnaga kujutab kõiki rahvaid ning nad on vaenulikud ja võitlevad omavahel.
Seetõttu juhtub, et metsas üksinduses elav inimene võib hulluks minna. Põhjus on see, et kõik rahvad on inimeses olemas. Kui ta üksi jääb, hakkavad temas vangisolevad erinevad rahvad omavahel tülitsema ja kui nad üksteisest võitu saavad, siis on ta sunnitud ennast samastama ühe või teisega. Koos nende taaskehastustega pööratakse kõik tema ideed pea peale ja see võib teid tõesti hulluks ajada.
Kui inimene on teiste inimeste keskel, leiab inimese sees toimuv rahvaste vaheline sõda väljapääsu, sõja puhkedes. See levib teistele, haarates kõiki leibkondi ja naabreid …
Ja keegi ei mõtle lõpule, sellele, et iga päevaselt inimene sureb, iga päevaga läheneb surmale – lõppenud päev ei tule ju tagasi.
