1980ndate lõpus laulis George Michael klassikalisi sõnu: “Mul peab olema usk, usk, usk.” Kuid laulusõnades on midagi sügavamat kui võib-olla endine “Wham!” laulja mõtles.
Pärast kümmet aastat ateistide õpetamist ja kolm korda kauem kristlusest arusaamise kaotanud inimeste kuulamist on üks asi selge: inimesed ei kaota niivõrd usku, kuivõrd paigutavad selle ümber teisele objektile.
Need, kes näevad kutses Jeesust usaldada ohuna oma enesemääramisele, ei tegutse puhtast mõistusest; nad on lihtsalt pannud oma usalduse millelegi muule – olgu selleks poliitiline ideoloogia, romantika või „sisemine hääl”. Ja selliseid uusi usaldusobjekte kontrollitakse harva nii nagu Jeesust. Kui nii oleks, avastaksid paljud, kes arvasid, et vahetasid õõtsuva paadi kindla maapinna vastu, et on astunud mäslevasse merre. (Väärib märkimist, et paljud, kes lõpuks lahkuvad, kontrollivad oma hilisemat usku ja lähevad tagasi, et kohtuda tõelise Jeesusega. Tegelikult kasvatasid mind kaks sellist inimest.)
Usk, kui ustavad sind altveavad
Paljud mu sõbrad, kes on kristlikust usust kõrvale kaldunud, süüdistavad teiste niinimetatud kristlaste eeskuju. Usaldusväärne noortejuht kuritarvitas ühte sõpra üleöise ürituse ajal seksuaalselt. Teine sai teada, et üks usaldusväärne juht ja kristlik meedia isiksus oli seenistusest, mille heaks ta töötas, miljoneid dollareid ära kandnud. Teised lahkusid, kui nende kirikujuhid vastasid ausatele küsimustele igavese hukatuse ähvardamisega ja eksortsismiga, et kahtluse deemonid välja ajada.
Pole tähtis, kui inimesed, kes väidavad end esindavat Kristust, murravad usaldust ja panevad Tema nimel toime ebaõiglaseid tegusid. Paljude jaoks tundub see purunenud usaldus laastavana ja mida ei ole võimalik taastada. Olen kindlasti kogenud mitut teenistust, mis pani mind mõtlema: kui vastutajad oleksid Jeesuse täpsed esindajad, siis ei tahaks ma Temaga midagi pistmist teha. Kuid oleme kogenud imikute vanniveest eraldamist muudes piirkondades. Kas oleks mõistlik mitte kunagi enam filmi vaadata, sest Harvey Weinstein on seksuaalne kiskja? Kas purustada oma biitlite “Let It Be” albumi koopia, kuna Phil Spector mõisteti mõrvas süüdi? Kui aga rääkida usuasjadest, siis on meil arusaadavalt raske Jumalat mitte hüljata, kui silmakirjatsejad tegutsevad Tema nimel.
Kõigile, kellele kristlased on haiget teinud, annan õrnalt lihtsa ülevaate: need, kes esindavad (või esitavad valesti) Kristust, ei ole Kristus. Tõenäoliselt teate seda, kuid seda tasub korrata. Jeesus, kes tahtlikult sisenes valusasse maailma – kes talus edukalt kiusatuste kuumust, avaliku alanduse nõelamist, religioosse eliidi viha, ärevust kuni verepiiskadeni, karjuvaid närvilõpmeid, kui okkad tema meelekohti läbistasid, põiklatti, mis pandi Tema niigi murtud seljale, naelu läbi randmete ja pahkluude, oda rinnakorvi all, lämbumist Rooma ristil – et Jeesus ei ole see, kes sulle haiget teeb. Jeesus on see, kes armastab sindüle mõistuse palju. Et Jeesus, tõeline, ei hakkaks sindkunagi petma, kuritarvitama, tüssama, petma ega häbistama.
Mitte keegi teine
Usk Jeesusesse on väg teistsugune sellest, et uskuda neisse, kes Tema nimel sulle haiget teevad. Igas maailmavaates on hundid. Sellepärast on kristlus kõige olulisem üleskutse isiklikult Jeesusele Kristusele alistuda, mitte intellektuaalselt nõustuda inimese loodud maailmavaatega. Võite maad uurida, istuda gurude jalge ees, lugeda parimaid filosoofe ja häälestada end vastavalt kõige valgustavamatele taskuhäälingusaadetele – kuid Te ei leia kedagi nii väljakutsuvat, kütkestavat, ettearvamatut, sisukat ja läbinägelikku kui Tema.
Sa paned oma usu millegi peale. Miks mitte panna see kellegi – ainsa – peale, kes sind kunagi alt ei vea?
Autor: Thaddeus Williams
Allikas: Don’t Put Your Faith in the Wrong Person (thegospelcoalition.org)