Ärge uskuge endasse: selles peitub uhkus

Uhkuse üks ohtlikumaid omadusi on võime tungida meie südames paikadesse, kus kunagi elasid teised patud. Jumala abiga hakkame üle saama patusest suhtumisest, harjumusest või sõltuvusest, kuid peagi hakkame imetlema omaenda tugevust, otsustavust või puhtust, justkui oleksime selle ise saavutanud. C.S. Lewis kirjutab: „Kurat armastab väiksemat viga„ välja ravida “, andes selle asemele suure vea“ („Lihtsalt kristlus”). Usaldus, mida tunneme enda vastu, kui patust üle saame, võib meid Jumalast sama palju või isegi rohkem distantseerida, kui patt, mille oleme ületanud.

Kui võitleme erinevate pattudega, kuid lubame uhkust, siis kaotame sõja. Kuid uhkuse lämmatamisega hävitame kõik muud patud, jättes need hapnikuta.

Uhkuse sõda teie vastu

Kuna me ei saa aru, kui mürgine ja hävitav on uhkus, jääb see meisse kauemaks kui muud patud. Uhkus moonutab meie arusaama ümbritsevast maailmast ja iseendast, katab reaalsuse paksu valede uduga. See halvab hinge, sundides tähelepanu sedavõrd keskendama iseendale, et me pole peaaegu füüsiliselt võimelised armastama. Ja kui me tal seda teha lubame, siis ajab see meid hävingusse, aga me ise oleme samal ajal veendunud, et meil on kõik kontrolli all.

Uhkus petab teid

Uhkus kinnitab meile, et oleme tähtsamad kui Jumal ja meie vaatenurk on parem. “Süda on petlikum kui kõik muu” (Jer. 17: 9). Teie süda. Pigem teie südame ülbus (Obadja 1: 3), väites, et teate rohkem kui Kõiketeadev Jumal. Meie uhkus võib meid pimesi juhtida ja Saalomon nimetab seda „õelate lambiks” (Õp 21: 4) [sõna otseses mõttes „õelate lampi” kasutatakse ka Õps 13: 9; 24:20 ].

Lewis, kes nimetab uhkust „suureks patuks”, kirjutab: „Uhke mees vaatab alati teisi halvustavalt; kuid pole võimeline nägema midagi endast kõrgemat, kuna pilk on suunatud ülevalt alla. ” Uhkus tõmbab meie tähelepanu meie peale: meie vajadused, annid, pingutused, probleemid ja viib meid eemale Issanda suveräänsusest, piisavusest ja ilust. Me vaatame üha vähem Jumalat ja vaatame ennast lähemalt. Uhkus ei takista meil mitte ainult Jumalat nägemast, vaid meil kaob igasugune motivatsioon Teda otsida (oma ülbuses ei otsi õel Teda, tema mõtetes pole Jumalale kohta.Ps 10:4 – vene keelne tõlge).

Kõige hullemal juhul näeb uhkus välja nagu jumalakartlikkus, kuid sel puudub täielikult jõud (2. Tim. 3: 2–5), põhjustades valet enesekindlust ja paratamatut surma.

Uhkus sandistab teid

Lisaks pimedusele ja petmisele muudab uhkus meid sandiks ja ebaefektiivseks. Oleme oma elule nii keskendunud, et raiskame selle. Lewis kirjutab: “Uhkus on vaimne vähk: see sööb ära võime armastada, olla rahul ja isegi võime mõistlikult mõelda.” Kui me sellega midagi ei tee, siis uhkus levib, moonutades isegi meie parimaid vaateid ja pingutusi. See tuleb süstemaatiliselt hävitada regulaarsete südame läbikatsumise ja vaimse mõõga – Jumala Sõna (Ef 6:17) abil.

Kui tunneme, et me pole enam kaastundlikud meid ümbritsevate inimeste vajaduste suhtes, et meil puudub lahkus ja meie mure päästmata hingede pärast on hajunud, et me oleme ükskõiksed ja isegi ei soovi teisi teenida ja nende nimel ohverdada, siis on päris tõenäoline, et meis on paljunenud pahaloomulised uhkuse rakud.

Uhkus hävitab teid

Uhkus, millel on lubatud inimeses vabalt elada, võib ta ainult hävitada. Selle peamine eesmärk ei ole panna teda ennast paremini tundma, vaid saata ta igavesse piina ja karistusse. Saalomon hoiatab: „Uhkus on enne hukatust ja ülbus enne langust” (Õp 16:18). Jesaja räägib sellest veelgi tõsisemalt: „Sest vägede Issandal on päev: kõigi suureliste ja kõrkide jaoks, kõigi jaoks, kes kõrgele on tõusnud, et neid alandada,” (Jes. 2:12).

Kõik uhke peab hukkuma. Selle kohutava karistuse peab kandma iga uhke inimene. Kuid Kristuses on Jumal lasknud meil oma uhkusele surra, suremata sellepärast. Jason Mayer kirjutab: „Ainult ühes kahest kohast põrkuvad kokku Jumala au ja inimlik uhkus: põrgus või ristil. Kas maksame oma pattude eest põrgus või Kristus maksab nende eest ristil. “

Kas uhkus hävitab teid või usute ja alistute ning lubate Jumalal teie uhkus hävitada.

Teie võitlus uhkuse vastu

Kuidas saaksime võita uhkuse, mis ähvardab meid surmaga? Mayer jätkab: „Lõppkokkuvõttes on uhkus kummardamise küsimus. Sa ei saa mõelda enda peale vähem, ilma et hakkaksid rohkem mõtlema millelegi muule. ” Uhkuse ületame mitte siis, kui mõtleme vähem iseendale, vaid siis, kui otsime rohkem Jumalat. Samamoodi määratleb Lewis tasasust: “tasadus ei ole see, et mõtled endast halvemini, vaid see tähendab mõelda vähem iseendale.”

Alandudes pöörame endale vähem tähelepanu, tegeleme vähem enese kinnitamisega ja saame vastutasuks võidu.

Alandlikkus avab meie silmad

Ps. 25: 9 lubab, et Jumal „juhib alandlikud käima õiguses ja õpetab alandlikke oma teele.” Uhkus varjutab meie arusaama tõest ja valest ning pimestab meid nii, et me ei saa Jumalat näha, samas kui tasadus ravib meie pimedust ja aitab meil tõeliselt näha. Mäletan, et kandsin esimesi prille neljandas klassis. Kuni ma neid ei kasutanud, ei saanud ma aru, kui halvasti ma nägin. Sama võib öelda uhkuse ja tasaduse kohta.

Kurat takistab meid nägemast Jumalat, täites valguse pimedusega (2. Kor. 4: 4), kuid Issand valgustab pimedust, näidates evangeeliumi tõde ja ilu (2. Kor. 4: 6). Näeme igavest tasu, mis meil on Kristuses, ja tungivat vajadust Tema järele. Meyer ütleb: „Me ei saa järjest paremaks ja paremaks, kui vajame Jumalat aina vähem. Ei, küpsedes õpime oma sõltuvuses Taevaisast üha enam kasvama. “

Suunates oma elu nii, et Jumalat rohkem näha ja aidata selles teisi, mõtleme endast palju vähem ja oleme vähem uhked.

Alandlikkus rõõmustab südant

Alandlikkus mitte ainult ei päästa meid, vaid laseb meil näha tegelikkust. Tõeline alandlikkus Jumala ja Tema armu ees rahuldab kõik janu, mida me ise oma uhkusest proovime rahuldada. Kui me teaksime, kui õnnelikud oleksime ilma uhkuseta, siis oleksime sellest palju varem lahkunud.

Jumal ise on alandlike vastu lahke. „Issand tunneb rõõmu oma rahvast, Ta ehib alandlikke päästega.” (Psalmid 149: 4) Kristuses tunneb Jumal sinust siirast rõõmu. Jumal armastab alandlikele rohkem armu anda lisaks sellele armule, mida Ta on meile juba andnud. „Aga te kõik rüütage end alandlikkusega üksteise vastu, sest „Jumal paneb suurelistele vastu, aga alandlikele annab armu” (1. Peetruse 5: 5). Alandlikud inimesed on õppinud omamoodi armu, mida uhked ei tea. Igas nõrkuses on Jumalal hea meel alandlikele jõudu anda (2. Kor. 12: 9,10).

See, keda Jumal alandas ja kes selles protsessis Issanda leidis, laulab: „Issandast kiitleb mu hing. Alandlikud kuulevad ja rõõmutsevad.”(Psalmid 34: 3 . vene keelne Piibel).

Alandlikkus vabastab teid uhkusest

Saalomoniga rääkides lubab Issand ise alandlikele: „ja kui siis minu rahvas, kellele on pandud minu nimi, alandab ennast ja nad palvetavad ja otsivad minu palet ning pöörduvad oma kurjadelt teedelt, siis ma kuulen taevast ja annan andeks nende patu ning säästan nende maa.”(2. Ajar 7:14). Vabadus, mida me nii väga oma uhkuses ihkame, tuleb täielikult ja vabalt Jumalalt usu kaudu. Paranemine, mida me proovime endale välja mõelda või teenida, tuleb Kirurgi enda käest täiesti tasuta.

Jaakobus (nagu Peetrus) tsiteerib Õpetussõnade raamatut, öeldes: „Jumal paneb uhkele vastu, aga alandlikele annab armu. Niisiis, alistu Jumalale; Seisa kuradile vastu ja ta põgeneb sinu eest. Lähenege Jumalale ja Ta läheneb teile ”(Jaakobuse 4: 6–8). See on tohutu lubadus uhkusega võitlevatele inimestele. Kuradile vastu pannes (ja kõigi kiusatuste üle uhkust tundes) ei saa te mitte ainult päästetud, vaid lõpuks põgeneb ta ka teie eest. Kui otsite alandlikult Issandat, keda ikka ja jälle oma uhkusega solvati, siis Ta mitte ainult ei aktsepteeri teid, vaid jookseb teiega armastuses ja kaastundes kohtuma.

Uskuge Jumalasse

Peame võitlema uhkusega sama kartmatult nagu võitleme kõigi teiste pattudega. Võib-olla isegi rohkem, sest uhkus on „suur” patt, mis toidab teisi. Ta pimestab ja petab teid. See sandistab ja isegi tapab teid. Kui teid alandlikkuses ja usus ei vabastata uhkuse türanniast ja sellest Jumala vastu mässavast ikkest.

Ärge uskuge endasse; uskuge Jumalasse. Te ei suuda täielikult saavutada ega teenida ära seda, mida kõige rohkem vajate. Evangeeliumi ilu seisneb selles, et teie ei pea seda enam tegema. Kogu koorem ja vastutus lasub Kristuse õlgadel ning teil on nüüd Tema vabadus, alandlikkus ja rõõm.

Allikas: http://bogoblog.ru/ne-ver-v-sebya-neprimetnaya-gordynya-skrytaya-vnutri/