Ärge visake oma ahelaid maha!

Uurides apostel Pauluse elu ja seda Uue Testamendi osa, mis temast räägib, kohtate väga sageli sõna “vang”. Paulus samastub selle olekuga sageli ja mõnes lõigus on ta selle seisundi üle isegi sõbralikult uhke. Ta on selle üle kuidagi kristlikult õnnelik! Ja te arvate: “Vot oli alles inimene … tal oli hea meel, et ta oli vang!”

Vabadus – meeleseisund, see on inimese tõeline püüdlus. Miks Paulus nii tihti ahelatest räägib? Esmapilgul tundub see olevat Pühakirja ja Uue Testamendi õpetusega täielikus vastuolus.

Apostel Paulus oli tõepoolest mitu korda ahelates, s.t. vanglakambris teatavate tema misjonitegevusega seotud tegude eest. Kas ta siis ei meeldinud kellelegi ja nad juba ootasid teda ahelatega kui ta tuli uude linna, või siis ta ei meeldinud kellelegi kui ta rääkis usust Messiasse Jeesusesse … Ja nii kestis see praktiliselt kogu tema elu.

Sellest räägivad väga ilmekalt Apostlite tegude raamatu peatükid 23–25 ja 28. See räägib tema pidevast vangistamisest; mõnes vanglas veetis Paulus kuni kaks aastat! Nagu võite ette kujutada, polnud see eriti mõnus ja ihaldusväärne koht …

Juba sõna “ahelad” tähendab sõna otseses mõttes “ahelat”, “köit”, “koormatist”, “kinnitit”, “sõltuvust” ja isegi “orjust”.

Pöörakem tähelepanu apostli ahelatele ja analüüsime, mis on tema orjuse olemus ja eesmärk, mida ta nii väga hindas: „Seetõttu mina, Paulus, olen Kristuse Jeesuse vang teie, paganate heaks.” (Ef 3: 1).

Sellest kirjakohast, mis muide mulle väga meeldib ja mida ma lihtsalt imetlen, näeme, et Paulusest sai Jeesuse ori, kes langes Tema “ahelatesse” ja muutus paganatele mõeldud evangeeliumi nimel “koormatuks”. Pauluse kõige olulisem koorem, tema kõige auväärsem orjus, on orjus evangeeliumi ja Kristuse nimel.

Just „koorem” koos Kristuse ja Tema evangeeliumiga viis Pauluse füüsiliste katsumusteni, mida ta ei kartnud, kuid mõistis, et nendesse langedes austas Issand teda mitte ainult võimalusega uskuda, vaid ka kannatada! Paulus kirjutab Timoteosele: „Ära siis häbene tunnistamast meie Issandat ega mind, tema vangi, vaid kannata koos minuga kurja evangeeliumi pärast Jumala väe abil ”(2. Tim. 1: 8).

Elame huvitaval ajal. Kui hakkate inimestega rääkima sellest, kui oluline on olla evangeeliumist ja selle kuulutamisest sõltuv, kuulavad paljud inimesed teid kuidagi umbuslikult, mõned isegi naeratavad ja naeravad sarkastiliselt, irvitades teie üle: „Oh, see oled jälle sina, Tolik, ajad jälle oma jura! Kui palju sa võid kõiki kogu aeg kutsuda üles jutlustama ja evangeliseerima! Kuidas teie “Juudid Jeesusele” sellest küll ära ei tüdine! “

Ja see on kristlaste reaktsioon! Tegelikult on mul alati midagi vastata ja ma pööran inimese sarkasmi kergesti tema vastu, kuid viimasel ajal seisatan sageli ja kuulan, kuidas usklikud naeravad evangeeliumi üle. Ma olen lihtsalt üllatunud, milliseid rumalusi inimesed räägivad selleks, et vältida Evangeeliumi kuulutamist.

Vaadates Pauluse elu, näeme tema koorma kahte momenti: need on füüsilised ahelad, vangla sidemed, vangistused – ja ahelad Kristuse nimel, evangeeliumi ja inimeste huvides. See on juba vaimne seisund ja Pauluse olek oli lahutamatult seotud teisega: Jumal – evangeelium – hukkuvad inimesed …

Tulles tagasi Efesose 3. peatükki, näeme, et Paulus oli paganate nimel Kristuse vang ja seda evangeeliumi pärast! Jällegi olen hämmastunud meie aja usklike olukorrast: kuidas on võimalik olla Kristuse ori, palvetada palju, lugeda Piiblit – ja samal ajal mitte põleda seestpoolt soovist rääkida inimestele päästest?! See on mõistatus!

Inimesed ütlevad: “Meil on selline kutsumus: palvetada.” Ja ma ei leia Uues Testamendis sellist erilist kutsumust. Paulus on palve eeskuju ja näide – ning samal ajal annab ta meile eeskuju evangeeliumi kuulutamises. Kuidas saab tunda elavat Jumalat, otsida Teda ja palvetada Tema poole – ja samal ajal Temast vaikida, mitte kuulutada uskmatutele evangeeliumi. Ehk oskab keegi seda lugedes mulle vastata?

Inimesed mõtlevad välja palju põhjuseid: „Püha Vaim ei juhi meid … Pole võimalik … Praegu pole selleks aeg … Kõik on juba kuulnud … Inimesed pole valmis … Mis kasu sellest on… Jumal ise pöörab kivised südamed enda poole jne. jne.” Tegelik põhjus on see, et meil pole tõelisi ahelaid ja koormat; me pole tegelikult evangeeliumi orjad, mis tähendab, et tegelikult pole me ka Kristuse orjad.

Inimesele, kes oli nii Kristuse kui ka Evangeeliumi vang, ei sobinud need vastused üldse. Tema – Paulus – elas ja mõtles teisiti! Kui teid huvitavad need mõtisklused, siis näete Pauluse elu ning orjuse vilja Kristuse ja evangeeliumi pärast!


Ta juhatas inimesi Kristuse juurde (Ef 6:20).

Ta kirjutas kirju ja tegi nendega suurepärast tööd, mitte parimatel aegadel, vaid füüsilise vangistuse ajal.

Ta oli eeskujuks paljudele usklikele (Filemon 1-23)

Ta teadis Jumala olemust – ja siin saate tuua palju näiteid Pühakirjast …

Lõpuks tahan teid jätta mõtisklema järgmise salmi üle, mille arvatavasti on samuti kirjutanud apostel Paulus: „ Pidage meeles vange, nagu te oleksite kaasvangid.” (Heebrealastele 13: 3)

Autor ütleb: “Nagu te oleksite kaasvangid.” Kellega koos ahelates? Koos Kristusega, Paulusega, evangeeliumi eest tagakiusatud kirikuga Indias, Iraanis, Usbekistanis või Iisraeli kogukonnas, keda kiusatakse taga avatud jutlustamise eest …

Aga kui kitsalt teie täna elate? Kui rasked on teie ahelad Kristuse ja Tema evangeeliumiga?

Autor – Anatoli Emma/ cis.jewsforjesus.org

Allikas: https://ieshua.org/ne-snimajte-svoix-cepej.htm