Armasta patust, vihka tema pattu

Kui te oleksite tol päeval olnud Saksa sõdur ja vaadelnud sel päeval Normandia rannikut, siis arvatavasti ei oleks te uskunud oma silmi. Verise lahingu keskmes, kui pealtnägijate sõnul vihises nii palju kuule, et oli võimalik tunda nende poolt tekitatud tuulehoogu, lonkas üks relvastamata rasvunud mees siin-seal piki kallast ja tagus oma võitluskaaslasi jalutuskepiga. Ta peksis neid ikka ja jälle, karjus raevukalt ja erutunult osutas millelegi. Mida ta tegi?

Ta päästis nende elusid.

Kapten Finke, kes vigastas kohe saabudes tõsiselt pahkluud ja oli tema enda sõnul täiesti vormist väljas, lonkas siiski kaldale ja leidis sealt eest paljud oma sõdurid, kes olid surmaohus. Vapustunult varjusid nad kõige taha, mis nende vaatevälja sattus, ja sel juhul osutusid nendeks maasse kaevatud pikad palgid, mis ei olnud paksemad kui telefonipost ja mille otsa olid kinnitatud lõhkekehad. Ja sel ajal, kui inimesed tema ümber langesid, kui tema alluvad tema juuresolekul maas roomasid, tõusis ta püsti ja hakkas neid ükshaaval lööma, käskides neil  liikuda tõkkevalli juurde, mis asus mitmesaja meetri kaugusel.

Miks ta siis neid peksis? “Kui ta oleks vaid karjunud ilma keppi kasutamata,, siis oleks igaüks saanud teeselda, et ta pöördub kellegi teise poole. Aga kuna ta lõi jalutuskepiga konkreetset inimest, siis ei olnud ruumi otsustamatuseks, kas liikuda või mitte ”(The Dead and Need About to Die, 83). Nii et ta peksis neid ikka ja jälle ja hüüdis: „Tulge juba! Tõuske üles! Edasi! ” Mõned neist ei liigutanud – nad olid juba surnud. Kuid ellujäänud tormasid pärast üldist pöördumist ja isiklikku veenmist edasi, kiirustades usaldusväärsema varjupaiga poole. Ja sel viisil päästis kapten Finke valvsus sel päeval palju elusid.

Kus patt on ohutu

Kui Normandias oli vaja kapten Finket, siis kui palju enam on temasuguseid tänapäeval vaja meie altarites, kantslite ja rühmades, kus oma tegude eest aru anname? Vajame rohkem mehi ja naisi, kes kellegi hinge kaitstes ei karda ebamugavusi tekitada.

On ütlematagi selge, et see ei vabanda neid, kes käituvad ülekohtuselt, taktitult ja ebaviisakalt. Kuid me ei taha lubada patul olla ohutult meie kogudustes, kus otsekohesuse ja siiruse jalutuskepp on ebaseaduslik isegi siis, kui saaksime seda üksteise hoiatamiseks kasutada. Jumal hoidku meid kasvatamast kogudusi, kus ei pöörduta kunagi konkreetsete inimeste poole, peetakse kõiki nõudmisi “käsumeelsuseks”, salaja hellitatakse oma seadusetust ja tõlgendatakse alandlikkust valesti. Vaatame neid nelja ohtu lähemalt.

1. Mitte kunagi kedagi esile tõsta

Tean omast kogemusest (kuna olin selle tunnistajaks, vaatasin sellele läbi sõrmede ja tegin seda ise), et saame oma noomitust pehmendada, märkides, et loomulikult oleme me kõik patused. Raskete vestluste ajal muutub meie sõnavara nii, et sellest kaovad kõik ainsuse teist isikut tähistavad sõnad ja selle asemel valime turvalisema ainsuse või mitmuse. Me ei tohi suhtuda leebelt pornograafia vaatamisse. Peaksime Piiblit rohkem lugema. Me ei tohiks oma naistega karmid olla. Nii et meie, nagu kapten Finke sõdurid, peame kiirustama selleks, et leida parem varjualune.

Esmapilgul tundub, et ainult oma pattudest, kui universaalsest nähtusest, rääkides saame näidata armastust. Siiski on ka siin kontekst määrav. Aeg-ajalt on lubatud venda avalikult korrale kutsuda, mainides tema nime suurel koosolekul (Gal 2: 11-13). Kuid mõte ei seisne selles, et anda õigus neile, kes me oleme liiga innukad oma vendadele mõttetult haiget tegema. Pigem on see teineteise lihvimine kristlikus keskkonnas, eriti rühmades, kus peame oma tegude ees vastust andma ja kus teravate instrumentide kasutamine on isegi operatsiooni ajal keelatud. Kuid armastust väljendatakse mõnikord lihtsalt, avalikult ja otse: „See mees oled sina” (2 Sm 12: 5-7). “Tõuse üles, pane edasi, ära peatu!”

Mäletan siiani oma vapustust, kui üks vend kutsus mu kõrvale, vaatas mulle silma ja ütles: „Vend, sa ei tohiks Jumala Sõna nii tähelepanuta jätta. Pead oma pilgu Kristusele suunama. Kuidas saan aidata sul sel nädalal Teda distsiplineeritumalt järgida? ” Ta ei pehmendanud oma noomitust, tunnistades, kui distsiplineerimata ta ise sel nädalal oli olnud. Ta ei ühinenud minuga, kui ma küürutades oma palgi taha püüdsin peituda – ta kutsus mind Kristuse ette (He 12: 1-2). Ja ta pakkus ka, et aitab mul sinna jõuda. Ta haavas mind laituse jalutuskepiga, meenutas mulle evangeeliumi armu ja pakkus mulle abi minu teel. Ja selliseid inimesi on mul oma ellu vaja. Me kõik vajame neid.

2. Nimetada kõiki nõudeid käsumeelsuseks

Olen kohanud kristlasi, kes peavad end liiga evangeeliumikeskseks, et teistele usklikele märkusi teha, neid parandada või öelda midagi ebameeldivat. Igasugused standardid on nende arvates käsumeelsus ja seadus, mis solvavad nende armuõhkkonda. Peaksime armastavalt ja mõistvalt veenma patust mitte pattu tegema, selle asemel, et karmide sõnade ja isikliku vastutuse kaudu lõhesid tekitada.

Võib -olla on need inimesed unustanud, kui suured on panused:

„Vaadake, vennad, kas ehk kellelgi teie seast ei ole kuri süda, mis uskmatuses ära taganeb elavast Jumalast! Pigem julgustagem üksteist iga päev, niikaua kui veel öeldakse „täna”, et keegi teist ei paaduks patu pettuse läbi! Me oleme ju saanud Kristuse osalisteks, kui me vaid lõpuni kinni peame
sellest, mis meil alguses oli.”(Hb 3: 12–14).

Vajame pidevat juhendamist, sest patt on petlik ja see tõmbab meid elavast Jumalast eemale. Ja pole juhus, et inimene, kes järgib oma patuseid soove, „elab eraldatult” (Õpet. 18: 1 – IWP), sest ta ei taha kuulda juhiseid ega pea kinni ühestki normist. Niisiis, ärge olge leebed ja ärge tehke koostööd vaenlase, liha ja maailmaga, nimetades vajalikku kristlikku distsipliini  ja individuaalset juhatust “legalismiks.” Parem on välja kasvada sellest, mida John Piper nimetab “noorukieaks, mille jooksul peetakse häid harjumusi käsumeelsuseks”. Ja kuna me ikka ütleme „täna”, siis on aeg üles kutsuda ja olla kutsutud usule, meeleparandusele, armastusele ja headele tegudele.

3. Hellitada salaja oma pattu

Ma mõistan, et kaitsen end vajaduse eest süüdi mõista konkreetseid inimesi, sest olen alati teadnud põhimõtet, mille Jeesus kuulutas: “selle mõõduga, millega teie mõõdate, mõõdetakse teile tagasi.” (Luuka 6:38). Lõppude lõpuks saame aru, et ma ei tohiks visata bumerange, mille tagasitulek oleks mulle endale ebasoovitav.

Ma ei tahaks, et minu käitumist hinnatakse kõrgete standardite järgi, nii et teen allahindlust teistele, hinnates neid madalate standardite järgi. Olin teiste patu suhtes armulikum, sest soovisin salajas, et ka minu patustamisse suhtutaks armulikult. See on ebatervislik tõlgendus reeglist: käituge teistega nii, nagu tahate, et teiega käitutaks.

Selleks, et rääkida otse ja julgustada inimesi midagi tegema, vajate vihkamisel põhinevat julgust ennekõike oma pattude vastu. Tegeleme pindude ja palkidega oma silmis ning see valmistab meid ette armastusega ja silmakirjalikkuseta rääkima pindudest ja palkidest oma vendade silmis. Ja meil on ainult hea meel, kui nad pakuvad meile samasugust teenust.

4. Alandlikkuse mõiste vale tõlgendamine

Alandlikkus ei tagane, kui pattu on vaja patuks nimetada; uhkus teeb seda. Inimese armastus oma maine vastu takistab tal rääkida “tõde armastuses” (Ef. 4:15 – per. Piiskop Cassian), mitte armastus oma venna hinge vastu. Seda ei teinud kolm Pühakirja alandlikumat inimest: Ristija Johannes, Mooses ja Jeesus.

Ristija Johannes, sünnist saati vaimu täis mees, kes rääkis oma vääritusest Jeesuse jalatsipaelte lahti sidumisel, astus sellegipoolest avalikult patule vastu. Sama mees, kes ütles, et Jeesus peaks kasvama (ja tema peaks kahanema), kuulutas avalikult: „Rästikute sugu, kes teid on hoiatanud põgenema 
tulevase viha eest?
 Kandke nüüd meeleparandusele kohaseid vilju. ”(Luuka 3: 7–8).

Mooses, kõige alandlikum mees (4. Moos. 12: 3), kutsus rahvast pidevalt nende nurina ja kangekaelsuse pärast meeleparandusele. „Lõigake siis ümber oma südame eesnahk ja ärge enam tehke oma
kaela kangeks,” (5. Moosese 10:16). Ja pärast juhtumit kuldvasikaga põletas ta isegi kulla, millest see tehti selleks, et panna inimesed oma sõnamurdmist jooma (2Ms 32:20).

Ja lõpuks, Jeesus, alandlik mees, kes templis piitsaga vehkis, nimetas kõike õige nimega ega kartnud oma apostlit nimetada „saatanaks“, kui Peetrus hakkas mõtlema inimlikust (Mk 8:33). Alandlikkus armastab piisavalt, et vajadusel teistele ebamugavust tekitada.

Armasta patust, vihka tema pattu

Kas me oleme lakanud armastamast “armastatu etteheiteid”? Võib-olla, lähtudes oma identiteedist välise heaolu ebakindlal liival, oleme kaotanud kellegi parandamiseks vajaliku kindlameelsuse? Kas me hellitame pahesid, mille eest meie Issand andis oma elu, et puhastada meie südamed ja elud neist? „See, kes vihkab noomitust, hukkub” (Õpet. 15:10), „ta ei hooli oma hingest” (Õpet. 15: 31–32) ja juhib ennast ja teisi eksiteele (Õpet. 10: 7).

Me näitame armastust patuse vastu üles sellega, et vihkame tema pattu. Me vihkame ennekõike omaenda pattu. Võtame teiste pattu tõsiselt, sest hoolime nende igavesest saatusest. Me ei tee haiget selleks, et kahjustada, vaid nagu Kõigevägevam, lööme haavu selleks, et neid siduda ja ravida (Iiob 5: 17-18).

Niisiis, tuliselt palvetades ja ettevaatlikult otsustades, pöördume kannatlikult ja armastavalt konkreetsete inimeste poole, kujundame koos häid harjumusi, julgustame teisi meie pattu vihkama ja anname alandlikkusele õige hinnangu. Me hakkame üksteisele vastu, kui tuleb kiusatus telefoniposti taha pikali heita ja kutsume üksteist üles liikuma edasi parimatele kallastele.

Autor: Greg Morse / © 2019 Soovides Jumalat Sihtasutus. Veebisait: desiringGod.org

 

Allikas: https://ieshua.org/lyubit-greshnika-nenavidya-ego-greh.htm