“Armastus lepib kõigega, ta usub kõike, ta loodab kõike, ta talub kõike” (1. Kr 13: 7)

Jutlustatud Issanda päeva hommikul, 4. septembril 1881,
C. H. Spurgeoni poolt
Metropolitan Tabernacle’is, Newingtonis

Ligimesearmastuse arm ehk armastus, millest selles peatükis nii palju imetlusväärselt räägitakse, on tõelise jumalakartuse jaoks hädavajalik. See on nii oluline, et kui meil on kõik olemas, kuid meil pole armastust, ei too see meile mingit kasu.

Armastuse puudumine on elulisele jumalakartusele absoluutselt saatuslik; nii ütleb Püha Vaim selles peatükis. Kui loete apostli kõrgeid kiidusõnu armastusele, siis ärge öelge: “See on kõrge voorus, milleni teatud erilised pühad on jõudnud, ja me peame neid selle eest imetlema, kuid me ei pea neid jäljendama.” Kaugel sellest.

See armastus on jumalarahva tavaline igapäevane livree. See ei ole väheste eelisõigus; see peab olema kõigi omand. Seetõttu ärge vaadake seda, olgu see mudel nii ülev kui tahes, nagu poleks seda võimalik saavutada: te peate selleni jõudma. See ei ole teie ette asetatud, kui midagi väga soovitavat, vaid see on hädavajalik; sest kui te paistaksite silma iga vaimuliku anni poolest, aga kui teil seda ei oleks, siis kõik ülejäänud ei tooks teile mingit kasu.

Võib arvata, et sellised suurepärased annid võivad meile veidi kasuks tulla, kuid ei, apostel võtab need kõik kokku ja ütleb kõigi kohta tervikuna: “See ei too mulle mingit kasu” (ingl k. piiblitõlge).

Ma palvetan, et me mõistaksime seda kohe alguses, et meil ei õnnestuks siin Püha Vaimu õpetatud tõest eemale libiseda ja vabandada end välja armastusväärsest käitumisest sellega, et oleme nii väheolulised, et nii kõrget voorust ei saa meilt nõuda või sedavõrd nõrgad, et meilt ei saagi eeldada selle saavutamist. Te peate selle saavutama, muidu ei saa te igavesse ellu astuda, sest kui kellelgi pole Kristuse Vaimu, pole ta Tema oma ja Kristuse Vaim sünnitab kindlasti meie tekstis mainitud armastust, mis „lepib kõigega, usub kõike, loodab kõike ja talub kõike. “

Mida see meile kohe alguses õpetab, kui vaid seda, et selleni viiv pääste peab olema Jumalalt ja Tema jõud peab olema meis tegev? Niisugune sünnis arm ei saa kunagi välja kasvada meie langenud olemusest.

Kas sellist puhast asja saab välja tuua ebapuhtast? See pääste puhtasse armastusse peab olema usu läbi vastu võetud ja see peab olema Jumala Vaimu toimel meis tegev.

Kui me peame päästet väikeseks asjaks, siis toome selle justkui inimese võimete sfääri, kuid kui me suhtume sellesse kui puhta, armastava, kõrgendatud südameseisundi omamisse, siis tajume, et see on jumalik ime. Kui me hindame uut loodut, siis hüüame: “See on Jumala sõrm”, ja siis nõustume hea meelega Joona usutunnistusega: “Issanda käes on pääste!”. Kui armastus on kelleski ja seda on palju, siis peab Jumal saama au selle eest; sest kindlasti ei saavutatud seda kunagi pelgalt loomulike jõupingutustega, vaid selle pidi andma see sama käsi, mis tegi taeva. Nii et siis, vennad, loodan, et selleks ajaks, kui ma lõpetan, jätan teie meeltesse mulje teie vajadusest Jumala armu järele selleks, et saavutada armastus. Ma ei heidutaks teid, kuid sooviksin, et tunneksite, kui suur töö seisab teie ees ja kui võimatu see saab olema, kui te ei ole vöötatud jõuga, mis ületab teie enda oma. See on teie lohutus, et kui see ei saa olla teie enda jõupingutuste tulemus, siis “armastus on Vaimu vili” ja Vaim on valmis ja nõus ka meie sees vilja kandma.

Pange siis kõigepealt tähele armastuse raskuste paljusust; see peab kõigega leppima, kõike uskuma, kõike lootma ja kõike taluma: teiseks jälgime armastuse vaeva triumfi; ta teeb kõik need neli asja, ta “lepib kõigega, usub kõike, loodab kõike, talub kõike”: ja siis, kolmandaks, see viib meid tagasi alguspunkti, armastuse energiaallikatesse, ja kuidas ta on võimeline võitma oma neljakordse võidu lugematute raskuste üle.

I. Mõelge hästi MITMEKORDSETELE RASKUSTELE; MIS ON ARMASTUSE VASTU

Kui Jumala arm siseneb inimesse, siis on ta koheselt sündinud armastama. Kes armastab, see on sündinud Jumalast ja kes on sündinud Jumalast, see armastab. Ta armastab Poega, Jumalat, ja armastab teda, kes Temast on sündinud, ka kõiki päästetuid. Ta hakkab täitma suurt käsku armastada oma ligimest nagu iseennast. Tema moto ei ole enam maise kuningriigi oma, Dieu et mon droit -Jumal ja minu õigus; kuid ta kannab veel ühte sõna oma vapikilbil – Dieu et mon frère – Jumal ja minu vend.

Kohe, kui armastus on sündinud, satub ta sõtta. Kõik on tema vastu, sest maailm on täis kadedust, vihkamist ja pahatahtlikkust. Ma hoiataks kõige armastavamat südant, et ta on alustanud sõda rahu nimel, tüli armastuse pärast: ta on sündinud vihkama vihkamist ja vaidluste vastu võitlema. Nagu lilleke orjavitste keskel, on armastus ka inimeste poegade vahel. Nagu emahirv koerte seas, on armastus iseka rahvahulga keskel.

Ilmselt on armastuse raskusi palju, sest apostel räägib neist kui “kõigist” ja nagu poleks sellest veel piisanud, kordab ta sõnu ja esitleb vastaseid neli korda sõnadega “kõike”. Ma ei tea, kas te suudate selle võimsa hulga välja arvutada.

Tundub, et “kõik” tähendab nii palju, kui võimalik, kuid siin tekstis on see summa korrutatud neljaga. Sest mu vend, te peate võitlema kõige sellega, mis on teie sees. Miski teie algses olemuses ei aita teid. Jumal on pannud teie sisse uue elu, kuid vana elu püüab seda lämmatada. Enda üle valitsemine on teie jaoks tõsine võitlus ja kui see teil õnnestub, siis olete tõepoolest vallutaja. Peale selle peate võitlema “kõigega” inimestes, keda teid kutsutakse armastama.

Teil peab olema pühade vastu tulihingeline armastus, kuid leiate, et isegi parimad neist panevad teie kannatlikkuse proovile; sest nagu teie isegi, on ka nemad ebatäiuslikud ja nad ei pööra alati oma parima külje teie poole, vaid mõnikord näitavad kahjuks oma puudusi. Seetõttu olge valmis võitlema neis sisalduva “kõigega”.

Mis puutub jumalatutesse, keda peate armastama Kristusesse, siis leiate neis kõik, mis vastandub teie ettekujutusele armastusest, sest nemad, nagu teie isegi, on loomult sündinud patus ja juurdunud oma ülesastumistesse. Kui olete omandanud need “kõik asjad”, siis peate võitlema kogu maailma kõigi asjadega, sest maailm asub õelas ja kõik selle jõud jooksevad iseenese, vaidluse ja vihkamise poole. Iga inimese käsi on oma kaaslase vastu ja vähe on neid, kes austavad õrnu armastuse seadusi; nad ei tea seda jumalikku armastust, mis “ei otsi enda oma”.

Mao seeme on vaenus kõige selle vastu, mis on lahke, õrn ja ennastohverdav, sest need on märgid naise seemnest. Ärge imestage, mu vennad, kui maailm teid vihkab. Ja siis pidage meeles, et “kõik asjad” põrgus on teie vastu. Millist pulbitsevat mässumeelsust ja mürgist vihkamist võib näha pimeduse piirkondades. Õhuvallavürst juhib eelväge ja langenud inglite hulk järgneb talle innukalt, nagu juhi selja taga jooksvad verekoerad. Kõik need kurjad vaimud püüavad inimeste seas tekitada lahkarvamusi, vaenu, pahatahtlikkust ja rõhumist ning armastuse sõdur peab nende kõigi vastu võitlema. Näe, mu vend, millises lahingus sa oled! Kui rääkida paganate vastastest ristisõdadest, siis milline on see ristisõda vihkamise ja kurjuse vastu. Ometi ei kohku me lahingust tagasi.

Õnneks, kuigi armastusel on palju raskusi, saab see neist kõigist üle ja ületab neli korda. Kurjus on nii elujõuline, et see hüppab üles sellelt põllult, kus see näis olevat tapetud, ja möllab edasi kogu oma endise raevuga. Esiteks ületame kurjuse kannatlikkusega, mis “lepib kõigega”.

Las see vigastus olla tekitatud, me andestame selle ja me ei lase end provotseerida: isegi seitsekümmend korda seitse lepime vaikides. Kui sellest ei piisa, siis võidame usu läbi Jumala armusse: loodame Jeesusele Kristusele, toetume oma põhimõtetele, otsime jumalikku abi ja nii “usume kõike”.

Kolmanda korra ületame lootusega: loodame, et võidab leebus ja pikk meel väsitab ära pahatahtlikkuse, sest otsime kõige tõelise ja armulise ülimat võitu ja nii “loodame kõike.”

Lõpetame lahingu visadusega: jääme truuks oma soovile armastada, meid ei ärrita ebaviisakus, ei rikuta ära meie heldet, kõike andestavat kiindumust ja nii võidame lahingu vankumatult vastupanu osutamata. Oleme seadnud oma tüüri armastuse sadama poole ja selle poole roolime, tulgu mis tuleb. Sageli segaduses olev armastus “talub kõike”.

Jah, vennad ja armastus vallutab kõigil neljal rindel. Armastus moodustab justkui õõnsa ruudu (endise sõjataktikaga vägede moodustamine ruudu kujul, mille külgedel on tavaliselt mitu sõdurit ja keskel ohvitserid) ja ta seab oma sõdalaste näo kompassi poole. Kas tundub, et Jumal lööb armastust kannatustega? Ta “lepib kõigega”. Kas kaaskristlased esitlevad teda valesti ja kohtlevad teda halvasti? Nad usuvad kõike, mis on nende jaoks hea, ja mitte midagi, mis on kahjulik. Kas õelad tõusevad tema vastu? Kas ta üritab neid usku pöörata, aga nemad vastavad heale kurjaga? Ta pöörab oma lootuse rinde suunas ja loodab, et siiski Jumala Vaim toob neile parema meele. Ja kas juhtub, et kõik vaimsed vaenlased ründavad teda kiusatuste ja meeleheitlike solvangutega? Ta tõstab nende vastu üles kannatlikkuse lipu ja ajab Jumala armu jõul põrguliku vaenlase põgenema, sest “talub kõike”. Milline vapper lahinguviis see on! Kas armastus pole sõjamees? Kas ta pole võitmatu? Kuula armastuse kangelaslikku karjet, kui ta karjub oma kaitseks:

“Tule üksi, tulge kõik, see kivi lendab,
oma kindlast baasist koos minuga. “

Kui oleme kunagi Kristuse koolis õpetatud pöörama armastuse-kompassi igasse suunda ja kohtuma iga rünnakuga meie südame vastu, oleme ära õppinud võidu saladuse.

Mulle tundub, et võiksin oma teksti lugeda nii, nagu oleks seal kirjas, et armastus vallutab kõigis oma elu etappides. See algab usku pöördumisest ja kohe on tema sünni pealtnägijad vihased ning tema hävingu otsimiseks äratatakse korraga kurjuse jõud. Siis ta “lepib kõigega”. Las nad mõnitavad, armastus ei vasta kunagi sõimule sõimuga: Ismaeli ohvrid ei tohi provotseerida Iisakit.

Ta kogub jõudu ja hakkab teistele rääkima, mida ta teab oma Issandast ja Tema päästest. Ta “usub kõike” ja tunnistab seega oma usku ning tema kaaskristlased saavad tema tunnistuse läbi kinnitatud. On tema energia aeg ja nii üritab ta teisi meelitada ja võita, õpetades neile asju, millesse ta usub.

Ta liigub veidi kaugemale; ja kuigi ta on sageli pettunud inimeste uskmatuses ja kaaskristlaste külmuses, loodab ta sellest hoolimata kõike ja pingutab edasi, et võita neid rohkem. Tema tuvisilmad näevad pimedas ja ta jõuab üha kasvava konflikti kaudu võidule.

Ay, ja kui jõuetus ja vanadus saabub ning ta ei saa muud teha kui istuda paigal, leppida ja uskuda ning loota, on ta endiselt visa ja aktsepteerib isegi surmahoopi ilma kaeblemata, sest armastus “talub kõike.”

Ma arvan, et mul pole vaja armastuse raskuste kohta rohkem lisada. Olen kindel, et kõik siia kogunenud inimesed teavad, et need raskused on ülimad ja et nende üle valitsemiseks vajame ülimat armu. Armastus ei nõua, et sel oleks kerge elu: see on enesearmastuse eesmärk. Armastus eitab iseennast, ohverdab ennast, et ta võidaks Jumala jaoks võite ja tooks õnnistusi kaasinimestele. Tema tee pole kerge rada ja ta ei saa karrast krooni.

II. Teiseks uurigem ARMASTUSE TÖÖ TRIUMFI. Tema töö on neljakordne.

Esiteks kõigi asjadega leppimisel. Sõna, mis siin on tõlgitud kui “lepib”, võiks sama õigesti olla tõlgitud kui “katab”. Teie, kellel on parandatud Piibli versioon, leiate veerust märke: “Armastus katab kõik”. “Katab” on selle sõna tähendus kreeka keeles, kuid Paulus kasutab seda sõna üldiselt “leppimise” tähenduses. Seetõttu pidid meie tõlkijad valima tavapärase tähenduse ja Pauluse kasutuse vahel ning valisid Pauluse tähenduse ja panid selle esimeseks kui “lepib” ning lisasid meie jaoks märkusena tähenduse “katab”. Need kaks ideed võivad olla segunenud, kui mõistame seda nii, et armastus lepib kõigi asjadega vaikides, varjates võimalikult palju vigastusi isegi tema enda eest.

Mõelgem vaid sellele sõnale “katab”, viidates vendadele. Tõeline armastus keeldub vigu nägemast, välja arvatud juhul, kui ta võib nende eemaldamisel lahkelt abiks olla. Armastus ei soovi vigu näha.

Noa noorem poeg avastas ja kuulutas oma isa häbi, kuid tema teised pojad võtsid rõiva ja läksid selg ees ning katsid oma isa alastioleku: sel viisil tegeleb armastus oma vendade pattudega. Ta kardab valusalt, et midagi võib olla valesti, kuid ta ei taha selles veenduda: ta ignoreerib seda nii kaua kui võimalik ja soovib, et võiks seda üldse eitada.

Armastus katab; see tähendab, et see ei kuuluta kunagi heade meeste vigu. Välismaal on oma nina teiste asjadesse toppijaid, kes kunagi ei uuri välja oma venna süüd, kuid kiirustavad oma järgmise naabri juurde koos põnevate uudistega ja siis jooksevad nad mööda tänavat üles ja alla, nagu oleksid nad valitud häälekandjad. Meeste ega naiste jaoks pole sugugi auväärne saada tavaliseks pealekaebajaks.

Ometi tean mõnda, kes pole sugugi nii innukas evangeeliumi kuulutamises kui ta on seda laimu levitamises. Armastus seisab eksimuse juures, sõrm huultel. Kui keegi tahab lüüa Jumala last, siis ärgu see olgu vend. Isegi kui professor on silmakirjatseja, eelistab armastus, et ta peaks kukkuma ükskõik millise käe, mitte ainult enda käe läbi. Armastus katab kõik vigastused, vaikides neist ja käitudes nii, nagu neid poleks kunagi olnud. Ta istub üksi ja vaikib. Rääkida ja kuulutada tema valest on tema jaoks liiga valus, sest ta kardab Issanda rahvast solvata. Ta pigem kannatab kui nuriseb ja nii on ta nagu lammas, kes on vait oma niitjate ees, olles vigastatud.

Tahaksin, vennad ja õed, et me kõik võiksime jäljendada pärl austrit. Valus osake tungib tema kesta ning see häirib ja kurvastab seda. Ta ei saa kurja välja tõrjuda ja mida ta teeb? Ta katab selle omaenda elust väljavõetud väärtusliku ainega, millega muudab selle sissetungija pärliks. Oh, et me saaksime seda teha kaaskristlaste poolsete provokatsioonidega, et kannatlikkuse, leebuse, pika meele ja andestuse pärlid saaksid meis katta selle, mis meid kahjustas. Tahaksin oma kaaskristlaste jaoks valmistada hõbevanni, kus saaksin kõik nende vead armastusega galvaniseerida.

Nii nagu tilkuv kaev katab oma veega kõik, mis on selle tilgakese alla asetatud, kataksin armastusega kõik, mis on selles, muutes seeläbi isegi needused õnnistusteks. Oh, et meil oleks nii suur armastus, et see hõlmaks ja kataks kõiki, kuna see on õige ja õiglane, et see peaks olema kaetud ja varjatud.

Mis puutub kõigega leppimist, siis võtaksin neid sõnu sellisena, nagu need meie versioonis on, rakendades teksti peamiselt meie katsumustele pöörata usku uskmatuid. Need, kes armastavad inimeste hingi, peavad olema valmis nendega suheldes palju katma ja vaikides paljuga leppima.

Kui hakkan otsima kellegi uskupöördumist, pean nii palju kui võimalik püüdma ignoreerida kõike mulle vastumeelset, mis tema iseloomus võib esineda. Ma tean, et ta on patune, muidu ei peaks ma tema päästet otsima; aga kui ta juhtub olema selline, kes on teiste suhtes väga madalale langenud, ei tohi ma teda sellisena kohelda, vaid pean katma tema halvemaid kohti.

Te ei saa viie mehega olnud samaaria naist õigesse meeleseisundisse viia, kui “imestate, et Ta (Jeesus) üleüldse selle naisega rääkis”. Nõnda tegutsesid jüngrid, kuid mitte nii, nagu nende Õpetaja, sest Ta istus kaevul ja rääkis temaga ning tegi temast heatahtliku kaaslase, et Ta võiks olla naise armuline Päästja; Ta ignoreeris tema pattu seni, kuni oli võimalik temaga, tema enda kasu silmas pidades vestelda.

Te ei saa seda püha tööd kaua teha, enne kui avastate oma südames, et soovite võita palju teadmatust evangeeliumi kohta. Leppige sellega ja tooge tekst, mis valgustab seda pimedust, ja õpetage tõde, mis selle vea kõrvaldab. Pikka aega tuleb teil võidelda südame kõvadusega, sest kuigi mees teab tõde, pole ta alati nõus seda vastu võtma. Leppige sellega ja ärge laske end häirida.

Kas te ei eeldanud, et süda on kõva? Kas te ei tea, mis äri te ajate? Teid on saadetud inimesi pimedusest valguse poole pöörama ja saatana väe alt Jumala poole. Ärge imestage, kui need asjad ei osutu lapsemänguks. Lisaks sellele võib teil tegemist tulla naeruvääristamisega; teie katsed kedagi usku pöörata muudetakse naljaks. Leppige sellega; leppige kõigi asjadega!

Pidage meeles, kuidas rahvahulk näitas teie Issandale ja Isandale keelt, ja ärge olge nii uhked arvates, et olete liiga hea selleks, et teie üle naerdaks. Rääkige ikkagi Kristusest ja mis iganes juhtub, leppige kõigega.

Ma ei ürita koostada teie provokatsioonide kataloogi, teete seda ise, kui püüate inimesi Kristuse juurde tuua; aga kõik see, millega võite kokku puutuda, on lisatud minu teksti, sest seal öeldakse: “lepib kõigega”. Kui peaksite kohtuma mõne erakordse patusega, kes avab suu nii julmadeks sõnavõttudeks, mida te pole kunagi varem kuulnud, ja kui proovite talle head teha, siis erutate teda ainult nilbusteks ja jumalateotuseks, siis ärge imestage; minge jälle tema juurde, sest armastus “lepib kõigega”, mis iganes see ka poleks. Jätkake ja öelge: “Jah, see kõik tõestab mulle, kui väga soovite päästmist. Te olete minu mees; kui ma teid Kristuse juurde toon, on suurem au Jumalal.” Oo, õnnistatud armastus, mis võib katta kõike ja leppida kõigega Kristuse nimel.

Kas soovite selle kohta näidet? Kas näeksite kõigega leppiva armastuse peeglit ja täiuslikkust? Vaadake oma jumalikku Issandat. Oh, mida Tema on katnud! See on ahvatlev teema, kuid ma ei peatu sellel.

Kuidas Tema hiilgav õiglus, Tema imeline armastuse hiilgus on katnud kõik meie vead ja nende tagajärjed, koheldes meid nii, nagu ei näeks Ta Jaakobis pattu ega Iisraeli rikutust.

Mõelge, millega Ta leppis, kui tuli omade juurde ja omad ei võtnud Teda vastu! Milline kate see oli kui Ta ütles: “Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad.”

Milline haletsusväärne vaade meie inimkujul Issanda Jeesuse hirmuäratavale viletsusele, kui pühad pisarad neisse pühadesse silmadesse valgusid! Milline helde pimedus nende kurikuulsa julmuse suhtes ilmnes, kui Ta palvetas oma verivaenlaste eest. Oo, armas, teid ei kiusata ja ei mõnitata ega katsuta läbi nii nagu Teda; ometi võiks teie endi lühem mõõt omada seda armastust, mis suudab vaikselt kõigega leppida valitute ja Kristuse nimel, et lunastatute hulk saaks täidetud ja et Kristus teie kaudu näeks oma hinge valulise ja raske töövilja.

Vaatame nüüd armastuse suurt tööd. Olete kuulnud Heraklese töödest, kuid armastuse tõelised saavutused on selle kangelase tööd kaugelt ületanud. Armastus teeb imesid, mida ainult arm võimaldab tal täita.

Siin on teine ​​neist – armastus “usub kõike”. Esiteks, meie kaaskristlaste suhtes usub armastus alati neist, parimat. Soovin, et meil oleks sellist usku kõigis kirikutes rohkem, sest kahtlustuse ja usaldamatuse tõttu langeb mõnele kogudusele kohutav häda. Ehkki kõik võib olla puhas ja õige, on teatud nõrgad meeled palavikulises ärevuses, et kõik on vale ja mäda.

See õhus olev ebapüha usaldamatus on nagu rahu üle olev lehemädanik: see on omamoodi hinge hallitus, mille abil tapetakse kogu enesekindluse magus lõhn. Parimat meest peetakse sepitsevaks kelmiks, ehkki ta on kristlaselt aus ja väikseim viga või eksimus on kohutavalt liialdatud, kuni näib, et elame kurjategijate keskel ja oleme kõik kurikaelad.

Kui ma ei usuks oma vendadesse, siis ei tunnistaks ma end nende hulka kuuluvaks. Usun, et kõigi oma vigadega on nad maailma parimad inimesed ja et kuigi Jumala kogudus pole täiuslik, on ta siiski Tema Pruut, Kes on täiuslik.

Ma ülimalt austan teda(Kogudust) tema Issanda pärast.

Rooma matroon ütles: “Kui mu mees on Gaius, siis mina olen Gaia”; seal, kus Kristus on Kuningas, seisab Tema paremal käel “kuninganna Oofiri kullas.”

Jumal hoidku, kui ma kiruksin teda, kelle kohta Tema Issand ütleb: “Et sa Mu silmis oled kallis ja auline ja et Ma sind armastan.”

Tõeline armastus usub teiste kohta head nii kaua kui võimalik ja kui teda sunnitakse kartma, et eksimus on toime pandud, ei anna armastus tõendeid, kuid ta mõistab süüdistatud venna (veenvate süütõendite puudumisel) õigeks. Kui asi on aga liiga selge, siis ütleb armastus: “Jah, aga sõber pidi olema väga tugeva kiusatuse all ja kui ma oleksin seal olnud, siis oleksin veel halvemini käitunud;” või siis loodab armastus, et eksija võis kalduda heasse, ehkki ekslikku motiivi; ta usub, et hea mees pidi olema eksinud, muidu ta poleks nii käitunud.

Armastus, niipalju kui võimalik, usub oma kaaslastesse. Ma tean mõnda inimest, kes tavaliselt usub kõike halba, kuid nad pole armastuse lapsed. Tarvitseb eile vaid öelda, et nende kirikuõpetaja või vend on oma naise tapnud, ja nad usuksid seda kohe ja saadaksid politseiniku järele: aga kui te ütlete neile midagi head oma naabri kohta, siis ei rutta nad teid nii kiiresti uskuma. Kas olete kunagi kuulnud kuulujuttude vestjaid lobisemas oma naabritest heakskiitval toonil? Soovin, et lobamokad hakkaksid teiste voorustega liialdama ja läheksid majast majja, trumbates üle ilusaid lugusid oma tuttavate kohta.

Ma ei soovita isegi heatahtlikult valetada, kuid see viis oleks nii uudne, et ma vahelduseks peaaegu taluksin sellist pahet. Armastus, ehkki see ei valeta teise kiituseks, omab siiski kiiret silma, et näha teiste parimaid omadusi ja on tavaliselt nende läbikukkumiste suhtes veidi pime. Tema pime silm näeb süüd ja terav silm vooruseid.

Kusagil kuulsin vana legendi – ma ei arva, et see on sõna otseses mõttes tõsi, kuid see on õiges vaimus. Räägitakse, et kunagi ammu lamas Jeruusalemma tänaval surnud koer ja kõik lõid teda jalaga ja ropendasid. Üks rääkis tema klähvivast loomust, teine ​​kõhnusest ja koledast välimusest jne. Aga üks mees läks mööda, peatus hetkeks surnud koera juures ja ütles: “Millised valged hambad tal on.” Kui see mees edasi oli läinud, siis ütlesid teised: “See oli Jeesus Naatsaretlane.”

Kindlasti on see meie Issanda viis näha head kõikjal, kus võimalik. Vennad, mõelge isegi surnud koerast nii hästi kui võimalik. Kui teid peaks seetõttu, et olete kaasinimestest liiga hästi mõelnud, tabama pettumused ja mured, siis ei pea te ennast eriti süüdistama.

Lugesin Anthony Farrindoni jutluses ühe lause, mis mind rabas. Ta ütles, et vanaaegses vanasõnas on öeldud: “Humanum est errare” – eksimine on inimlik, kuid ta ütleb, et kui eksime selles, et arvame teistest liiga hästi, siis võime öelda: “Christianum est errare”, ehk selliselt eksida on kristlik. Ma ei taha, et sa oleksid kergeusklik, aga ma tahan, et oleksid usaldav, sest kahtlus on julm kurjus. Vähesed teevad selle õnnistatud vea, hinnates oma kaaskristlasi liiga kõrgelt.

Uskmatutele viidates on see väga oluline küsimus. Armastus “usub kõike” nende puhul. Ta ei usu, et uskmatud on usku pöördunud, sest siis ta ei otsiks nende pöördumist. Ta usub, et nad on pattu langemise läbi kadunud ja rikutud, kuid usub, et Jumal suudab nad päästa. Armastus usub, et Kristuse kallis veri võib lunastada patu ja saatana orjad ning murda nende raudahelad; ta usub, et Püha Vaimu vägi võib muuta graniidist südame lihaseliseks südameks. Seetõttu usub armastus ka seda, et Jumal suudab selle patuse päästa, ja seetõttu hakkab armastus temaga rääkima, eeldades, et tema öeldud sõna on Jumala päästevahend. Kui ta satub patuse kõrvale istuma, usub ta, et tema olemasolu oli vajalik, just nagu Kristus pidi Samaariast läbi minema. Ta ütleb endale: “Nüüd ma ütlen sellele vaesele hingele, mida Kristus on teinud, sest ma usun, et isegi minu vaestest huultest võib voolata igavene elu ja selline väeti laps, nagu mina olen, võib Jumalat täiuslikult kiita Tema enda hiilguse täiuses.”

Ta ei hoidu ebaõnnestumishirmust Kristusest jutlustamast, kuid usub evangeeliumis ja Jumala Vaimus peituvatesse suurtesse võimalustesse ja seepärast suhtleb ta tõsiselt kõrvaloleva mehega. Ta usub oma põhimõtetesse, usub Jumala armu, usub Jumala Vaimu väesse, usub tõe jõusse, südametunnistuse olemasolusse ja nii on ta asunud päästetööle . Ta usub kõike.

Vennad, kas soovite selle eeskuju? Siis ma palun, et vaataksite veelkord oma jumalikku Isandat. Vaadake Teda hommikul, kui lambad loendatakse ja üks neist puudub. Ta on nii täis usku sellesse, et suudab kadunu leida, et lahkub üheksakümne üheksa juurest ja rõõmsalt siseneb rajata kõrbesse. Vaadake, kuidas Ta mägedel hüppab! Kuidas Ta kuristikku laskub! Ta otsib oma lammast, kuni Ta selle leiab, sest on täielikult kindel, et Ta selle leiab. Ta ei kuku läbi ega lase ennast heidutada, sest Tema usk inimeste päästesse on suur ja Ta läheb edasi uskudes, et patused saavad päästetud. Mul on hea meel meie Issanda Jeesuse Kristuse sügava ja rahuliku usu üle. Ta ei uskunud inimese headusesse, sest “Ta teadis, mis inimeses on”; kuid Ta uskus väga sellesse, mida inimestes võib teha ja mida saab nende heaks teha ning rõõmu asemel talus Ta risti, põlates häbi. Ta uskus, et Tema päästest tulevad suured asjad – inimesed saavad puhtaks, eksitused tõrjutakse välja, vale tapetakse ja armastus valitseb kaptenina.

Siin on armastuse teine ​​suur võit, ta “usub kõike”. Lase meil siin end harjutada, kuni oleme selles osavad.

Armastuse kolmas suur töö on, et ta “loodab kõike”. Armastus ei satu kunagi meeleheitesse. Ta usub headesse asjadesse, mis kaasinimestes veel ees ootavad, isegi kui ta ei suuda uskuda, et neis praegusel hetkel midagi head on. Ta loodab kõike vendade kohta. Oletame, et teie sõber on koguduse liige ja te ei näe temas selgeid armu märke, siis lootke ometi kõike tema kohta.

Paljud tõsiusklikud on usus nõrgad ja armu toimingud on neis tuhmid; ja mõned paigutatakse positsioonidesse, kus nende arm on väga piiratud ja takistatud: arvestagem ka nende asjadega. Raske öelda, kui vähesest armust võib päästeks piisata: meie asi pole kohut mõista. Lootke kõike ja kui peaksite olema sunnitud neis nägema kurbi märke, mis panevad teid kartma, et nad on armust ilma jäetud, siis pidage siiski meeles, et mõnel, kõige säravamal usklikul, on olnud päris tõsiseid puudusi. Jälgides 
ennast, et te ise ei satuks kiusatusse. Kui te ei suuda loota, et need inimesed üldse on päästetud, siis lootke, et nad saavad päästetud, ja tehke kõik endast olenev, et edendada nii õnnistatud lõppu.

Loodab kõike. Kui teie vend on teie peale ilma põhjuseta väga vihane, siis lootke, et võidate ta; ja asuge ülesande kallale. Kui olete proovinud ja ebaõnnestunud, lootke järgmisel korral õnnestuda ja proovige uuesti. Lootke, et kuigi te olete seitse korda läbi kukkunud ja ta räägib endiselt teist kibedalt, siis on tal südames tõeliselt häbi või kui seda mitte praegu, siis vähemalt väga varsti. Ärge kunagi heitke meelt oma kaaskristlaste suhtes.

Uskmatutega ei tee te kunagi midagi, kui ei looda nende kohta suuri asju. Kui hea samaarlane leidis vaese mehe pooleldi surnuna, poleks ta kunagi valanud tema peale õli ja veini, vaid oleks jätnud ta sinna surema kui ta poleks lootnud. Kultiveerige suurt lootust patuste suhtes.

Alati lootke, et nad päästetakse: kuigi neis pole häid märke. Kui olete nende heaks kõik endast oleneva teinud ning olete pettunud ja lüüa saanud, siis lootke ikkagi. Mõnikord leiate lootust, kui nad hakkavad käima jumalateenistusel.

Haarake sellest kinni ja öelge: “Kes teab? Jumal võib neid õnnistada.” Või kui nad on juba ammu kuulamas käinud ja sellest pole midagi head tulnud, siis loodame ikkagi, et jumalateenija ükskord laseb noole nende suunas teele ja nool torkab läbi nende rakmed. Kui viimati nendega rääkisite, siis oli ehk tunda väikest õrnust: olge selle eest tänulikud ja lootke. Kui nende elus on tulnud esile väike muudatus, siis olge nende suhtes lootusrikas. Isegi kui te ei näe neis midagi lootustandvat, lootke siiski, et võib olla on midagi, mida te ei näe, ja võib-olla on ilmnenud efekt, mida nad püüavad varjata. Loodan, et tunnete õhutust nende eest palvetada. Laske teistel inimestel nende eest palvetada, sest kui neil on keegi, kes nende eest palvetab, siis pole nende juhtum lootusetu. Kui panete teised palvetama, siis on teie vibul veel üks nool. Kui nad on väga haiged ja te ei pääse nende juurde või kui nad on oma surivooditel, siis on neil siiski lootust ja proovige neile mingis vormis sõnum saata. Paluge Issandat nende külastamiseks ja päästmiseks; ja hoidke nende suhtes alati lootust. Kuni nad pole surnud, ärge laske lootusel surra.

Kas näete selle mudelit? Ah, vaata meie õnnistatud Issandat ja kogu Tema lootust USA kohta: kuidas Ta käis ilma meelt heitmata nende järel, kellest teised oleksid loobunud. Kui küsite tõestust, siis pidage meeles, kuidas Ta teie järele tuli. Kas te tahate kellegi suhtes meelt heita, kuigi Kristus ei heitnud teie suhtes meelt?

Armuimed kuuluvad Jumalale ja kõiki neid imesid on paljude meie sees avaldatud. Kui sina ja mina oleksime olnud seal, kuhu nad tõid abielurikkuja naise, kes oli teo toimepanemisel kinni võetud, siis kardan, et oleksime pidanud ütlema: “See on liiga halb; aja ta ära, teda ei saa taluda.” Aga oh, õnnistatud Õpetaja lootusrikkust, kui Ta isegi sellele naisele ütles: “Naine, kus on su süüdistajad? Ma ei mõista sind samuti hukka. Mine ja ära tee enam pattu.”

Millist imelist kannatlikkust, leebust ja lootust meie Issand ilmutas kõigis vestlustes kaheteistkümne jüngriga! See oli õilis lootus Kristuses, mis pani Ta Peetrust samamoodi usaldama: pärast seda, kui ta oli vandega Issandat reetnud, usaldas meie Issand teda oma lambaid ja tallesid toitma ning seadis ta apostelliku teenistuse esiritta.

Samuti on Ta olnud kaastundlik mõne meie vastu, pannud meid teenistusse ja usaldanud meile evangeeliumi, sest Ta teadis, mida armastus meie heaks teeb, ja oli kindel, et suudab veel midagi meie heaks oma auks teha.

Armastuse viimane võit seisneb kõigi asjade talumises, mida mina mõistan kui kannatlikku visadust armastuses. See on võib-olla kõige raskem töö, sest paljud inimesed võivad mõnda aega olla hellad ja kannatlikud, kuid ülesanne on sellest aastast aastasse kinni pidada.

Ma tean mehi, kes kontrollisid provotseerimise ajal tõsiselt oma meelsust ja talusid väga palju põlgust, kuid lõpuks ütlesid: “Kõik. Nüüd on lõpp: ma ei kavatse seda enam taluda.” Õnnistatud olgu Jumal, et armastus, mille Kristus meile annab, talub kõik. Kui Tema armastus kestis lõpuni, püsib ka armastus, mida Vaim meis välja töötab, lõpuni.

Kõigepealt meie kaaskristlaste suhtes talub armastus kõiki äraütlemisi.

Te tahate öelda, et ma ei armastaks teid, mu hea mees, aga ma ikka armastan teid. Te pöörate mulle oma keele karmi külje ja panete mind nägema, et te pole eriti armastusväärne inimene, kuid ma võin teid kõigest hoolimata armastada. Mida? Kas te olete jätkuvalt minuga ebaviisakas? Vastandun teile, olles teie suhtes senisest veelgi lahkem. Te rääkisite minu kohta nurjatut juttu; ma ei kuule seda, aga kui see on võimalik, siis räägin teist lahkesti. Ma katan teid kuumade kivisütega, kuni ma sulatan teid; sõdin teie vastu armastuse leegiga, kuni teie viha on lõppenud. Vallutan teid, olles teie vastu lahkem kui teie minu vastu.

Millised moonutamise ja ebaviisakuse hulgad; aga kui te jätkate tõelise kristlasena, peate kõik need ära taluma. Kui teil on vaja suhelda inimestega, kes ei kannata teid, siis hoolitsege selle eest, et oleksite nende suhtes topelt kannatlik. Mis au on taluda neid, kes teid taluvad? Kui teie vennad on teie peale põhjuseta vihased, siis olgu teil neist kahju, kuid ärge laske neil end vallutada, lastes oma tujul langeda. Seiske kindlalt armastuses; ärge taluge Kristuse pärast mitte mõnda asja, vaid kõike; nii tõestate end kristlasena.

Mis puutub uskmatutesse inimestesse, siis kui te kunagi lähete põldudele hingede järele, siis kindlasti kandke oma püssi kaasas ja selle relv on armastus. Teie, härrased, kes käite sel aastaajal nurmkanu ja muid linde laskmas, peate seda kahtlemata meeldivaks ajaviiteks; aga tõelise põnevuse, rõõmu ja naudingu toob hingevõitmine. Mida ütles meie Issand: “Ma teen teid inimestepüüdjateks.”

Kui lähete välja hingi püüdma, siis peate kõik asjad taluma, sest juhtub, et mõned, keda olete pikka aega otsinud, kasvavad mitte paremusse, vaid halvemusse. Taluge ka seda kõigi asjade seas. Need, keda te üritate õnnistada, võivad tunduda täiesti õpetamatud, nad võivad sulgeda oma kõrvad ja keelduda teid kuulmast; pole midagi, taluge kõiki asju. Nad võivad muutuda hapuks ja pahuraks ning vihastades teid teotada, kuid ärge andke neile teemat kuulujuttudeks, laske neil vaevelda, kuni nad on väsinud, samal ajal kui teie ootate vaikselt, öeldes endamisi: “Ma pean nad päästma.”

Hooldajaid, kes peavad hoolitsema hullumeelsete inimeste eest, rünnatakse sageli ja nad peavad kannatama raskeid hoope; aga mida hooldaja teeb? Lööb patsienti ja hakkab kaklema temaga? Ei, ta hoiab teda kinni ja surub ta kiiresti maha; kuid mitte vihaselt, sest tal on temast liiga kahju selleks, et tema peale vihastada.

Kas deliiriumis patsiendi õde paneb tema pahaseid sõnu, nurinat ja hüüatusi üldse tähele? Mitte tema. Ta ütleb: “Ma pean püüdma päästa selle mehe elu” ja nii “talub ta suure heldusega kõiki asju”. Kui oleksite tuletõrjuja ja leiaksite inimese ülemisest toast ning maja põleks, kas te ei võitleks temaga pigem selle asemel, et lasete tal toas püsida ja surnuks põleda. Te ütleksite: “Ma päästan teid hoolimata teist endast.” Võib-olla kutsuks rumal ihu teid halvustavate nimedega ja ütleks: “Jätke mind rahule, miks pidite minu kambrisse tungima?” Kuid te vastaksite: “Ärge pöörake tähelepanu minu sissetungile; ma palun pärast vabandust oma ebaviisakuse pärast, kuid te peate kõigepealt tulest välja saama.” Ma palun, et Jumal annaks teile selle õnnistatud ebaviisakuse, kui te mingil viisil suudaksite mõne päästa.

Kui soovite näha peeglit ja püsiva vastupidavuse eeskuju, siia vaadake! Ma soovin, et te seda näeksite. Ma soovin, et need silmad näeksid seda vaatepilti nii, nagu olen seda mõnikord näinud. Vaadake ristile! Vaadake kannatlikku Kannatajat ja seda nilbet rahvahulka: nad ajavad keele välja, irvitavad, teevad nalja, teotavad; ja seal Ta ripub, võidukas oma kannatlikkuses, vallutades maailma ning surma ja põrgu, taludes “kõike”.

Oo, armastus, sa ei ole kunagi istunud nii keiserlikul troonil nagu rist, kui seal Jumala Poja isikus kõike talusid. Oh, et me võiksime mingis tagasihoidlikus vormis kopeerida seda täiuslikku mustrit, mis on siin meie ette seatud. Kui te oleksite päästjad, kui te õnnistaksite oma põlvkonda, siis ärge laske end hirmutada ühelgi ebasõbralikkusel; ärge hoidke end tagasi mingisuguste kaalutlustega teie enda iseloomu, au või meelerahu üle, kuigi teie kohta võib samuti nagu teie Issanda kohta öelda: “Ta päästis teisi, ennast ta ei suutnud päästa.”

Kas ma pole teile näidanud nelja suurt lahingut, mis on üle kõigi Waterloode, Trafalgarite, Almade ja Inkermanide? Kangelased on need, kes võitlevad ja võidavad, ja Issand, armastuse Jumal, kroonib neid.

III. Lõpetuseks märgin ära ARMASTUSE ENERGIA ALLIKAD

Aeg on möödunud, nagu ma arvasin, kuid see on meid ringiga tagasi algusesse toonud. Ainuüksi Püha Vaim võib inimestele õpetada, kuidas armastada, ja anda neile selleks väge.

Armastuse kunsti ei õpita üheski teises koolis, kui vaid Jeesuse jalgade juures, kus armastuse vaim puhkab neil, kes Temast õpivad. Armsad, Jumala Vaim paneb meisse armastuse ja aitab meil seda säilitada, seega kõigepealt võidab armastus need võidud, sest see on tema loomus.

Armastuse olemus on eneseohverdus. Armastus on vastupidine enda otsimisele. Armastus on intensiivne; armastus põleb; seepärast põletab ta tee võidule.

Armastus! Vaadake seda emas. Kas tema jaoks on raske kaotada puhkust ning rahu ja mugavust oma lapse pärast? Kuigi see teeb talle valu, toob ta sellest oma kiindumuse tulega esile rõõmu. Armastuse olemuseks on kurameerida raskustega ja rõõmustada võimalusest kannatada armastatud objekti nimel. Kui teil on tulihingeline armastus inimhingede vastu, siis saate teada, kui reaalne see on.

Selle kõrval on armastusel neli armsat kaaslast. Temas on olemas leppimine, mis “lepib kõigega”, usk, mis “usub kõike”, lootus, mis “loodab kõike”, ja kannatlikkus, mis “talub kõike”, ja kellel on leplikkust, usku ja lootust ning kannatlikkust, omab vaprat armeed, kes teda valvab ja ta ei pea kartma. Mis kõige parem – armastus imeb elujõudu Kristuse haavadest.

Armastus võib leppida, uskuda, loota ja taluda, sest Kristus on teda kandnud, uskunud ja lootnud ning talunud.

Olen kuulnud ühest teistmoodi mehest: nad ütlevad, et ta nägi midagi sellist, mida teised kunagi ei näinud, ja kuulis häält, mida teised kunagi ei kuulnud, ja temast sai nii kummaline mees, et teised imestasid teda nähes.

Oh, et mul oleks võimalik aina enam seda pidulikku pööret kogeda, mis tuleneb sellest, kui tunnen mu õlale asetatud naelast läbistatud kätt ja kuulen kõrvus kurba häält, seda sama häält, mis hüüdis: “Mu Jumal, mu Jumal, miks Sa mind maha jätsid? ” Ma näeksin seda nägemust ja kuuleksin seda häält, ja siis – mis siis? Miks? Ma pean armastama; Ma pean armastama; Ma pean armastama.

See oleks hinge kummaline kallutatus ja armas keerdkäik. Armastus paneb meid armastama; armastus ostis meid, otsis meid ja tõi meid Päästja jalgade juurde ning see sunnib meid edaspidi tegudele, mis muidu oleksid võimatud.

Olete kuulnud, et mõnikord hullumeelsed mehed teevad asju, mida tavaline liha ja veri poleks kunagi suutnud teha. Oh, et Kristuse armastus segaks mind mu isekuses ja ülim kirg Ristilööja vastu paneks mind end unustama. Ma ei tea, kuidas veel oma mõtteid sõnadesse panna nii, et nad vihjaksid minu põletavale tähendusele.

Vaadaku armastuse Isand teie silmadesse nende silmadega, mis kunagi olid inimpatu pärast nutust punased: puudutagu Ta teie käsi nende kätega, mis olid naelutatud ristile, ja jätku Ta oma õnnistatud naelajäljed teie jalgadele ja las Ta torkida teie südant nii kaua, kuni see valab oma elu välja armastuse eest ja voolab välja heade soovide, heldete tegude ja pühade ohvrite voogudena Jumala ja Tema rahva heaks. Jumal, anna see Jeesuse nimel. Aamen.

ENNE JUTLUST LUGEDA-1 Korintlastele 13.

Allikas: https://www.blueletterbible.org/Comm/spurgeon_charles/sermons/1617.cfm