Armastuse lõks ilma tõeta ja tõde ilma armastuseta

Mind ümbritsesid alati inimesed, kellel oli elus korralagedus. Kuid see mind ei hirmuta – minu elus valitseb veelgi suurem kaos.

Ka sina ei tohi sellistesse inimestesse suhtuda kui muuseumi eksponaatidesse, sest nemad, nii nagu sina ja mina, käivad samuti kirikus. Muidugi õnnestub mõnel seda varjata, kuid mitte kauaks – depressioon, ärevus, haigus, sõltuvused, kahtlused, enesekindlus, uhkus, vägivald, eelarvamused ja vaesus võtavad oma osa. Inimese tundma õppimine tähendab tema elu tundma õppimist.

Ükskõik, mis on inimese elus valitseva korralageduse põhjuseks, leiab Jumal alati viisi, kuidas aidata sellel inimesel edasi areneda. Kõik Tema viisid mõjutavad meid kõiki: mõnikord pean mina teid noomima, siis jälle teie – mind. See kehtib kõigi kohta – mitte ainult pastorite, misjonäride, hingehoidjate või piibliõpetajate kohta. Jumal kutsub meid teenima oma ligimest ka siis, kui me ise alles kasvame ja areneme.

Kuid selleks, et hoolimata ümbritsevast laostumisest teenida, peame omama kahte annet: armastama ja tõtt rääkima. Kavalusega armastamine on nagu uber takso juhtimine ilma linna tundmata: olete sisse lülitanud istmesoojenduse, kliimaseadme, reisijale meeldiva muusika, kuid ei saa aru, kuhu te teda viite. Ja lõpuks avastab ta end veelgi kaugemal sellest kohast, kuhu ta tahtis minna, ja kes on selles süüdi?

Täpselt nii juhtub vaimumaailmas, kui me ei räägi oma sõbrale kogu tõde – lõpuks eksib ta veel sügavamale oma pattudesse ja ketserlusse. Sa ei saa väikestes asjades olla kena, viisakas ja hooliv ja samas mitte aidata inimesel leida Jumalat. Jumala tõde ja hea sõnum on ainus tarkuse, tõe, lootuse ja rõõmu allikas selleks, et saaksime selles kaoses muutuda. On vale armastada, ja hoida tagasi seda, mida hädasti vajalik. Me ei aita üksteisel suureks kasvada kui me ei lähe viisakast vastutulelikkusest kaugemale. Me peame armastama julguse ja tarkusega, varjamata tõde oma sõbra eest.

Teisest küljest on tõde ilma armastuseta samuti nagu taksosõit, kuid vastupidises proportsioonis. Kujutage ette, et olete taksos, mida juhib taksojuht, kes tunneb suurepäraselt linna, kuid ta ei hooli teist üldse: 1973. aasta auto on prügi täis, iste loksub, turvavöö tilpneb kusagil  ja juht sõidab uskumatu kiirusega, stardib ja peatub ette hoiatamata ning te olete valmis esimeses kurvis välja hüppama, sest veel natuke ja kas süda ütleb üles või kõht läheb hirmust lahti. Samal ajal, kas siis koos sinuga või ilma sinuta,  jõuab juht soovitud sihtkohta.

See on Piibli tsiteerimine sobival ja ebasobivil ajal. Seetõttu usuvad liiga paljud inimesed, et Piibel on ebaoluline – kuidas see võib tunduda asjakohane, kui seda serveeritakse ilma armastuseta? Juba salm „kõik tuleb kasuks neile, kes on kutsutud Tema tahte järgi” (Roomlastele 8:28) on kahtlemata tõsi, kuid kas näiteks haavatud inimene peab seda kuulma? Mitte alati.

Teine hea viis, kuidas Piiblit kompromiteerida on tsiteerida seda ilma tegudes seda väljendamata. Paljud inimesed ei vaja lihtsalt sõnu, vaid elavat näidet sellest, kuidas vaimne inimest mõjutab. Ma arvan, et sellepärast on Efeslastele 4. peatüki 15. salmi, kus apostel Paulus julgustab meid vaimselt kasvama, originaalis väljendatud fraasiga “ἀληΘεύω ἐν ἀγάπη” (olema elutruu ja samal ajal armastama) – see tähendab, et selleks, et meil õnnestuks kasvada, nõutakse meilt ausust … ja palju enamat kui lihtsalt ausus…

Autor Scott Mel / hristiane.ru

Allikas: https://ieshua.org/lovushka-lyubvi-bez-istiny-i-istiny-bez-lyubvi.htm