“Millise mehega ma abielluda tahaksin?” – kordas üks tüdruk talle esitatud küsimust. “Noh, ma tahaksin kedagi head. Ja tarka. Aga mitte nii head, et ta laseb kõigil endast üle sõita. Ja mitte nii tarka, et ta sellepärast uhke oleks. Mitte raamatukoid, vaid head suhtlejat. Juhti, seltskonna hinge, aga mitte sellist, kes oma kohalolekuga häiriks. Tahaksin, et ta oleks sümpaatne, aga mitte endaga rahulolev. Tahaksin…”
Ta vaatas tema vastas laua taga istuvat rabi. Mees naeratas laialt ja tema silmis lõi põlema tuluke: “Tundub, et soovid abielluda rohkem kui ühe inimesega.”
Olen seda lugu rääkinud endale ja kõigile, kes seda on kuulata tahtnud, sadu kordi. Ma ei tea, kes see tüdruk oli. Kuid ma tean teist lugu, mis juhtus Hana Sharfsteiniga.
Hana (siis oli tema perekonnanimi Zuber) oli noor tüdruk, kes elas 50ndate alguses Bostonis. Tema isa kolis koos perega sinna Stockholmist. Ühel reede õhtul, vahetult pärast sissekolimist, mõrvati tema isa sünagoogist koju minnes jõhkralt. Juhtunu šokeeris kogu Uus-Inglismaad.
Pärast isa kaotamist kohalik rabi adopteeris Hana. Ja kuus kuud pärast isa surma seisis ta, nagu eelmise loo kangelanna, tema kabinetis.
“Miks sa pole veel abiellunud?” küsis rabi.
“Ma pole seda ikka veel seda õiget kohanud.”
“Ja milline ta sinu arvates peaks olema?”
Hana silmade ette joonistus karismaatiline nägus prints ja ta jagas seda rabiga. Rabi naeris.
“Sa loed liiga palju romaane,” ütles rabi endiselt naeratades, kuid muutudes tõsisemaks. – “Romaanid ei ole päriselu, need on väljamõeldis. Nad on täis romantikat ja kirglikku armastust. Kuid see kirg pole tõeline. Ja armumine pole armastus.”
“Armastus on elu,” jätkas rabi. “See kasvab tänu kahe koos elava inimese väikestele tegudele. Nii et aja jooksul ei suuda nad enam elu teineteiseta ette kujutada.”
Armumine tabab. Armastust ehitatakse. Ja armastus – see õnneliku abielu näitaja – sõltub 20% sellest, kellega abiellute ja 80% sellest, kuidas te temaga iga päev abielus olles koos elate.
“Ja neile antakse tasuks kodu ehitamine Iisraeli,” kirjutas Lubavitseri Rebbe õnnistuses, mis saadeti mulle ja mu naisele Chayale meie pulmapäeval. Kodu ja eluase pole üks ja sama asi. Nad ütlevad, et abielu jaoks pole suuremat proovikivi kui kodu ehitamine.
Olgu meid kõiki õnnistatud kodu ehitamisega – nii noorpaarde puhul kui ka nendel, kes tähistavad rohkemat kui pereelu esimest aastapäeva. Väikeste tegudega ehitatud kodu. Vähehaaval. Tasapisi.
Shimon Pozneri ringkond.
Allikas: В поисках любви – Учение Торы (ejc.ee)