Kuidas sarnaneb rasestumine leetritega? See kõlab nagu puünt, kuid see on tõsine küsimus, mida kaks Soome filosoofi kasutavad oma argumendina. Kinnitades, et rasedust tuleks vaadelda kui haigust.
Nende avatud juurdepääsuga artikkel, mis avaldati 2024. aasta jaanuaris veebis ajakirjas “Journal of Medical Ethics”, esitab väite, mida on lihtne ümber lükata, kui “elevandiluutorni loogika” kuna see on reaalsest elust lahutatud. Kuid sellised akadeemilistes ajakirjades esitatud argumendid mõjutavad lõpuks tavainimeste mõtlemis- ja kõneviisi, nagu oleme näinud seda, kuidas seksuaalrevolutsioon muutus ülikooliideaalist hävitavaks igapäevaseks reaalsuseks. Nagu Richard Weaver väidab: “Ideel on tagajärjed.”
Igaüks on enda silmis kangelane. Autorid õigustavad oma püüdlust määratleda rasedust kui haigust, sest “raseduse määratlemine patoloogiana võib tegelikult kaasa tuua naiste parema ravi.” Need ravimeetodid hõlmavad loomulikult laiemat valikut rasestumisvastaseid vahendeid ja plaanilise abordi kui kõige tõhusama ravivahendi propageerimist. See on selline argument, mis võib modernse surmatöö käigus hoo tiibadesse saada, seega tasub mõelda, kuidas nad oma järeldusteni jõuavad ja kus nende argument koost laguneb.
Määratlege “haigus” uuesti
Autorite Anna Smajdori ja Joona Räsäneni sõnul peab haigusseisundi (nad nimetavad seda P-ks) liigitama haiguseks kui see vastab kolmele kriteeriumile:
1. P on selle all kannatavale inimesele halb.
2. Kannatanu on õnnetu kuna kannatab P käes.
3. P-d saab ravida meditsiiniliselt.
Kriteerium 1 on täidetud, sest nad väidavad, et mõned rasedused lõppevad surmaga, täisajalise rasedusega kaasnevate normaalsete ebamugavustega, nagu “venitusarmid ja iiveldus” ja sünnitusega seotud ägeda valuga. Need tegurid kinnitavad, et rasedus on naistele halb, isegi kui nad soovivad rasestuda.
Smajdori ja Räsäneni sõnul kirjeldavad nad, et kuigi “paljud inimesed tunnevad end rasedaks jäädes õnnelikena”, kirjeldavad nad seda kui “kahest kurjast väiksemat”, kusjuures suuremaks kurjaks on lastetus. Seega, isegi “soovitava raseduse korral” on “kannataja” õnnetu, kuna ta on kohustatud kogema kaasnevaid riske, et saavutada soovitud hüve. Seetõttu usuvad nad, et 2. kriteerium on kõigil raseduse juhtudel täidetud.
3. Kriteerium näib olevat kindel võit, võttes arvesse aega, mille enamik tööstusmaailma naisi arstide kabinette külastades veedavad isegi kogu raseduse ajal. Autorid ei defineeri selles kontekstis mõistet “meditsiiniline”, mis võimaldab eeldada, et plaaniline abort, steriliseerimine ja kunstliku viljastamise tehnoloogiate rakendamine on samuti lihtsalt “meditsiiniline”.
Nende kolme kriteeriumi kohaselt vastab rasedus haiguse määratlusele, mis peaks nende arvates avama uued ravivõimalused, mis suurendavad väidetava haiguse ennetamist ja “ravi” rahastamist.
Katkine loogika
Kristlastel on selle seisukoha kohta mitu vastuväidet, näiteks psalmisti avaldus, et „lapsed on pärisosa Issandalt, ihusugu on tasu Temalt.” (Ps 127:3). Laste saamise ja sünnitamise headus on Pühakirjas selgelt välja toodud.
Kuid ajakirja argument laguneb ka omaenda raskuse all. Seda tasub uurida selle enda tingimustel. On vähemalt kolm probleemi, mis õõnestavad seda argumenti.
1. Haiguse tuvastamise kolm kriteeriumi nõuavad düsfunktsiooni kui vajaliku tunnuse tagasilükkamist.
Smajdor ja Räsänen vaidlevad haiguse kui düsfunktsiooni vastu, kuna see on “subjektiivne” ja nad väidavad, et see tugineb naturalistlikul eksitusel – ebaõigel apellatsioonil moraalsel “peaks´il”, mis põhineb looduses täheldatud “on´il”. “See hüpe kirjeldavalt normatiivile,” väidavad nad, “on väga problemaatiline.” Nende väide on aga sundimatu arutlusviga.
Mingeid moraalseid väited ei esitata selle kohta, et rasedus on terve, toimiva reproduktiivsüsteemiga mehe ja naise seksuaalvahekorra loomulik tulemus. See tähendab lihtsalt “lindude ja mesilaste” mõistmist. Minu teada ei vaidle keegi imetajate paljunemise jälgimise põhjal tõsiselt selle vastu, et naine peaks rasestuma ainuüksi seetõttu, et ta suudab seda füüsiliselt teha. See oleks nagu vaidlemine, et kui lift peatub viiendal korrusel, kui vajutan nuppu “5”, siis pean liftis istudes minema viiendale korrusele või et ma pean üldse liftiga sõitma.
Autorid eksivad, kui nad väidavad, et “õige funktsioneerimise mõiste tuleneb bioloogiliste organismide teleoloogilisest vaatlemisest või teise võimalusena usust, et disainer on tõepoolest olemas.” Organismi nõuetekohase toimimise kindlakstegemine eeldab loomulikus maailmas regulaarsust, mis ei nõua religioosseid põhjendusi ega moraalseid väiteid.
2. Kõik ei pea olema kogu aeg rasedad selleks, et rasedus oleks normaalne
Smajdor ja Räsänen alustavad tõdemusega, et bioloogilised isased ei saa rasestuda. (Tänapäeva kohta on see hea algus.) Lisaks ei saa puberteedieas tüdrukud ega postmenopausis naised rasestuda. Ja mõned naised on erinevatel loomulikel põhjustel viljatud. Lõpuks väidavad nad, et enamik 15–49-aastastest naistest, kellel on terve reproduktiivsüsteem, ei ole teatud ajahetkel rasedad. Seega: “Puhtalt numbrite põhjal on rasedus ebanormaalne, isegi kõige kitsamas sihtrühmas, mida suudame määratleda.” See on pettus.
Las kaine mõistus võidab. Küsimus ei ole selles, kas haigusseisund (rasedus) on antud populatsioonis universaalne, vaid pigem selles, kas antud haigusseisundi (raseduse) on tõenäoliselt põhjustanud konkreetne sündmus (seksuaalvahekord) reproduktiivses eas tervel naisel. Kavalusega ajavad need filosoofid publiku segadusse, püüdes varjata vaadeldavate põlvkondade reaalsust. Nad ütlevad sisuliselt: “Keda sa usaldad: mind või oma valetavaid silmi?”
3. „Arstiabi” on liiga lai määratlus
Artikli autorid ei määratle ega kaitse seda terminit, kuid nad näivad eeldavat, et “meditsiinilised” asjad on need, mida teevad valgete kitlitega inimesed, kes töötavad haiglas või arstikabinetis. See oletus on lääne kultuuris tavaline.
“Alles hiljuti,” väidab Oliver O’Donovan raamatus “Begotten or Made?”, et “ühiskond on julgenud arvata, et meditsiinitehnikat tuleks kasutada mitte ainult haiguste, vaid ka tervisega seotud vajaduste (näiteks raseduse) ületamiseks.” Ta märgib, et lääne meditsiinis oli kuni viimase ajani selge vahe tervesse kehasse sekkumise ja haige ravimise vahel. Abort on ühiskonnas normaliseerunud, sest seda teevad operatsioonisaalides steriliseeritud riietes need, kes ühel hetkel andsid vande aidata ja mitte kahjustada. Teist rasedusaegset patsienti aga ignoreeritakse või dehumaniseeritakse.
Sõnad loevad
Sündimata laste dehumaniseerimine on valikulise abordi argumentide tunnusjoon, mitte viga. Seega pole üllatav, kui artikli autorid väidavad, et “spermat võib vaadelda patogeenina samamoodi nagu leetrite viirust”. Või kui nad kurdavad, et „raseda poolt kantavat loodet . . . peetakse ülimalt haavatavaks.” David Livingstone Smith märgib raamatus “Less than Human” sellise dehumaniseeriva retoorika jõudu:
“Mõnikord on seda tüüpi keel metafooriline, kuid on rumal mõelda, et see on lihtsalt metafooriline. Olendite kirjeldamine rottide või prussakatena [või haigustena] on sümptom millestki võimsamast ja ohtlikumast – millestki, mille mõistmine on meie jaoks eluliselt tähtis. See peegeldab seda, kuidas keegi neist mõtleb.”
Veel sündimata lapse olemasolu taandamine haiguseks muudab lapse hävitamise kõla samasuguseks kui antibiootikumide võtmine kurgu raviks. Selline suhtumine on ühiskonnas juba levinud ning USA ülemkohtusse on jõudnud kohtuasi postimüügi abordiravimite piirangute seaduslikkuse kohta.
Lisaks, nagu märgivad Smajdor ja Räsänen, julgustab raseduse liigitamine haiguseks toetama “kehavälises emakas” või kunstlikes emakates tehtud katseid, mis on praegu planeerimisetapis. See klassifikatsioon on järjekordne samm Huxley vapra uue maailma poole, kus emaks olemine on häbimärgistatud. Selles käsitletakse imikuid kui tooteid, mida toodetakse tehnoloogia abil, mitte kui inimesi, keda sünnitavad püsivalt pühendunud, üksteist täiendavad paarid loomulike suhete kaudu. See on viis inimeste võõrandamiseks meie inimkonnast.
Sõnad loevad. Nagu Jeesus meile meelde tuletab, anname aru “igast hooletust sõnast”, mida räägime (Mt 12:36). Kristlased ei tohi omaks võtta keelt, mis käsitleb rasedust kui haigust. Ja me peaksime olema valmis teistele armuliselt selgitama, miks me sellele keelele vastu seisame. Rasedus ei ole nagu leetrid ja “võit” raseduse kui “haiguse” üle on lihtsalt järjekordne etapp meie kultuuri vallutusretkel inimkonnas valitseva headuse üle.
Autor: Andrew Spencer / Biohazard or Bundle of Joy? Pregnancy Is Not a Disease. (thegospelcoalition.org)
Mäletan naist, kes tekitas minus hirmu emaks saamise ees. Käisime abikaasaga Piiblitunnis koos teise perekonnaga, kellel oli neli .....
Igal neljapäeva hommikul koguneb meie kirikus grupp emasid. Me nimetame seda "mängurühmaks", nagu oleks see laste heaks, kuid .....
2016.aasta märtsis suri meie tütar Leila Judith Grace 39 nädala ja 4 päevasena emaüsas. Ta sündis neli päeva .....
Üle minu maja taga oleva metsaraja kaardub graatsiliselt kask. See paljude Põhja-Inglismaa jäätormide veteran teab, mis tunne on .....
Kui peaksite loetlema üles Piibli suurimad kangelannad, siis kelle valiksite? Millised naised on näidanud üles sellist julgust ja .....
Kõik teavad, et kannatused on osa elust, kuid keegi ei hoiata Teid, et mõnikord tuleb neid raskusi hunnikute .....
Seisin kahe naise ees, üks ilusti ümmargune 35. rasedusnädalal; teine kuulas tähelepanelikult tema lugu. Vaid mõni päev varem .....
Minu pulmale eelnenud kuudel nägin korduvalt ühte ja sama unenägu. See oli õudusunenägu, tegelikult. Kuigi ma nägin omajagu .....
Mis on mees? Mis on naine? Kuidas meie seadused peaksid meest ja naist määratlema? Paljud teist, kes seda .....
