Kui ma eile palvetasin ja palusin, et Jumal annaks mulle salmi Pühakirjast, siis anti mulle minu suureks üllatuseks psalm 126. Paljud meist tunnevad seda psalmi hästi. Kuid ma arvan, et meie jaoks on oluline mõista, kuidas Issand sind ja mind praegusel ajal näeb.
Psalm 126
“Palveteekonna laul.
Kui Issand tõi tagasi Siioni vangid,
siis olime nagu unenägijad.
Siis oli meie suu täis naeru
ja meie keel täis hõiskamist,
siis öeldi paganarahvaste seas:
„Issand on neile suuri asju teinud!”
Issand on meile suuri asju teinud,
me oleme rõõmsad.
Issand, too tagasi meie vangid,
nagu veeojad Lõunamaal!
Kes silmaveega külvavad,
lõikavad hõiskamisega.
Kes minnes kõnnib nuttes,
kui ta külviseemet kannab,
see tuleb ja hõiskab,
kandes oma vihke.”
Esiteks on see ülesminemise laul. See on väga tähtis. Sellisel ajal on tunne, et me lähme allamäge. Aga Jumal näeb seda meie ülestõusmise teena. See, mida me kogeme, mida me tunneme, on vapustav kinnitus paljudele lõpuaegade ennustustele, mis on antud, alustades Toorast ja lõpetades Ilmutusraamatuga. Ja Issand näeb, et praegusel ajal, mil välised asjaolud objektiivselt langevad, siis on meil valida, kas laskuda koos oludega või tõusta Jumala Vaimuga nendest läbi! See valik on sellel erilisel ajal kättesaadav igale Jumala lapsele.
Ja siis siin öeldakse, et sel raskel ajal vabastab Issand meid vangistusest. Ta valmistab ette juudi rahva suurt vabastamist sajandeid kestnud vaimsest vangistusest, orjusest, usulisest, patusest orjusest, ebajumalakummardamise orjusest ja ateismi, nõiduse, okultismi eri vormide orjusest.
Kuid ennekõike valmistab Ta ette vaimse Siioni vabastamise – seda osa juudi rahvast ja teistest rahvastest, kes Teda juba tunnevad, kes on Temaga, kes tunnevad Tema toetust, hoiavad Tema käest kinni, on valmis Teda järgima ja tõesti lähevad. Ta vabastab meid orjuse jäänustest. Ta ei taha, et meid miski asi vangistuses hoiaks. Ta ei taha, et me laseks minevikul, lihal, maailmal, võltsingutel, hirmudel, lootusetusel, meeleheitel, kibestumisel, hukkamõistul siduda oma aju, tahet ja hinge. Ta tahab, et meid vabastataks erinevatest vangistustest.
Kuid mõnikord on see valulik operatsioon, sest kaasatud on välised jõud. Meile tundub, et see ei ole võimalik, et me käime unes. Viimastel päevadel on mul olnud mitu korda olnud selline tunne: “Jah, see ei saa nii olla, ma ärkan üles ja seda pole olnud!” Kuulake, Issand teadis seda. Aga Ta juhib ja toob meid välja.
Kuid Ta tahab keset neid traagilisi ja dramaatilisi olusid pakkuda sellist rõõmu, mida me poleks ehk kunagi kogenud, kui rõõmuks olid välised põhjused. Ta tahab meid õpetada rõõmustama rõõmuga, mis on kirjeldamatu ja auline, mis ületab igasuguse maise rõõmu, sest see tuleb Jumala aust, mis tuleb Kõigekõrgema aujärjelt. Ta tahab meile õpetada sellist rõõmu, mis ei sõltu muust, kui meie suhtest Temaga.
“Siis oli meie suu täis naeru ja meie keel täis hõiskamist, siis öeldi paganarahvaste seas: „Issand on neile suuri asju teinud!”
On ime, kui Jumala lapsed, Jumala rahvas, kõigest sellest hoolimata jätkab või isegi hakkab rõõmustama, võidutsema ja ülistama Jumalat uue jõu, kindlustunde ja uue arusaamaga Tema südamlikust armastusest meie igaühe vastu. Ja see on ime, see märk pole ainult meie jaoks. Selle paari päeva jooksul peatusin rohkem kui korra, eriti öösiti, ja sain aru, et ma ei suuda rahulikult ja veelgi enam naeratades toimuvale reageerida, kui see kõik juhtub, ma lihtsalt ei suuda.
Sain aru, et see on Jumala armu üleloomulik tegu. See rõõm minu sees tuleb perioodiliste lainetena. Rõõm, mis ei ole seotud välisega, vaid vaatamata kõigele välisele. Ja ma lihtsalt peatusin ja ütlesin: “Jumal! Ma ei teadnud, kui suurepärane Sa oled!”
Tuleb välja, et ma ei teadnud, kui suur Jumal on enne, kui tulid sellised rasked ajad. Ma ei teadnud, kui suur on Tema armastus meie, minu vastu. Ma ei teadnud, kuidas Ta suudab meid oma valgusega läbistada kõigest, mis püüab meid purustada. Ja seetõttu kõlab nüüd, rohkem kui kunagi varem, elavalt ja asjakohaselt Jumala kutse: „Tõuse üles! Sära!” Isegi kui te pole veel vangistusest täielikult vabanenud (seal on kirjas “Jeruusalemm vangistuses”): “Tõuse üles! Sära, sära Jumala auhiilguses! Sest Issanda au on tõusnud teie peale.”
Lõpetage enda küürutamine, aheldamine, väänamine, püüdes teha end võimalikult väikeseks, sest toimuvad plahvatused. Ma ei ütle, et pommivarjendisse ei peaks peitu pugema või ei peaks valima turvalist kohta. Ma ei ütle, et pole vaja lähedasi välja viia – arvatagu mida tahes. Kuid olgu meil kõrini sellest, et elame nii, nagu Jumal poleks nii suur ega kõikvõimas!
Nende päevade jooksul ma lihtsalt peatusin mitu korda ja tahtsin end näpistada. Olen nõrk inimene. Ja ma sain aru, et ma ei saa olla nii rahulik ja see ei ole võimalik, et ma tunnen end sellistes oludes nii rahulikult ja kindlalt. Kuid tundus, nagu keegi oleks kallistanud mind ja hoidnud mind oma käte vahel. Kallistas ja hoiab! Ja see kehtib iga Tema lapse kohta!
Allikas: Борис Грисенко: Время духовного освобождения и восхождения (ieshua.org)
Vead ja kukkumised ei ole põhjus meeleheiteks, vaid võimalus uueks tõusuks!
Boris Grisenko: Olge tähelepanelik selle suhtes, mida Issand ütleb
Boris Grisenko: Mida mu süda täna kalliks peab?
Boris Grisenko: Jumal töötab alati, isegi kui me seda ei näe
Boris Grisenko: Ärge andke järele nõutuse vaimule
Boris Grisenko: Ärge vaadake halvustavalt neid, kes pole seal, kus olete teie
Boris Grisenko: Hirm on vaenlase relv
Boris Grisenko: 3 asja, mida Ukraina usklikud peaksid ümber mõtlema
Boris Grisenko: Rõõm Issandas on võidu võti
Boris Grisenko: Kas teil on piinlik sõja ajal “pisiasjade” pärast palvetada?