Charles Spurgeon: “Kirg: selle kustutamine ja säilitamine”

Küsimusele, mis on kõige olulisem omadus, mis jutlustajal peab olema, et olla edukas inimeste juhtimisel Kristuse juurde, vastan, et see on kirg. Ja kui minult selle kohta ikka ja jälle küsitakse, siis ma ei muuda oma vastust, sest isiklike tähelepanekute põhjal jõudsin järeldusele, et reeglina on tõeline edu võrdeline jutlustaja innukusega.

Nii arukatel kui ka kitsarinnalistel inimestel õnnestub see ainult siis, kui nad on kogu südamest pühendunud Jumalale.

Teame tuntud inimesi, kes on saanud tohutult kuulsaks, meelitavad enda juurde palju kuulajaid, on sügavalt austatud, kuid sellegipoolest osutuvad väga nõrkadeks “hingepüüdjateks”, sest ükskõik kui palju nad ka ei üritaks, jäävad nad ainult õpetajateks või poliitilisteks kõnelejateks.

Ja samal ajal teame nendega võrdsete võimetega inimesi, kelle teadmised ja anne ei takista neil inimesi Jumala juurde toomast, hoopis vastupidi – kasutades oma võimeid innukalt Pühas Vaimus, toovad nad palju inimesi tõe teele …

Teame ka väga piiratud võimetega vendi, kes on lihtsalt kirikule suureks koormaks ja on oma alal sama kasutud kui pimedad inimesed observatooriumis; ja samal ajal teame hästi samamoodi piiratud inimesi, kes oma püha energiaga on päästnud paljusid ja toonud neid Jumala juurde.

Mulle meeldib väga Cheyne’i kommentaar, kes ütles: “Jumal õnnistab mitte niivõrd inimeste suuri andeid, kuivõrd tõelist Kristuse järgimist”.

Paljudel juhtudel on jutlustaja edu peaaegu kõiges seotud tulise hingega, kirgliku armastusega inimeste vastu, innuka suhtumisega Jumala töösse ja arvame, et igal juhul on sarnastes tingimustes inimesed edukad Jumala tööpõllul proportsionaalselt nende südames põleva püha armastuse väega.

Vennad, sina ja mina kui jutlustajad, peaksime oma jutlustamistöös alati innukad olema. Me peame püüdlema kõrgeima täiuslikkuse astmeni. Ma ütlen oma vendadele sageli, et kantsel on kristluse termoelement: seal võidetakse või kaotatakse meie võitlus. Meie, kui jutlustajate peamine mure on säilitada oma innukus; kantslist jutlustades peame kogu hingest ja südamest seda vaimset vahitorni valvama, olles samas valvsad ja energilised.

Me ei ole head karjased, kui me pole innukad jutlustajad. Pastoraalse töö küsimustes antakse meile palju patte andeks, kui anname inimestele pühapäeviti vaimset toitu ja nad peavad selle saama, sest miski muu ei asenda seda.

Enamike pastorite puudused on seotud nende võimetusega jutlustada. Kapteni peamine ülesanne on osata oma laeva juhtida: ja miski selles ei kompenseeri tema teadmatust. Nii et meie peamine ülesanne on jutlustada, muidu ei saavuta me midagi. Koerad võitlevad sageli kontide puuduse pärast, nii nagu meie koguduseliikmed võitlevad sageli vaimse toidu puudumise pärast, mis teeks nad õnnelikuks ja rahulikuks.

Rahulolematusel võib olla ka muid põhjuseid, kuid kümnest juhtumist üheksal põhjustab vaimse toidu puudumine meie kogudustes segadust. Nagu teised loomad, teavad ka inimesed, millal neil kõht tühjaks läheb ja tavaliselt tunnevad nad end pärast söömist hästi. Ja seetõttu, kui meie kuulajad tulevad Jumala kotta ja saavad “oma igapäevase leiva”, unustavad nad oma mured ja nende süda on täis rõõmu; aga kui me nad näljastena koju saadame, siis nad vihastavad nagu karud, kellede käest on pojad ära võetud.

Seega selleks, et kuulajate seas edu saavutada, peame jutlustades olema eriti innukad.

Cecil ütles õigesti, et jutlustaja vaimul ja maneeril on suurem mõju kui sellel, mida ta ütleb. Kui keegi tõuseb ükskõikse logardina kantslisse ja toetub sellele, nagu oleks ta lõpuks ometi oma puhkepaiga leidnud, siis minu arvates on see vastuvõetamatu. Seista inimeste ees ja öelda banaalseid asju, millel pole üldse tähtsust, justkui oleks kõik jutlustamiseks sobilik, ei vähenda mitte ainult meie teenistuse väärikust, vaid ka teotab seda.

Peame olema kantslis oma innukuse nimel kirglikud, sest kui oleme ükskõiksed, siis ei suuda me säilitada oma positsiooni Jumala koguduse juhtidena. Pealegi peame oma koguduseliikmete ja kõigi usklike huvides olema energilised, sest kui me pole innukad, siis pole seda nemadki.

Jõgede ülesmäge voolamine on ebaloomulik, sageli ei tule innukus altpoolt, publikust jutlustajani kantslisse. Kuid on loomulik, et see peaks meie käest kuulajateni jõudma: meie jutlus peab tules leegitsema, kui tahame, et nende südamed süttiksid ja põleksid. Need, kes tulevad meie kogudustesse, teevad nädal aega rasket tööd. Paljusid neist koormavad perekondlikud mured, isiklikud raskused ja nad tulevad kogudusse väsinuna ja ükskõiksena: nende mõtted on hajevil. Ja meie mure on koguda neid mõtteid ja visata need meie enda innukuse ahju, sulatada need jumaliku mõtiskluse ja innukuse tulega ning valada tõe vormi. Sepp ei tee midagi, kui tema tuli ei põle, ja selles osas võib teda võrrelda jutlustajaga.

Kui kõik välismaailma lambid on kustunud, siis ei tohiks pühakojas põlevat lampi kustutada, sest selle tule jaoks ei tohiks lõpukell kunagi heliseda. Me peaksime inimesi nägema altaril olevate puudena, mis on küllastunud nädala muredest ja millele peaksime, nagu prohvetki, paluma Jumalal taevast tuld saata. Kui jutlustaja on ükskõikne, siis jäävad kuulajadki ükskõikseks. Jumalateenijad ja kiriku liikmed ei saa eeldada rongiga sõitmist, kui nende valitud karjane sõidab endiselt vanas vankris. Me peaksime kõik olema nagu see reformaator, kelle kohta keegi ütles, et “kõik temas põles elust, tema nägu säras, silmad ja käed olid elu täis”.

Selleks, et teist hinge joota
peab su hing ülevoolama,
Ja selleks, et suu räägiks
peab süda olema ülevoolav.

Kui me pole innukad, siis kannatab maailm sama palju kui kirik. Me ei saa loota, et ükskõikselt kuulutatud evangeelium avaldab tugevat mõju meid ümbritsevatele uskmatutele.

Jumalatu põlvkonna uinuva südametunnistuse üks ettekääne on jutlustaja ükskõiksus. Kui patune näeb, et jutlustajal tuleb uni peale, kui ta räägib eelseisvast kohtuotsusest, siis arvab ta, et see kohtuotsus on ainult jutlustaja unenägu ja peab seda lihtsalt fantaasiaks.

Ükskõikse jutlustaja tõttu on kogu patune maailm ohus, sest ta jõuab patu-patsiendiga samale järeldusele: ta ise jääb ükskõikseks, suurendab seotust ajutiste asjadega ja usub, et teeb seda õigesti. Kuidas saaks teisiti olla? Kui prohvet ei anna ära oma südant siis, kui ta teatab, et räägib Jumala nimel, mida muud ta siis oodata võib, kui seda, et ateistid peavad tema prohveteeringut tühjaks ja tema missiooni lihtsalt farsiks.

Kuulake Whitefieldi jutlustamist ja ärge kunagi jutlustage külmalt. Winter ütleb, et “mõnikord ta nuttis väga kibedalt ja kannatas sageli nii palju, et mõne sekundi jooksul kartsid sa, et ta ei tule enam meelemärkusele: kui ta teadvusele tuli, läks veel aega, kuni ta rahunes. Ma ei mäleta ühtegi jutlust, kus ta poleks nutnud.

Tema häält katkestasid sagedased nutma puhkemised ja ma kuulsin, kuidas ta kantslis seistes ütles:

„Te heidate mulle ette nutmist, aga kuidas ma saaks mitte nutta, kui te ise ei nuta endi pärast, kuigi teie surematud hinged seisavad hukatuse kuristiku äärel ja minu teada on see teie viimane jutlus, mida kuulate ja võib-olla ei kuule te enam kunagi Kristuse kutset Jumala juurde tulla?””

Teie innukas jutlustamine peaks olema loomulik. See ei peaks olema võlts, sest kõik, kellel on kasvõi tükike tervet mõistust, saavad kohe aru,  et see on võlts.

Jalgade trampimine, lauale koputamine, higistamine, karjumine, hüüdmine, teiste jutlustajate jutluste pateetiliste lõikude tsiteerimine või krokodillipisarate valamine ei tähenda veel hinge ja tundliku vaimu tõeliste kannatuste väljendamist.

Parim kunstiteos on ainult kunst: see võib meeldida ainult neile, kes välimusele tähelepanu pööravad, kuid neile, kes armastavad tõde, on see vastik.

Milline ülbus, milline küünilisus – oskusliku häälega manipuleerimise kaudu jäljendada kirge, mis on Püha Vaimu tõelise töö vili. Hoidku sellised näitlejad alt, sest oma teatrietendustega teevad nad pattu Püha Vaimu vastu. Jutlustades peame olema innukad, sest me oleme alati ja igal pool kirglikud: jutlustades peame põlema ereda leegiga, sest me oleme alati tules. Ainult erilisteks puhkudeks reserveeritud innukus on gaas, mis ühel hetkel selle omaniku hävitab.

Jumala kojas ei tohiks olla midagi muud kui tõde: kõik kunstlikud tundepuhangud on vale tuli ja see äratab Tõe Jumala viha. Olge kirglikud ja te tundute kirglikena. Leegitsev süda leiab oma väljenduseks kohe tulise keele. Innukuse võltsimine on üks vastikumaid trikke populaarsuse saavutamiseks: parem ärge sellest mõelgegi. Minge ja jääge ka kantslis külmavereliseks, kui teie süda on külm. Rääkige aeglaselt, venitatud ja monotoonsel häälel, kui saate sel viisil oma hinge paremini väljendada: isegi see on lõpmatult parem, kui teha jumalateenistusest maskeraad ja iseendast näitleja.

Kuid meie kirg jutlustamisel peaks olema alati suunatud lõpptulemuse poole, vastasel juhul seatakse meie siirus kahtluse alla. Jumal ei anna saaki neile, kes ei kaitse ega kasta Tema külvatud põlde. Pärast jutluse lõppu peame viskama ainult võrgu, mille siis palve ja ettevaatusega kaldale tõmbame.

Ma arvan, et Watts kirjeldas seda kõige paremini:

“Ennekõike hoolitsege oma kire eest kantslis. Kastke teie poolt külvatud seemneid mitte ainult üldise, vaid ka salajase palvega. Paluge Jumalalt pidevalt, et teie töö ei läheks raisku. Ärge olge nagu rumal jaanalind, kes jätab oma munad maapinnale ja ei hooli neist enam, mõtlemata sellele, kas pojad neist kooruvad või mitte (Iiobi 39: 24–17). Jumal ei andnud talle mõistust, kuid teil pole õigust nii teha: töötage, proovige, palvetage, et teie jutlused ja teie teadmiste viljad muutuksid inimeste jaoks jumaliku elu sõnadeks.

„Jumalakartliku Baxteri sõnul (mida ma lugesin ühest tema teosest) ei kuulnud ta, et ka kõige säravamad ja imelisema mõistusega või kõige suurepärasemad ja tõeliselt inspireeritud jutlustajad oleksid suurt edu saavutanud, kui nad ei oleks hoolinud oma edukusest jutlustajana. Ärge kunagi unustage hingi, kes on teie jutluste läbi päästetud või kes lähevad hukka ja on teie hooletuse tõttu igavesse piina mõistetud. Oleme seatud Iisraeli koja valvuriteks, nagu oli Hesekiel: ja kui me ei hoiata eelseisva ohu eest, hukkub meie hooletuse tõttu palju hingi: ja nende verd nõutakse meie käest (Hesekiel 3:17 jj).”

Seetõttu peame alati olema valvel ja innukad. Valguse ja tule sammas peaks olema jutlustaja embleem. Meie teenistus peab olema veenev, muidu ei valgusta see seda mõtlematut ajastut kunagi ja seetõttu peavad meie südamed ja kogu meie olemus põlema kõikehõlmavas kire tules Jumala au ja inimeste heaolu nimel.

Kuid, mu vennad, peame oma suureks kahetsuseks tunnistama, et meis süttinud püha innukuse saab kergesti kustutada ja sagedamini juhtub seda külakoguduse üksinduses, kui heasüdamlike kristlike vendade seltsis.

“Isiklike mõtete” autor Adam märkis kord: “Vaesel külakarjasel, kes võitles oma kihelkonnas kuradiga, olid õilsamad ideed kui Aleksander Suurel.” Ja lisan, et tal oli oma võitluste võitmiseks alati vaja rohkem kirge, kui Aleksander Suurel. Me ei saa seista unises tühjuses ja uinuvas riigis, kui me ei palveta pidevalt igapäevase ärkamise eest.

Linnaelu on aga ohtusid täis ja innukust võivad kustutada arvukad mured, mis on nagu kõikjale hajuv tuli, selle asemel, et ühte kohta koonduda. Need pidevad uksele koputamised on nagu külma veega vannid, mis langevad kuuma pea peale ja kustutavad meie innukust. Peame end kuidagi kaitsma nende sissetungide eest oma ellu koos Jumalaga, muidu kaotame oma jõu. Ja selles mõttes on suur linn eriti keeruline koht.

Innukus väheneb kiiremini ka pärast aastatepikkust teenimist samas kohas.

Wesley kirjutas: “Ma tean, et kui ma terve aasta ühes kohas jutlustaksin, jääksin ise ja enamik mu koguduse liikmetest jääksid mu jutluste ajal magama.” Seda tähendab mitu aastat ühes kantslis viibimine! Meie Jumal on kõikjal ühesugune, Tema pikkmeel on lõpmatu ja ainult Tema võib anda meile jõudu kuni lõpuni vastu pidada. Kes muutub pärast paarkümmend aastat inimeste seas tegutsemist senisest veelgi elavamaks, võlgneb kõik elustavale Pühale Vaimule.

Innukus võib teadmiste hooletusse jätmise tõttu nõrgeneda ja seda juhtub väga sageli. Kui te pole ise Jumala Sõna põhjalikult uurinud, siis ei hakka te kuulutama innukalt ja kaastundlikult inimesele, kes on toidetud tõest, mida ta kuulutab ning seetõttu tugev ja kirglik.

Nagu ametivõimud ütlevad, sõltub inglase innukus lahingus tema heast toitumisest: kui ta on näljane, siis ei kiirusta ta lahingusse. Samamoodi ei ole me energilised ja innukad, kui meile ei anta tervislikku evangeeliumi toitu.

Selden ütleb, et üks vana komandör pöördus enne Cadizi lahingut oma sõdurite poole järgmise sõnavõtuga:

„Kui kahju oleks, kui teie inglased, kes sööte head liha ja joote õlut, laseksite end purustada nende Hispaania kelmide poolt, kes söövad ainult apelsine ja sidruneid. “

Mõistan tema filosoofiat suurepäraselt: ta ootab julgust ja innukust neilt, kes on hästi toidetud. Vennad, ärge kunagi unustage vaimset toitu, muidu pole teil piisavalt jõudu ja kindlust. Elage armu suurte õpetuste järgi ning elate ja töötate paremini kui need, kes on sõltuvuses “tänapäevaste mõtete” sõnamulinast.

Kuid teisalt võivad teadmised summutada ka innukust, kui aju saab toitu südamest ja paljud kirjanduse austajad piirduvad jutlustamise asemel artiklite kirjutamisega.

Üks selline jutlustaja tavatses öelda, et Kristus löödi risti otse hellenlaste, roomlaste ja juutide ees. See ei tohiks nii olla, kuid sageli koguvad seminari lõpetajad küttepuid, kuid kaotavad tule, mis peaks nad süütama. Häbi olgu meil igavesti, kui me selle tule kustutame selle asemel, et seda süüdata. Kui me muutume raamatukoideks, siis toob see vanale maole rõõmu ja sellest saab meie õnnetus.

Tõelise innukuse muudab tuhmiks kergemeelne vestlus, eriti kolleegidega, nende seltskonnas lubame endale rohkem vabadust, kui teiste kristlaste seltsis. Tore on end oma vendadega vabalt tunda, aga kui see vabadus ületab piire, siis näeme varsti, et tühi jutt toob ainult kahju. Lõbusus on üks asi, kergemeelsus aga midagi hoopis muud. Tark tõsise jutuga mees purjetab oma laevaga tumedate sünguskivide ja kergemeelsuse vesiliiva vahel.

Kolleegide kommentaarid pärast teie jutlust löövad teid pahviks. Teie arvates on kõik kivisüdamed sulanud, kuid selgub, et need inimesed on jäänud ükskõikseks.

Te põlesite ja nad jäid külmaks kui jää; proovisite kõigest väest ja nad lugesid kokku, mitu sekundit jutlustasite ja nad ei olnud õnnelikud, kui rääkisite viis minutit kauem kui pidid, näidates üles innukust ja võideldes kadunud hingede päästmise nimel.

Aga kui külmad inimesed osutuvad koguduse juhtideks, kellelt me ​​loomulikult ootame enda suhtes kõige soojemat suhtumist, siis see viib teid äärmise meeleheiteni, eriti kui olete veel noor ja kogenematu. See on nagu inglit jäiselt näpistada.

“Ära künna koos eesli ja härjaga,” ütleb mõistlikkus, kuid kui usin, härjana töötav jutlustaja satub ühte rakmesse õpetajaga, kes pole üldse härg, siis on kündmine väga keeruline. Pahurad professorid kannavad selle eest suurt vastutust.

Mitte kaua aega tagasi pöördus üks neist innuka noore jutlustaja poole, kes kõigest väest püüdis jutlustada, sõnadega: “Noormees, kas te nimetate seda jutluseks?”

Ta ise pidas ennast tõeliseks usklikuks, kuid oli julm ja ebaviisakas ning kuigi see jumalakartlik noormees võttis selle löögi vastu, oli see siiski julm. Loodan, et selliseid rünnakuid Issanda väikelaste vastu leiab aset väga harva, kuid need on väga valusad ja võivad heidutada meie tärkavat noorust.

Sageli võivad kuulajad ise teie innukust jahutada. Nende välimuse ja käitumise järgi näete, et nad ei hinda üldse teie häid pingutusi ja see sunnib teid meelt heitma. Tühjad kirikupingid on ka suur väljakutse ja kui teie koosolekumaja on suur ja koguduse liikmeid vähe, siis on see masendav.

Kõik ei talu “häält, mis hüüab kõrbes”. Segadus koguduses on masendav ka tundlike jutlustajate jaoks. Naiste puidust tallaga kingade klõbin, uute kingade krigin, sage vihmavarjude või keppide maha kukkumine, väikeste laste hüüded ja eriti poolte koguduseliikmete pidev hilinemine – see kõik ärritab jutlustajat, viib tema mõtted tema jutluse teemalt ja nõrgestab tema innukust.

Meile tegelikult ei meeldi tunnistada, et sellised pisiasjad ajavad meid nii kergesti tasakaalust välja, kuid see on nii ja me ei peaks selle üle imestama. Nii nagu purgis olev kallis salv rikneb, kui sinna satub kärbes, nii nüristavad tähtsusetud asjad meie innukust sagedamini, kui kõige tõsisemad hädad. Suures meeleheites tõttab inimene Jumala juurde abi järele ja saab jumaliku jõu; väikesed pisiasjad aga häirivad ja teritavad teda pidevalt, ühel või teisel viisil ta muretseb ja jälle heitub, kuni see toob kaasa tõsiseid tagajärgi.

Andke andeks, kui ütlen teile, et teie üldine seisund sõltub väga palju toidust, sest rikkaliku toidu söömine rikub teie seedimist ja nõrgendab teie vaimu siis, kui see peaks põlema.

Toon teile ühe juhtumi Duncan Mathesoni mälestustest, mis on siin väga asjakohane.

“Ühes kohas, kus pidid toimuma palvekoosolekud, kutsuti jutlustajad, kelle seas oli ka Matheson, rikka kristlase koju rikkalikule õhtusöögile. Pärast õhtusööki läksid nad koosolekule. Rääkides tekkis nende seas vaidlus selle üle, kuidas oleks kõige parem õhtut veeta. “Vaim on kurvastatud: ma tunnen, et Teda pole siin,” ütles üks noortest jutlustajatest madalal häälel, mis ei sobinud kuidagi kokku teda rikkaliku õhtusöögi ajal vallanud emotsioonidega. “Lollus” vaidles Matheson vastu.

Matheson ei sallinud ühtegi kaebust ja melanhooliat. “Ei midagi sellist. Te sõite lihtsalt õhtusöögil liiga palju ja nüüd on teil paha tuju.”

Duncan Mathesonil oli päris õigus, tema terve mõistus aitaks neid, kes peavad ennast super-religioosseks ja omistavad kõik oma meeleolu kõikumised mõnele üleloomulikule põhjusele, kui tegelik põhjus peitub palju lähemal. Kas pole nii, et seedehäireid peetakse ekslikult paheks ja kehva seedimist kõvaks südameks? Ma ei ütle midagi muud, tark saab kohe aru.

Paljud füüsilised ja vaimsed põhjused võivad meie innukust kustutada. Mõnele võib unetu öö, ilmamuutus või ebaviisakas märkus mõjuda hävitavalt. Kes aga kurdab innukuse puudumise üle?

Sageli elu puudumise äratundmine juba iseenesest räägib selle olemasolust ja see elu on sageli tegelikult üsna energiline. Ärge olge enda suhtes liiga nõudlik, vaid olge iseendaga rahul, kuid teisalt ärge laimake ennast ega heitke meelt. Teie enda arvamus teie seisundi kohta pole palju väärt: Küsige seda Issandalt ja Ta ütleb teile.

Pikk ja lakkamatu töö ilma nähtava eduta jahutab sageli ka innukust, ehkki otse vastupidi, see peaks seda seitse korda tugevdama.

Nii ütleb näiteks Thomas Fuller: “Jumal alandas paljusid innukaid pastoreid, tehes neist vihmapilved mitte õnneliku Araabia, vaid kivise Araabia kõrbe kohal.”

Kui ebaõnnestumine meid alandab, siis on see väga hea, kuid kui see meid heidutab ja eriti kui see teeb meid õnnelikumate vendade peale kadedaks, siis peaksime hoolikalt mõtlema. Juhtub, et olime hoolsad ja tegime õiget asja, olime omal kohal ja ometi ei õnnestunud. Võib-olla oleme väga ärritunud ja meil pole enam jõudu oma tööd jätkata, aga kui julgust koguda ja innukust suurendada, lõikame kunagi rikkaliku saagi, mis ületab kõik meie ootused. “Põllumees ootab maa kallist vilja.” Püha ja innuka kannatlikkusega peame ootama ega tohi kunagi kahelda, et saabub aeg, mil oleme Siionile kasulikud.

Samuti ei tohi me unustada, et liha on nõrk ja loomulikult aldis magama. Vajame jumaliku impulsi, mis meid kunagi teenimise rajale viis, pidevat uuenemist. Me ei ole nooled, mis jõuavad eesmärgini ainult neid vibult välja lasknud jõu mõjul ega ka linnud, kellel endil on oma liikumapanev jõud, vaid me peame edasi liikuma nagu laevad, taevase tuule pideva jõu sunnil, muidu me jääme seisma.

Jumala saadetud jutlustajad ei ole leierkastid, mis kord üles keeratuna mängivad samu meloodiaid, vaid me oleme pasunad, mis vaikivad seni, kuni elav hingamine paneb neid teatud häält tegema. Me teame tummadest koertest ja me võime kõik sellisteks saada, kui Jumala arm seda ei takista. Peame olema valvsad, et kergemeelsus ja ükskõiksus meid ei haaraks, muidu muutume sama hingetuks kui Laodikea ise.

Pidage meeles, kallid vennad, et me peame olema innukad, et kirge ei saa võltsida ega millegagi asendada, et selle kaotamine on väga lihtne ja seetõttu räägime veidi sellest, kuidas kogu oma innukus säilitada ja seda veelgi suurendada. Selleks, et see kunagi ei jahtuks, tuleb meie innukus süüdata surematust tulest ja ma tean ainult ühte sellist: see on Kristuse armastuse leek, mida ükski vesi ei suuda kustutada.

Selle taevase päikese säde ei kustu, samuti ei kustu allikas, kust see pärineb. Kui suudame selle sädeme vastu võtta, isegi kui see meil juba olemas on, siis oleme alati täis innukust, hoolimata sellest, kui kaua elame, olenemata sellest, millised katsumused meil on ja ükskõik, mis meid tahab sundida meelt heitma. Et meil oleks pidev kirg elu vastu, peab meil kõigepealt olema innukus taevase elu vastu.

Kas meil on see tuli? Tõde peab põlema meie südames, muidu see ei põle meie huultel. Kas me saame sellest aru?

Suured evangeeliumi tõed peaksid olema meie olemuse lahutamatu osa, need peaks olema põimunud meie olemuse kangaga ja seda saab teha ainult käsi, mis on selle kanga algselt koonud. Me ei kaota kunagi armastust Kristuse ja inimeste vastu, kui Issand selle meile andis.

Püha Vaim muudab jumalakartuse püsivaks elu põhimõtteks, mitte kireks. Kas Ta ei usalda meid ja kas see meie innukus on lihtsalt inimlik ime? Peame oma südamest hästi aru saama. Kas meie sees põleb püha tuli, mis on süttinud tõelisest kutsest meie teenistusse? Kui ei, siis miks me siin oleme? Kui inimene saab elada ilma jutlustamata, siis las ta elab ilma selleta. Kui teda ei huvita, kas olla hingede püüdja või mitte, oleksin peaaegu öelnud, et ärgu siis püüdkugi see olla, aga pigem ütlen: las ta proovib selle ükskõiksuse kivi oma südamest välja rebida, et ta tunneks kaastunnet hukkuvate hingede suhtes. Seni teeb ta jutlustajana ainult suurt kahju ega lase enda asemele kedagi, kellel võib see õnnistatud töö õnnestuda.

Meie innukuse leek peaks põlema usu ja tõe altaril, mida me kuulutame ning usku inimesi õnnistada, kui Püha Vaim sisendab selle usu meie südame niššidesse. Igaüks, kes usub, et tema õpetatav õpetus ei vasta tõele, ei saa kunagi heaks jutlustajaks. Kuidas saab ta olla innukas selles, milles ta ise kindel pole? Kui ta ise ei tunne tõe vaimset väge kogu südamest, kui ta pole tõe sõna väge tundnud ja kogenud, kuidas saab ta seda oma töös üles näidata?

Aga kui Püha Vaim õpetas meid ja pühendas meid tõe saladusse, mida peame kuulutama, siis kuulutame seda alati tulise keelega. Vennad, ärge hakake õpetama enne, kui Issand teid õpetab. Kui igav on korrata dogmasid, mis ei puuduta teie südant ega ole teile endile veenvad! Hommikusöögi saamiseks nokitsen pigem takuga või väänan tehases vänta, nagu seda teevad vaesed öömajades selle asemel, et olla koguduseliikmete ori ja tuua neile vaimset toitu, mida ma pole ise proovinud. Ja milline kohutav lõpp on sellel tööl! Milline kohutav lõpp ootab teda, kes avalikult õpetab seda, mida ta ise kogu südamest lõpuni ei usu ja kes on Jumala nimel nii häbematult silmakirjalik!

Vennad, kui tuli tuuakse tõelisest kohast tõelisse kohta, siis on see hea algus ja kuulsusrikka lõpu peamine element. Elava tulega süttinud ja seeravite altarilt meie huultele toodud tuli hakkab toitma meie sisemist vaimu ja seal see põleb, hoolimata sellest, kui palju saatan seda kustutada üritab.

Kuid ka sõna kõige võimsam leek vajab uuendamist. Ma ei tea, kas surematud vaimud joovad nagu inglid käigupealt ja kas nad söövad neile taevas valmistatud mannat, kuid suure tõenäosusega vajab iga elusolend, ehkki surematu, väljastpoolt toitu, et oma jõud säilitada.

Muidugi peab innukuse leeki, ükskõik kui õiglane see ka poleks, alati südames uue kütusega turgutama. Isegi pühamu lambi tuld toetati õliga.

Toetage seda, vennad, toitke seda sagedamini: toitke seda mõtte ja mõtisklusega, eriti teie tööst, motiividest, mis teid seda tegema ajendasid, selle eesmärgist, teid ootavast abist, selle suurepärastest tulemustest, kui Issand on teiega.

Mõelge palju Jumala armastusele patuste vastu ja Kristuse surmast nende eest ning Püha Vaimu tööst inimeste südames. Mõelge, mis peab inimeste südames juhtuma, et nad saaksid päästetud. Pidage meeles, et teid ei saadeta mitte haudu lupjama, vaid neid avama ja ükski inimene ei saa seda tööd teha, kui ta, nagu Laatsaruse hauas viibiv Issand, ei kurvasta vaimus ja on ka siis jõuetu, kui Püha Vaim ei aita teda.

Mõelge kadunud patuste saatusele ja kui te tõusete nagu Aabraham varahommikul üles ja lähete kohta, kus seisate Issanda ees, siis vaadake Soodomat ja näete maast tõusvat suitsu.

Hoiduge arvamustest, et tulevane karistus pole nii kohutav ja tehke kõik, et surematuid hingi kustutamatust tulest päästa.

Kui inimesed on tegelikult ainult õilsad ahvid ja nad surevad nagu loomad, siis las nad surevad ilma kahetsuseta. Kuid kui nende loomine Jumala näo järgi eeldab surematust, siis on oht, et oma uskmatusega toovad nad endale igavese hukatuse, siis tehke kõik endast olenev, et neid päästa ja häbenege isegi mõtet sellest, et see ei puuduta teid! Mõelge ka päästetud patuste õndsusele ja tuginedes jumalakartlikule Baxterile, toetage oma innukus “pühade igavesele rahule”. Minge taevamägedesse ja koguge seal tule jaoks kütust: koguge Liibanoni metsa hiilgavaid palke ja tuli hakkab põlema, eraldades lõhna igast selles leegis põlevast seedrist. Ja kui tunnete pidevalt igavest reaalsust, siis ei pea te kartma, et muutute ükskõikseks.

Kuid ennekõike toitke oma innukuse leeki lähedases osaduses Kristusega. Keegi ei jää ükskõikseks, kes elab koos Jeesusega, nagu Johannes ja Maarja elasid koos Temaga iidsetel aegadel, sest Ta sütitab inimeste südameid.

Ma pole kunagi kohanud ükskõikset jutlustajat, kes oleks sageli suhelnud meie Issanda Jeesuse Kristusega. Armukadedus Jumala koja vastu on meie Issanda põlema pannud ja kui me Temaga suhtleme, siis hakkab see meid põletama ja me tunneme, et me ei saa rääkida muust kui asjadest, mida nägime ja millest kuulsime Temaga koos olles.

Me ei saa teha muud, kui neist tulihingeliselt rääkida. Need meie seast, kes on jutlustanud kakskümmend viis aastat, teavad, et sama kantsel, teema ja samad inimesed loovad monotoonse tunde ja monotoonsus võib peagi põhjustada huvi kadumise.

Kuid siis meenub veel üks liik üksluisusest, mis saab meie päästeks: see on seesama Päästja ja võime Tema juurde minna nii, nagu me esimest korda tulime, sest “Jeesus Kristus on sama eile, täna ja igavesti”.

Tema juuresolekul naudime uut veini ja muutume taas nooreks. Ta on allikas, millest valgub alati välja jahedat ja värskendavat eluvett ning Temaga suhtlemisel on meie hing täis kustutamatut energiat.

Meie tavaline töö, mis on Tema naeratuse poolt pühitsetud, on alati ilus ja olles selle valguse poolt uuendatud, muutub see veelgi atraktiivsemaks. Igal hommikul kogume koguduseliikmetele uut mannat ja seda levitama minnes tunneme, kuidas värske õli meid pühitseb.

“Need, kes loodavad Issanda peale, saavad taas tugevaks: nad tõusevad tiibadel üles nagu kotkad ja ei tüdi; nad kõnnivad ega väsi.”

Uuendatud Tema ligiolu poolt, Kes kõnnib kuldlampide vahel, oleme valmis kirjutama ja rääkima inimestega väes, mida saab anda ainult Tema üksi. Kristuse sõdurid, võite olla oma Juhi vääriline ainult siis, kui olete Temaga osaduses ja kuulate Teda nii nagu seda tegi Joosua, kui ta seisis Jordani ääres ja küsis: “Mida ütleb mu Issand oma sulasele?”

Ärge ainult toitke, vaid ka uuendage oma hinge kire leeki. Uuendage seda pidevate palvetega. Meie, vennad, vajame kindlasti palvet. Hädavajalikkus (!) – ei, ma ei taha sellest rääkida, vaid sellest maitsvast tundest, mille palve annab – hämmastav magusus ja õndsus, milles elab hing, kes elab palveõhkkonnas.

Fox ütles: “Aeg, mille veedame üksi koos Jumalaga, on parim ja kõige toredam aeg. Seega, kui sa armastad oma elu, siis armasta palvet.”

Godly Harvey, olles raskelt haige, ütles: “Kui Jumal mu ellu jätab, siis ma loen vähem ja palvetan rohkem. “

John Cook kirjutas: “Palve ise on nauding, puhastumine ja sellest saadav kasu annab mulle iga päev aina rohkem jõudu.” Olles suremas, hüüdis ta: “Ma soovin, et ma palvetaksin rohkem.” Paljudele meist meeldiks see samuti.

Palveks on eriline aeg ja on hea seda mitte kunagi kasutamata jätta, kuid palvevaim on isegi parem kui palvekombestik: parem on palvetada pidevalt, kui palvetada katkendlikult. Kui õnnelikud me oleksime, kui saaksime koos oma vendadega sageli palves põlvitada ja ma arvan, et see peaks olema reegel, et meie, jutlustajad, ei peaks kunagi lahkuma palvesõnata.

Meie palved saavad rohkem vastuseid, kui sellest saab reegel, eriti meie kolleegide jaoks. Kui võimalik, siis laske palvel ja Issanda kiitusel pühitseda kõiki oma kohtumisi sõpradega.

Millise jõu annab enne jutlust mõni minut palvetamist koos kahe või kolme heasüdamliku diakoni või muu vennaga? See annab mulle alati jõudu, et võidelda. Kuid kõige selle nimel peate oma hinge innukuse leegi uuendamiseks alati ja kõikjal püsima pidevas palvevaimus, et palvetada Pühas Vaimus: oma kabinetis, enne jutlustamist ja kantslis.

Hea on alati palves olla siis, kui istute kantslis, kui tõusete ülistust laulma, kui loete peatükki Piiblist, kui jutlustate – tõstate ühe käe Jumala poole, et saada vastu see, mida Issand annab teile ja teise käe ​​selleks, et see inimestele edasi anda…

Jutluse ajal peate olema ühendav lüli igavese ja ammendamatu taevase toidu ning inimeste piiramatute vajaduste vahel ning selleks peate jõudma taevasse ja pidevalt nendega ühendust pidama. Palvetage inimeste eest, kui neile jutlustate, rääkige nende nimel Jumalaga, kui räägite nendega Jumala nimel. Ainult nii saame loota, et oleme alati innukad.

Inimene tõuseb harva ükskõikselt põlvedelt; kui see juhtub, siis on tal parem pöörduda tagasi palve juurde, kuni püha leek puudutab tema hinge.

Adam Clarke ütles kord: “Töötage surmani ja palvetage siis selleks, et uuesti sündida.” See on väga tark märkus. Ärge kunagi tehke esimest ilma teiseta ja ärge unistage, et teine ​​võib juhtuda ilma esimeseta. Tehke tööd ja palvetage, oodake ja palvetage, aga palvetage alati.

Puhuge lõkkele oma hinge kire leek sellega, et proovite sageli oma teenistust värskendada: vabanege rutiinist, lahkuge peamisest teenistuse harust ja kündke uudismaid. Teie innukusetule elus hoidmiseks soovitan teil teisejärgulise, kuid väga kasuliku vahendina värskendada oma igapäevast tööd uute täiendavate asjadega.

Ma soovitaksin vendadel, kes peagi meie seminarist lahkuvad, asuda elama piirkondadesse, kus nad saavad suhelda vähemalt mõne kõrge vaimuliku inimesega ja võib-olla ei jää nad sellisel juhul vaimsuse kõrgematel radadel täiesti üksi, hoiduge muutumast loiuks, monotoonseks ja kasutuks ning jääge alati kirglikuks, andes pidevalt midagi uut juurde. Peate vaeva nägema ja vähesed inimesed aitavad teid selles ning teie aastatepikkune töö võib teile raskeks koormaks kujuneda: hoiduge sellest ja kasutage kõikvõimalikke vahendeid, et vältida igavaks ja ükskõikseks muutumist ning kasutage seda, mida minu enda kogemused lubavad mul teile soovitada. Ja see toob alati endaga midagi uut kaasa. Vanad ja tuttavad meetodid tuleb säilitada, kuid neile tuleb lisada midagi uut.

Me peame käituma nagu oleks meid asumisele saadetud nende sekka, kes on ebaseaduslikult hõivanud meie maa, peame viima oma aia kaks või kolm meetrit edasi ja vallutama igal aastal natuke rohkem maad.

Ärge kunagi öelge “juba on piisavalt” ja ärge võtke seisukohta “puhka ja ole tänulik”. Tehke kõik, mis võimalik ja siis veel natuke.

Ma ei tea, kuidas saavutab tulemusi inimene, kes deklareerib, et suudab väikest kasvu inimesi pikemaks muuta, kuid arvan, et kui võiksite saada pool meetrit pikemaks, siis selleks peaksite igal hommikul seisma varvastel ja ulatuma nii kõrgele kui võimalik ja tegema seda igapäevaselt. See eeldab muidugi moraalset ja vaimset kasvu – “sirutuda eesootava poole.”

Kui vana meetod enam tulemusi ei anna, siis täiendage seda millegi uuega ja siis annab see taas häid tulemusi. Proovige seda teha ja varsti näete uudismaade üles kündmise, uute vaenlase maade hõivamise ja uutele kõrgustele ronimise eeliseid selleks, et sinna suruda Issanda lipp. See on muidugi täiendav tööriist neile, millest oleme juba rääkinud, kuid see on siiski väga kasulik ja võib teid aidata. Maal asuvas linnakeses, kus on näiteks kaks tuhat elanikku, ütlete mõne aja pärast: “Olen teinud siin kõik, mis võimalik.” Mis siis saab? Nelja miili kaugusel on väike küla: alustage selles tööd. Kui teised juba töötavad ühes külas, otsige järgmine, uurige seda ja võtke oma eesmärgiks anda seal vaimset toitu. Kui olete ühele toitu andnud, siis mõelge teisele. See on teie vastutus ja garantii tulevikuks. Kõik teavad, kui huvitav on uut tööd teha. Aednik väsib oma tööst, kui ta ei istuta oma kasvuhoonesse uusi lilli ega raja uue kujuga lillepeenart: igasugune üksluine töö on ebaloomulik ja väsitav, nii et lisage oma tööle vaheldust.

Eriti oluline on olla lähedases ühenduses Jumalaga ja nendega, keda soovite Jumala juurde tuua. Elage Kõigeväelise varjus, kus Jeesus ennast ilmutab ja Püha Vaimu väes. Selles seisneb teie elu. Whitefield räägib noorest mehest, kes oli Issanda ligiolust nii teravalt teadlik, et käis alati kaetud peaga. Tahaksin, et oleksime pidevalt selles seisundis, siis poleks nii keeruline alati rõõmus olla.

Ja olge ka kõige lähedasemates suhetes nendega, kelle hingede eest peate hoolitsema. Seiske jões ja püüdke kala. Paljud jutlustajad pole täiesti teadlikud sellest, kuidas enamik inimesi elab: nad tunnevad end koduselt ja nagu metsas inimeste seas. Mida arvate botaanikust, kes näeb harva värskeid lilli või astronoomist, kes ei veeda ööd tähtede juures? Kas nad on seda väärt, et neid jüngriteks kutsutakse? Samamoodi on evangeeliumi kuulutaja empiirik ainult siis, kui ta ei liigu inimeste seas ja hoolib ainult oma mainest.

“Õppige elust,” härrased, peame elult palju õppima, kui tahame jutlustes elust rääkida. Lugege inimesi nagu raamatuid ja armastage inimesi, mitte arvamusi, muidu olete elutud jutlustajad.

Olge eriti tähelepanelikud abivajajate suhtes. Õppige tundma nende raskusi, kannatusi ja südametunnistuse piinu. See aitab teil olla kirglik, kui näete nende igatsust rahu järele. Teisalt, kui näete, kui ükskõikseks jääb enamik inimesi, aitab see teil olla innukam, et saaksite äratada neis innukust Jumala järele.

Rõõmustage koos nendega, kes Päästja leiavad: see on võimas vahend teie enda hinge taaselustamiseks. Kui teil õnnestub kannataja Jeesuse juurde tuua, siis tunnete end taas noorena. See on nagu palsam teie südamele, kui kuulete meeleparandajat hüüdmas: „Ma saan nüüd kõigest aru! Ma usun ja kogu mu valu on kadunud! Ma olen päästetud.”

Mõnikord annab vaimustus pöördunud hingedest teile apostelliku jõu. Kes ei saaks kuulutada pärast seda, kui on näinud hingede pöördumist Issanda poole? Olge tähelepanelik, kui arm toob kadunud lambad lõpuks tagasi, et osaledes Suure Karjase rõõmudes saaksite uuesti nooreks. Minge surma koos patustega ja teile antakse tasu nende kurnava jälitamise eest, keda olete mitu kuud ja lausa aastaid taga ajanud. Haarake nad tugevasse armastuse embusesse ja öelge: “Jah, Jumal tänatud, ma tõesti püüdsin need hinged kinni” ja teie hinge armukadeduse leek süttib veelgi.

Kui peate töötama suures linnas, siis soovitan teil kõikjal, kus teie koosoleku hoone asub, oma silmaga näha selle linna vaesust, teadmatust ja aplust. Minge võimaluse korral koos linna misjonäriga kõige vaesematesse piirkondadesse ja teid hämmastab kõik, mida seal näete ja selle kohutava kannatuse nägemine paneb teid innukalt selle vastu abi otsima.

Isegi meie suurlinnade parimates linnaosades on näha piisavalt prohveteid, kuid tingimused, milles inimesed slummides elavad, põhjustavad teis võrreldamatut õudust. Nii nagu arst, kes külastab haiglat, peate minema igale alleele ja aeda, et näha patu põhjustatud ebaõnne. Üks pilk hädale, mille patt on maa peale toonud, sunnib teid verepisaraid nutma. Üks päev koos tõelise misjonäriga teeb teist peale seminari hea jutlustaja ja valmistab teid tõeliselt ette omaenda tööks.

Vaadake, kuidas elab enamus pattudest vaevatud inimesi: nad joovad rahutult, jätavad pühapäevased jumalateenistused vahele, teevad ülekohut ja teotavad ning on jäetud hirmu ja meeleheite vangistusse.

See süütab teie innukuse leegi uuesti, kui see peaks hakkama hääbuma. Maailm on täis kurnavat vaesust ja tapvat kurbust: häbi ja surm on haavanud tuhandeid inimesi ja ainult meie Issanda Jeesuse Kristuse suur evangeelium võib neid päästa. See on tõsi, kui kahtlete, siis minge ja veenduge ise. Sel moel õpite kuulutama suurt päästet ja kiitma suurt Päästjat ning mitte ainult oma suu, vaid ka südamega ja siis ei sunni miski teid oma õnnistatud tööst lahkuma.

Surevad inimesed on meie jaoks suurepärane kool. Nad muudavad meid meie töös veelgi innukamaks. Lahkusin sureva mehe palatist masendunult ja arvasin, et kõik on hulluks läinud ja kõige rohkem ma ise. Kadestasin innukust, millega need inimesed maiseid asju kohtlesid ja küsisin endalt: “Miks see mees nii uisapäisa oma autoga sõitis? Miks see naine nii luksuslikult riietus?” Ja kuna nad olid juba surma piiril, siis arvasin, et neil pole enam vaja midagi muud kui valmistuda kohtumiseks oma Jumalaga.

Surevate inimeste külastamine õpetab meile, kuidas elada ja surra. McChain külastas laupäeviti sageli oma haigeid ja surevaid koguduseliikmeid, sest nagu James Hamilton ütles: “Ta tahtis enne jutlust tunda end lihtsalt surelikuna”.

Samuti palun teil hinnata oma tööd Jumala valguses.

Kas olete Jumala sulased või mitte? Kui jah, siis kuidas saab teie süda külm olla? Kas surev Päästja pole teid saatnud oma armastust kuulutama ja Tema haavadest lunastust saama? Kui jah, siis kuidas saate meelt heita? Kas Jumala Vaim ei hinga teie peal? Kas pole Issand teid õnnistanud vaestele õnnistust kuulutama? Kui ei, siis ärge teeselge seda. Kui jah, siis las see olla teie jõud ja Issand olgu teie tugevus. Tehke oma tööst mitte käsitöö, vaid elukutse. Muidugi, kui mõõta seda käsitöölise mõõdupuuga, siis on see kõige madalam maa peal.

Pidage seda oma elukutseks: kes ei eelista seda suurte hüvede ja maiste auavalduste asemel? Aga kui see on teie kutse ülevalt ja olete imetegija, jäädes jumalikku maailma ja töötades mitte ajutise, vaid igavese nimel, siis kuulute te üllasse gildi ja kõrgemasse vennaskonda, kui kõik teised, mis tekivad maa peal ja töötavad ajalikus.

Nähke seda selle tõelises valguses ja siis mõistate, et on suur õnn olla sama vaene kui teie Issand, kui sarnaselt Temaga teete paljusid rikkaks: tunnete, kui imeline on olla tundmatu ja põlatud nagu olid ka teie Isanda esimesed järgijad, sest te teete tuntuks Tema, Kelle kohta te teate, et Ta on igavene elu.

Te olete rahul sellega, et te ei ole mitte keegi ja mõte endast ei tule kunagi pähe või vaid hetkeks, kuid siis lükkate selle tagasi kui keegi, kes pole väärt pühitsust. See on peamine.

Mõõtke oma tööd mõõdupuuga, mida see väärib, ja siis ma ei karda, et teie kirg nõrgeneb. Vaadake seda kohtupäeva ja lojaalsuse igaveste hüvede valguses.

Oh vennad, rõõm teie hinge päästmisest on valdav rõõm: te tundsite seda, ma usun, ma tean seda nüüd. Hinge päästmine hävingust toob taeva meile lähemale, aga kui suur rõõm on viimasel kohtupäeval kohtuda Kristuse lunastatud hingedega, kes on õppinud päästmise evangeeliumi teie huultelt! Ootame Taevariigi õndsust koos oma Õpetajaga, kuid teame ka kohtumisrõõmu oma kallimatega, kelle tõime oma teenistuse kaudu Jeesuse juurde. Kandkem oma risti ja saagem täiskasvanuks läbi igasuguse häbi selle rõõmu nimel, mida Jeesus meile pakub inimeste enda juurde toomisest.

Meie innukust aitab veel üks asi. Mõelge, mis juhtub meie ja meie kuulajatega, kui jätame oma töö unarusse. “Ta sureb oma patu pärast” – kas pole need kohutavad sõnad?

Need on minu jaoks sama kohutavad kui järgmised: “Aga tema verd nõutakse valvuri käest.” Kuidas kirjeldada truudusetu jutlustaja saatust? Ja iga ükskõikne jutlustaja on truudusetu.

Parem avastan end Tophetis* inimkehade tapjana kui nende hinge hävitajana: ma ei tea ka kohutavamat seisundit, kus inimene võib nii kohutavalt ja pöördumatult hukkuda, nagu see, kes jutlustab evangeeliumi, millesse ta ei usu ja kellel on inimeste karjase amet, kuid kes neile head ei soovi. Palvetagem, et oleksime alati ja igavesti ustavad. Aidaku meid Issand ja Püha Vaim, kes suudab meid ustavaks muuta ja hoida ustavatena.

 

*Tõlgitud inglise keelest-Tophet ehk Topheth on heebrea Piiblist pärinev termin. Piiblis oli see koht Jeruusalemmas Gehinnomis, kus kummardajad tegelesid rituaaliga, mis hõlmas “lapse tulest läbi laskmist”, tõenäoliselt lapseohverdamist. Traditsiooniliselt on neid ohvreid omistatud jumalale nimega Moloch. Vikipeedia (inglise)

Allikas: https://christian.dobro-est.com/propovedi/tekstovyie-propovedi/charlz-sperdzhen-revnost-ee-oslablenie-i-podderzhanie-tekstovyie-propovedi.html

Metropolitan Tabernacle’i liikmelisus. Charles Spurgeoni kiriku kord

KOKKUVÕTE: Charles Spurgeoni aastakümnetepikkuse teenistuse jooksul püüdis rohkem kui 14 000 inimest liituda kirikuga, mille pastoriks ta oli. .....

Abielusuhe

Jutlus nr 762 Metropolitan Tabernacle kantsel 13. köide 1 ABIELUSUHE Nr. 762 Jutlus ESITAS C. H. SPURGEON NEWINGTON .....

Vaimult rõhutud naine

Charles Haddon Spurgeon,  1. jaanuar 1970.a. Pühakirja tekst: 1. Saamueli 1:15 Alus: Metropolitan Tabernacle Pulpit, 26. köide. "Aga .....

Kristuse kaotamine kristluses

Küsimus kõlab alguses kummaliselt, kuid olen hakanud seda endalt küsima: kas mul on oht kaotada Kristus oma kristluses? .....

Kindel meetod, mis ühendab inimese Jumalaga

Järgmiseks valib Jumal päästekanaliks usu, sest see on kindel meetod, mis seob inimese Jumalaga. Kui inimene usaldab Jumalat, .....

Te ei tea, millal jutlustate oma viimase jutluse

Jeesus pidas oma viimase avaliku jutluse teisipäeval, umbes 31. märtsil 33 pKr. Salmides Matteuse 23:1–39 leiduv sõnum hoiatab .....

Armastuse kummalised viisid

Mõeldud lugemiseks Issanda päeval, 3. aprillil 1898.a. Esitaja: C. H. SPURGEON Koht: METROPOLITAN TABERNACLE, NEWINGTON Neljapäeva õhtul, 8. .....

Lõvi tapja – hiiglase tapja

Jutlustatud Issanda päeva varahommikul, 5. septemberil 1875,  C.H. Spurgeoni poolt Newingtoni Metropolitan Tabernacle`is. „Su sulane on niihästi lõvi .....