Charles Spurgeon: “Teadus kui illustratsioonide allikas. Astronoomia” (2.osa)

Järgmine planeet pärast Maad on KUU. Lisaks oma kohustusele ühe planeedina tiirelda ümber Päikese on tema ülesandeks teenida Maad, pakkudes talle palju kasulikke teenuseid. Ta pühitseb seda oma tohutu helkuriga, niipalju kui tema kütus võimaldab tal oma kiiri meie peale valada. Kuu mõjub ka Maad oma tõmbejõuga ja kuna vesi on meie planeedi kõige liikuvam osa, siis Kuu tõmbab seda enda poole, tekitades nii loodeid. Ja need looded aitavad Maal säilitada tervislikku liikumist, need on tema jaoks omamoodi elujõud.

Kuuvarjutus juhtub mõnikord väga sageli ja palju sagedamini kui päikesevarjutus, põhjustades mõnikord õudust. Mõnes suguharus tekitab kuuvarjutus suurt leina. R. Schumberg kirjeldab täielikku kuuvarjutust, mida ta Santo Domingos  jälgis: „Seisin oma maja katusel ja vaatasin kuuvarjutust. Ja siis meenus mulle ere ja ebatavaline pilt, mida olin kunagi näinud Guajaanas, harimatute ja ebausklike indiaanlaste keskel. Niipea, kui ilmnesid esimesed varjutuse märgid, jooksid nad oma onnidest välja, lobisedes midagi oma keeles ja metsikult žestikuleerides ja rusikatega vehkides ähvardasid nad  kuud. Kui kuu oli täielikult peidetud, siis nad hakkasid karjuma ja kükitades peitsid oma näod käte vahele. Naised jäid sel ajal onnidesse. Kui kuu esimene osa nähtavaks sai, vabanes varjust ja säras nagu teemant, pöördusid kõigi pilgud sellele. Inimesed seisid ja rääkisid omavahel väga vaikselt, kuid valguse kasvades tõusid nad püsti ja hakkasid üha valjemini rääkima. Kui kuu hele ketas teatas, et öökuningannat kägistada tahtnud koletis on võidetud, siis väljendus nende rõõm nii valjudes ja metsikutes hüüetes, et öövaikuses oli neid kaugele kuulda.”

Usu puudumine tekitab suurt hirmu ja viib ebatavaliste tegudeni. Inimene, kes usub, et pärast ajutist varjutust hakkab kuu taas eredalt särama, peab seda uudishimulikuks nähtuseks, mis väärib tema tähelepanu ja huvi. Kuid see, kes tõesti kardab, et Jumal kustutab kuu valguse ja ta ei näe enam kunagi selle eredaid kiiri, kogeb kohutavaid piinu. Võib-olla käitub ta varjutuse ajal nagu see indiaanihõim või aafriklased, kes hakkavad vanu trumme taguma ja härjasarvi puhuma, tehes kohutavat häält, et draakon, kes nende arvates kuu neelas, ta oma kõhust välja laseks. See on nende varjutuse teooria ja nad tegutsevad vastavalt. Aga meie, kes me oleme kunagi teadnud tõde ja eriti seda hiilgavat tõde, et “Jumala armastajatele, kes on Tema tahtmise järgi kutsutud, kõik tuleb heaks”, meie ei karda, et draakon kuu neelab ja me ei karda midagi, mida inimeste hirm ette kujutada ei suudaks. Kui me tõde ei tea, siis iga sündmus, mis võib Jumala tahte järgi juhtuda, äratab meis õudust ja võib meid sundida sooritama kõige hullumeelsemaid tegusid.

Järgmine planeet Maa järel on MARSS, tuline Marss, mis tavaliselt särab helepunaselt. Varem seletati Marsi “veripunast kilpi” päikesevalguse neeldumisega, kuid see teooria lükati tagasi ja nüüd arvatakse, et selle värvus on tingitud pinnase värvist. Esimese teooria järgi on vihane inimene nagu sõjajumal Marss, kes säilitab endas kõik värvid ja näitab teistele ainult punaseid kiiri. Uuem teooria, mille kohaselt selle planeedi pinnas annab sellele erilise värvi, õpetab meile, et vihane inimene tormab lahingusse, kuni Issand ta maha jätab. Marss asub Päikesest 230 miljoni kilomeetri  kaugusel, see on Maast palju väiksem, läbimõõduga 6750 km, tiirleb ümber Päikese 687 päevaga ja liigub kiirusega 24 007 km/s.

Marsi ja Jupiteri orbiitide vahel on lai tsoon, milles pole paljude sajandite jooksul nähtud ühtegi planeeti. Kuid astronoomid uskusid, et “Marsi ja Jupiteri vahel peab midagi olema.” Nad ei suutnud tuvastada ühtegi suurt planeeti, kuid suurte ja võimsate teleskoopide tulekuga avastasid nad palju ASTEROIDE, nagu nad neid nimetasid. Ma ei tea, kui palju neid on, sest nad on nagu meie vennaspered, kelle arv kasvab iga päevaga. Neid on avastatud juba sadu ja teleskoopfotograafia abil võime loota, et neid tuleb veel palju. Esimene asteroid avastati meie sajandi esimesel päeval ja sai nimeks Ceres. Paljud asteroidid on saanud nime naiste müütiliste nimede järgi ja ma arvan, et kuna nad on väikesed, siis sobivad naisenimed neile paremini. Paljud usuvad, et need on killud mõnest planeedist, mis kunagi tiirles Marsi ja Jupiteri vahel, kuid mis plahvatas ja purunes paljudeks tükkideks.

Ja meteoriidid, mis mõnikord langevad Maale ja teatud aastaaegadel on neid sagedamini öötaevas lendamas näha, on tõenäoliselt ka mõne surnud planeedi killud. Igal juhul on kõik muutunud ja muutused tähemaailmas peaksid inimestele näitama, et neid tekib veelgi. Need lendavad meteoriiditükid, kui nad jõuavad meie atmosfääri, puutuvad kokku vastupanuga ja selle ületamiseks peavad nad lendama suurel kiirusel ning muutuvad seetõttu niivõrd hõõguvaks, et saavad nähtavaks. Niisiis, ma arvan, et siin maailmas on ka palju jumalakartlikke inimesi, kes on nähtamatud kuni nad kogevad vastupanu. Olles täidetud Jumala armastusega, liiguvad nad suure kiirusega ja süttivad sellise püha innukusega, et saavad üle vastupanust ja muutuvad seejärel inimsilmale nähtavaks. Mulle meeldib sattuda vastupanu keskkonda ja ma arvan, et me kõik püüame leida end sellisest õhkkonnast, kus me tänu sellega kohtumisele arendame endas neid jõude, mille Issand on meile andnud. Kui Jumal on meile jõudu andnud, siis pole sugugi halb seda rakendada seal, kus on vastupanu, sest see ei peata meid, vaid vastupidi, just tänu sellele protsessile särame me sama eredalt kui selle maailma valgused.

Lisaks asteroididele on olemas suur planeet JUPITER, heledaim täht, mida peale Veenuse paljasilmaga näeme ja mis asub Päikesest väga kaugel, umbes 778 000 000 km kaugusel ehk viis korda kaugemal kui meie Maa. Olles meist viis korda kaugemal Päikesest, teeb Jupiter selle ümber ühe tiiru 11,86 aastaga, liikudes kiirusega 13,07 km/s. Jupiteri heledus on osaliselt tingitud tema suurest suurusest, kuna selle läbimõõt on 138 346.5 km ja meie oma  12 756 km, ja osaliselt selle paremast peegeldusvõimest, vastasel juhul poleks selle suurusjärgul sellel kaugusel tähtsust. Ja kui teie ja mina, vennad, oleme asetatud nii raskesse olukorda, et me ei saa särada Jumala auks, siis peaksime paluma, et Issand teeks meid sellisteks, et saaksime paremini peegeldada Tema sära ja seeläbi avaldama sama tugevat mõju kui meie vennad, kes on meist soodsamas olukorras.

Jupiteril on neli suurt kuud. Need avastati pärast teleskoobi tulekut. Kuid mõned ei usu nende olemasolusse ja üks meie auväärne sõber, muidugi jesuiit, keeldus kategooriliselt aktsepteerimast seda, mida teised pidasid faktiks. Ja kui talle tehti ettepanek vaadata läbi teleskoobi, et kontrollida nende kuude olemasolu, siis ta keeldus sellest, sest nagu ta ütles, oleks ta olnud siis sunnitud uskuma ja kuna ta ei tahtnud uskuda, siis keeldus ta neid läbi teleskoobi vaatamast. Ja kas mõned meist ei tee sedasama ilmutuse tõdedega? Kui kuulus astronoom Kepler mõne aja pärast oma viha selle jesuiidi peale väljendas, läks see jesuiit, olles veendunud, et eksis, Kepleri juurde ja palus andestust. Kepler ütles, et ta andestab mehele ainult siis, kui too vaatab  läbi teleskoobi. See oli jesuiidi jaoks kõige kohutavam karistus, sest läbi teleskoobi vaadates oli ta sunnitud ütlema, et nägi seda, mida varem oli eitanud ja pidi tunnistama Kepleri sõnade õigsust. Nii et mõnikord, kui sunnime inimest tõtt nägema, on see tema jaoks kõige karmim karistus. Ja kui ta ei taha tõde näha, siis tuleb teda sundida seda nägema. On palju vendi ja mitte ainult jesuiitide seas, kes ei taha teada kogu tõde, aga ma loodan, et teie ja mina, vennad, tahame alati teada, mida Issand on meile oma Sõnas ilmutanud.

Üks üsna tuntud astronoom püüdis tõestada, et Jupiteril ei saa olla kuusid. Ta esitas selle argumendi järgmiselt: “Loomade peas on seitse ava, mille kaudu õhk siseneb kehasse, et seda valgustada, soojendada ja toita, need avad on mikrokosmose peamised osad: need on kaks ninasõõrmet, kaks silma, kaks kõrva ja üks suu. Nii et taevas ehk makrokosmoses, universumis ja ka mikrokosmoses on kaks maailmale soodsat tähte – Jupiter ja Veenus, kaks ebasoodsat – Marss ja Saturn, kaks valgustit – Päike ja Kuu ning üks neutraalne – Merkuur, mis nagu teisedki loodusnähtused annavad põhjust väita, et planeetide arv peab tingimata olema seitse. Lisaks ei ole need kaaslased palja silmaga nähtavad ja seetõttu ei saa nad Maad mõjutada, seetõttu on need kasutud ja seetõttu ei ole neid olemas. Juudid ja teised iidsed rahvad, aga ka tänapäeva eurooplased võtsid kasutusele nädala jagamise süsteemi seitsmeks päevaks ja nimetasid need päevad seitsme planeedi järgi. Ja kui me suurendame planeetide arvu, siis kukub kogu see süsteem kokku.”

Samasugune argument esitatakse seoses vaimse maailmaga, nimelt argument teooriast faktide vastu. Kuid faktid kummutavad alati kõik teooriad, ainult et mõnikord kulub nende absoluutseks tõestuseks palju aega. Hämmastav ja see on veel üks näide Jumala kõikvõimsusest ja tarkusest, et kuigi Jupiteri kuusid pole sageli näha, mis on nende väga kiire pöörlemise tõttu selle ümber üsna loomulik, ei toimu nende varjutus kunagi ühel ja samal ajal. Võib olla ühe, kahe või isegi kolme varjutus neljast toimub üheaegselt, aga üks neist särab alati. Nii et Jumal ei jäta kunagi oma rahvast ilma kõigist õnnistustest üheaegselt, alati on üks valguskiir, mis neile tröösti annab.

Jupiterilt on veel palju õppida, kuid ma ei hakka sellel teemal siin pikemalt peatuma, jättes selle teie enda uurida.

Kaugel, kaugel Jupiteri taga asub SATURN. Selle soodsa planeedi kohta on levitatud palju laimu, kuid mul on hea meel teile teatada, et see ei vääri üldse sellist kohtlemist. See asub Päikesest 1,4 miljardi kilomeetri kaugusel. Ja ma kahtlen, et keegi teist siin, isegi tark, kujutaks ette, kui suur on miljard. Võite palju mõelda, mis on miljard, kuid miljardi kilomeetri ette kujutamine on üle meie mõistmise. Miljard haaknõela on midagi tohutut, aga miljard kilomeetrit!? Ja me räägime nüüd ühest miljardist kilomeetrist ja sama hästi saame rääkida üheksasajast miljardist ja ikkagi jäävad nii esimene kui ka teine ​​number arusaamatuks, samas kui Jumala jaoks on see tohutu ruum vaid peopesa võrreldes tohutu universumiga, mille Ta on loonud.

Nagu ma ütlesin, levitatakse Saturni kohta palju laimu. Nii et rõõmsameelset, seltskondliku iseloomuga inimest seostatakse Jupiteriga, selle eredalt helendava planeediga, vastupidise iseloomuga inimest aga Saturniga, mida peetakse hämaraks, väga süngeks planeediks ning mille mõju on kahjulik ja hävitav. Kui oleksite lugenud neid astroloogiateemalisi raamatuid, mida mul on olnud rõõm lugeda, siis teaksite, et kui olete sündinud Saturni mõju all, siis on see sama, mis sündida saatana mõju all, sest lõpptulemus on üks. Arvatakse, et Saturn on väga sünge, tema hieroglüüfsümbol on plii, samas kui tegelikult on see väga särav ja energiline. Selle läbimõõt on peaaegu üheksa korda suurem kui Maa läbimõõt ja kui selle ruumala on võrdne 746-e planeedi Maa suuruse planeedi omaga, ja selle kaal võrdne vaid 92 sellise planeedi massiga. Planeetide tihedus väheneb koos nende kaugusega Päikesest ja kui mitte otseses proportsioonis, siis sellele väga lähedale ja seetõttu pole põhjust arvata, et Päikese ümber kõige kaugemal ja aeglaselt tiirlevatel planeetidel on sama tihedus kui neil, mis tiirlevad kiiremini ümber kesktähe.

Nii on ühes raamatus, mida olen rohkem kui korra tsiteerinud, kirjutatud: „Seega, selle asemel, et vajuda nagu plii võimsatesse vetesse, toetub see ookeani pinnale, kui seda leidub.” Tuntud meteoroloog-astronoom John Goad ütles, et see planeet pole sugugi selline “plii-sinise ninaga poiss”, nagu antiikajal arvati. Kuussada aastat varjas Saturn oma isikuomadusi, huvitavat ümbrust ja kummalist keskkonda, majesteetlikke väliseid hooneid oma kodu ümber. Kuid lõpuks tabas teda Apenniinide nõlvalt tema poole suunatud väike toru, mille omanik tema saladusse tungides ei mõelnudki sissetungi pärast vabandada. Kui see “väike toruke” Saturni poole pöörati, siis märgati kui ilus planeet see oli, üks kõige heitlikumaid ja imelisemaid planeete.

Kasutage seda kui illustratsiooni valede, laimu ja selle kohta, kui palju mustust ja valesid langeb mõne inimese peale, kuna neid lihtsalt ei tunta. See palju põlatud planeet osutus tegelikult nii ilusaks ja säravaks ning sugugi mitte igavaks ja süngeks. Saturnil on samuti vähemalt kaheksa kuud ja teda ümbritseb kolm heledat rõngast. Võrreldes Maaga saab Saturn Päikese valgusest vaid sajandiku. Ja siiski, ma arvan, et selle atmosfäär on nii korraldatud, et see võtab vastu sama palju valgust kui meie; kuid isegi kui see on samasugune planeet, kui meie oma, siis Saturn ei saa vähem valgust kui meie Londoni udu ajal, mis on meie jaoks nii tavaline. Ma räägin loomulikult päikesevalgusest, kuid ma ei saa öelda, millise valgustusjõu on Issand sellele planeedile endale andnud. Ja pealegi on sellel kaheksa kuud ja kolm helendavat rõngast, mille heledust me ei oska isegi ette kujutada ega kirjeldada. Milline hämmastav vaatepilt see oleks, kui näeksime imelist võlvi, mis tõuseb selle planeedi kohal 37 570 miili kõrgusele ja ulatub selle ümber 170 000 miili. Kui seisaksite Saturni ekvaatoril, siis tunduksid selle rõngad teile kitsaste valgusribadena; kui seisaksite poolusel, siis näeksite enda kohal tohutut võlvi, mis leegitseks ereda valgusega nagu tohutu helkur suures hoones, kuhu ei jõua piisavalt päikesevalgust. See helkur aitab valguskiiri koguda ja suunata sinna, kuhu vaja. Ja ma ei kahtle, et need rõngad toimivad Saturni helkurina. Kui imeline oleks elada Saturnil; selle elanikud saaksid täielikult tasustatud selle eest, mida nad kaotavad, olles nii kaugel Päikesest. Nii on ka vaimses maailmas: see millest Issand meilt ühes suunas ilma jätab, selle korvab Ta teises suunas ja kes on ilma jäetud armuvahenditest, kristlikest eesõigustest, sellel on palju rohkem sisemist valgust ja rõõmu, kui teistel, kellel on palju suuremad eelised, aga kes neid kadestavad.

Kaugel, kaugel Saturnist tagapool asub Uraan või HERSCHEL, nagu seda mõnikord nimetatakse astronoomi järgi, kes selle 1781. aastal avastas. Uraani keskmine kaugus Päikesest on ligi  3 miljardit kilomeetrit. Ma annan teile numbrid, kuid ei teie ega mina ei suuda sellist vahemaad ette kujutada. Kui te seisaksite Uraanil, siis näeksite Päikest ilmselt kauge valgustäpina; aga see planeet teeb tiiru ümber Päikese 84,3 Maa aastaga. Sellel on neli kuud. Ma ei tea Uraanist palju, seega ma sellest palju ei räägi.

See võib olla suurepärane näide tõsiasjast, et inimesel on parem rääkida võimalikult vähe sellest, millest ta vähe teab. See on hea õppetund paljudele inimestele. Näiteks kõigist Pühakirja raamatutest on enamik teoseid kirjutatud Ilmutusraamatu kohta ja kõik need kirjutised, välja arvatud harvad erandid, ei vääri paberit, millele need on trükitud. Taanieli raamatust on umbes sama palju kirjutatud, sest seda on sama raske tõlgendada, kuid selle tulemusena kõik need kirjutised kas kummutasid või läksid teineteisega vastuollu. Vennad, jutlustagem seda, mida teame ja kui me ei tea, siis ei ole vaja midagi rääkida.

Päikesest veel kaugemal kui Uraan, asub NEPTUUN. Uraani vaadeldes märkasid teadlased, et selle orbiit kaldus mõnevõrra kõrvale nende astronoomilistel kaartidel märgitud kursist ja see pani neid järeldama, et peab olema mõni planeet, mida pole veel avastatud ja mis avaldab Uraanile nähtamatut, kuid tugevat mõju. Asjaolu, et need tohutud planeedid, mis asuvad teineteisest miljonite miilide kaugusel, üksteise liikumist peatavad või kiirendavad, on minu jaoks suurepärane näide teie ja minu mõjust meie vendadele. Teadlikult või alateadlikult me ​​kas takistame inimese liikumist tema teel Jumala juurde või kiirendame seda. “Keegi meist ei ela iseendale.”

Astronoomid jõudsid järeldusele, et mõnel neile seni teadmata planeedil oli Uraani liikumisele häiriv mõju. Üksteisest täiesti sõltumatult otsustasid inglane Adams ja prantslane Le Verrier selle taevakeha asukoha välja arvutada ning nende arvutused andsid peaaegu samad tulemused. Kui teleskoop oli suunatud sellele taevaosale, kus see matemaatikute – astronoomide arvates oleks pidanud olema, avastati tuhmkollase valgusega särav planeet, mis sai nimeks NEPTUUN.

Raamat, mida kogu aeg tsiteerin, räägib kahest meetodist planeedi leidmiseks võimsa teleskoobi ja matemaatiliste arvutuste abil. “Planeedi silmaga tuvastamine või selle asukoha peast arvutamine on sama ebaproportsionaalne tegevus kui lihaste ja intellektuaalse töö tegevus. Toolil tahapoole nõjatudes peab praktiline astronoom rändtähe liikumise nägemiseks vaatama läbi pöörleva teleskoobi pilu või suure jõu abil suurendama suurendusklaasi õhukest ketast sellise suuruseni, et selle asukoht teiste tähtede seas kindlaks teha. Astronoomil-füüsikul seevastu sellised abivahendid puuduvad: ta teeb arvutusi päeval, kui päike paistab eredalt ja öösel, kui taevast katavad pilved ja pimedus. Ta mõistab kõike ainult mõistuse kaudu. Mõeldes võtab ta arvesse planeedi olemuse, häirivate jõudude olemasolu, nende tegevuse ja palju muud. Nii arvutab ta planeedi suuruse ja määrab selle asukoha.”

Milline suurepärane asi on mõistus! Ta on palju kõrgem kui tunded, kuid usk on palju kõrgem kui mõistus; ainult sellel astronoom-matemaatikul, kellest me rääkisime, oli mõistus omamoodi usuks. Ta ütles: „Jumala seadused on sellised ja sellised. See planeet Uraan on häiritud, mõni teine ​​planeet peab Uraani häirima ja seetõttu ma otsin ja leian, kus see on.” Ja lõpetanud oma keerulised arvutused, näitas ta näpuga Neptuuni poole, nagu detektiiv, kes  haarab kurjategija käest, ainult palju kiiremini; ja mulle tundub, et tähe leidmine on sageli palju lihtsam kui varga tabamine.

Neptuun säras ammu enne seda, kui ta avastati ja nime sai ja teie ja mina, vennad, võime jääda tundmatuks paljudeks aastateks ja võib-olla ei tunne inimesed meid kunagi ära, kuid ma loodan, et inimesed tunnevad ja näevad meie mõju, nagu Neptuuni puhul, olenemata sellest, kas me saame kuulsaks või lihtsalt särame tähesäras Jumala auks.

Seega on Neptuun Päikesest 4,5 miljardi kilomeetri kaugusel ja kui sellel seista ja ringi vaadata, siis miljoneid ja miljoneid kilomeetreid sellest eemal ei ole Päikesesüsteemi kuuluvaid planeete. Võib-olla on neid, mis pole veel  avastatud, kuid minu teada algab Neptuuni taga tohutu kuristik.

Päikesesüsteemis on aga, nagu ma neid nimetan, “ratsud”, mis ületavad selle kuristiku. Need on KOMEEDID, mis on tavaliselt nii õhukesed – nagu härmalõngad –, et nad ei sega planeetide liikumist. Ja ma tean ka mõnda maapealset komeeti, mis sisenevad erinevatesse linnadesse ja säravad seal mõnda aega, kuid nad ei suuda segada planeete nende pidevas pöörlemises. Inimese tugevus on mitte joosta siia-sinna, aga pidevalt, aastast aastasse särada kui fikseeritud täht. Astronoom Halley ütles: “Kui surute komeedi tavalise atmosfääri paksuseks, siis ei oleks see rohkem kui veerand tolli paksune.” Komeet on nii õhuke, et näete sellest läbi viis tuhat miili ette, nagu poleks seda üldse olemaski. Hea on olla läbipaistev, vennad, aga ma loodan, et te olete armsamad kui need komeedid, millest oleme piisavalt kuulnud.

Komeedid ilmuvad peaaegu täpse korrapärasusega. Halley ennustas, et 1682. aasta komeet, millest kuni selle ajani polnud peaaegu midagi teada, ilmub uuesti iga seitsmekümne aasta tagant. Ta teadis, et ta ei ela selle nägemiseni, kuid lootis, et kui see uuesti ilmub, siis mäletatakse tema ennustust. Erinevad astronoomid ootasid seda ja lootsid, et see ilmub Halley ennustatud ajal, sest muidu ei usuks tavalised inimesed astronoomiasse. Kuid see komeet ilmus, nad rahunesid ja Halley ennustus läks täide.

Üks komeetide vaatlemise lugudest on meile illustratsiooniks ja heaks õppetunniks. “Messier, kes sai hüüdnime “Komeedikütt”, pühendas tõesti kogu oma aja komeetide otsimisele. Tema innukus väljendus sageli väga kummalistel viisidel. Kui ta kord observatooriumis ei käinud, jäädes oma sureva naise juurde koju, avastas Limogesi Montaigne komeedi. See oli temale kohutav löök. Ja kui teised hakkasid Messierile kaastunnet avaldama teda tabanud kaotuse pärast, ütles ta ainult sellele komeedile mõeldes: „Ma avastasin kaksteist komeeti; paraku, Montaigne varastas minult kolmeteistkümnenda! Kuid kohe mõistusele tulles hüüatas ta: “Ah! See vaene naine!” – ja jätkas oma naise ja komeedi leinamist. Ilmselt elas ta taevas nii kaua, et unustas oma naise ja kui teadus võib mõnikord panna inimese unustama kõik sureliku elu raskused, siis meie taevane elu peab meid loomulikult tõstma kõrgemale kõigist maapealsetest raskustest ja muredest.

Väga sageli ennustatakse komeedi tagasitulekut suure täpsusega. Ühes ajalehes kirjutati nii: «Üldiselt võib kindlalt väita, et augusti lõpus või septembri alguses on komeet kõikjal Euroopas nähtaval. On tõenäoline, et seda saab vaadelda palja silmaga nagu esimese tähesuurusega tähte, kuid ta helendab planeedist hämarama valgusega; see on kaetud kerge uduga, mis mõnevõrra vähendab selle heledust. Ööl vastu 7. oktoobrit läheneb see kuulsale Ursa Majori tähtkujule ja läbib 7. ja 11. kuupäeva vahel selle tähtkuju seitset nähtavat tähte. Novembri lõpus langeb see päikesevalguse tsooni ja kaob neist lahkumata detsembri lõpus vaateväljast. See taevakeha liikumise panoraam, mis on miljoneid miile meile nähtamatu, meenutab väga Londoni ja Edinburghi vahelist rongigraafikut.” Võrrelgem ka oma tähelepanekuid teaduse ennustustega ja siis näeme, et teadus osutub peaaegu alati õigeks.

Mõelda vaid, härrased, kui palju oli selleks vaja arvutada, sest kui komeet mõjutab planeedi liikumist, siis planeet häirib suuresti komeedi kulgu. Astronoomid pidid välja arvutama tee, mille komeet läbib. Kui kujutate komeeti ette väsinud rändurina, siis läheb see kõigepealt Neptuuni juurde, kes talle muidugi tassi teed annab; siis läheb ta Uraani juurde ja ööbib seal; hommikul läheb ta Saturnile külla, kus sööb hommikusööki; siis einestab Jupiteriga; siis läheneb see Marsile, kus see loomulikult tekitab segadust; ja rõõmuga läheneb see Veenusele, kus ta kahtlemata veedab veidi aega olles naise võludest lummatud. Nii et näete, härrased, kui raske on arvutada komeedi tagasipöördumise aega. Ja ometi arvutavad astronoomid selle täpselt välja. See on suurepärane teadus mitte ainult sellepärast, et see paljastab, vaid ka sellepärast, kuidas see seda teeb ja näitab meile pidevalt, kui suuri asju meie Isa teeb.

Niisiis, ma rohkem ei puuduta Päikesesüsteemi ja isegi neid võõrkehasid, mis aeg-ajalt kaugetest süsteemidest meieni lendavad, sest komeet on minu arvates nähtav vaid kuu või nädala ja mõnikord naaseb sadade aastate pärast. Kus nad on kogu selle aja olnud? Kuskil nad rändavad ja teenivad Jumala eesmärki, kes nad lõi. Aga mis minusse puutub, siis ma ei tahaks olla komeet Jumala süsteemis, vaid ma tahaksin omada kindlat kohta ja pidevalt särada Jumala auks. Ma elasin kaua aega Londonis ja selle aja jooksul nägin palju komeete, mis tulid ja läksid. Oh, milline vaatepilt see oli! Nagu kõik komeedid, lendasid nad minema mingisse tundmatusse sfääri. Olen sageli märganud, et kui inimesed teevad teistest rohkem ja sellega hooplevad, siis tavaliselt võrreldakse neid õhkutõusva raketiga, mis seejärel kukub maale tagasi nagu lihtne kepp.

Ma ei tea, kas te suudate ette kujutada, et seisate vastu Päikesesüsteemi kaitseraudadele ja kummardate selle kohale, vaadates kaugusesse. Kuid ärge piirake oma nägemist miljonite miilidega, vaadake kaugemale ja näete tähte. On mõttetu öelda, kui kaugel ta meist on. Küll aga näeme tähti, mis on meist kaugemal. Nad on näinud palju vaeva, et saata meile nii kaugelt valgusvihk, mis annaks meile teada, et neil läheb hästi ja kuigi nad on meist nii kaugel, rõõmustavad nad jätkuvalt.

Tavalistele inimestele tundub neid tähti vaadates, et nad on taevas laiali paisatud, nagu me ütleme, “kuidagimoodi”.. Ma imestan alati seda võluvat mitmekesisust ja tänu Jumalale, et Ta ei reastanud tähti sirgelt nagu tänavavalgustite ridasid. Mõelda vaid, mis oleks, kui taevasse vaadates näeksime, et kõik tähed on reas, nagu nööpnõelad paberil! Jumal tänatud, et see ei ole nii! Ta võttis lihtsalt hunniku helgeid maailmu ja puistas need mööda taevast laiali ning need langesid nii ilusatesse kohtadesse, et inimesed ütlevad: “Siin on Suur Vanker” ja “siin on Väike Vanker”. Kas te pole neid näinud? Teised ütlevad: “Siin on Neitsi ja seal on Jäär ja seal on Härg” jne.

Arvan, et erinevate tähtkujude nimed meenutavad tänapäevaseid vägagi müstilisi jutlusi. Jutlustajad ütlevad: “See on niimoodi ja naamoodi.” Võib-olla see ongi nii, aga ma ei näe seda. Taeva tähtkujudes võite ette kujutada kõike. Kujutan ette põlevat kindlust; näen, kuidas see tõuseb ja näen, kuidas väikesed sõdurid tulevad ja rebivad selle maha. Te võite näha kõike, mida te tahate tules, taevas ja Piiblis, kui te seda vaid vaatate; te ei näe seda tegelikkuses, see on ainult teie kujutlusvõime. Taevas pole härgi ega karusid. Võib-olla on seal neitsi, kuid teda ei tohiks kummardada, nagu roomakatoliiklased õpetavad. Loodan, et te kõik teate Põhjatähte ja peaksite teadma ka kahte tähte, mis on sellega samal joonel ja osutavad sellele. Seega peame seda tegema: suunama patu ja saatana vaesed orjad tõelise vabaduse tähe, meie Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuse poole.

On olemas ka plejaadid, kuid peaaegu keegi ei tea, kus need asuvad. See hõre täheparv koosneb ilmselgelt väikestest tähtedest; nad on väga heledad. Nad ütlevad mulle, et kui ma olen väga väike inimene, siis ma peaksin püüdma olla väga särav. Kui ma ei saa olla Aldebaran või mõni muu heledaim täht taevas, siis ma pean särama võimalikult eredalt omaenda sfääris ja olema sama kasulik kui esimese tähesuurusega täht. Teisel poolkeral, kui vaatate taevasse, siis näete Lõunaristi. Loodan, et meie vend Austraaliast jutustab teile sellest tähtkujust. Kui imeline on mõelda, et on olemas Rist, mis näitab meremeestele teed ja parim asi, mida omada, on rist, olgu sellel või teisel poolkeral.

Lisaks tähtedele on olemas ka tohutud helendavad kehad, mida nimetatakse udukogudeks. Mõnes osas on tohutul hulgal helendavat ainet. Varem usuti, et sellest materjalist moodustuvad erinevad maailmad. Need olid ehitusmaterjali tükid, millest vana ateistliku teooria kohaselt tekkisid planeedid mingi erilise evolutsiooni käigus. Kuid kui Herschel oma teleskoobi neile suunas, siis purustas ta selle teooria koheselt, sest ta avastas, et need udukogud on lihtsalt tohutud tähtede massid, mis asuvad meist miljardite kilomeetrite kaugusel ja seetõttu paistavad nad meile väikeste valgusosakestena.

Tähtede kohta on veel palju imelisi asju õppida ja ma loodan, et kui teil avaneb võimalus, siis pöörate neile kõige sügavamat tähelepanu. Tuntud astronoom rääkis, et nägi ühel päeval mitut külaelanikku seismas ja taevasse vaatamas. Ja kui ta küsis, mida nad vaatavad, vastati, et uus täht, mis oli mitu kuud eredalt säranud, oli ootamatult kadunud. Mitu korda muutus ta helepunaseks, justkui põleks; ilmselt põles see tõesti ära ja siis kustus ja kadus. Kepler ütles sellist nähtust kirjeldades: „Mida see tähendada võib, on raske öelda; aga üks on kindel, et ta tuleb kas selleks, et inimestele mitte midagi öelda, või rääkima neile midagi väga tähtsat ja nii ülevat, et see on väljaspool nende inimlikku arusaama.” Viidates nende arvamusele, kes selgitasid epikuurse doktriini uut objekti aatomite juhuslikust kombinatsioonist, teeb ta veidi veidra, talle iseloomuliku, kuid sügavalt sisuka märkuse: “Ma ütlen neile väitlejatele – mu vastastele – mitte enda arvamuse, vaid minu naise arvamuse.

Eile, kui olin väsinud kirjutamisest ja nende aatomite peale mõtlemisest, kutsus mu naine mu õhtusöögile ja pani lauale salati, mida olin palunud tal söögiks teha. “Kui siis oletada,” mõtlesin valjusti, “et tinast sööginõud, salatileht, soolaterad, veepiisad, äädikas ja õli ning munatükid lendasid kogu universumi õhus ja kui nad lõpuks juhuslikult ühinesid, siis tekkis salat”. “Jah,” ütles naine, “aga mitte nii hea ja nii hästi maitsestatud kui see, mille mina sulle valmistasin.”

Nii et ma arvan: kui juhuslikust aatomite kombinatsioonist ei saanud salatit, siis vaevalt saaks neist moodustada maailma. Küsisin kord ühelt mehelt, kes ütles, et maailm on juhuslik aatomite kogum. “Kas teiega on kunagi juhtunud seda, et teil ei ole olnud raha ega kedagi, kes teid sööma kutsuks?” “Jah,” vastas ta. “Siis,” ütlesin ma, “kas teiega on kunagi juhtunud nii, et juhuslik aatomite kogunemine tegi teile õhtusöögiks lambajala keedetud kaalika ja kapparitega?” “Ei,” vastas ta. “Siiski,” ütlesin talle,”lambajalga isegi naeri ja kapparitega, on palju lihtsam valmistada kui selliseid maailmu nagu Jupiter ja Veenus.”

Jumala Sõna ütleb, et täht erineb tähest oma hiilguse poolest ja väike täht võib anda meile rohkem valgust kui suur, mis on meist kaugel. Mõnda tähte nimetatakse muutlikeks tähtedeks, kuna need muudavad oma suurust. Algol Perseuse tähtkuju peas on selline muutlik täht. Ja teadlased kirjutavad: “Oma heleduse poolest on see heleduselt teine täht ja püsib sellisena umbes kaks päeva ja neliteist tundi. Siis väheneb tema heledus nii kiiresti, et kolme ja poole tunniga väheneb ta neljanda tähesuuruse täheks; kuid viieteistkümne minuti pärast hakkab see uuesti kasvama ja kolme ja poole tunni pärast saavutab oma algse taseme.” Ma kardan, et paljud meist on sellised muutlikud tähed; kui vahel hämardume, siis oleks hea, kui hakkaksime uuesti särama, nagu Algoliga juhtub. Topelttähti on veel tuhandeid ja ma loodan, et igaühel teist on naine, kes särab alati koos teiega, ei varjuta teid kunagi, sest topelttäht paistab mõnikord väga eredalt, aga mõnikord tuhmub. Samuti on olemas kolmekordsed tähed või süsteemid ja mitu, mõnel juhul sadu või tuhandeid, mis tiirlevad üksteise ja nende kesksete valguste ümber. Tähistaevas on näha hämmastavaid hiilguse ja ilu kombinatsioone. Need tähed võivad olla punased, sinised, kollased ja kõik vikerkaarevärvid. Kui imeline oleks elada ühel neist ja taevasse vaadates näha igasugust taevast au, mille Jumal on loonud. Üldiselt on mul aga hea meel, et elan täna sellel väikesel planeedil, eriti kui arvestada seda, et ma ei saa seda enne Jumala tahtmist teise maja vastu vahetada.

Allikas: Чарльз Сперджен: «Наука как источник иллюстраций. Астрономия» (Текстовые проповеди) – Христианство на “Добро ЕСТЬ!” (dobro-est.com)