Clive Staples Lewise abielurõõm ja kaotusvalu

Lewisele ei meeldinud, kui teda jutuvestjaks kutsuti. Ta pidas end ennekõike teoloogiks. Tema esimene raamat, milles Lewis rääkis enda teest Jumala juurde, kandis nimetust “Surprised by Joy.” Üllataval kombel kutsuti naist, kellest sai tema elurõõm, Joyks (inglise keeles rõõm). Joy Davidman Gresham.

Clive Staples Lewis oli Joyst 17 aastat vanem. Ta sündis 1898. aastal Belfastis, kust tema pere kolis peagi õdusasse Strandtowni äärelinna. Soojal aastaajal käidi igal nädalavahetusel merel. Paljud uurijad usuvad, et Lewise leiutatud maagilise Narnia maa kaunid maastikud põhinevad tema lapsepõlvemuljetel Põhja-Iirimaalt.

Tema isa Albert Lewis oli jurist. Ema Flora Hamilton oli lõpetanud Belfasti King’s College’i ja temast oleks võinud saada matemaatika õpetaja. Kuid 1885. aastal abiellus ta Albert Lewisega ja loobus karjäärist: 1895. aastal sündis nende esimene laps Warren ja 1898. aastal Clive.

Helen Joy Davidman

Lewise esimene raamat, mida Helen Joy Davidman luges, oli tema 1936. aasta akadeemilise auhinna võitnud keskaegsete traditsioonide ajaloolis-kirjanduslik uurimus “Armastuse allegooriad”. Joy oli siis kahekümne ühe aastane.

Ta sündis 1915. aastal New Yorgis kooliõpetajate, Ukrainast pärit juutidest emigrantide peres. Juba varakult hämmastas ta teisi oma mõistuse ja fenomenaalse mäluga. Ta luges alates kolmandast eluaastast ja kaheksa-aastaselt jõudis ta tõsiste raamatuteni ning tüdrukul oli eriline kalduvus ajalooliste teoste, aga ka müstika vastu, mis tema vanematele, veendunud materialistidele, tegelikult ei meeldinud. Nad olid Joy jaoks tolleaegse traditsioonilise vaate kohaselt rohkem sõbrad kui vanemad. Kuid tema lapsepõlve ei saanud siiski õnnelikuks nimetada. George Sayer kirjutas: „Teda hirmutas isa plahvatuslik temperament, ta oli seltskonnas väga vaikne, kuid varjas oma ebakindlust ükskõiksuse maski taha. Tema idealism avaldus ainult noorukieas kirjutatud luuletustes ja vaimustuses üleloomulikest lugudest.”

1934. aastal omandas Joy New Yorgi Hunteri kolledžis bakalaureusekraadi, seejärel Columbia ülikoolis inglise kirjanduse magistrikraadi ja otsustas astuda oma vanemate jälgedes – saada inglise keele ja kirjanduse õpetajaks. Hinge jaoks kirjutas ta luulet, romaane ja … aitas aktiivselt kommunistlikku parteid. Seejärel selgitas ta oma valikut järgmiselt: “Mäss, edevus ja põlgus ühiskonda valitsevate lollide vastu – kõik need nooruslikud omadused mängisid oma rolli.”

Ema rääkis tütrele palju nende sugulaste elust Ukraina juudi štetlides ja need vestlused olid aluseks Joy esimesele romaanile “Anya”, mis räägib poepidaja tütre saatusest, kes mässab konventsioonide vastu, keeldub kosjasobitustest ja otsib oma tõelist armastust. Romaan ilmus 1940. aastal ja sellel polnud erilist edu, kuid Joy sellega ei arvestanudki – ta teenis raha Metro-Goldwyn-Mayeri filmistuudiole stsenaariume kirjutades ja samal ajal toimetas kommunistlikku ajalehte “New Masses.” Joy ei olnud ilus naine, kuid ta oli vastupandamatult võluv, nii et mehed pühendasid talle oma aega … Aga temaga aega veetes langesid nad tema mõistuse, huumori ja meelekindluse lummusesse. Nad armusid temasse. Abiellumisega naine aga ei kiirustanud, uskudes täiesti lapselikult, et süda näitab talle kunagi: siin on tema, üks ja ainus, keda ta vajab ja kes suudab ta õnnelikuks teha!

1942. aastal kohtus Joy Davidman kommunistliku partei kohaliku haru koosolekul William Greshamiga. See mees oli samuti parteiaktivist, töötas reporterina, jõudis osaleda sõjalistes sündmustes Hispaanias, kuid naasis sealt sügavalt pettununa. William lootis, et lahing Hispaanias puudutab kõigi maailma vabalt mõtlevate inimeste südameid. Aga ta nägi, kui vähe neid tegelikult on. Greshamil olid kõik omadused, mis Joyle nooruses meeldisid: romantilisus ja mässumeel, võime tegutseda ja kalduvus järele mõelda. Joy armus temasse ja võitis kergesti vastuarmastuse.

1943. aastal nad abiellusid. 1944. aastal sünnitas Joy nende esiklapse Davidi ja aasta hiljem teise poja Douglase. Kuid pereelu ei laabunud nii hästi. William osutus alkohoolikuks, mõnikord kestsid joomingud kaua. Lisaks ei pidanud mees abielurikkumist tõsiseks süüteoks samas, kui Joy ei tunnistanud abieluküsimustes, hoolimata kogu oma vabadusearmastusest, ühtegi revolutsiooni.

Kord jäi Gresham kontorisse kauemaks. Joy oli tema peale vihane, arvates, et  mees kas istub baaris  või petab teda jälle… William aga helistas ja ütles naisele, et läheb hulluks. Ta ei saa õue minna, ta kardab, aga ei saa ka toas püsida – talle tundub, et keegi jälitab teda. Joy lubas, et tuleb kohe mehele järele. Kui ta ajalehe kontorisse jõudis, siis Williamit seal enam polnud. Ta lihtsalt kadus. Joy helistas kõigile, keda ta tundis – keegi ei teadnud, kus Gresham on.

Joy meenutas, et just siis, kui ta oli meeleheite tõttu aru kaotamas, otsustas ta esimest korda elus palvetada. Näis, nagu oleks ta ilmutuse saanud: usk – sellest võibki saada tema tugi selles õudusunenäos. Joy ütles hiljem, et sel hetkel tundus ta enda jaoks maailma kõige kohmetunuma ateistina.

Hiljem, kui William siiski koju naasis – selgus, et ta oli kogu selle aja tänavatel ringi tormanud, varjates end tundmatute vaenlaste eest , otsustas Joy välja mõelda, kas temaga juhtunu oli tõeline ilmutus või psüühika reaktsioon stressile. Hiljem, olles saanud palavalt usklikuks kristlaseks, rääkis ta sellest juhtumist kui absoluutsest ja vaieldamatust imest. Kuid selline enesekindlus ei tulnud kohe. Joy hakkas uurima usulist kirjandust. Kõik vestlused Williamiga, kes nagu selgus, oli religiooniasjadega hästi kursis, taandusid edaspidi ainult sellele teemale, mis Joyle kõige rohkem huvi pakkus. Gresham oli valmis isegi oma naise uut kirge jagama, pealegi hakkas ta vähem jooma, mida Joy pidas usku pöördumise tagajärjeks, aga nende ühised tuttavad kodukeskkonna muutumise banaalseks tulemuseks.

Esimene kiri ja sõpruse algus

Kahtluste hajutamiseks esitas ta küsimuse mehele, kelle artikleid ja raamatuid ta nii imetles: Clive Staples Lewisele. Ta kirjutas mehele kirja. Mees vastas. Selleks ajaks oli Lewis juba väljakujunenud teoloogiline kirjanik, kuid pidas oma kohuseks vastata igale lugejale, kes tema poole mõne küsimuse või nõuandega pöördus.

Joy ja Clive’i vahel alanud kirjavahetus muutus üha elavamaks: neil oli palju ühiseid huvisid, teemade ring, mida arutada sooviti, muutus üha laiemaks. Lõpuks otsustas Joy tulla Inglismaale, et oma iidoliga isiklikult kohtuda ja suhelda. Tutvumise tulemuseks oli 37-aastase Joy armumine 54-aastasesse Lewisesse. Nagu Joy ühele oma sõbrale kirjutas: “Olin juba siis Lewisega mõttes abiellunud.”

Lewis oli ekstsentrilise ameeriklanna suhtes ettevaatlik. Ta kutsus Joy enda juurde Oxfordi Magdaleni kolledžisse einestama, kuid kutsus endaga kaasa ka oma õpilase George Sayeri ja venna Warreni. Sayer meenutas: “Joy võis tunduda järsk, nagu paljud ameeriklased, kuid Clive’ile ta meeldis, talle avaldas muljet tema otsekohesus ja siirus oma mõtete väljendamisel.” Warrenit aga Joy lihtsalt šokeeris: „Ta oli hämmastavalt otsekohene. Meie esimesel õhtusöögil Magdaleni kolledžis pöördus ta minu poole ja küsis kolme-nelja mehe juuresolekul rahulikult: “Kus selles kloostriasutuses saab üks daam end kergendada?”

Clive Lewis kutsus Joy Oxfordi jõule veetma  ja ta jäi kaheks nädalaks. Jõululauda kaunistas Joy ameerika retsepti järgi küpsetatud kalkun. Joy ja Clive kõndisid mööda vanu Oxfordi tänavaid, käisid tema lemmikpubides. Joy oli väga üllatunud, kui lugupeetud professor laulis refrääni lauludele, mida seal laulsid püsikunded. Clive’ile seevastu meeldis üha enam Joy avatus, ja veelgi enam tema oskus kirglikult arutleda. Asjaolu, et naine oli temast palju noorem ja kummalisel kombel mitte eriti ilus, pani Lewise naise seltskonnas end mugavalt tundma: vana poissmehena tundis ta end kaunite naiste kõrval kohmetult. Joyga oli aga tal lihtne ja lõbus. Naine naeruvääristas Ameerika kirjanduse ja Hollywoodi kino klišeesid, ei varjanud oma imetlust kõige britiliku vastu, mis tundus ka Lewisele väga armas.

Enam mitte Joy Gresham

Kaks nädalat lendasid kiiresti mööda ja Joy pidi Ameerikasse tagasi pöörduma. Ta teadis juba, et armastab Lewist ja kavatses oma suhte Greshamiga lõpetada, eeldades, et see ei saa olema lihtne. Saatus valmistas talle aga üllatuse: tema abikaasa teatas esimesena, et armus teise naisesse – Joy nooresse õetütresse Renee Rodriguezisse. Joy võttis oma pojad ja läks nendega Inglismaale.

Nad asusid elama Oxfordi. David ja Douglas läksid kooli. Clive Lewis aitas maksta nende hariduse eest. Nädalavahetused veedeti koos, neljakesi, nagu pere: Clive, Joy ja kaks poissi. Lewis pühendas Joy poegadele ühe Narnia kroonika raamatutest: jutustuse “Hobune ja tema poiss.” David ja Douglas armastasid Lewist, kuigi mitte nagu isa, vaid pigem nagu ekstsentrilist vanaonu. Nad kutsusid teda lapsepõlve hüüdnimega Jack ja uskusid, et just tema vajab nende eestkostet, sest nagu kõik inglased, oli ta päriseluga halvasti kohanenud. Kui Lewis võttis vastu pakkumise õpetada kirjandust Cambridge’is, siis jäi Joy koos poistega Oxfordi: nad olid just uue koha ja kooliga ära harjunud. Kuid Lewis veetis ikkagi kõik nädalavahetused nendega. Ta ei kujutanud enam ette elu ilma Joyta – ilma temata ei olnud tema elu enam huvitav. Hiljem meenutas ta: „Mu naise mõistus oli tugev ja paindlik, nagu leopardil. Ei kirg, hellus ega valu suutnud tema mõistust relvituks teha. Kui ta tundis esimesi sülje ja sentimentaalsuse märke, hüppas püsti ja lõi su maha, enne kui sul oli aega juhtunust aru saada. Kui palju mu seebimulle ta kohe oma terava nööpnõelaga läbi torkas! Õppisin kiiresti lollusi mitte rääkima, kui just puhtalt sellest vaatamisrõõmust, mida pakkus tema kuum ja tuline reaktsioon, mis tulenes naudingust olla naise silmis haavatud ja naljakas. Kõigi teiste silmis olen kartnud naeruväärsena näida peale tema.”

Lewise sõbrad reageerisid tema ameeriklannast tüdruksõbrale erinevalt. Joy tekitas mõnes kaastunnet, kuid mõned – näiteks Tolkien – suhtusid temasse vaenulikult. Tolkienile ei meeldinud ameeriklased üldse, pealegi oli tal selge ettekujutus, kuidas korralik naine peaks käituma ja Joy käitumine tekitas nördimust. Olles innukas katoliiklane, värises ta mõttest, et sõber seob oma elu lahutatud naisega. Kuid Edith Tolkien, kes professorite naistega läbi ei saanud, sai kohe Joyga sõbraks, kuigi ta Lewist ennast ei soosinud.

Tolkien kartis asjata. Ükskõik kui soojad suhted Joy ja Lewise vahel olid, ei kavatsenud kirjanik temaga abielluda. Esiteks kartis ta “meeste jahtijaid” ja Joy käitus mõnikord liiga pealetükkivalt. Lewisel oli juba olnud sedalaadi negatiivne kogemus: fännid kirjutasid talle sageli ja üks neist hakkas teda isegi jälitama – pommitas teda kirjadega, hulkus tema maja ümber ja kirjutas isegi ajalehes oma salapulmadest kirjanikuga. Teiseks, kuigi Joy oma mehest lahutas, ei tunnustanud anglikaani kirik nende lahutust. Joy poeg Douglas Gresham meenutas: “Mulle tundub, et Clive hakkas üsna pea tundma armastust mu ema vastu ja mitte ainult sõprust, kuid tal kulus palju aega, et oma tundeid mõista ja eriti neid aktsepteerida.”

Ikka veel sõbrad?

1956. aastal juhtus midagi ettenägematut: Briti võimud keeldusid proua Greshami elamisluba pikendamast. Ta pidi riigist lahkuma. Ta oleks saanud jääda vaid Briti kodaniku naisena. Aatelise mehena tegi Lewis talle kohe abieluettepaneku. Lewise jaoks oli see teine ​​abielu, tema esimene naine suri dementsusse.

Lewis aitas formaalsustest üle saada ja abielu lahutada, täpsemalt tunnistada kirikliku abielu Williamiga kehtetuks. Tõepoolest, härra Greshami jaoks oli Joy teine ​​naine – enne teda oli William juba abiellunud teise naisega. See tähendas, et Joy tegelikult abiellus esimest korda.

Anglikaani kirik ei nõustunud kohe kirjaniku ja teoloogi argumentidega. Menetluse kestuse ajal registreerisid Clive Lewis ja Joy Gresham abielu linnapea kabinetis, varjates seda fakti tuttavate eest. Suhted Joyga jäid sõbralikuks ka pärast abielu registreerimist – Clive ei osanud isegi mõelda intiimsusele oma armastatuga, kuni kirik nad laulatas.

“Hea naine ühendab ühes inimeses kõik, keda eluteel vajate,” ütles Lewis. „Ta oli mu tütar ja ema, õpilane ja õpetaja, teenija ja isand. Ja alati, ühendades endas kõik need omadused, oli ta ikkagi minu ustav kamraad, sõber, kaaslane, kaassõdur, minu armsam; ja samal ajal andis ta mulle kõige selle, mida ükski meestevaheline sõprus mulle anda ei saanud (aga mul oli palju sõpru}. Pealegi, kui me poleks kunagi teineteisesse armunud, oleksime alati koos olnud ja teinud palju kära. Seda ma mõtlesin, kui tegin talle kord komplimendi tema “mehelikkuse” kohta. Ta vaigistas mind kohe, küsides, kuidas mulle meeldiks, kui ta mu naiselikke omadusi kiidaks.

See oli hea vastulause, mu kallis. Kuid sellegipoolest oli temas segu amatsoonist, Penthesileiast ja Camillast. Ja sina, nagu mina, olid selle üle uhke ja rõõmus, et ma seda märkasin ja hindasin. Saalomon kutsus oma naist õeks. Kas on võimalik pidada naist täiuslikuks naiseks, kui mees vähemalt korra, teatud hetkel, teatud meeleolus ei tunne vajadust teda vennaks kutsuda?”

Oht õnnele ja tervenemise ime

Lewis sai tõeliselt aru, mida see naine tema jaoks tähendas siis, kui Joy elu oli ohus. Valu luudes, mida Joy  pidas reumaks, osutus luuvähi sümptomiks. Juunis 1956.a. läks ta arstlikule läbivaatusele ja juulis ootas teda ees kolm operatsiooni. Joy kannatused ainult suurendasid Lewise armastust. Nagu ta ise tunnistas: “Ma pole teda kunagi nii palju armastanud, kui sellest ajast peale, kui teda tabas ebaõnn.”

Lewis ei tahtnud enam oma abielu saladuses hoida. 1956. aasta jõululaupäeval ilmus “The Timesis” tagasihoidlik teade: „Professor C.S. Lewis, Cambridge, teatab, et ta on abiellunud proua Joy Greshemiga, kes on praegu Oxfordi Churchilli haigla patsient. Abikaasad paluvad mitte saata õnnitluskirju.”

Lõpuks õnnestus neil abielluda. Seal oli julge ja kohusetundlik preester nagu selgus, endine Lewise õpilane, kes viis läbi tseremoonia otse palatis. Ja juhtus ime: pärast tseremooniat hakkas Joy tervis järsult paranema.

Clive’i tohutu armastus Joy Douglas Greshemi vastu tekitas veel ühe ime: „Juhtus veel üks ebatavaline asi. Kui ema kannatas väljakannatamatu valu käes, siis Jack hakkas palvetama, et see rist antaks temale kanda ja ta saaks võtta kogu selle valu enda peale, kuni naise valuvaigistid hakkavad mõjuma. Äkitselt läks valu mu emal üle ja Jackil tekkis jalgades kohutav valu. Vahetult pärast seda, kui Joy haiglast välja lasti, diagnoosisid arstid Clive´il osteoporoosi.

Mesinädalad uppuval laeval

Järgmised kaks aastat möödusid suhteliselt rahulikult. Joyle meeldis olla naine ja ema ning Clive nautis Joy seltskonda. Ta imetles temas kõike, isegi tema kangekaelsust: „Kõige väärtuslikum kingitus, mille abielu mulle andis, on see, et minu kõrval oli alati väga lähedane, minuga tihedalt seotud ja samal ajal minust erinev ja isegi vastupanu osutav, ühe sõnaga reaalsus ise.”

Sõbrad naersid Lewise üle, kui selgus, et ta oli spetsiaalselt arstist sõbraga nõu pidanud, kas temavanune mees ja sellises seisundis naine võivad armatseda. Vastus oli jah. Sõbrad kahtlustasid, et Lewis jäi neitsiks kuni Joyga abiellumiseni ning ta vajas arstiabi, kuna oli täiesti kogenematu. Armastus on aga parim õpetaja … Ühes intervjuus ütles Joy ajakirjanikule avalikult: “Jack on suurepärane armastaja.” Veel häbelik Lewis ei suutnud samuti oma entusiasmi tagasi hoida: “Need paar aastat, mil me koos olime, nautisime armastust kõigis selle ilmingutes: mõnikord tõsiselt ja naljakalt, romantiliselt, optimistlikult ja maalähedaselt, mõnikord dramaatiliselt, nagu äikesetormi, mõnikord – mugavalt ja hubaselt nagu susse. Ükski osake kehast ja hingest ei jäänud rahuldamata.”

Clive kutsus oma naist tema eesnimega: Helen. Tema jaoks oli ta nagu Ilus Helena. Naine, kes põhjustas Trooja sõja. Clive ei kahelnud, et tema Helen polnud vähem ihaldusväärne ja ilus kui too legendaarne Helena. Mehe memuaarides ja raamatutes on tema abikaasat mainitud ühe algustähega: “X.”.

1957. aasta veebruaris kirjutas Lewis sõbrale: “Te ei usu, kui õnnelikud me koos oleme, kui lõbus meil on – mesinädalad uppuval laeval.”

Joy asus koos oma poegadega elama Oxfordi eeslinnas asuvasse Kilnsi mõisa, mille Clive päris proua Moore’ilt ja elas sellest ajast peale koos oma vennaga.

1959. aastal otsustas paar lõpuks mesinädalaid pidada ja lahkus Kreekasse. See oli Lewise kõige õnnelikum reis, kasvõi sellepärast, et ta reisis esimest korda pärast sõda väljaspoole Ühendkuningriiki. Ja see oli teekond tema armastatuga, kelle hämmastavat eluarmastust ta ei lakanud imetlemast: „Tema maitse kõigi meelte, mõistuse ja vaimu naudingute järele ei tuhmunud kunagi. Ta nautis kõiki elurõõme nii nagu ei keegi teine.” Ta tänas pidevalt Jumalat Joy imelise paranemise eest, kuid ta ei suutnud vaigistada oma põhilist ärevust: mis siis, kui haigus peaks naasma? Ta palvetas, lootis ja mõnikord isegi uskus, et Joy on tõesti terveks saanud. Aga ometi ei lakanud ta naise pärast kartmast. Ta oli oma naisesse hullupööra armunud ega varjanud oma jumalateotavaid mõtteid: “Ta võib olla mulle praktiliselt tähtsam kui Jumal, ma võisin teha seda, mida tema tahtis ja mitte seda , mida Jumal tahtis, kui oleksin pidanud valima.”

Ja see küsimus lahenes Inglismaale naastes: remissioon lõppes sama ootamatult kui algas …

Joy oli kohutavas piinas suremas, kuid ta leidis endas jõudu oma abikaasat toetada. Lewis meenutas naise viimaseid päevi: “Veidi enne lõppu küsisin temalt: “Kas sa saaksid minu juurde tulla – kui see on lubatud – kui on minu kord surra?” “Luban,” vastas naine. “Kui ma taevasse satun, siis on mind raske hoida ja kui põrgusse, siis ma lõhun seal kõik puruks.” Ta sai aru, et me räägime tavapärases mütoloogilises keeles, milles oli mingi komöödia element. Ja ta isegi pilgutas mulle läbi pisarate silma.”

Joy suri 13. juulil 1960. aastal. “Ta ütles mitte mulle, vaid pihiisale: “Mul on rahu Jumalaga.” Ta naeratas, aga mitte mulle. Poi si torno ail’eterna fontana. Ta langes igavese allika juurde,” kirjutas Lewis.

Kaotusvalu

Joy matused oli tõeline õudusunenägu. Clive haigestus pärast oma naise surma ega saanud hakkama organisatsiooniliste küsimustega, pannes need oma venna õlule. Aga Warren hakkas leinast jooma ja tegi hirmsa vea: ta pidi saatma ajalehele teate Joy surmast, et tuttavad teaksid matuste aega ja tuleksid lahkunuga hüvasti jätma. Kuid Warren kirjutas ajalehele “Daily Telegraph”, ajalehele, mida ta ise luges, mitte ajalehele “The Times”, mida lugesid kõik, keda naine teadis. Seega oli matustel üks-kaks sõpra ja neid polnud palju. Douglas Gresham, Joy neljateistkümneaastane poeg, tuli matustele Walesi koolist. Oma memuaarides jättis ta Lewisega kohtumise kohta järgmise kirjelduse: „Tema välimus rabas mind: nägin teda vaid kümme päeva tagasi, kuid sellest ajast alates oli ta kakskümmend aastat vanemaks jäänud. Ta nägi välja, nagu piinleks ta hing  põrgus… “Oh, Clive!” Purskasid sõnad mu suust ja pisarad voolasid mu silmadesse. Clive tormas minu juurde ja pani oma käe mu õlgade ümber. Ma klammerdusin tema külge ja me mõlemad nutsime. See oli esimene kord, kui me teineteist kallistasime.”

Kui Joy leppis enne surma Jumalaga ära, siis Lewis oli usu kokkuvarisemise äärel. Ta seadis kahtluse alla Jumala halastuse ja enda olemasolu. Ta pidas kinnisideeks päevikuid, milles kirjeldas kõiki oma leina etappe, piinu ja kahtluseid. Ta rääkis Joyga, Ilusa Helenaga …

“Tihti arvame, et nad näevad meid. Ja sellest järeldame – olenemata sellest, kas selleks on alust või mitte, et kui see on tõsi, siis näevad nad meid selgemalt, kui elusana. Kas X. näeb nüüd, kui palju vahtu ja koort oli selles, mida me mõlemad nimetasime “armastuseks”? Olgu siis nii. Vaata kõigest jõust, kallis. Ma ei varja sinu eest midagi, isegi kui saaksin. Me ei idealiseerinud teineteist. Meil polnud teineteise ees saladusi. Sa teadsid kõiki mu nõrkusi. Ja kui nüüd, sealt edasi, näed midagi hullemat, siis võin sellega leppida. Ja sina saad ka. Noomida, selgitada, kiusata ja andeks anda. Sest armastuse üks imedest on see, et see annab mõlemale, eriti naisele, võime, vaatamata armastuse nõidusele, näha inimest läbi, aga samas ei vabane ta selle nõidusest.”

Mees kartis pikka aega külastada nende lemmikkohti, kus ta kunagi naisega õnnelik oli olnud – lemmikpubi ja parki. Kuid ühel päeval tegi ta otsuse – nii nagu pärast õnnetust saadetakse piloot uuele lennule ja oma üllatuseks ei näinud ta mingit vahet. “Tema puudumist ei tunneta neis kohtades rohkem kui mujal. Sellel pole mingit seost konkreetse kohaga,” kirjutas Lewis. «Ma arvan, et kui soola söömine äkki keelataks, siis ei märkaks sa selle puudumist ühes roas rohkem kui teises. Kogu söömisprotsess on iga päev erinev, iga toit. See on nii lihtne. Kogu eluprotsess on muutunud. Tema puudumine on nagu taevas, mis on kõige kohal. Kuigi ei, see pole päris tõsi. On üks koht, kus seda eriti napib ja ma ei saa seda kohta vältida, sest see olen mina ise ja minu keha. Kunagi oli see märkimisväärne, kuna see oli keha, mida X armastas. Nüüd on mu keha tühi maja. Samas, milleks end petta? Ma tean, et tuleb aeg, mil mu keha saab minu jaoks tagasi oma endise tähtsuse ja ma isegi unustan selle, et midagi oli valesti.

“Kui ma üritan tema nägu meelde tuletada, siis ei näe ma seda oma kujutluses selgelt. Aga täiesti võõra inimese nägu, mis hommikuses rahvamassis vilksatab, näen ma eksimatu täpsusega kohe, kui silmad kinni panen. Kindlasti on sellele lihtne seletus. Me näeme neid nägusid. kes on meile kõigile kõige lähedasemad ja kallimad, erinevates olukordades, erinevate nurkade alt, erineva valgustusega, erinevate ilmetega, me näeme neid siis, kui nad kõnnivad, magavad, nutavad, söövad, räägivad ja mõtlevad – ja kõik need erinevad väljendid segunevad meie mälus ja sulanduvad ebaselgeks uduks. Kuid ma kuulen tema häält nii selgelt. Mõnikord võin tema häält meenutades nagu väike laps nutma puhkeda … “

Lewis avaldas oma päeviku sissekanded elu kohta pärast Joy lahkumist. Venekeelses tõlkes pealkirja all “Kaotusvalu” ilmunud raamat on Lewise kõige karmim raamat: miks Jumal õnnistab inimesi õnnega ja jätab nad siis sellest julmalt ilma?

Sellele kirjutas alla N. Clerk. Sõbrad kinkisid talle  raamatu. Arvates, et see kindlasti aitab tal leinaga toime tulla teadmata, et teda piinab usu kaotus. Oma päevikus kirjutas ta: ” X. oli särav isiksus, otsekohene ja särav hing nagu karastatud terasest mõõk. Aga ta polnud pühak. Patune naine abiellus patuse mehega. Kaks Jumala patsienti, kes vajavad veel ravi. Tean, et pole vaja mitte ainult pisaraid kuivatada, vaid ka plekke puhastada, et mõõk veel eredamalt säraks. Aga palun, Jumal, ole ettevaatlik, ole ettevaatlik. Kuust kuusse, nädalast nädalasse Sa tõmbasid ta vaese ihu rattale, kui ta veel selles oli. Kas sellest ei piisa?.. Mul on kiusatus meie abielu kohta öelda: see oli liiga hea, et igavesti kesta. Kuigi seda saab vaadata erinevalt. Pessimistlikult öeldes niipea, kui Jumal nägi, kui õnnelikud tema olendid on, otsustas Ta kohe sellele lõpu teha. “Ei ole lubatud!” Teisest küljest võib see tähendada: “Nad on saavutanud täiuslikkuse. Sellest sai see, mis see pidi olema. Seetõttu pole mõtet jätkata.» Nagu oleks Jumal öelnud: “Hästi tehtud! Olete saavutanud meisterlikkuse. Olen teiega väga rahul. Liigume nüüd järgmise harjutuse juurde.”

Ta ei mõelnud enam iseendale. Tema elu lõppes Joy omaga. Lewis võttis iga uue haiguse, mis tema keha piinas, rõõmuga vastu: järjekordse sammuna surma poole, et taaskohtuda oma armastatud naisega. Või kui taaskohtumine ei ole määratud, siis selleks, et pääseda piinavast kurbusest. Ta oli lohutamatu.

22. novembril 1963 suri Clive Staples Lewis veremürgitusse. Ühiskond ei märganud kirjaniku ja teoloogi surma. Tõepoolest, samal päeval mõrvati Ameerika Ühendriikide president John F. Kennedy ja see sündmus köitis maailma tähelepanu. Isegi tema enda vend Warren ei saanud Clive’i matustel osaleda – ta sai šokist insuldi. Hr Lewisega olid viimasel teekonnal kaasas mitmed tema sõbrad ja Joy pojad – David ja Douglas.

“Üks armastuse imesid on see, et see annab mõlemale, eriti naisele, võime , vaatamata sellele, et ta on armastusest nõiutud, näha inimest läbi, aga samal ajal mitte vabaneda sellest nõidusest” (C. S. Lewis).

Nii lummust kui ka nõidust kirjaniku päriselus ei eksisteerinud, aga rõõm kohtumisest Jumalaga ja Tema kingitusega – Joyga sai maailma ühe kõige tõetruuma jutuvestja peamine inspiratsiooniallikas. Olla sellise rõõmu osaline  – kas see pole mitte iga inimese unistus?

Allikas: Радость супружества и боль утраты Клайва Стейплза Льюиса | Статьи на inVictory