Ühel daamil oli lemmikloomaks madu, keda ta väga armastas. Madu oli umbes 2 meetrit pikk, aga ühel päeval lõpetas ta lihtsalt söömise. Pärast mitme nädalast üritamist ei suutnud daam ikka veel madu sööma meelitada. Naine viis mao loomaarsti juurde ja selgitas oma olukorda.
Loomaarst vastas: “Hästi. Kas Teie madu on öösiti Teie voodis maganud või päris lähedale pugenud ja end välja sirutanud?”
Naine nõustus: “Jah. Iga päev ja see teeb mind nii kurvaks, et ma ei saa mitte midagi teha, et tema enesetunnet parandada.”
Loomaarst ütles: “Proua, Teie madu ei ole haige. Ta on valmistunud Teid ära sööma. Ta on Teid iga päev mõõtnud, et teaks, kui suur ta olema peab. Ta ei söö selleks, et talle jääks piisavalt ruumi Teie seedimiseks.”
Loo moraal: Tundke ära maod enda ümber. Kõigi kavatsused ei ole siirad. See, et nad tunduvad Teile lähedased, ei tähenda, et nende kavatsus ei oleks Teid ära süüa. Mõned inimesed ei palveta Teie eest, nad jahivad Teid!!
