Daniel: “Minu õnnestumine on ka teie õnnestumine.” Piibli tundmine muutis Danieli elu

See on alati suur ime, kui moslem kuuleb evangeeliumi ja usub seda. Tõenäosus, et Daniel* oleks kunagi evangeeliumi kuulnud, oli peaaegu nullilähedane. Kuid Jumal avas talle tee valguse ja tõe juurde. Kui see tõi kaasa kogukonnapoolse ärapõlgamise, üksinduse ja peaaegu surma, siis sai Daniel abi kohalikult kirikult ja Open Doorsilt. Islami juurde naasmine ei ole tema jaoks valik.

Daniel saabus just tööintervjuult ja tunneb silmnähtavalt kergendust. Ta lõpetas mõni aeg tagasi õdede kooli ja nüüd on tal hea uudis: haigla oli helistanud ja pakkunud talle tööd. “See on väga haruldane,” ütleb ta. Kooli lõpetanud arstiõed ootavad tavaliselt tükk aega, enne kui leiavad oma valdkonnas tööd. Danieli jaoks on töö vastus palvele ja võimalus õpitut praktiseerida.

Tõe otsimine viis pöördumiseni

Daniel oli alati olnud veendunud moslem. Tema teekond Kristuse järgijaks saamiseni sai alguse siis, kui üks tema kaasõpilastest oli saanud Uue Testamendi ja tõi selle kogemata mošeesse. Juhid üritasid selle ära põletada, kuid Danielil õnnestus nende meelt muuta ja palus selle talle lugemiseks anda. Nad andsid talle lugemiseks neli päeva, kuid Daniel hoidis raamatut enda käes neli aastat.

Danieli eesmärk oli lugeda Piiblit, et tõestada, et koraan vastab täielikult tõele. Plaan kukkus täielikult läbi. Selle asemel muutus tema elu täielikult. „Kui lugesin Piiblit, siis osutus see vastupidiseks koraanis õpetatule. Meile õpetati, et Isa (Jeesus) on prohvet ja et ta oli inimene. Kuid Piibel ütleb, et Ta on Jumal, Jumala Poeg ja Päästja.

«Minu palvel moodustati mošees komisjon. Korraldati neli koosolekut, kus kakskümmend šeiki ja islami tundnud teadlast arutasid neid küsimusi. Lõpuks jõudsid nad järeldusele, et ma olen kurjast vaimust vaevatud ja ütlesid: „Te hävitate meie religiooni. Ärge enam kunagi siin oma nägu näidake.”

Daniel jooksis lähimasse kirikusse ja nõudis endale “suurt raamatut ristiga”, mis sisaldaks Vana Testamenti. „Olin otsustanud tõde leida ja see oli osaliselt tingitud ka sellest, et olin haavunud ja vihane selle peale, et mind nii alandaval viisil ära põlati. Sel õhtul küsisin palves Jumalalt: “Kas Sa näitaksid mulle õiget teed? Miks ma peaksin olema segaduses ja elama ära põlatuna?”

Daniel otsustas minna mõneks ajaks maale palvetama ja Piiblit lugema. Seal tõusis tema vererõhk. Kuigi ta läks haiglasse ja talle anti ravimeid, siis see ei aidanud.

Piiblist luges Daniel Jeesusest, kes ravis haigeid. “Tahtsin teada, kas see on tõsi ja läksin kirikusse. Inimesed palvetasid seal minu eest. Kui uuesti haiglasse läksin, siis leiti, et vererõhk on normaliseerunud. Ühtlasi kadus ka peavalu. Sel hetkel, kui minu eest palvetati, tundsin end tervenenuna. Siis teadsin, et kõik, mida ma Piiblist lugesin, on kindlasti tõsi.”

Pöördumine tõi kaasa üksilduse, tagakiusamise ja valu

Väikeses kogukonnas levis teade Danieli pöördumisest kui kulutuli. Danielil oli mošees sõber, kes rääkis talle kogukonna plaanist. «Mošees arutati, kuidas mind eraldada ja isoleerida. Pärast kohtumist eraldati mind kohe mu perest ja sõpradest, kogukonnast, kes oli mind austanud ja armastanud.”

Sellest aga kogukonnale ei piisanud ning Danieli isa ja vendadega lepiti kokku, et Daniel tapetakse, kuna ta oli oma perekonna au rüvetanud. Kui Daniel sellest otsusest kuulis, siis tundis ta end väga üksikuna. Tal polnud veel kristlastest sõpru, mistõttu ta põgenes metsa.

«Metsas oli hüääne ja muid metsloomi. See oli väga raske. Mul on siiani raske sellest rääkida. Elasin seal nädal aega. Siis andsin järele ja ütlesin endale: “Kui nad mu tapavad, las nad siis tapavad.” Otsustasin linna tagasi pöörduda.”

Linnas leidis Daniel varjupaiga kirikus, kuid tänaval kõndides oli ta surmaohus. «Minu ümber kogunesid inimesed. Keegi ütles: „See inimene on solvanud prohvet muhamedi. Tapke ta ära!” Aga mul õnnestus ära joosta.”

Kui Daniel põgenes, ei olnud tal aega emaga hüvasti jätta ega temaga rääkida. Ema järele igatsedes otsustas Daniel ühel päeval oma kodu külastada, kuid visiidi katkestas järjekordne mõrvakatse. «Mu isa oli otsustanud maja maha põletada siis, kui mina sees olin. Mu vennad läksid plaaniga kaasa ja kogusid inimesi, et see teoks teha.”

Vana sõber helistas Danielile ja hoiatas teda. Keset ööd hiilis ta majast välja ja vältis sellisel viisil kolmandat mõrvakatset. Daniel teadis, et isa ja vennad tahtsid ta surma, kuid teadmine, et ema oli toimuvast täiesti teadlik, oli üllatus. «Otsustasin, et kui nende julmus võib nii kaugele ulatuda, siis pean piirkonnast lahkuma ja mujale kolima. Loobusin mõttest nendega koos elada või neid enam kunagi näha. Hakkasin teistsugust elu planeerima.”

Kiriku igakülgne abi aitas edasi liikuda

Daniel põgenes uuesti kohalikku kirikusse abi paluma ja kirik viis ta kokku Open Doorsiga. Noormees tahtis alustada uut elu ja õppida arstiõeks. Nelja aasta pärast ta lõpetas medkooli. „Teie organisatsioon tasus koolituskulusid neli aastat. Isegi mu üür sai makstud, samuti sain osta toitu ja riideid. Organisatsiooni koordinaator kohtles mind nagu oma poega. Ta oli mulle isa eest.”

On ime, et Taaniel on endiselt elus ja järgib Jeesust. Nagu paljud teised islamist ristiusku pöördunud noored, pidi temagi läbi minema raskest eraldatuse ja üksinduse perioodist. Noored on kõige haavatavamad just üleminekufaasis, mil nad pole veel uude kogudusse sisse elanud. Ilma koguduse igakülgse toetuseta on neil oht surra või naasta islamiusu juurde.

„Lõpetasin õdede kooli heade hinnetega ja sain kolme kuuga tööle. Seda ei juhtu sageli. Asi pole ainult minu, vaid ka teie edus ja ma tahan teid tänada.”

Palvetame, et Jumal jätkaks Danieli kaitsmist. Ta on pidanud uuesti kolima ja elu otsast alustama. Palvetame, et ta leiaks hea koguduse ja sõbrad, kellega jagada oma armastust Jeesuse vastu.

Allikas ja foto: Daniel: “Minun onnistumiseni on sinunkin onnistumisesi” | Open Doors Finland