“Ma ei vaja edu teenistuses,” ütles Gary Wilkerson hiljuti jumalateenijate rühmale. See jahmatav teade pärineb ülemaailmse mitme miljoni dollari suuruse teenistuse presidendilt.
Tema isa, kadunud David Wilkerson, õpetas Garyle saladuse, mis paljudel kahe silma vahele jääb. „Mu isa oli armastav, tugev ja suurepärane isa ja mentor,” meenutab Gary. “Ta tõesti kasvatas oma lapsi nii, et nad tundsid ennekõike Jumalat. Nad mitte ainult ei töötanud Jumala heaks, vaid tundsid Teda tõesti oma südames. Ja sellest tulenes nende töö Tema heaks.”
Apostlite teod 3-4 räägib loo Peetrusest ja Johannesest, kahest harimata kalurist, kes suundusid templisse igapäevaseks palveks. Nad kohtusid ja tervendasid selles piirkonnas kuulsa lonkava mehe. See pälvis palju tähelepanu, nii et nad hakkasid jagama Jeesuse head sõnumit kasvava rahvahulgaga. Õpetatud usujuhid olid selle peale solvunud. Kui nad viisid Peetruse ja Johannese ülekuulamisele suurkohtusse, siis andsid nad seal oma tunnistuse.
“Nähes Peetruse ja Johannese julgust ja märgates, et nad on õppimata ja lihtsad mehed, imestasid nad [usujuhid], tundes samas ära, et nad olid olnud Jeesuse kaaslased” (Ap 4:13).
Jumala tundmine, Jeesusega koos olemine on maisest edust palju olulisem. Aeg, mille veedame Issanda ligiolus annab meile jõudu elada ja teenida.
Minu eluloost on näha, kui suurt mõju avaldasid mulle sellised inimesed nagu Leonard Ravenhill ja David Wilkerson. Nad aitasid suuresti kaasa minu eneseidentifitseerimise ja minu teenimise eesmärgi kujunemisele. Mind on õnnistatud ka nende poegade David Ravenhilli ja Gary Wilkersoni sõprusega, kes kumbki kannavad oma isadelt päritud ärkamise ja pühaduse tõrvikut.
„Teenistuses võime hõlpsasti keskenduda ainult tööle ja asetada selle Kristusest endast kõrgemale,” selgitab Gary. “Meil peab olema Kristuse-keskne teenimistöö, mille keskmes on Jeesus, kes on ülendatud üle kõige muu.”
Selle näidet näeme Jesaja 6. peatükis, kus Kristus oli nii ülendatud, et Tema rüü servad täitsid kogu templi! Kui tõstame Jeesuse Tema õigele positsioonile, võib Ta puudutada meie südant ja anda meile arusaamise sellest, kes me oleme ja kes on Tema. Sellest arusaamast lähtudes hüüame me nagu Jesaja: „Häda mulle, sest ma olen kadunud! Sellepärast et ma olen roojane mees huultelt ja elan roojaste huultega rahva keskel.” Kui meil on selline nägemus ja mõistmine, siis kaob igasugune soov maise edu järele ja meie ainus soov on Teda ülistada.
David Ravenhill räägib, kuidas ta õppis avaliku esinemise hirmu tõttu oma teenistuse algusaegadel alandlikkust ja Jumalast sõltuvust.
“Jumal andis mulle kingituse,” ütleb ta, “ja see kingitus oli täielik sõltuvus Temast. Iseendast polnud mul absoluutselt midagi ammutada. Minu kaev oli kuiv. Niisiis pidin ma oma teenimistöö esimestest päevadest peale ammutama kõike Jumala armu, Jumala väe ja Jumala varude allikast. See on tõesti kogu mu elu saladus.”
David jätkab: „Jumal viib meid lõpuks meie endi võimaluste lõpuni, kuni me ütleme: „Issand, kui Sina seda maja ei ehita, siis me töötame asjata.” Minu nõuanne on:
Kaevake oma kaev Jumalasse. Leidke koht, kust saate ammutada ja kui asjad lähevad valesti, siis teate, et võite minna sinna ja saada taastatud viisil, mis tuleb ainult Jumala ligiolust.
Kaasaegne ärkamisejuht Tommy Tenney jutustab Eelijast ja lesknaisest 1. Kuningate raamatu 17. peatükist. Eelija käskis naisel kokku koguda kõik tühjad astjad, mida ta leida suutis ja Jumal täitis need kõik ääreni õliga! “Mida rohkem tühjust saate Jumalale anda,” ütleb Tommy, “seda rohkem saate Tema täiusest vastu võtta.”
See, mida me suletud uste taga teeme, kui keegi meid ei näe, määrab Jumala väe või selle puudumise avalikult. See puudutab seda, mida me teeme põlvili Issanda ees palvetades, Temale alludes ja Tema ligiolus.
Selle asemel, et jahtida edu, ärkamist, oma unistusi või mida iganes, peaksime jooksma Jumala järele. Sellest seisundist algab ärkamine. Ja sellelt positsioonilt voolab Püha Vaimu vägi meist kannatavasse maailma selleks, et seda mõjutada.
Postitas Doug Stringer / charismamag.com
Allikas: https://ieshua.org/syn-davida-vilkersona-nam-ne-nuzhen-uspeh-v-sluzhenii.htm