Kui William Carey teatas oma naisele Dorothyle, et tunneb südames kutset evangeelium Indiasse viia, ei jaganud naine mehe innukust.
Tegelikult muutus ta plaanide arenedes üha närvilisemaks, kuni jõudis järeldusele, et tema puhul ei oleks mõistlik lahkuda.
William pöördus oma naise poole, kuid edutult. Naine oli täiesti kindel, et see ei ole tema jaoks. Tema rasedus oli juba väga kaugele arenenud ja ta ei kavatsenud oma väikesi lapsi täiesti tundmatusse kohta viia.
Nii muutis Carey oma plaane. Tema ja ta vanim poeg Felix läheksid Indiasse ja umbes aasta pärast nad tuleksid ülejäänud perekonnale järele.[i] Hea plaan. See annaks talle aega sisse elada ja naisele elutingimustest kirjutada ning ühtlasi aega Jumalalt ise kuulda.
Kuid asjade edenedes surve kasvas. John Thomas, Carey kaasmisjonär, oli reisil koos oma naisega. Miks mitte Dorothy? Kui laev hilines, kohtusid Thomas ja Carey Dorothyga. Thomas veenis Dorothyt niivõrd selles, et ta ei pruugi oma meest enam kunagi näha, et Dorothy “kartis koju jääda.” [ii]
Ja meeletult kiirustades ja olles halvasti ette valmistunud pakkis naine vaid ühe päevaga kiiresti kõik, mis suutis, kogus kokku lapsed, sealhulgas (nüüd juba) vastsündinud poja, ja astus koos oma abikaasaga laevale.
India naise austusavaldus
Ruth Mangalwadi kirjutas peatükis, mis kandis pealkirja “William Carey – India naise austusavaldus” kaunilt: “Laastavad asjaolud muserdasid Dorothyt algusest peale.”
„Ta ei jaganud oma mehe nägemust. Ja mehe paljusid saavutusi misjoni-, keele-, trüki-, ajakirjanduse ja sotsiaalreformi vallas varjutas naise enda võitlus vaesuse, lastekasvatuse, kuumuse, sääskede, krooniliste düsenteeriahoogude ja sagedaste ülestõusudega, kui nad uude koju kolisid.”
“Kõik, mida William Carey suutis saavutada, oli võimalik ainult siis, kui ta sai jätta kodused kohustused oma naise kanda. Kuid selle eest maksis tema naine kõrget hinda.” [iii]
Surm ja usaldamatus
Esimese seitsme kuu jooksul Indias kolisid nad viis korda. Üheteistkümnendal kuul suri nende viieaastane poeg Peter pärast võitlust palavikuga. Järgnenud segadusttekitavatel kuudel muutus Dorothy üha ebastabiilisemaks. Ta oli kaotanud Inglismaal oma kaks imikueas tütart, kuid siis oli kõik teistmoodi.
Ükskõik milliseid raskusi on raske taluda, kui olete kodust kaugel, teisel maal – kuid raskusi on raskem taluda siis, kui olete veendunud, et Te ei peaks seal olema.
Üks psühholoog on väitnud, et Dorothy kõhklev usaldus Williami ja tema sõbra John Thomase vastu, mis viis selleni, et ta muutis oma meelt ja tuli Indiasse, oli nüüd purunenud ja “selle asemele tekkis usaldamatuse uputus”.[iv]
“Tal tekkisid pettekujutelmad Carey truudusetusest ja ta järgnes mehele, et mees tegudelt tabada. Naine… süüdistas teda avalikult kasutades vandesõnu, karjudes roppusi ja tekitades mehele suurt piinlikkust. Naine nägi Careys oma vaenlast.’[v]
Carey arvas, et naise probleem võis olla vaimset laadi, kuid järeldas, et see oli psühhiaatrilist päritolu.
Mitmed sõbrad ja kolleegid kutsusid Williamit üles panema Dorothy hullumajja. Kuid mees tõrkus, mõeldes sellele, kuidas naist sellises kohas koheldakse ja võttis endale kohustuse hoida teda oma perekodus, kuigi lapsed said kogeda ema raevuhooge.[vi]
Naine kannatas veel 12 aastat, olles hiljem täielikus vangistuses enda turvalisuse huvides, kuni suri 1807.a. palavikku. Ta oli siis 51-aastane.
Carey India armastuse hind
Ruth Mangalwadi väidab, et Dorothy ohver võimaldas Careyl Indiat mõjutada.
Kui naine oleks keeldunud Indiasse tulemast, siis oleks mees olnud sunnitud koju tagasi pöörduma. Naine ei lükanud absoluutselt tagasi võimalust elada Indias esimestel aastatel halbades tingimustes. Ta pühendus laste kasvatamisele, et Carey saaks keskenduda tõlketööle. Tema võitluste ja vaimuhaiguse tõttu hakkasid „misjoniühingud naisi pidama sama tähtsaks kui nende abikaasasid: nende vajaduste ja murede eest hoolitseti”.[vii]
Minu jaoks on selle misjoniajaloo peatüki kõige liigutavama mõtiskluse väljendanud Ruth Mangalwadi. See avaldus kajastab valu ja salapära ning Carey India kogemuse tulemusi:
“Dorothy pärast oleksin olnud õnnelik, kui Carey oleks Inglismaale naasnud. India pärast olen ma aga tänulik, et ta seda ei teinud.’[viii]
Postskriptum
Olin hiljuti Leaders’ Retreat’il ja minult küsiti minu enda arvamust Dorothy Carey kohta. Mõne jaoks võib olla abiks, kui ma oma mõtted siin lühidalt esitan.
1. Ma arvan, et William ja Dorothy oleksid pidanud jääma oma esimese variandi juurde, milleks oleks olnud see, et William võtab Felixi ja läheb aastaks Indiasse, korraldab sobiva majutuse ning naaseb, et võtta endaga kaasa Dorothy ja ülejäänud pere.
2. Koguduste rajamise või laiendamise eesmärgil ümberpaiknemisel tuleks järgida vastastikuse kokkuleppe üldist põhimõtet. Teisisõnu, kui naine võitleb tõsiselt lahkumismõttega ja on sisuliselt selle mõtte vastu või ei ole veel selles küsimuses rahu saanud, siis peaks mees ootama. Asi ei ole selles, et naine teeb lõpliku otsuse, aga kui naine ütleb ei, siis ei ole Te valmis lahkuma. Kergendavad asjaolud Carey juhtumis: milline pretsedent seal oli? Lisaks, kuidas võis Carey teada, et see nii läheb?
3. Kordan veel kord Ruth Mangalwadi kaastundlikku, kuid realistlikku arusaama: Dorothy heaolu seisukohalt oleksid nad pidanud jääma Inglismaale, kuid India heaolu seisukohalt oli õige, et nad läksid.
© 2011/2012 kirikuajaloo ajaveeb / Lex Loizides
[i] Timothy George, “William Carey elu ja missioon”, IVP, lk 157
[ii] ibid. lk.85
[iii] Ruth Mangalwadi, “William Carey ja India uuenemine,” Good Books, Mussourie, lk 26
[iv] James R Beck, Dorothy’s Devastating Delusions, http://www.ctlibrary.com/ch/1992/issue36/3630.html
[v] Mangalwadi, lk 38
[vi] George, lk 158
[vii] Mangalwadi, lk 39
[viii] ibid. lk 26
Autor: Lex Loidzides / Dorothy Carey and the Cost of Mission – Church History Review (wordpress.com)
Ta suri 64-aastaselt pärast seda, kui oli võitnud kõige rohkem lesknaisi ja lapsi Kristusele. Ta kaotas oma ainsa .....
Kuidas ära tunda, kui Vaimu poolt juhitud ärkamine muutub lihalikuks? Minu jaoks juhtus see tegusas "äratuskoguduses", kus ma .....
Misjonär suri arvates, et tema missioon oli ebaõnnestunud. Kuid 80 aastat hiljem avastati seal, kus ta kunagi kaugel .....
Mis oli see “Üks noot”, mida ta alati laulis? Stephen Vaughn oli inglise kaupmees, kelle kuninga nõunik Thomas .....
William Booth kolis Londoni idaossa 1865. aastal ja tema eesmärk oli kuulutada evangeeliumi sõnumit ja tuua inimesed usku .....
Eessõna: Joseph Hoffman Cohen. Kõik Stefanosed ei ole surnud. Siin on tõestus sellest. Märter on sel juhul Issanda .....
Ootasin Saudi Araabias Riyadis King Saudi ülikooli üliõpilaskeskuses. Mõtisklesin oma ümbruse üle, kui massiivse saali kõrgetest katuseakendest paistis .....
Ruslan Andreitšenko koos abikaasa Svetlanaga, on teinud misjonitööd Mongoolias alates 1994. aastast. Vanemad, kelle kõik viis last on .....
Ma ei kahetse midagi. Kui mul oleks olnud võimalus, oleksin paljusid asju oma elus teisiti teinud. Ma kuulaks .....
