Teise maailmasõja pimedamatel tundidel kuulutas kuningas George VI välja riikliku palvepäeva ja kogu Suurbritannia kirikud olid rahvast täis. Vaadake, kuidas nende palvetele vastati.
Võib-olla olete näinud režissöör Christopher Nolani hittfilmi “Dunkirk”, võimast austusavaldus tõsielusündmustel põhinevale Teise maailmasõja draamale, mis toimus 10 päeva jooksul Prantsusmaa rannikul 1940. aastal. Kuid tõestisündinud loos juhtus rohkemat kui see, mida ekraanil näidati. Neli imet, mis muutsid sõja kulgu.
Briti uue peaministri Winston Churchilli jaoks sai kõik alguse 15. mai varajasest telefonikõnest, mis äratas ta unest.
“Oleme lüüa saanud,” ütles Prantsusmaa peaminister Paul Reynaud. “Me saime tappa.”
Churchill oli natside edasitungist hästi teadlik. Päevi varem oli Adolf Hitleri armee vallutanud Hollandi, Belgia ja Luksemburgi ning Taani ja Norra olid juba tema käes. Inglismaa oli saatnud Prantsusmaale ja Belgiasse üle 200 000 sõjaväelase. Nüüd tundus, et see kõik oli olnud asjata.
“See ei saanud ju ometi nii kiiresti juhtuda?” vastas Churchill jahmunult.
“Eesliin on katki,” ütles Reynaud. “Natsid voolavad suurel hulgal läbi.”
Liitlased olid natside teekonna rängalt valesti arvutanud. Sakslased olid rünnanud lõunasse, läbi väidetavalt läbitungimatu Ardenni metsa, piirkonna, mida liitlased ei pidanud piisavalt oluliseks, et seda tõsisemalt kaitsta. Nüüd leidsid Briti ja Prantsuse väed end ümber piiratuna ja segaduses olevana. Nende ainus võimalik põgenemine oli üle La Manche’i väina. Läbi Kirde-Prantsusmaal asuva linna Dunkirki. Massiline evakueerimine nõuaks tuhandete ja tuhandete sõdurite kogunemist ühele alale, samal ajal kui natsid ründasid neid 1800 tanki ja 300 Stuka pommitajaga.
Churchill oli päevade viisi sellele põgenemisplaanile vastu olnud. See tundus enesetapumissioonina. Õnn oleks see kui neil õnnestuks La Manche’i kaudu koju viia 20 000 meest, rääkimata enam kui 300 000 liitlaste sõdurist. Aga muud võimalust polnud. 23. mail kohtus Churchill Briti monarhi kuningas George VI-ga, et teda teavitada. Kuigi käimas oli mereväe päästeoperatsioon, oli haletsusväärselt vähe laevu valmis sõitma. Vältimatu Saksa õhurünnaku vastu kaitsmine koos vägede üleviimise logistikaga tundus võimatu. Liitlaste sõdurid tegid jõupingutusi, et Dunkirki jõuda. Nad peaaegu ei teadnudki, mis suunas minna.
“Me peame palvetama,” ütles kuningas George VI. “Järgmisel pühapäeval kuulutan välja riikliku palvepäeva.”
Oma mittereligioossuse poolest tuntud Churchill ei saanud kuninga soovist keelduda. 24. mail pöördus kuningas George VI rahva poole: „Pühendagem ühe südame ja alandliku hingega, kuid veendunult oma asja Jumala kätte ja palume Tema abi, et saaksime vapralt kaitsta seda õigust, nii nagu see meie poolel juba praegu on.”
26. mail kutsus Canterbury peapiiskop Westminster Abbeys Jumalat üles vägesid kaitsma. Kogu Suurbritannias vastasid kümned tuhanded inimesed kuninga kutsele, ühinedes nii nagu ei kunagi varem. Katedraalid ja kirikud, mošeed ja sünagoogid olid rahvast täis. Westminsteri katedraali juures pikenes järjekord kvartalite pikkuseks ja väljas valvasid sajad inimesed. Inimesed ei teadnud täpselt, miks nad palvetasid, kuid nad palvetasid siiski. “Midagi sellist pole kunagi varem juhtunud,” kirjeldas sündmust üks Inglise ajaleht.
Järgmisel päeval teatas aga Saksa ülemjuhatus: “Briti armee on ümber piiratud ja meie väed liiguvad selle suunas, et seda hävitada.” Näis, et sõda oli liitlaste jaoks läbi. Vähesed oleksid sellele vastu vaielnud. Kindlasti mitte James Bradley, Briti kuulipildur. Tema üksus jõudis Belgiasse enne sakslaste poolset ülekaalukat sõjajõudu.
Sõduritel kästi “naasta Dunkirki”. Kuhu? Enamik Briti sõdureid polnud Dunkirkist ilmselt kuulnudki. Bradleyle ulatati täägiga vintpüss ja talle öeldi, et nüüd on ta omapead. “Kui nad oleksid mulle öelnud [mine] New Yorki, siis poleks see mind rohkem üllatanud,” meenutas Bradley aastaid hiljem. “Ma ei teadnud, kus Dunkirk asub.”
Kõikjal olid teed täis Briti ja Prantsuse sõdureid. Mahajäetud tankid ja varustus risustasid maad. Tuhanded põgenikud marssisid koos põgenevate vägedega, mõned sõitsid autodega, aga kõik põgenesid sakslaste eest. Taevast tulistati nende pihta Stukadest ja õhk oli raske kuulipildujate tärinast. Stseen oli kohutav.
Kuid kõik polnud nii, nagu näis.
Juhtus midagi, mida ajaloolased isegi 77 aastat hiljem ei suuda seletada. Kui Saksa tankid mürisesid vaid 10 miili kaugusel Dunkirkist, tegi Hitler midagi mõeldamatut. 24. mail, päeval, mil kuningas George VI kutsus rahvast palvetama, peatas Hitler seletamatul põhjusel pealetungi. Peaaegu kolm päeva, mil Inglismaa põlvitas, seisid need tankid paigal. Ükski neist ei liikunud.
See oli just see õige ajavahemik, mida britid vajasid kaitseala moodustamiseks, et sakslasi ajutiselt tagasi lüüa ja rajada oma vägedele Inglise kanalisse tunnel.
Siis juhtus midagi muud. Vihm ja pilved katsid taeva. Saksa lennukid pommitasid Dunkirki kolmel erineval päeval, kuid iga kord pärast seda oli mitu päeva linnas halb ilm, mis muutis natsidel liitlaste tõhusa jälgimise keeruliseks. Veelgi enam, tuul näis koguvat Saksa pommidest eraldunud suitsu ja hajutas selle just selles piirkonnas, mida britid kasutasid meeste paatidesse toimetamiseks. Liitlaste väljaränne jäi mitmeks päevaks avastamata.
Samal ajal levis üle Inglismaa kuuldus vajadusest paatide järele, et ületada kanal Dunkirki. Mis eesmärgil, ei teadnud keegi. Peaaegu iga laev sobis. Sõudepaadid. Kalapüügi traalerid. Puksiirid. Mootorpaadid. Vastasid sajad tulevased kiprid. Mõni neist polnud kunagi varem maismaalt väljas käinud. Paljudel käsitsi tehtud paatidel puudusid kompassid. Ükski neist polnud relvastatud.
Kutsele vastanute hulgas olid kehalise kasvatuse õpetaja Robert Hilton ja kinojuht Ted Shaw. Nad ühinesid mootorpaadi Ryegate II ajutise meeskonnaga. Kui nad aga Lõuna-Inglismaa tipu lähedal asuvasse Ramsgate’i linna jõudsid, siis anti neile vaid kaks purki vett. Isegi mitte tassi, millest juua. Nad läksid kahekesi pubisse, võtsid mõlemad ühe pinti õlut, pistsid klaasid tasku ja asusid Prantsusmaa poole teele.
La Manche’i väin on kurikuulus oma karmi oleku ja lainetuse poolest – algajatel meremeestel pole seal kohta –, kuid taas juhtus midagi omapärast. Vesi, mida mööda Hilton ja Shaw purjetasid, oli nagu vannivesi, lainetus peaaegu et ei seganud teekonda. Keegi polnud kunagi midagi sellist näinud. Paate oli nii palju, et kohati meenutasid veed tipptunni kiirteed.
Kuulipildur James Bradley jõudis lõpuks Dunkirkist ida pool asuvasse De Panne’i Belgias. Liivamägede kohal nägi ta tuhandeid rahvasummas sõdureid, väikeste paatide rivi, kes tulid kaldale ja viisid sõdurid sügavamas vees olnud suurematele laevadele. Neid valvasid suured relvastatud laevad. Neid inimesi nad siit küll kuhugi viia ei suuda, mõtles ta.
Aga see õnnestus. Nii De Pannes ja Dunkirkis. Paar paati korraga, paarkümmend meest maha laadides, siis tagasi tulles rohkemate järele ja nii ööpäevaringselt. See oli peadpööritav vaatemäng.
Ryegate II lonkas Prantsusmaa lähedal asuvatesse vetesse, tema mootorid olid katki, propeller oli rusude tõttu väändunud. Robert Hilton ja Ted Shaw sidusid end suurema paadi külge ja mehitasid ühe selle päästepaatidest. 17 tundi järjest sõudsid nad, et toimetada sõdureid kaldalt laevale.
Päästemissiooni esimese viie päevaga evakueeriti üle 100 000 sõduri. Kaldale jäi veel üle 200 000 mehe, kümned tuhanded võitlesid meeleheitlikult, et kaitsta päästeopeatsiooniks piiritletud ala. Nad oleksid olnud viimased, kes lähevad.
Bradley ei unustanud kunagi kangelase vastuvõttu, mille osaliseks ta lõpuks Inglismaa rannikule jõudes sai. Lauad täis teed ja kukleid. Rahvahulgad lehvitasid ja juubeldasid. See on Inglismaa, mõtles ta. Sa oled väärt seda, et sinu eest võidelda. Hilton ja Shaw mäletasid samuti, milliste rõõmuhõisetega neid tervitati. Kurnatutena, suutsid nemad ja teised meeskonnaliikmed vigastatud Ryegate II kuidagi Inglismaale tagasi toimetada, kohates juubeldavate heasoovijate hulkasid iga Thamesi jõe silla juures.
Selleks ajaks olid ka 338 000 sõdurit tänu ligikaudu 850 “väikese laeva” pingutustele turvaliselt üle La Manche’i väina jõudnud. Tekkis meelekindluse, mitte allaandmise tunne. Päästmine jumaliku käe poolt. See oli täpselt see, mida Briti sõdurid ja tsiviilisikud vajasid selleks, et edasi liikuda. Eriti just alles sõja alguses.
4. juunil käis Churchill alamkojas uudiseid edastamas. “Me võitleme randades,” müristas ta. “Me võitleme dessantväljakutel, võitleme põldudel ja tänavatel.”
Peaminister nimetas seda imeks, sõna, mida ta teadaolevalt sageli ei kasutanud. Tundub, et selle kirjeldamiseks pole muud sõna. Mitte ainult üks, vaid terve rida imesid. Ilma nende imedeta oleks kogu operatsioon ebaõnnestunud. Hitler peatas välksõja. Paks kaitsev pilvkate. Inglise kanal kasvas endiselt. Sajad pisikesed paadid, mis ilmusid näiliselt eikusagilt.
Mis pööras mõõna? Kuninga jaoks polnud selles küsimustki.
Autor: Evan Miller.
