“Targad pärivad au, aga albid kannavad häbi.” Õpetussõnad 3:35.
Maailm on hulluks läinud. See on väljakujunenud määratlus. Nad õigustavad selle maailma vägevate tehtud rumalusi. Nad selgitavad unistuste kokkuvarisemist. Selle taga on lootusetus. “Ja ei kirik ega kõrts, miski pole püha. Ei ole poisid. Kõik on valesti. See pole nii, poisid!” „Kust tulevad siis sõdimised ja kust tülid teie keskel? Eks nad tule sealt, teie ihuliikmetes sõdivatest lõbuhimudest? Te himustate, ja teil ei ole; te taplete ja tapate, ja ei suuda midagi saavutada; te tülitsete ja sõdite. Teil ei ole, sest te ei palu. Te palute, aga ei saa, sest te palute halva jaoks, tahtes seda kulutada oma lõbudeks. (Jaakobuse 4:1-3).
Karm sõna. Esimene võimalik reaktsioon. “Aga, ma ei vaidle ju kellegagi. Ma ei ole kellegagi tülis.” Kui aga veidi maha jahtuda, siis avastate, et apostlil on õigus. Sellise vastasseisu reaalsus on olemas. Vaenu ohvrid on meie ümber. Meie kõrval. Sageli oleme need ohvrid meie ise. Tapetud armastus. Lapsed orvud. Üksildased abikaasad. Eile olid vennad ja õed koos ühises usus ja lootuses, aga nüüd on nad üksteise leppimatud vaenlased. Vaen ja tülid korduvad lastes, kes on riietatud püha inkvisitsiooni rõivastesse, relvastatud piiblitsitaatide mõõkadega ning purustavad halastamatult armastust. Schopenhauerile omistatakse sõnad “Maailm on nagu põrgu, kus inimesed on ühelt poolt piinatud hinged ja teiselt poolt kuradid.” Käimas on sõda. Mitte elu, aga surma peale. Sõjapaatos, kui paradoksaalselt see ka ei kõlaks, on inimestele lähedane, paeluv ja paljude jaoks elu mõte. Kino propageerib sõda. Kirjandust ei saa ette kujutada ilma sõjata. Sõja teema domineerib kõiges. Peresõda. Rahvaste sõda. Sõda ajaloos, sõda täna, ettevalmistused homseks sõjaks – see on nõiaring, milles inimene ringi tormab. Pühakiri paljastab aga vaenlase inimloomuse. Kristus räägib. “Sest südamest lähtub kurje mõtteid, mõrvamist, abielurikkumist, hooramist, vargust, valetunnistust, pühaduseteotust.” Matteuse 15:19.
See tähendab, et meie vaenlane ei ole kurjas naabris, mitte võõraste ideede kandjas, vaid meis endis, meis ja minu südames. Selline ilmutus on nagu külma vee vann. Jahutab maha. Paneb mõtlema. Valmisolek lahendada kõik maailma probleemid asendub ilmutusega. «Minu enda maja põleb. Minu süda on lahinguväli ja ma isegi ei tea, kes neid sõdalasi – kirgi – kamandab.” Paulus kirjutab. “Sest lihalik loomus himustab Vaimu vastu ja Vaim lihaliku vastu, need on teineteise vastased, nii et teie ei saa teha seda, mida tahaksite.” Gal.5:17.
Selle reaalsuse teadvustamine vabastab mind valest sõjast mind ümbritsevate inimestega. Siin selgub, et vaimse rinde piir ei kulge mitte traditsioonide, konfessioonide ja kultuuride, vaid inimese liha ja vaimu vahel. See rindejoon on minu enda südames. See avastus nõuab jõudude ümberpaigutamist. Mõistes tegelikkust õigesti, ei raiska ma energiat naabrite etteheidetele ja hukkamõistmisele, püüdes nende silmadest pinde välja noppida. Ma leian palgi oma silmast. Tõelise ohu teadvustamisega algab tõeline vaimne võitlus. Võitlus iseendaga. Võitlus enda eest. Paulus kirjutab sellisest võitlusest väga ilmekalt oma kirjas Roomlastele. “Niisiis, ma teenin mõistusega küll Jumala Seadust, kuid oma loomusega patu seadust.” Roomlastele 7:25.
Siin toob Paulus arutelusse mõistuse. Märgin, et igapäevaelus end vaimseks pidavate inimeste, vaimsetena austatud väärtuste hulgas ei peeta mõistust kõrgelt au sees. On kindel arvamus, et usk ja teadmised on püsivas vastuolus. Sellise pettekujutelma olemuse kohta kirjutab Vassili Kljutševski: “Terveid sajandeid õpetasid kreeklased ja pärast neid vene pastorid ja raamatud meid uskuma, kõigesse uskuma ja kõike uskuma. … Aga see ei olnud hea samal ajal, et meil keelati mõelda, ja see polnud hea, ennekõike sellepärast, et siis polnud meil juba mingit soovi selle tegevuse järele. Meie tähelepanu juhiti mõttekiusatustele enne, kui see meid ahvatlema hakkas, hoiatati selle väärkasutamise eest juba siis, kui me veel ei osanud seda kasutada. … Meile öeldi: usu, aga ära mõtle. Hakkasime kartma mõtet kui pattu, uudishimulikku meelt, kui võrgutajat, enne, kui teadsime, kuidas mõelda, enne kui meis uudishimu ärkas.” Vaimsuse labürintides leidub harva apellatsioone mõistusele, ettevaatlikkusele ja tervele mõistusele. Nagu Kljutševski ajal, nii ka tänapäevani reedab ratsionalism ja ettevaatlikkus endas takistust. Samal ajal austati tarkust, mõistlikkust ja mõistust alati kui Jumala kingitust. “Sest Issand annab tarkust, Tema suust tuleb teadmine ja mõistmine.” Õpetussõnad 2:6.
Inimmõistus hõlmab intellekti ennast, tundeid ja tahet. Kõigi kolme mõistuse hüpostaasi harmooniline ühtsus on võimalik ainult Vaimust ja Jumala Sõnast uuesti sündinud inimeses. Apostel Paulus kirjutab sellest Püha Vaimu tegevusest usklikele. “Et meie Issanda Jeesuse Kristuse Jumal, kirkuse Isa, teile annaks tarkuse ja ilmutuse Vaimu tema äratundmisel, valgustades teie südame silmi, et te teaksite, milline lootus on tema kutsumises, milline on tema pärandi kirkuse rikkus pühade sees ja milline on tema väe võrratu suurus meie heaks, kes me usume
tema tugevuse jõu mõjul” (Efeslastele 1:17-19).
Jumal annab Teile oma tarkuse, et saaksite Teda täielikult tunda! Teadmised on mõistuse tegu. Jumal räägib inimese meeltega esimestest päevadest peale. “Jätke järele ja teadke, et mina olen Jumal.” Ps. 46:11. Kristuse tundmist peab Paulus kõige olulisemaks nii enda kui ka iga Jeesuse Kristuse jüngri jaoks. Seda ütleb ta enda kohta. „Jah, enamgi: ma pean kõike kahjuks Issanda Kristuse Jeesuse kõikeületava tunnetuse kõrval. Tema pärast olen ma minetanud kõik selle ja pean seda pühkmeiks, et saada kasuks Kristust ja et mind leitaks tema seest ega oleks mul oma õigust, mis tuleb Seadusest, vaid see õigus, mis tuleb Kristusesse uskumisest, see, mille Jumal annab usu peale. Ma püüan ära tunda teda ja tema ülestõusmise väge ja tema kannatuste osadust, saades tema surma sarnaseks, et ma kuidagi jõuaksin ülestõusmisele surnuist.” Filiplastele 3:8-11.
Prohvet Jesaja väidab, et Kristuse lepitusohvri teguviis on teoks saanud “Seda ma olen kirjutanud teile, kes te usute Jumala Poja nimesse, et te teaksite: teil on igavene elu.” 1. Joh. 5:13. Apostel Peetrus ütleb, et Jumala armuandide täius saavutatakse “Tema tundmise kaudu, kes meid on kutsunud omaenese kirkuse ja väärikusega.” 2. Peetruse 1:3. Usk on valgustunud meel. Usk, Jumala armu kingitus, viib teadmisteni ja muutub kindluseks. “Sest ma tean, kellesse ma olen uskuma hakanud ja olen veendunud, et tema on vägev hoidma minu hoolde usaldatut oma päevani.” 2 Tim. 1:12. Sama on kirjutatud kõigi Jeesusesse Kristusesse uskujate kohta. “Seda ma olen kirjutanud teile, kes te usute Jumala Poja nimesse, et te teaksite: teil on igavene elu.” 1. Johannese 5:13.
Niisiis, valgustunud mõistus astub instinktide ja tunnetega, deemonite ja inglitega võitlusse. Liha ja vaimu võitlust illustreerib väga selgelt Korintose usklike näide. Teoloogilised ja maised, sotsiaalsed ja rahvuslikud, isiklikud ja institutsionaalsed konfliktid – kõik need on liha ja vaimu võitlus. Konfliktide vaimset olemust paljastades tugineb Paulus korintlaste mõistusele. Vaimsel inimesel on vaieldamatu eelis lihaliku inimese ees. Vaimsel inimesel on valgustunud meel. “Meil on Kristuse mõistus.” 1. Korintlastele 2:16. Vaimne inimene on ratsionaalne inimene! Kristuse meel on ülalt pärit tarkus. See on teadmine Jumalast, teadmine Tema tahtest, teadmine vaimsest maailmast ja selle seadustest. Vaimse võitluse võidu võti kuulub mõistusele. Mõistus teeb otsuseid, analüüsides liha või vaimu tunge. “Eriliselt vaimulike” jaoks võib selline väide olla jumalateotus, kuid Paulus ütleb: “Ja prohvetite vaimud alistuvad prohvetitele.” 1. Korintlastele 14:32.
Kui me räägime Jumala kuju taastamisest inimeses, siis peame silmas inimese mõistuse taastamist. Mõistus ja tarkus Jumala ilmutuses on kõrgeima väärtusega jumalik kategooria. Mõistus on asetatud universumi alustalale. Jumal suhtleb mõistliku inimesega. Mõistlikule inimesele kuulub igavene õndsus. Kõrgeimad vaimsed ilmutused läbivad mõistuse testi. Tänu mõistusele saame teada Jumala tahet. Roomlastele 12:2. Apostel Paulus käsib oma järgijatel sõna otseses mõttes kontrollida, kas kõik ilmutused on õiged ja kooskõlas Jumala ilmutusega. 1. Kor 10:15. Paulus käsib meil usku proovile panna ja usku uurida. 2. Korintlastele 13:5. Endasse ja õpetusesse süvenemine on arukas tungimine Jumala Sõna tarkusesse ja enese kujundamine vastavalt Tema nõudmistele. 1. Tim. 4:16. Apostel Johannes kirjutab vaimude läbi katsumisest. 1. Johannese 4:1. Püha Vaimu poolt valgustatud mõistus paneb selga kogu Jumala relvastuse püha varustuse. Efesos 6:10-20. Valgustunud meel on tõelise usu algus Jeesuse Kristuse õpetustesse. Siit algab tee, mis viib meid mõistma Õpetaja sõnu: “Armastage oma vaenlasi, tehke head neile, kes teid vihkavad, õnnistage neid, kes teid neavad, ja palvetage nende eest, kes teid halvasti kohtlevad.” Luuka 6:27,28.
Autor: Jurii Sipko / Линия фронта , Eвангельские проповеди (ysipko.ru)
See haavas mind. Kibe ja vastik oli olla. Läksin Jeesuse juurde. "Issand, ma ütlen, mis see on? Ma .....
"Ja veel nägin ma päikese all kohtupaika, kus oli ülekohus, ja õiglusepaika, kus oli üleastumine." Koguja 3:16 Režiimi .....
Hiljaaegu peaaegu, et roomasin Issanda ligi. Hing paelaga kaelas. Silmi pilgutamata hüüdsin vaimus Jumala poole. Isa, ma ütlen, .....
Iisrael on Jumala loodud. Ja pärast tuhandeid aastaid kestnud ekslemist ja kannatusi naasis Iisrael oma maale. Jumal teeb .....
"Ma sisenen mõtisklustesse Issanda Jumala vägede üle ja pean meeles Sinu õigust – ainult Sinu õigust." Ps 71:16; .....
