Ei midagi isiklikku

Naine pöördus rabi poole: «Olen günekoloog, ma ei saa lapsi. Ole armuline, lahuta meid.” – “Tulge aasta pärast tagasi…”

Ammu aega tagasi elasid Kinnereti järve kaldal mees ja naine. Ja neil oli kõik, mida nad soovisid. 10 aastat möödus märkamatult ja nende armastus ainult tugevnes. Kuid probleem oli selles, et neil polnud lapsi. “Kellele seda rikkust vaja on, kui Issand pole meid lastega õnnistanud?” mõtlesid abikaasad. Ühel päeval ütles mees: “Me armastame teineteist, oleme juba kümme aastat koos elanud, kuid meil pole ikka veel lapsi. Äkki peaksime lahku minema? Ja uue mehega annab Jumal sulle palju lapsi.” – “Ei, see on minu süü,” vaidles naine, “sina pead abielluma teise naisega, et saaksid poja või tütre.” Ja nad otsustasid, et kui rabi Shimon Bar Yochai selle heaks kiidab, siis nad lahutavad.

Rabi Shimon kiitis selle otsuse heaks, aga andis ühe soovituse: “Just nii, nagu tähistasite pulmi, tähistage ka oma lahutust.”

Nad nõustusid, mitte midagi aru saamata, kuid usaldades Ravi. Ja nii tegid mees ja naine pidusöögi, naine valas oma mehele karikas karika järel veini. Ja siis ütles mees talle: “Mu kallis eksnaine! Sa lähed tagasi oma isamajja. Ma tahan, et võtaksid minu majast endaga kaasa selle, mis on sulle kõige kallim. Kui soovid, siis võta kogu vara” ütles ta ja jäi magama.

Naine käskis teenijatel mehe oma isakoju viia. Mees öösel avas silmad ja märkas – kõik ümberringi on võõras. “Kus ma olen?” küsis ta. “Minu isa majas,” vastas naine. “Mida ma siin teen?” “Sa ise eile ütlesid, et võin sinu majast kaasa võtta selle, mis mulle kõige kallim. Nii et ma täitsin sinu soovi.”

Koidikul läks paar jälle rabi Shimoni juurde. Rabi hakkas palvetama: „Maailma Valitseja! Saada sellele paarile lapsi!” Tema silmist voolasid pisarad.

Mees ja naine läksid tagasi koju, armastades teineteist rohkem kui varem. Aasta hiljem sündis perre esimene laps.

Ma tean seda lugu juba ammu. Ja ma arvasin alati, et laps on ainult suure rabi palvete teene. Aga miks oli rabi Shimon bar Yochail kogu seda “vaatemängu” vaja? Kas ta ei oleks võinud kohe palvetada? Tõsi, mu rabi Moše Eljašiv ütles kord, et ei aita mitte ainult õigete õnnistus, vaid ka inimese enda teened.

Mäletan oma abielukogemust. Peaaegu kõik lahutatud mehed on kurtnud, et nende endine abikaasa on hulluks läinud. Aga see naine on sügavalt kurb. Ta peab tähistama oma lahutust. Tal on võimalik mees kogu varandusest ilma jätta. Kuid tema jaoks pole midagi väärtuslikumat kui tema endine abikaasa.

Selline armastus ja selline käitumine on palju väärt. Ja võib-olla kaalub selline käitumine Kõigevägevama kaalul rabi Shimon bar Yochai palve üles?

Ja nüüd lugu mu noorema venna Arieli elust, kui ta oli Gruusia pearabi. Kord pöördus tema poole abielupaar ja palus lahutust. Mõlemad nutsid, kuid ütlesid, et neil pole lapsi ja seetõttu tahavad nad lahutada. “Mitu aastat te koos olete olnud?” küsis mu vend. “Üheksa” – “alacha järgi kümme aastat.”

Naine pöördus rabi poole: «Olen günekoloog, ma ei saa lapsi. Ma ei suuda enam vaadata, kuidas ta kannatab. Ole armuline ja  lahuta meid.” “Tulge aasta pärast tagasi.”

Nad olid traditsioonilised Gruusia juudid ja mu vend oli sel ajal ainus rabi. “Kas te ei usu meditsiini?” küsis naine lõpetuseks. – „Ma usun Toorasse, seal on kirjas: 10 aastat. Tähendab nii saabki.»

Aasta hiljem tuli nuttev mees mu venna juurde ja kutsus mu venna oma poja ümberlõikamise juurde sandaks.

Kui keegi teine seda ​​mulle ütleks, siis oleksin jutustaja kujutlusvõimest üllatunud. Seda on väga raske välja mõelda.

Mis on neil kahel lool ühist? Et kahel nii palju aastaid koos elanud paaril polnud mingit isiklikku vimma, mis lahutusele kaasa aitas. Aga ainult soov näha endise naise ja mehe õnne ning soov elada juudi seaduste järgi!

Allikas: Ничего личного – Breslev