Aga igavene elu on see, et nad tunneksid sind, ainsat tõelist Jumalat, ja Jeesust Kristust, kelle sina oled läkitanud. (Johannese 17:3)
Jumala tundmise kaotamine tõi surma, Jumala tundmine on elu. See avab eluallika täielikult väljaspool meid endid, asetades selle sõltuvusse üksnes Jumala olemusest. Millisel tasemel ka ei oleks meie iseenese tundmine, ei ole kusagil öeldud: “Igavene elu on see, et nad tunneksid iseendid,” kuigi pole kahtlust, et Jumala tundmine ja meie iseenda tundmine on mitmes suhtes tihedalt seotud. Igavene elu on aga seotud üksnes Jumala tundmisega. Need, kes tunnevad Jumalat sellisena, nagu Ta on, omavad igavest elu; kes aga ei tunne Jumalat, saavad Pühakirja alusel “karistuseks igavese hukatuse eemal Issanda palgest ja tema vägevuse kirkusest” (2. Ts 1:9).
Peaksime sügavamalt omaks võtma teadmise, et Jumala tundine või mittetundmine paneb oma pitseri meie iseloomule ja seisukorrale. Just see määratleb inimese iseloomu käesoleval ajastul ja otsustab tema saatuse tulevikus. Kui inimene ei tunne Jumalat, on ta patune nii mõtete, sõnade kui ka tegude poolest. Kui ta aga, vastupidi on puhas oma mõtetes, püha oma sõnades ja käitumises ning tema teod on täis halastust, siis on see Jumala tundmise praktiline tagajärg. Sama võib öelda inimese tuleviku kohta. Jumala tundmine paneb kindla aluse igavesele õnnele ja kirkusele; Jumala mittetundmine on aga igavene hukatus. Kõik koondub Jumala tundmisse. See elustab hinge, puhastab südame, toob rahu süümele ning pühitseb täielikult inimese iseloomu ja käitumise siin maailmas.
Kas pärast seda on veel hämmastav, et kõik saatana pingutused on sihitud just sellele, et loodud olendid lahutada tõelisest Jumala tundmisest? Ta sisendas Eeva hinge väärkujutluse Jumalast, nagu ei olekski Jumal hea; ja see sai kõiksuguse kurja sala-allikaks. Sellest ajast peale – kuidas ka patt tekiks ja ilmneks või millise kuju ta võtaks – on allikas ikka seesama: Jumala mittetundmine. Ka kõige peenem ja valgustatum moralist, kõige andunum usuinimene, kõige õilsamate kavatsustega filantroop – kui nad ei tunne Jumalat, on nad sama kaugel elust ja pühadusest kui tölner ja hoor. Kadunud poeg oli juba sel hetkel, mil ta ületas isamaja läve, et minna kaugele maale, sama patune kui siis, kui ta karjatses kaugel maal sigu (Lk 15:13-15).
Nii oli ka Eevaga. Sellest hetkest, mil ta lakkas kuuletumast Jumalale, väljus ta tingimusteta alluvusest Jumala sõnale ning alistus mõistatuslikele mõlgutustele, mida saatan kasutas tema lõplikuks hävitamiseks.
6. salm näitab meile neid kolme kiusatust, mida hiljem meenutab apostel Johannes: “Sest kõik, mis on maailmas – lihahimu ja silmahimu ja elukõrkus -, ei ole Isast, vaid maailmast.” (1Jh 2:16). Apostli sõnade järgi on neisse kätketud kõik, mis oli “maailmast”. Kui Jumal oli kõrvale jäetud, vallutas see kõik vältimatult inimese. Kui kaotame õndsa veendumuse Jumala armastusest, toest, headusest ja ustavusest, siis langeme paratamatult kui mitte kõiki kolme, siis vähemalt ühte ülalmainitud ohtudest, teisisõnu, anname end saatana kätte.
Katkend C. H. Macintoshi raamatust “Moosese viisikraamatu seletused I”