Ei suuda piisavalt meelt parandada?

Kuulen üht meest hüüdmas: “Oh, härra, minu väe puudus seisneb peamiselt selles, et ma ei suuda piisavalt meelt parandada.”

Inimestel on huvitav ettekujutus sellest, mis on meeleparandus! Paljud arvavad, et tuleb väga palju pisaraid valada, palju oiata ja meeletut meeleheidet tunda. Kust see ebamõistlik arusaam tuleb? Uskmatus ja meeleheide on patud ja seetõttu ei saa ma aru, kuidas need saavad olla vastuvõetava meeleparanduse koostisosad; ometi on palju neid, kes peavad neid tõelise kristliku kogemuse olulisteks osadeks. Nad on teinud suure vea.

Siiski ma tean, mida see tähendab, sest oma pimeduse päevil tundsin ma samamoodi. Ma tahtsin meelt parandada, kuid arvasin, et ma ei suuda seda teha, ja ometi parandasin meelt kogu selle aja. Nii veidralt kui see ka ei kõla, tundsin, et ma ei tunne seda piisavalt sügavalt. Ma istusin nurka ja nutsin, sest ma ei suutnud nutta, ja langesin kibedasse kurbusse, sest ma ei suutnud patu üle kurvastada. Millise segaduse see kõik tekitab, kui me oma uskmatus olekus hakkame oma olukorda hindama! See on nagu pime inimene, kes vaatab endale silma. Mu süda sulas mu sees hirmust, sest ma arvasin, et mu süda on kõva nagu ränikivi. Mu süda murdus, mõeldes, et see ei purune. Nüüd ma näen, et ma väljendasin just seda, mida ma arvasin, et mul ei ole; aga siis ma ei teadnud, kus ma olen.

Oh, kui ma saaksin aidata teisi valgusesse, mida ma nüüd naudin! Pigem, ma ütleksin sõna, mis võiks lühendada nende hämmingu aega. Ütleksin paar lihtsat sõna ja paluksin „Trööstijat”, et Ta paneks need Teie südamesse.

Pidage meeles, et mees, kes tõeliselt meelt parandab, ei ole kunagi rahul oma meeleparandusega. Me ei saa täiuslikult meelt parandada. Ükskõik kui puhtad meie pisarad ka ei oleks, on neis alati mustust: isegi parimas meeleparanduses on midagi, mida kahetseda. Aga kuulake! Meeleparandus tähendab meele muutmist patu, Kristuse ja kõigi Jumala suurte asjade suhtes. Selles peitub kurbus; kuid peamine on südame pöördumine patust Kristuse poole. Kui see pööre toimub, siis on Teil käes tõelise meeleparanduse olemus, kuigi ükski kartus ega meeleheide ei oleks tohtinud Teie mõistusele varju heita.

Kui Te ei suuda meelt parandada, aitab Teil seda teha suuresti see, kui usute kindlalt, et “Kristus on surnud nende eest, kes tollal veel jumalakartmatud olid”. Mõelge sellele ikka ja jälle. Kuidas saate olla jätkuvalt kivine, kui teate ülimast armastusest “Kristus on surnud nende eest, kes tollal veel jumalakartmatud olid.” Lubage mul veenda Teid iseendas nõupidama järgmiselt: jumalatu nagu ma olen, kuigi see terasest süda ei anna järele, kuigi ma löön asjatult endale vastu rinda, suri Tema siiski sellise eest, nagu mina olen, kuna Ta suri jumalakartmatu eest. Oh, et ma usuksin seda ja tunneksin seda väge oma kivises südames!”

Kustutage oma hingest kõik muud peegeldused, istuge tundideks maha ja mõtisklege sügavalt selle ühe hiilgava, teenimatu, ootamatu, võrreldamatu armastuse avalduse üle: „Kristus on surnud nende eest, kes tollal veel jumalakartmatud olid”. Lugege hoolikalt läbi Issanda surma jutustus, nagu leiate selle neljast evangeeliumist. Kui miski suudab Teie kõva südame sulatada, siis on see Jeesuse kannatuste nägemine ja mõistmine,  et Ta kannatas seda kõike oma vaenlaste pärast.

„Oo Jeesus! Armsad on need pisarad, mida valan. Nende jalgade ees ma põlvitan ja vaatan Su haavatud ja jõuetut pead. Ja tunnen kõiki Sinu muresid. Mu süda lahustub, kui näen, et Sa veritsed, see süda, mis oli varem nii kõva: ma kuulen Sind süüd tunnistamas ja lein voolab seda enam minust üle. Patuste eest, Sa surid, ja mina olen patune: olles saanud kinnitust Su väsinud pilgust. Olles tapetud Su läbistatud käe läbi.”

Kindlasti on rist see imetegev sau, mis võib kivist vett välja tuua. Kui mõistate Jeesuse jumaliku ohverduse täit tähendust, siis peate meelt parandama sellest, et olete kunagi olnud vastu Temale, kes on täis sellist armastust. On kirjutatud: “Nad vaatavad sellele, kelle nad läbi pistsid, ja kaeblevad tema pärast, nagu kaeveldakse ainsa lapse pärast, ja nutavad tema pärast kibedasti, nagu nutetakse kibedasti esmasündinu pärast.” (Sk 12: 10)

Meeleparandus ei pane Teid Kristust nägema; aga Kristuse nägemine annab Teile meeleparanduse. Te ei tohi teha oma meeleparandusest Kristuse ees Kristuseks. Kristuse poole pöördudes pöörab Püha Vaim meid patust eemale. Pöörake siis Teiegi tagasi tagajärjelt põhjusele, oma meeleparanduselt Issanda Jeesuse poole, kes on ülendatud kõrgele selleks, et Ta annaks meile meeleparanduse.

Katkend Charles Haddon Spurgeoni raamatust “All of grace”.

Meeleparandus uuel aastal

Mäletan esimest korda, kui kuulsin Lutheri kuulsat esimest teesi: "Kui meie Issand ja Isand Jeesus Kristus ütles: "Parandage .....

Kuidas mõista, et Te olete meeleparanduse asendanud religiooniga

Iisraeli esimese kuninga Sauli elu algus oli paljutõotav. Aga kui te loete 1. Saamueli lõpuni, siis näete tema .....

Valelootus või meeleparandus

Pole midagi hullemat kui valelootus. Parem on usaldada Jumalat ja Tema plaani, kui olla illusioonide kütkes ja elada .....

Meeleparanduse magus kahetsusvalu

"Jumalale meelepärane ohver on murtud vaim, murtud ja purukslöödud südant ei põlga Jumal. "(Psalm 51:19) Näen praegugi seda .....

Mis vahe on meeleparandusel ja patukahetsusel

Üks vaimulik ütles mulle kord, kui tal oli raske: „Ma arvan, et maksan lihtsalt elu eest, mida elasin .....

Kuidas tulla toime oma abikaasa pideva patustamisega? Vastused õnnetu naise küsimusele.

Lõpetame tänase nädala kainestava kirjaga anonüümselt naiselt, kes kuulab meie taskuhäälingusaadet. Ta palub abi. Selles osas käsitleme täiskasvanutele .....

Kui kristlased aitavad kuradit

Ilmutusraamatu 12. peatükis kirjeldatakse saatanat väga ilmekalt: kui “Suurt lohet, muistset madu... kogu ilmamaailma eksitajat...  meie vendade süüdistaja, .....