Ema võitlus koolieelse ärevusega

See oli üks sellistest õhtutest. Ma visklesin voodis, vaadates kella iga kord, kui pea tõstsin. Tahtsin olla kindel, et ma ei maga sisse, kui mu vanim laps meie kodust välja läks, et põhikooli minna.

Ja öö läbi võitlesin oma mõtetes paljude hirmudega. Mis siis, kui teised lapsed on tema vastu kurjad? Mis siis, kui tal pole kellegagi lõuna ajal istuda? Mis siis, kui ta istub vale bussi peale teel koju? Kas oleks liiga mitte-lahe temaga bussipeatusesse jalutada? Kas ma võin teda siiski teiste laste ees kallistada?

Aga kui äratuskell lõpuks kõlas ja ma läksin alla, et veenduda, et ta sööb hommikusööki, leidsin, et ta on selleks päevaks täiesti valmis. Lõuna oli pakitud, hommikusöök söödud ja seljakott ukse juures ootamas. Minu väikesest tüdrukust on saamas noor iseseisev naine. Ja ta ei tundunud pooltki nii mures olevat kui tema ema, kui me uksest välja läksime.

Koolihariduse otsused

Kooliminekuotsuseid ei tehta meie majas kergelt. Oma kolme vanima lapsega oleme proovinud kristlikku kooli, koduõpet ja ilmalikku kooli. Meie pidevalt muutuv filosoofia ja meie laste erinevad isiksused on pannud meid hindama seda, milline on iga lapse jaoks parim valik, mis kuni selle aastani on tähendanud erinevatele lastele erinevaid koolitamisviise.

Meie tänavune valik panna meie vanim laps ilmalikku põhikooli tuli aga üllatusena. Ta oli käinud kristlikus koolis kolm aastat ja koduõppes neli aastat. Siiski oli mitmeid märke sellest, et ta vajab muutust – alates igavusest ja üksindusest kuni soovini saada rohkem kooliväliseid võimalusi, kuni vajaduseni kuuluda omavanuste laste kogukonda. Olin öelnud, et ma ei pane oma last kunagi põhikooliaastatel riigikooli. Ära iial ütle iial, ma arvan.

Kiusatus, millega olen selle otsusega silmitsi seisnud, on mõelda kõikidele halbadele olukordadele, mis võivad juhtuda, ja neil peatuda. Kõik “mis-kui” stsenaariumid võivad minu meeles muutuda hiiglasteks.

Kõndimine usus, mitte hirmus

Mõned nädalad tagasi jagasin kõiki hirme oma abikaasaga, kui ta mulle õrna noomituse tegi. “See on põnev aeg tema elus. Me ei pea elama hirmus, vaid ootama innukalt, mis Jumalal on tema jaoks plaanitud.” See oli tõsi. Olime selle otsuse pärast pikka aega palvetanud. Olime koole külastanud ning administraatorite ja teiste vanematega vestelnud. Olime otsinud jumalikku juhtimist. See oli otsus, milleni me jõudsime ja ma pidin sellega rahu tegema.

Kooliaastaid ei tohiks vaadelda kui kohutavat kohtumist noorukiea eluga, vaid põnevat aega, mil avastame Jumala plaani meie laste jaoks. Mul oli vaja olla põnevil tema kui noore naise pärast, kelleks ta saab, mitte elada hirmus kõigi mis-kui-olukordade ees. Mu abikaasa sõnad veenisid mind selles, et ma ei usaldanud otsust, millesse Jumal oli meid juhtinud. Ja ta pani mind ümber hindama seda, kuidas ma peaksin sellel uuel eluhooajal mõtlema. Kõigile teile, emad kellel võib tekkida kiusatus selle aasta koolimineku otsuse pärast muretseda, on siin mõned punktid, mida koos minuga kaaluda.

Otsige nakkavat põnevust

See, kuidas me oma ärevusega kooliaasta pärast toime tuleme, imendub meie lastesse kergesti. Kui oleme uue kooliaasta suhtes lootusrikkad, rääkides uutest sõpradest või huvitavatest tundidest, mida nad saavad, on meie lapsed suure tõenäosusega samasugused. Kuid kui me räägime hirmudest ja kahtlustest, nagu näiteks õpetaja võimekuse või teatud laste jumalakartmatute mõjude kahtluse alla seadmine, sisendame neidsamu hirme ja kahtlusi nende endi südamesse ja meeltesse.

Meie suhtumine kooliskäimisse kandub meie lastele sama lihtsalt edasi kui meie genofond.

Laske lahti ja usaldage Jumalat

Lapsevanemaks saamine on protsess, mille käigus meie lapsed vanemaks saavad ja me neist järk-järgult lahti laseme. Osa sellest, mis selle otsuse minu jaoks nii raskeks tegi, oli asjadest lahti laskmine, mille üle tundsin, et mul on kontroll. Meie tütar ei viibinud enamuse ajast enam minu juures. Ma ei tea, kes ta tundides on või mis bussis toimub. Kuid Jumal oli meid selle otsuseni juhtinud ja kutsus mind usaldama Teda kõige tundmatuga.

Kas ma saan usaldada, et Jumal kaitseb teda, kui mind seal polnud? Kas ma saan usaldada, et Ta annab talle lõunalauas sõbra?

Palvetage palju ja püüdke olla rahus

Nagu iga suur otsus elus, nõuab õige koolitamismeetodi valimine palju aega palvetamiseks. Kui olete Pühakirjast tarkust otsinud, usinalt palvetanud ja jumalakartlikku nõu otsinud, on Teil põhjust tehtud otsusega rahul olla. Muretsemine ei too mingit kasu. Jeesus ise ütles: “Seepärast Ma ütlen teile: “Ärge muretsege oma hinge pärast, mida süüa, ega oma ihu pärast, millega riietuda! Eks hing ole 
enam kui toidus ja ihu enam kui rõivas?”” (Matteuse 6:25).

Piisavalt armu ka emale

Terve esimese põhikoolipäeva vaatasin oma kella, mõtlesin, mis klassi mu tütar läheb ja palvetasin Jumala poole. Hirmud püsisid endiselt, kuid kuna tundsin, et lasin lahti ja usaldasin Jumalat, võisin pärastlõunast koolibussi oodates rahus olla. Ja kui kõndisin mööda tänavat, et minna vastu oma kahele lapsele, kes õppisid meie naabruskonna koolis, nägin ma oma lokkis blondide juustega põhikooliõpilast, kes tuli koos naabriga mäest üles, naeratas ja naeris.

“Kuidas su päev läks?” küsisin innukalt.

“See oli hea päev, ema. Väga hea.”

Oleme tänulikud hea esimese päeva eest. Ja me usaldame Jumalat ka rasketel päevadel. Ta on enam kui võimeline taluma põhikooliaastaid ja ema võitlust ärevusega.

Stacy Reaochi artikkel / Mom’s Battle with Back-to-School Anxiety | Desiring God

Stacy Reaoch (@StacyReaoch) on raamatu “Making Room for Her: Biblical Wisdom for a Healthier Relationship with Your Mother-In-Law or Daughter-In-Law” kaasautor. Ta kirjutab regulaarselt ka oma veebisaidil. Ta elab koos abikaasa Beniga Pennsylvanias Pittsburghis koos oma nelja lapsega.