See on hämmastav lugu sellest, kuidas Jumal saab muuta mis tahes elu ja pöörata seda 180 kraadi. Ronald McCrae on olnud homoseksuaalne 6 aastat. Hoolimata asjaolust, et ta oli usklikust perekonnast, polnud tal suhet Jumalaga. Mitu aastat elas ta oma identiteedi lummuses, sisemise tühjuse ja murdumisega. Kuid kõik muutus siis, kui ta ühel päeval kuulis häält: “Mul on sinu jaoks rohkem.”
“Nagu paljud lesbide, homode, biseksuaalide ja transseksuaalide kogukonnas, küsisin ka mina endalt: kas Jumal võib mind muuta? Täpsemalt, ma tahtsin teada, kas Tema – Jumal, Universumi Looja, kellel on kogu vägi taevas ja maa peal – suudab ära võtta minu tõmbe samasooliste vastu? Palvetasin, paludes Jumalal need pealtnäha kaasasündinud soovid eemaldada, kuid muutusi ei toimunud. Kuigi ma kasvasin üles kirikus, pani mu samasoo iharuse tegelikkus mind oma kristlikku identiteeti kahtluse alla seadma. Ma küsisin, kas see muutub, justkui oleks see ainus probleem, millega ma oma patuse loomuse eest lunastamist vajava patusena kokku puutusin. Küsisin, kas mul saab kunagi olema tugev abielu ja perekond?
Teadsin vaid seda, et mul on eelsoodumusi, mida ma pole palunud. See tähendab, et kuni aastaid hiljem Jumal mu vundamendi paigast liigutas ja ilmutas ennast mulle, tundus kõik mõttetuna. Olen kuus aastat oma elu mehena, kes tunnistab end geiks. Ma ei arvanud kunagi, et abiellun mehega. Tol ajal ei tunnistatud isegi samasooliste abielusid.
Kuid isegi kui see nii oleks olnud, ei oleks ma vist nii kaugele läinud. Tahtsin siiski, et mees mind armastaks. Ja mõnikord arvasin, et olen armastuse leidnud. Kuid ühel või teisel põhjusel ei kestnud suhe kunagi eriti kaua. Kohe kui iha sai rahuldatud, liikus see edasi järgmiseni. Minu arusaam aramastusest oli see, et andsin oma keha. Aga mida rohkem andsin, seda rohkem kaotasin ennast. Sattusin seksist sõltuvusse.
Seks oli vahend, mida vajasin enda veenmiseks, et olen midagi väärt, isegi kui see oli vaid mõneks hetkeks. Tundsin end vastuvõetuna, kuid kohtumine ei kestnud kaua. Ühelt inimeselt teisele liikudes lootsin, et leian armastuse, mis rahuldaks tühjust, mida ma sisimas tundsin.Klubid, peod, mehed – see ei suutnud mind rahuldada nii, nagu ma igatsesin. Mu süda karjus millegi sügavama järele kui ühe öö madalad kogemused. Tahtsin midagi järjepidevamat kui sagedased suhted.
Ühel päeval valmistusime sõpradega Marylandi osariigis Baltimore’is geiklubisse minema. Klubi oli tavapäraselt rahvast täis. Mängis muusika, higised kehad puutusid kokku ja valguskiired tungisid läbi auru, mis kerkis klubi lakke. Ma olin omas elemendis. Tantsupõrandal olles kuulsin häält, mis ütles mulle: “Mul on sulle palju enamat.” Arvasin, et võib-olla olen end nii täis kaaninud ja sattunud mingisse teise seisundisse. Kuulsin ju häält!
Mis võiks olla parem kui piirideta elu? Elada ilma, et mingisugune moraalne kohtunik määraks seda, kuidas teie elama peate? Ühiskonna definitsiooni järgi oli see vabadus. Mis võiks olla parem kui valedest valikutest vaba elu? Lõppude lõpuks on siis vabadus armastada seda, keda tahan ja kuidas tahan. Elu, kus ma olin iseenda jumal ja elasin oma reeglite järgi. Tegelikult oli see elu, milles elasin, suur vale. See on fantaasiamaailm inimesele, kes elab nii, nagu Jumalat poleks olemas ja justkui poleks Tema Sõna kogu inimkonna lõplik autoriteet või veel hullem, et Ta ei naase maailma õiglaselt kohut mõistma vastavalt meie tegude järgi. Taeva ja maa loonud Jumal kutsus mind jumalikult üles loobuma kõigest, mis mulle oluline oli, ja olema Temaga lepingus. Kuid see oli palju enamat, kui ma arvata oskasin.
Ta tahtis, et saaksin aru, et saan Temas palju rohkem, kui see maailm mulle pakkuda võiks. Pidin vaid oma elu Talle andma. Kuid alistumine tähendas, et pidin loobuma oma homoseksuaalsusest. Pealegi pidin ma muutma kõike, mida Jumal nimetab „patuks“ ja hakkama püha elu elama. Sisimas ei tahtnud ma olla gei. Ma ei osanud siiski ette kujutada, milline oleks elu, kui loobuksin sellest ja kõigest, mida tean, saades vastu elu, mida ma ei teadnud Jeesust järgides. Lõppude lõpuks olen ma oma gei identiteedist nii palju võitnud.
Oma südames teadsin, et Jumal on mind muutnud. Kuid oli olukordi, kus ma kiusatuste tõttu kahtlesin oma päästes. Mõistsin, et mind ei määra minu kiusatused – mind määrab see, mida Jumal ütleb minu kohta oma Sõnas. Kristuse-teekonna jooksul ei ole mu elu muutunud nii, nagu ma ette oskasin kujutada. Ma nägin Kristuse imelist valgust. Miks on Kristuse valgus nii ilus? Sest kui sa elad pimeduses, siis see on kõik, mida sa tead. Tema hiilgus ja armastus läbistas pimeduse, milles ma kunagi elasin, ja avas mulle uue tee, mida mööda ma käima pean. Kui kirik kinnitaks minu homoseksuaalset identiteeti ja ütleks, et Jumal kiidab minu elustiili heaks, tunneksin ma puudust kõigest, mis Tal minu jaoks on.
Jõudsin järeldusele, et Jeesus on täpselt selline, nagu Ta on Pühakirjas. Ja kui keegi tahab Temasse uskuda ja Tema Sõnale kuuletuda, tõestab Ta, et on täpselt see, kes Ta on. “
Täna elab Ronald viisil, mida ta poleks osanud arvata. Tal on naine ja imeline laps. Ronald kirjutas ka raamatu “Kas Jumal on see, kellest ta räägib?”
Autor: Ronald McCray / Christian post