Kui ma olin laps, siis olime perega Põhja-Californias telkimas, kui välk lõi meie telgist 50 jala kaugusele. Välgulöök oli uskumatult vali, kuid see polnud midagi võrreldes äikese raskusega. Tundus, nagu oleks meie kämping maasse surutud.
Sel hetkel oli äike hirmuäratav ja tundus raskena, kuid see ei muserdanud meid oma raskuse alla. See pani meid vaid vaikselt lamama – värisema – aukartuses kogetud jõu ees. Selle äikeselaine juuresolekul, kuna olime avalikkuse eest varjatud, ei olnud meie reaktsioonil midagi pistmist sellega, kes me enda arvates peaksime olema ja sellega, kes me tegelikult olime.
John Starke seab väljakutse kultuuriideaalile, et meie juures on kõige olulisem see, mida saab avalikult esitleda. Raamatus “The Secret Place of Thunder: Trading Our Need to Be Notice for a Hidden Life with Christ“, väidab ta, et Jeesus „õpetab meile, et kõige olulisemaid asju meie juures harjutatakse salajas” (7). Starke paljastab meie soovi teistele esineda, näidates, et küpsus leitakse läbi elu, mida elatakse Jumala ligiolus: „Varjatus ei ole peitmine; see on põhimõtteliselt elamine Isa ees, kes ’näeb salajasse’ ja annab rahuldavamaid tasusid kui need, mida maailm pakub” (10).
Performatiivne individualism
Kristlikku elu elatakse. Seda esitletakse. Kristlus ei ole lihtsalt ettepanekute kogum, millega me intellektuaalselt nõustume. See mõjutab meie igapäevast elu. Jeesus ütles, et hea puu kannab head vilja (Mt 7:17). Nii et kristlase jaoks pole küsimus selles, kas me esitleme oma kristlust, vaid see, kelle jaoks ja milleks.
New Yorgi Apostles Church Uptowni vanempastor Starke’i sõnul nõuab meie kultuur “performatiivset individualismi”. See eeldab sissepoole suunatud avalikku eneseväljendust. Starke kirjutab: “Meie kultuur toetab enda kureeritud identiteedi individuaalseid väljendusi.” Alguses kõlab see nagu Robert Bellahi “ekspressiivne individualism”. Kuid Starke väidab, et see läheb sammu võrra kaugemale: “Kui meie eneseväljendus ei vasta teatud sotsiaalselt konstrueeritud ootustele, siis meid ignoreeritakse, isoleeritakse, vallandatakse või tühistatakse” (5). Kuigi enamik kristlasi ei ole sotsiaalmeedia suunamudijad, saavad Starke’i pakutavast vabadusest kasu lugejad, kes on tundnud survet Instagrami või Facebooki kaudu oma säravat vaimset elu tutvustada.
Starke väidab, et meie konkreetsel kultuurihetkel on “enese esitlus tähtsam kui iseenda tegelikkus” (16). Tähtsam on näida teatud viisil kui olla tegelikult ka hea, kui soovime, et maailm meid aktsepteeriks. Meie maailm nõuab autentseid esitusi, kuid ainult siis, kui meie autentsus vastab heakskiidetud kultuurisuunistele. Näiteks võivad kristlased tunda survet võtta sõna igal kuumal teemal, mis on uudistes aktuaalne, kuid meilt oodatakse ka nõustamist õigete inimestega, isegi kui teema ei ole oma olemuselt õpetuslik. Niimoodi elamine on asjatu, hävitav, õõnes ja lausa kurnav.
See ei ole ainult kaasaja probleem. Mäejutluses hoiatas Jeesus andmise, palvetamise ja paastumise eest viisil, mis on mõeldud eelkõige meid ümbritsevate inimeste silmadele (Mt 6:1–18). Selline esinemine toimub lõppkokkuvõttes iseenese auks. “Ta hoiatab meid, et inimese südamel on impulss iseendale pasunat puhuda,” selgitab Starke. “Me tahame, et meid nähtaks ja imetletaks” (19). Võime mõnikord tunduda haavatavad, kuid ainult meie tingimustel ja juhul, kui see täidab meie eesmärke.
Kristlik küpsus
Kui meie silmad on avatud, et näha meie igavese esinemise katku, siis on meie loomulik kalduvus need tegevused alla suruda. Siiski kinnitab Starke: „Lihtsalt murettekitava käitumise eemaldamine või ohjeldamine ei ole õiglane selle suhtes, mida Kristus meie sees teha tahab.” (40).
Jumalat ei huvita pelgalt muutused, vaid küpsus. Ta ei taha, et me lihtsalt iseendale sureksime, vaid et me ärkaks koos Temaga ellu. Me ei paku Talle muudetud elu – me pakume oma elu ja Tema on see, kes selle muudab.
Kristuses küpsemine tähendab saada rohkem Tema sarnaseks. See tähendab, et otsitakse Jumala heakskiitu rohkem kui mis tahes avalikku aplausi. Inimkonna päästmine tuli Jeesuse „suremise kaudu kuulsusele, surma võimule ja elule enesele” (59). Suurimatel ahastushetkedel suutis Jeesus vastu seista oma rahva reetmise piinadele ja kutsele Ta risti lüüa, sest Tal oli oma Taevase Isa kinnitus. Ta võitis kõrbes kiusatused, sest Ta kuulis ja uskus oma Isa häält (Mt 4:1–11).
See on kristliku elu muutva küpsuse tee. See on autentne elu, mis on kõigile kristlastele kättesaadav läbi varjatud elu koos Kristusega. Võime kaotada maailma nõuete kaalu. Me võime tunda Jumala au raskust, kes Kristuse kaudu täidab meie eest kõik igavese elu nõuded.
Kristuse lohutus
Raamatu pealkiri pärineb Psalmist 81, kus psalmist kirjeldab, kuidas iisraellased päästeti Egiptusest, kui nad oma ahastuses Jumala poole hüüdsid. Jumal kuulutab psalmisti kaudu: “Ma vastasin sulle salajas äikesepaigas” (eesti keeles “Ma vastasin sulle kõuepilvest”) (s 8). Inimesed olid otsinud oma päästet võõrastelt jumalatelt. Kuid Jumal teeb selgeks, et need jumalad tuleb nende hulgast eemaldada ja et tõeline rahulolu peab tulenema ainuüksi Jumalalt (s 9–10).
Kristliku elu aluseks on patukahetsus, mitte etendus. See ei ole ühekordne tegevus kristliku elu alguses; see on kristlik elu. Kui meenutame oma võimetust ja hüüame Jumala poole, tuletab Ta meile ustavalt meelde, et oleme Tema armastatud lapsed.
Starke kirjeldab oma hädaaega:
“Kusagil salajases äikesepaigas kuulis Jumal mind ja vastas. Ma ei näinud nägemusi ega kuulnud hääli, kuid tajusin sügavalt Tema ligiolu sooja ja rasket raskust. Tundsin, et ma ei suuda liigutada. Ma ei tahtnudki. Ma meeleheitlikult ei tahtnud, et see, mis minuga juhtus, lõpeks.” (30)
Varjatud elu Kristusega on nagu raske tekk. See on soe ja ümbritsev; see julgustab puhkama ka kõige rahutumates olukordades.
“The Secret Place of Thunder” on Starke’i kutse otsida Jumalat ja püüelda Kristuse-taolise küpsuse poole, mitte maailma, vaid meie Isa pärast, kes näeb salajasse. Tehkem seda olles rahul selle suure tasuga, mis meil on Kristuses.
Autor Matt Boga / Review: ‘The Secret Place of Thunder’ by John Starke (thegospelcoalition.org)
Matt Boga on kaaspastor Californias Stocktoni Reality Churchis, kus ta elab koos oma naise ja kolme lapsega. Matt on Western Seminary magistrant.