Eelmisel kuul (03.2021) kuulutas World Happiness Report, et Soome elanikud on neljandat aastat järjest maailma õnnelikumad. Tegelikult on Soome ja tema kaas Põhjamaad – Taani, Norra, Rootsi ja Island – olnud alates 2013. aastast 10 kõige õnnelikuma riigi hulgas. (Tänavu saavutas USA 14. kohal, võrreldes 2020. aasta 18-ga.)
“Selge, et kui rääkida keskmise eluea hinnangute tasemest, siis Põhjamaad teevad midagi õigesti,” märkisid aruande autorid jaotises “Põhjamaade erandlikkus: mis selgitab, miks Põhjamaad on pidevalt maailma õnnelikumate seas”. Nende järeldused hõlmavad madalat korruptsiooni, hästi toimivaid valitsusasutusi ja kõrget sotsiaalset usaldust.
Kuid ka erakordselt õnnelikud taanlased võivad olla kadunud taanlased. Vaid 9 protsenti ütleb, et nende usk on neile väga oluline, 10 protsenti palvetab iga päev ja 3 protsenti osaleb iganädalastel jumalateenistustel.
Niisiis, kuidas saan mina, pastor Kopenhaagenis, veenda maailma õnnelikumaid inimesi selles, et nad vajavad evangeeliumi?
Kas õnnelikud inimesed tahavad evangeeliumi kuulda?
Paljud taanlased on kuulnud maailma kõige õnnelikumate inimeste iga-aastast hindamist ja teavad, et oleme tipu lähedal. Kuid paljud muigavad endamisi, sest me ei tunne, et oleme teistest õnnelikumad.
Üks põhjus, miks Põhjamaad, nagu Taani, teatavad suuremast õnnelikkuse tasemest, võib olla see, et meil on vahendid valu tuimestamiseks. Meil on raha pidutsemiseks, reisimiseks ja vaktsiinide ostmiseks ning saame nautida tasuta haridust ja arstiabi. Oleme tipus ka antidepressantide tarbimise ja noorte alkoholiprobleemide osas. Kuigi kohal käivad vähesed, on enamik inimesi riigikiriku liikmed – võib-olla omamoodi kindlustuspoliisina?
Kuid sügaval sisimas varitseb lootuse ja tähenduse puudumine, nagu on hiljuti tõdenud mitmed Taanis tuntud isiksused (näiteks edukas koomik ja näitleja Casper Christensen ning legendaarne rattastaar Jesper Skibby). Nad räägivad meile, et nende elatud elu – selline, mida paljud imetlevad ja mille poole püüdlevad – on sisimas mõttetu ja tühi.
Nii et müüt – põhjamaalased on õnnelikud ega vaja evangeeliumi – sarnaneb sellele, et vaatate kellelegi, keda Te tunnete (võib-olla sotsiaalmeedias) ja ütleksite: „Näib, et neil on kõik kontrolli all ja neil pole mingeid probleeme. Kindlasti ei vaja nad, et ma nendega Jeesusest jagaksin.”
See on ohtlik vale. Niisiis, kuidas me saame sellega võidelda? Siin on neli võimalust.
1. Tulge lähedale
Nii nagu meiegi, on inimesed, kes ei tunne Jumalat, kõhklevad, kas olla oma probleemide ja siseeluga võõra inimese suhtes haavatavad. Seega peame inimestega lähedaseks saama. Sest kui me ei ole kohal, kui ilmub vajadus lootuse ja tähenduse järele, siis on pimeduse helgemaks muutmiseks veel midagi – alkohol, joogatund, narkootikumid või golfikepid.
Seega peame endalt küsima: kes on läheduses? Kelle Jumal mulle südamele paneb? Kelle jaoks peaksin mina olema valguseks ja soolaks?
2. Esitage küsimusi
Paljud kristlased kardavad rääkida teistele Jumalast, sest nad on närvis, et nad ei suuda kõigile küsimustele vastata.
Huvitav on see, et Jeesus, kes teadis kõiki vastuseid, esitas inimestega suheldes palju küsimusi. Võib-olla peaksime küsimustele vastamise pärast muretsemise asemel keskenduma nende esitamisele. Ausad ja õrnad küsimused võivad luua ruumi, kus õpime üksteist tundma ja saame avameelselt rääkida sellest, mida evangeelium meie jaoks tähendab.
3. Tutvustage kogukonda
Mind rabab ikka ja jälle Jumala Sõna tõotus ja vägi. Ma tean, et me usume ja kinnitame seda – kui meilt küsitakse meie süstemaatilise teoloogia kohta. Kuid kas me usume seda praktikas või usaldame hoopis oma veenmisvõimet ja kiidame meeskonna oskusi?
Jumala Sõna võib muuta südameid; seepärast peame kristlikus kogukonnas inimesi Tema Sõnale paljastama.
Oluline on meeles pidada, et me ei usu, et üks suurus sobib kõigile. Inimesed väljaspool kogudust on sama erinevad kui need, kes on sees. Mõned eelistavad väikest ja intiimset kogukonda; teised eelistavad suuri koosviibimisi. Mõned armastavad rahulikku ja vaikset vestlust; teised eelistavad võimsat kirikuteenistust ja teravat jutlust. Mõni kaldub rohkem piibliuurimisele ja mõni tunnistusele. Peame teadma, keda Jumal on meie ümber pannud, ja kasutama kõiki võimalikke vahendeid, et neid Issandale tutvustada (1. Kor. 9:22).
4. Usaldage Jumalat
Jumal tegutseb oma Sõna kaudu. Ta kasutab kristlikku kogukonda oma armastuse ja armu tunnistuseks – mitte selleks, et me saaksime Jumala sekkumist oodates rahuloluks muutuda, vaid sellepärast, et seesama Jumal kasutab tuhndete inimeste toitmiseks väikese poisi lõunakarpi. Seetõttu võib ta teha ime ka Teie väikese lahkuse, ausa vestluse, vaikse palve ja õhtusöögi või kirikukutsega.
Ühinegem koos, et jõuda võimalikult paljudeni – isegi pealtnäha õnnelike inimesteni – tõelise rõõmuga Jeesusest.
Autor: Claus Grønbæk
Allikas: Sharing the Gospel with the Happiest People in the World (thegospelcoalition.org)