Viimase kolme sajandi jooksul on evangeelsed kristlased harjunud mõttega, et ingliskeelsetes piirkondades luuakse vaimne mõju ja hoog. Kuigi need piirkonnad on eraldatud ookeanidega, on neil olnud ühine ja domineeriv mõju.
See oli tõsi 1730. ja 40. aastatel, kui Atlandi ookeani ületasid mitte ainult evangelistid, vaid ka infolehed. 19. sajandil viis Charles Finney oma uued meetodid, mida katsetati esmakordselt New Yorgi lääneosas ja Ohios, Briti linnadesse. Hiljem võttis D. L. Moody Atlandi ookeani ületades lehekülgi oma eelkäijate käsiraamatutest.
Walesi ärkamine 1904. aastal pani käima sarnased liikumised nii kaugel kui Indias, Koreas, Skandinaavias ja Californias. 1930. aastate Ida-Aafrika ärkamine – liikumine, mis järgnes evangeeliumi varasemale juurutamisele Briti misjonäride poolt – kiirendas evangeelsete vaimsust kogu Aafrikas ja mujal.
Kõigil neil näidetel on üks ühine tegur: inglise keel oli vahend, mille abil edastati teateid nende liikumiste kohta (olgu need pärit Massachusettsist, Walesist või Ugandast) kaugemal asuvatele kristlastele. Kuid kas need pikaajalised oletused on õiged? Kas sellised ingliskeelsed võrgustikud on olnud vaimse ärkamise liikumises nii asendamatud, nagu me oleme alati arvanud? On hea põhjus selleks, et seda kahtluse alla seada.
Erinev narratiiv
Vastunarratiivi hakati pakkuma 1930. aastatel J. Edwin Orri (1912–1987) ülemaailmsete reiside ja kroonikate kaudu, kes kirjutas lugematul hulgal raamatuid, mis dokumenteerivad ärkamisliikumisi viiel kontinendil. Hiljuti kirjeldasid Collin Hansen ja John Woodbridge seda rahvusvahelist trajektoori oma raamatus “A God-Sized Vision: Revival Stories That Stretch and Stir” (2010) samal aastal, kui Mark Shaw avaldas raamatu “Global Awakening: How 20th-Century Revivals Triggered a Christian revolution.”
Mõned tähelepanuväärsed kaasaegsed uuringud on keskendunud Euroopa kultuuridele, kus meie arvates oli toimunud väikseid ärkamisi ja elavnemisi. Reginald Wardi teoses “The Protestant Evangelical Awakening” (1992) väideti, et 18. sajandi Suurbritannia ja Ameerika tuntumate liikumiste juured peitusid Kesk-Euroopas, katoliku vastureformatsiooni poolt ahistatud protestantide seas. Briti metodist Ward järgnes sellele raamatuga “Early Evangelicalism: A Global Intellectual History” (2006).
2019. aastal avas Ameerika ajaloolane Andrew Kloes uued vaated raamatus „Saksamaa ärkamine: protestantlik uuenemine pärast valgustust 1815–1848“. See oli rändjutlustamise, piibliseltside poolt Pühakirja levitamise ning kodu- ja välismisjoniühingute kujunemise ajastu, millest ingliskeelne maailm oli vähe teadlik.
Sarnane on ka äsjailmunud “The Genevan ‘Revéil’ in International Perspective” (2023, saadaval ka prantsuse keeles). Vähesed inglise keelt kõnelevad evangeelsed kristlased teavad, et varsti pärast Napoleoni lüüasaamist 1815. aastal algas Genfis evangeelne ärkamine, mis levitas prantsuskeelset protestantismi Šveitsis ja Prantsusmaal, enne kui levis üle piiride Reini piirkonda tänapäeva Saksamaal, tollal ühendatud Belgia, Madalmaade ja Piemonte piirkond, millest saab Itaalia.
Tähelepanuta jäetud ärkamine
Selles teoses (mille valmimiseks kulus kümme aastat) kirjeldavad 20 kaastöölist seitsmest riigist pärit lugu, millest ingliskeelne maailm peab rohkem teadma.
See liikumine sai alguse Šveitsis ja Prantsusmaal reisivate Moraavia evangelistide tunnistamisest; seal olid ka kristlaste rakugrupid, kes kogunesid palvetamiseks ja pühendunud osaduseks. Sellesse otsijate võrgustikku sisenesid väliskülalised: nende hulgas olid Robert Haldane (Šoti päritolu), Henry Drummond (inglane) ja John Mason Mitchell (ameeriklane). Selle aja jooksul suunati paljude Genfi teoloogiaüliõpilaste elu ümber. Tekkisid uued iseseisvad kogudused. Ja suur osa olemasolevatest reformeeritud kirikutest sai elujõuliseks.
Frankofoonne evangelisatsioon sündis sellel pool sajandit kestnud rändevangelisatsiooni, koguduste rajamise ning traktaatide ja piiblite levitamise ajal. Sel ajal asutati Lausanne’is, Genfis ja Pariisis esimesed frankofoonilised protestantlikud välismisjoniühingud. Varsti võtsid misjonärid vastu frankofoonilise Euroopaga kultuuriliselt seotud piirkonnad, nagu Quebec, Alžeeria, Madagaskar, Kesk-Aafrika ja toonane Indohiina. Selle evangeelse liikumise varustamiseks pastorite ja evangelistidega loodi uued teoloogilised kolledžid. Liikumist tõusid juhtima sellised väärikad jutlustajad ja teoloogid nagu Adolphe Monod, J. H. Merle d’Aubigné ja Louis Gaussen.
Suurbritannia ja Ameerika evangeelsed kristlased, kes said nendest arengutest teada (sageli prantsuskeelsetelt külastajatelt), toetasid neid evangeelseid ettevõtmisi. Laialdane abi Suurbritannialt ja USA-lt suunati Prantsuse ja Šveitsi agentide kaudu, mis palkasid evangeliseerimiseks kohalikke; tegelema Pühakirja levitamisega; ning trükkima raamatuid, Piibleid ja traktaate.
Ärkamise tagajärjed
Prantsusmaal ja Šveitsis tõi see ärkamine ka ühiskondlikke ja sotsiaalseid tagajärgi. Koolid avati, et õpetada kirjaoskust ja arvutamisoskust. Punase Risti humanitaarliikumine sündis selle järelmõjuna. 50 aasta jooksul pärast selle liikumise algust võtsid Prantsuse ja Šveitsi evangeelsed juhid auväärsed kohad sisse rahvusvahelistel foorumitel, nagu Maailma Evangeelne Alliance (asutatud 1846)
Prantsuse revolutsiooni ja Napoleoni impeeriumi ajastu kaosest ja korralagedustest oli frankofonne Euroopa 1850. aastaks võtnud endale evangeeliumi ülemaailmses levitamises suurema rolli. Sarnane lugu arenes neil aastakümnetel Saksa maadel.
Tänapäeval näeme toimimas sama põhimõtet, kuna evangeelsed liikumised Kagu-Aasias ja Ladina-Ameerikas on muutunud globaalse kiriku oluliseks kristliku juhtimise ja elujõu allikaks. Ingliskeelne maailm ei ole alati olnud globaalse kristluse keskpunkt ja see ei pruugi olla selle ärkamise allikaks.
Autor: Kenneth Stewart
Allikas: The Geneva ‘Réveil’: An Almost Unknown Evangelical Awakening (thegospelcoalition.org)
LÜHIKOKKUVÕTE: Reformatsioon lõhkus 16. sajandi alguse Euroopa usulise status quo, kui paljud võtsid omaks Martin Lutheri (1483–1546) ja .....
5. oktoobrit 1793 peetakse Prantsusmaal kristluse kaotamise poliitika alguskuupäevaks. Milline see protsess oli, kuidas see on seotud Prantsuse .....
11. oktoobril 1531.a. suri Ulrich Zwingli, suur reformaator, kes muutis Šveitsi igaveseks. Ta kuulus reformaatorite esimesse põlvkonda. Temas .....
30. oktoobrist - 3. novembrini 2023.a. toimus Kiievis iga-aastane rahvusvaheline pastoraalne retriit. Rääkisime Nikolajevi linna Uue Testamendi kiriku .....
Oświęcim nagu iga teine linn Lõuna-Poolas; tiheda liiklusega tänavad, kitsad euroopalikud hooned ja kaasaegsed kaubanduskeskused. Seal on isegi .....
Eelmisel korral rääkisime olulisematest tingimustest, mis on loetletud Apostlite teod 2:42-47 Ješua jüngrite rikkalikuks vaimseks eluks pärast Ruach .....
1950. aastate keskel ühes Hmongi külas Laoses olid raadiokuulajad kristlikele sõnumitele avatud, kuid kuna nad olid kirjaoskamatud, siis .....
