George Müller sündis 27. septembril 1805.a. Saksamaal. Oma varases elus polnud ta aus inimene. Olles kümneaastane hakkas ta oma isa tagant raha varastama. Aja möödudes varastas ta ka oma sõpradelt. Lõpuks George Müller arreteeriti ja pandi trellide taha koos teiste varastega nagu tema ja isegi mõrvaritega. Nendes rasketes oludes hakkas ta oma elu üle järele mõtlema, kuid sellest ei piisanud siiski selleks, et teda muuta.
Ta õppis Halle ülikoolis ja tal oli sõber Beta, kes kutsus ta Piibli uurimisele. Nad rääkisid armastavast Jumalast ja põlvitasid palveks. Mülleri süda oli puudutatud ja see oli tema jaoks uue elu algus.
Tal oli võimalus ülikoolis mõnele ameeriklasele saksa keelt õpetada. Selle abil tasus ta kolledžikulude eest. Ta jätkas Piibli uurimist ja hakkas jutlustama. Ta unistas saada misjonäriks.
Halva tervise tõttu pääses ta ajateenistusest. 1829. aastal läks ta Londonisse, kuid ta jäi haigeks ja saadeti Teignmouthi kosuma. Seal kohtas ta Henry Craiki. Meest, kes avaldaks talle tohutut mõju. Henry rääkis temaga inimestest, kes müüsid oma vara ja andsid vaestele. Müller oli tema õpetusest huvitatud. Ta rääkis misjoninõukogu liikmetega, kes toetasid tema mõtet elada usust ja sõltuda Jumalast, kelle poole sa palvetad. Nad ütlesid, et selle alusel nad teda enam ei toeta. Ta tahtis jutlustada seal, kuhu Jumal ta saatis, mitte seal, kuhu misjoniteenistus ta saatis.
Craik pakkus talle tööd väikese 18-liikmelise koguduse pastorina Teignmouthis. Sel aastal ristiti ta uuesti usklikuna.
Ta armus Mary Grovesi, kes jagas samuti mehe veendumusi. Kolme kuu pärast nad abiellusid. Mary vend Anthony Norris Groves müüs kõik maha, et saada “usu misjonäriks”. Nad müüsid oma vara ja andsid raha vaestele. See inspireeris George’i ja Maryt sarnast elu elama.
Hiljem sündisid George’ile ja Maryle neli last, kellest kaks sündisid surnult. Neil oli tütar Lydia ja ka poeg Elijah, kuid nende poeg suri väga noorena kopsupõletikku.
Oma varases teenistuses oli tal neli eesmärki.
1. Abistada pühapäevakoole, päevakoole ja täiskasvanute koole ning asutada uusi koole.
2. Müüa Piibleid ja Uusi Testamente vaestele odava hinnaga ja isegi tasuta ära anda, kui inimene ei jaksa nende eest maksta.
3. Misjonäre abistada.
4. Levitada ingliskeelseid ja teistes keeltes väljaantud traktaate.
5.Orbude eest hoolitsemine sai viiendaks ja tähtsaimaks eesmärgiks.
Kirikus, kus ta jutlustas, rentisid inimesed neid pinke, kus nad jumalateenistuste ajal istusid. Mülleri arvates oli see vaeste inimeste, kes ei saanud endale lubada hea istekoha rentimist, suhtes ebaõiglane. Ta lõpetas pinkide rentimise ja pani kogumiskasti kiriku tagumisse ossa. Vabatahtlike annetuste kaudu koguti rohkem raha kui pinkide rentimisega.
Kahe aasta pärast palus Henry Craik Mülleril kolida Bristolisse, et temaga koos töötada. 1800. aastatel polnud orbudel kedagi, kes nende eest hoolitseks ja nad pidid ellujäämiseks toitu kerjama või varastama. Inimesed ei halastanud nende peale ja valitsus pani lapsed töömajja, kus nad töötasid pikki tunde kõige karmimates tingimustes.
Charles Dickensi jutustus “Oliver Twistist” tõi nende õnnetute laste olukorra päevavalgele.
1835. aastal oli kogu Inglismaal ja Walesis vaid kümmekond orbude kodu, kuid need nõudsid laste eest hoolitsemise eest tasu. Vaesed lapsed, kes jäid orvuks, pidid kolima sugulaste juurde või saadeti töömajja tööle.
Müller hakkas palvetama orbude kodu rajamise pärast. Raha hakkas sisse tulema, kuigi ta inimestelt raha ei küsinud. Tema nägemus oli, et orbudekodu oleks mõeldud lastele, kes olid jäänud tõeliselt orvuks, olles kaotanud mõlemad vanemad. Vaesuse või rassi tõttu ei lükataks kedagi kõrvale. Lapsed saaksid hariduse ja neile õpetataks kauplemist.
“Jumal varustab,” ütles ta. Ta rääkis inimestega vajadusest nende kodutute eest hoolitseda. Kingitustena hakkas saabuma mööblit, raha, lauanõusid jmt. Müller pidas iga kingituse kohta üksikasjalikku arvestust. Kohale tulid inimesed, kes soovisid töötada õpetajana või teha muud vajalikku tööd orbudekodus. Ta leidis üüripinna.
Kõik oli valmis, kuid neil polnud orbusid, kelle eest hoolitseda. Ta oli unustanud orbude eest Jumalalt paluda. Ta palvetas uuesti ja orvud hakkasid tulema. Esimene maja, mille ta avas, oli mõeldud 30 tüdrukule, seejärel avas ta teise ja kolmanda maja. Esimesed kaks aastat läksid hästi, kuid järgmised seitse aastat olid rasked. Mõnikord saabus söögiaeg, aga süüa polnud. Nad palvetasid ja viimasel hetkel toodi lastele süüa.
Mülleri eluajal andis ta ära 700 000 dollarit, mis oli talle tema isiklikeks vajadusteks antud. Ta veetis iga päev tunde Piiblit uurides ja palvetades. Ta tundis, et Jumal kutsub teda hoolitsema veelgi rohkemate orbude eest. Pärast viit nädalat kestnud palvet otsustas ta, et Jumal tahab, et ta ehitaks suure rajatise. See oleks kallis, 18 000 dollarit. See võrdub 1 000 000$ tänases rahas.
Ta leidis Ashley Downis seitse aakrit, mis tundus olevat ideaalne koht. Maaomanik alandas hinda. Ehitamiseks Müller võlgu ei võtnud. Enne ehitama asumist pidi tal raha olemas olema. Majanduslikud ajad olid rasked, kuid 2 1/2 aasta pärast oli tal rahastus olemas. 1849. aastal, kaks aastat hiljem, valmis esimene hoone, mis mahutas 300 last. Järgmise 21 aasta jooksul ehitati veel neli kodu, kus hoolitseti üle 2000 lapse eest.
Charles Dickens kuulis kuulujuttu, et Mülleri hoole all olevad lapsed nälgivad, mistõttu ta läks Ashley Downi, et oma silmaga seda kontrollida. Talle avaldas nende hea hoolitsus nii suurt muljet, et kirjutas 1857. aasta novembris ajalehele artikli “Leibkonna sõnad”, milles rääkis sellest tööst.
James Wrightist sai Mülleri abiline ja eaka mehena koolitas ta Jamesist enda järglase.* Mülleri tütar ja James olid abielus. Mülleri naine Mary suri ja ta abiellus hiljem uuesti. Susannah Sangar oli George’ist 16 aastat noorem. Nagu Mary nii oli ka Susannah mehele suurepärane abiline.
Samal ajal kui väimees James juhtis lastekodusid, korraldas Susannah oma abikaasale, kes oli juba 70-aastane, kõne. Ta ütles, et ta peab teistele rääkima, et kõiges tuleb Jumalast sõltuda. Paar reisis üle kogu maailma.
Ühel reisil Newfoundlandi* ranniku lähedal oli udu nii paks, et laev ei saanud sõita. Mülleril oli Quebecis esinemine. Kapten hakkas palvetama, et udu tõuseks, kuid George peatas ta, sest kapten ei uskunud. George palvetas ja udu hajus ning ta jõudis õigeks ajaks oma kohtumisele. Hiljem, kui nad külastasid Washingtoni, kohtusid nad Valges Majas president Rutherford Hayesiga. Nad rääkisid talle oma tööst Bristolis. Müller rääkis mitmel pool Ameerikas.
17. aasta jooksul läbisid nad 200 000 miili, külastades 42 riiki, kutsudes inimesi üles Piiblit lugema, palvetama ja Jumalale toetuma.
Susannah suri 73-aastaselt. George Müller suri 10. märtsil 1898.a. 92-aastasena. Tuhanded inimesed seisid tänavatel teda austamas. Kohal oli kaks tuhat orbu.
Lisaks orbude eest hoolitsemisele maksis George Müller ka Piiblite ja traktaatide trükkimise eest. Ta andis ära üle 250 000 Piibli. Ta maksis sadade laste koolimineku eest õppemaksu. Oma eluajal kogus ta palve vastustena 129 000 000 dollarilise ekvivalendi, mille ta ära andis ja kui ta suri oli tal alles vaid veidi raha. Tema loodud usaldusfond toetab jätkuvalt misjonäre kogu maailmas. See fond on ka rekordi omanik hoolitsedes ligi 18 000 lapse eest lastekodu 150-aastase eluea jooksul.
Briti ajaleht The Daily Telegraph kirjutas, et Müller “oli röövinud tuhanded julmade tänavate ohvrid, tuhanded kurjategijad gaelidest (vanglatest) ja tuhanded heidikud vanglate töömajadest”.
Selle loo faktid leiti veebist ning järgmistest videotest ja raamatutest:
Julma tänava röövel (video (DVD)
George Müller Bristolist autor Arthur Tappan Pierson (avalik domeen, täisvaade)
George Müller, Bristoli orbude eestkostja
autor Janet ja Geoff Benge (lõik) Tellimiseks vaadake allpool
George Mülleri jutustus sellest, kuidas Issand kohtles George Müllerit
George Mülleri õppekavajuhend Julia Pferdehirtilt.
Selle eluloo kirjutas pensionil viibiv õpetaja Patsy Stevens 9. aprillil 2011.
