Tänapäeval on see ütlematagi selge. Kirik peaks olema halastuse ja lahkuse paik pideva kohtumõistmise maailmas, kaastunde varjupaik julmuse maailmas, halastuse allikas inimeste tühistamise ajal. Jah sellele kõigele. Kiriku tunnuseks on see, et ta kehastab raevukat pühendumist patustajate vastuvõtmisele ja Isale ülendamisele, kes annab kadunud pojale armu.
Kuid milles peaks see halastus seisnema? Kuidas halastus välja näeb? Mida see nõuab?
Ekspressiivse individualismi ajastul, mil elu eesmärk on ennast leida ja väljendada, ning ajal, mil pöördume sageli teraapia poole selleks, et see aitaks meil lahendada probleeme, millega silmitsi seisame, või vaatame minevikku ja keskkonda, et patte paremini mõista, on püüe “olla halastuse koht” või “patuste vastu kaastunnet näidata” muutunud ebamääraseks. Kaadrisse mahub ainult patune. Halastus nende suhtes, kelle vastu on patustatud, kaob. Ja isegi halastus patuse vastu mureneb.
Patune lõhe
Mõelge kohalikule kirikule, kus väikese rühma juht jätab oma naise maha ja võtab koguduses endale teise naise. Tema naine on südamest murtud ja lapsed on muserdatud. Kirik ei tee midagi. Mehe patule ei reageerita. Uurimise peale räägib pastor vajadusest halastada nende peale, kes eksivad.
Hiljem läbib mees nõustamise ja omistab abielurikkumise oma kasvukeskkonnale. Ta kahetseb seda valu, mida ta on põhjustanud, kuid ta ei arva, et ta on süüdi. Möödub kaks aastat ning mees ja tema uus naine käivad samas kirikus ning ta loodab taas oma väikest rühma juhtida. Koguduse pastorid tahavad olla tema vastu kaastundlikud, seega tähistavad nad tema uut abielu ja määravad ta uuesti õpetajaks.
Samal ajal vaatavad lapsed, kes tegelevad oma isa patu tagajärgedega, üle vahekäigu, kuidas ta on taas aus koguduse liige, kes istub igal pühapäeval kirikus koos naisega, kes ei ole nende ema. Naine, kelle elu kokku varises, istub üksi. Kõigile, kes seavad kahtluse alla selle kõige ebaõigluse, palutakse olla kaastundlikum ning vähem jäik distsipliini ja moraalinormide osas.
Sel juhul on kristlus taandatud patuse peale “halastamisele”, ilma vastava kutseta pühadusele ja Kristuse-sarnasusele. Jutlustatud risti ei ole kunagi kutsutud kandma.
Dostojevski ja keskkond
Gary Saul Morson osutab Fjodor Dostojevski esseele pealkirjaga “Keskkond“, milles vene romaanikirjanik oli vastu ideele, et “halastus” tähendab kõigi pattude ja kuritegude põhjuse otsimist oma keskkonnast. Patus süüdistamine on igavene väljakutse: ühiskond on süüdi, et mind selliseks kujundas. Minu mineviku haavad on põhjus, miks ma teisi haavasin. Minu ülekohus on minu olukorra tagajärg.
Dostojevski kirjeldas Venemaa vandekohtute olukorda, kus ilmnes “õigeksmõistmise maania”. Ta mainis hiljuti õigeks mõistetud talupoega, kes jõhkralt peksis oma naist nende tütre silme all. Mehe poolne naise alandav kohtlemine oli sadistlik. Ta näljutas naist, jättes leiva tema kõrvale lauale ja keelates tal seda puudutada. Ta riputas naise peksmise ajal majas jalgupidi üles. Pärast sellist kohutavat piinamist poos naine end üles. “Ema, miks sa lämbud?” küsis nende väike tüdruk.
Vandekohus tunnistas talupoja kuritegudes süüdi, kuid soovitas siiski armuandmist. Miks? Sest vaest talupoega tuleb mõista kontekstis ehk tema keskkonna produktina. Tema jõhkra käitumise eest oli lõpuks vastutav “tagurlik ja harimatu keskkond”. Seetõttu käskis kohus talupoja peale “halastada” ja tütar tagastati mehele.
Dostojevski oli jahmunud. Kuidas saaks keskkond üksi sellist käitumist seletada? Lõppude lõpuks ei kohtle miljonid vaesuses olevad talupojad oma naisi nii, ütles ta. Mis halastus see on?
Õilistav halastus
Dostojevski vastandab kohtu armulikkuse kristlikule õpetusele inimese olemusest. Jah, me saame tunnistada ja arvestada kellegi sotsiaalse keskkonna ja asjaoludega, kui kaalume tema rikkumist. Ja jah, kellegi tausta või mineviku haavade ja kannatuste täielikum mõistmine võib aidata meil mingil tasemel neile kaasa tunda. Keskkond loeb. Kuid kristlus „paneb indiviidile endiselt moraalse kohustuse võidelda keskkonnaga ja märgib piiri, kus keskkond lõpeb ja vastutus algab.”
See ei ole halastus, kui taandame kellegi valikuid tema keskkonnale või kasvatusele. Dostojevski kirjutab: “Keskkonna õpetus taandab inimese absoluutseks olematuks, vabastab ta täielikult kõigist isiklikest moraalsetest kohustustest ja sõltumatusest, taandab ta orjuse madalaima kujuteldava vormini.” Selline “halastus” dehumaniseerib patuse, eemaldab moraalse valikuvabaduse ja taandab inimese valikud sotsiaalsele kujunemisele.
Seevastu kristlus – pidades inimesi oma tegude eest vastutavaks – õilistab patustajat. Kristlus kinnitab inimelu väärtust ja inimvabaduse tegelikkust. Kellegi vastutusele võtmine on halastuse näitamise aspekt, millega öeldakse: sa oled inimene, mitte metsaline.
Praktiline soovitus tänapäeva kirikus kasutamiseks
Eneseõigus haiseb ja meil on õigus see oma südamest ja kogudustest välja juurida. Kirik peab olema halastuse ja armastuse paik. Piibli nägemus halastusest ja armastusest on aga ekspansiivne, mitte reduktsionistlik (metodoloogiline lähenemine, mis tegeleb ainult ühe probleemi tahuga mitmest võimalikust dimensioonist). Me ei vastanda halastust õiglusele ega kaastunnet õpetusele ega armu moraalile.
Kristlus õpetab, et meid on loonud Jumal. Meil on saatus, telos. Me teeme valikuid moraalses raamistikus, mis on loodud selleks, et aidata meil saada selleks, kelleks Jumal meid on kutsunud. Halastus ei peata moraali. Kaastunne ei kao õpetuses. Lahkus ei omista kõiki meie patuseid tegusid meie mineviku haavadele. Arm ei takista meid hukkamõistvaid otsuseid langetamast.
Tõeline halastus annab andeks neile, kes on sooritanud tõelise moraalse vale. Tõeline halastus kohtleb inimesi rohkem kui ainult nende keskkonna tooteid. Tõeline halastus ei vabanda ega vähenda pattu. Tõeline halastus õilistab meid, tuletades meelde meie hiilgavat kutset õiguse poole, võttes samal ajal arvesse vajaduse kaastunde järele nende vastu, kellele meie patt on haiget teinud.
Hoiduge halastamatusest, mis maskeerib end halastusena.
Allikas: Mercilessness in the Name of Mercy (thegospelcoalition.org)
Jeesusele räägiti kohutavast sündmusest, kuid Tema vastus üllatas publikut. Evangeeliumide ja juudi ajaloolase Flavius Josefuse kirjutiste lehekülgedelt teame, .....
Ma kujutan ette, et lühike lõik Jeremiah Burroughsi raamatust tabas mind tol hommikul nii sügavalt osaliselt seetõttu, et .....
Kas te olete kunagi märganud, kui raske on leida Piiblist näidet selle kohta, mida me nimetaksime "terveks perekonnaks"? .....
Halastus, kui nii võib öelda, on Jumala iseloomu mõistmisel "juhtivaks täheks". Ta väljendab oma südame tõelist meelsust oma .....
„Armuline inimene teeb head iseenesele, kuid kõva südamega inimene hävitab oma liha.” - Õpetussõnad 11:17 (venekeelne Piibli tõlge) .....
