Hans Egede – Gröönimaa Evangelist 1686-1758

Hans Egede:  maadeavastaja, kolonisaator ja misjonär sündis Norra riigiteenistuja kodus Hinnoy saarel, sadu miile arktilisest ringist põhja pool. Elu oli raske ja poisile, kellele oli ette nähtud elada karmi elu ühes maailma hullema kliimaga piirkonnas, poleks võib-olla paremat väljaõppekohta olnud. Teda õpetas onu, kes teenis kohalikus luterlikus kirikus vaimulikuna. Ta õppis hästi, aastal 1704 lahkus ta 18-aastasena kaugele Kopenhaagenisse, et astuda ülikooli ja saada teoloogias kraad. Sel ajal oli ülikoolis taas huvi välismissioonide vastu. Ta õppis kõvasti ja 18 kuu pärast teenis teoloogias bakalaureuse kraadi. Mõni kuu hiljem kurvastas teda aga isa surm ja ta oli sunnitud Hinnoysse tagasi tulema.

1707. aasta aprillis ta ordineeriti ja määrati teenima sarnase kõrvalise saare kihelkonda Lofotoni saarterühmas. Samal aastal abiellus ta Grutrud Raschiga, kes oli 13 aastat temast vanem; aga see oli armastuse abielu. 1708. aastal purjetasid nad koos Lofotoni. Nad leidsid eest pastoraadi ja kiriku, mis oli väga lagunenud ja vajas kahjuks remonti, kuid saar ise oli üli- ilusas looduslikus kohas.

Nad olid põhjamaise folklooriga hästi kursis, eriti Erik Punasega, kes 983. aastal pere ja mõne ümberasujaga Gröönimaa koloniseeris. See koloonia jäi ellu 1400. aastatel. Ühtegi sõna ellujäänutest polnud Norrasse mitu sajandit jõudnud. Mis oli juhtunud? Kas Gröönimaale oli ikka jäänud jääk? Ühel päeval mõtles ta lääne poole vaadates oma kaasmaalastele. Kas seal oli keegi? Millises seisus nad olid? Ta kuulis sisemist häält, et just tema oli kutsutud selleks, et nad üles otsida ja olla neile pastoriks. See kutse ei jätnud teda kunagi maha. Tema naine ütles: “Ta nägi välja nagu selline, kes oli nägemust näinud.” Ta otsustas minna Gröönimaale.

Naine, perekond, sõbrad püüdsid teda veenda sellisest “ohtlikust plaanist” loobuma. Ta pöördus kiriku, kohaliku omavalitsuse ja kuninga poole, kõik asjata. Hiljem kirjutas ta: “Me mõlemad (viidates naisele ja iseendale) panime selle asja Jumala ette palves ja vastuseks oli, et mu naine painutas oma tahte nii, et ta enesekindlalt lubas järgida mind kõikjale, kuhu ma lähen – nagu tõeline Saara – selle läbi tugevdades minu tahet raskustes püsima jääda. ” Tõepoolest, sellest ajast peale oli tema naine “ohtliku ettevõtmise” juhtiv vaim. Ta ütles: “Ma ei suuda sõnadega väljendada kui palju ta oma usu ja püsivuse kaudu mind julgustas. Tema, nõrk naine, näitas üles suuremat usku ja mehelikkust kui mina.” Teises kirjas kuningale kirjutas ta julgelt, osutades, et “kõigil kristlastel on kohustus teha misjonitööd, kuni paganad olemas on. Kristlased võetakse tõsiselt vastutusele, kui nad rahulduvad pelgalt paganatega kauplemisega. “

Gröönimaa evangeliseerimise muster hakkas välja kujunema. See pidi hõlmama naabritega karusnaha, vaalarasva ja vaalavahaga kauplemist. Pärast mitmeaastast kirjavahetust, mis neil päevil oli nii aeglane, otsustas ta, et peab minema Bergenisse Norras, et edendada oma plaani evangeeliumiga Gröönimaale jõuda. Ta oli üritanud kuus pikka aastat ja seni tundus kõik olevat ebaõnnestunud, ning huvi sellise ohtliku ettevõtmise vastu kadus. Oma viimasel pühapäeval Lofotoni saarel hüvastijätujutlust pidades valis Hans oma jutluse aluseks Pauluse kirja Korintlastele: “Nii et me võime kuulutada evangeeliumi teist kaugematele maadele.”

Bergenis uuris ta kõike, mida ta Gröönimaa kohta võis leida, eriti veetranspordi ning vaalapüügi- ja kalalaevade päevikutest ja logidest. Pärast 13 aastat leidus kaupmees, kes rahastas tema ekspeditsiooni. Mitu purjelaeva lahkus Bergenist 12. mail 1722 ja saabus Gröönimaale juuli alguses. Selleks ajaks oli Hansul ja Grutrudil neli last – kaks vahvat poissi ja kaks noort tüdrukut. Kuna purjelaevad pidid jäämägede ja lainete tõttu väga kiiresti naasma, oli esimene ülesanne ehitada vastupidav maja, kus elada, ja see ehitati kiiresti. Pärast 13 aastat ühe inimese energiat ja visadust oli “ohtlik ettevõte” muutunud tõsiasjaks – eesmärgist silmis ja unistusest oli saanud reaalsus.

Nende esimesed kontaktid inuitidega olid vähem kui julgustavad. Hans kirjutas “Nende esmakordne ilmumine tundus mulle väga armetu. Nad olid õpetamatud, paganlikud metslased ja mind täitis kaastunne. Hans ja tema naine seisid käsikäes neid toonud laevatekil, vaikselt. Mõlemale ei olnud see mitte ainult tänu-, vaid ka pühaduse- ja taaspühitsemishetk – pühendumine maale, millest nad olid juba ammu unistanud ja tulnud nii kaugele, et neid teenida.

Pärast maja ehitamist pööras kaubalaev tagasiteele. Rühm meremehi jäi osaks “kolooniast” koos reisi finantseerinud kaubandusettevõtte raamatupidajaga. Esimesel pühapäeval peeti korralik jumalateenistus. Hans võttis oma teksti Psalmidest: “Kiitke Issandat, kõik paganad, kiitke Teda, kõik rahvad!” Ta oli pettunud, et ükski kohalik inuit ei tulnud jumalateenistusele. Tegelikult sai ta peagi teada, et nad ei olnud tema seal viibimise üle sugugi õnnelikud. Nad arvasid, et ta tuleb just nagu teisedki kauplejad ja läheb jälle minema ning pantomiimi abil püüdsid talle selgeks teha, et ta peab ära minema, kuid Hans oli tulnud selleks, et jääda.

Nad olid toonud endaga kaasa piisavad varud terveks aastaks, mida nad olid lootnud täiendada merest kalastamise ja metsloomade küttimise abil. Poisid hakkasid peagi kandma hirvenahast valmistatud riideid, nagu seda tegid inuitid. Nad püüdsid siseneda kohalike elanike eluruumidesse, mis suvisel ajal olid nahast telgid; kuid seal valitses äärmiselt vänge ja väga lämmatav loomade ja inimeste päevitusnaha, liha riknemise ning rupsi hais. Nad suutsid vaevu mõne minuti olla neis vähestes onnidest. Inuitid ei pesnud end kunagi.

Nad veetsid pikki talvepäevi ja öid, õppides keelt ja proovides suhelda kohalike inimestega. Nende poisid õppisid keele väga kiiresti ära ja see oli nende jaoks tohutu eelis. Hans hakkas õpetama mõnda agressiivsemat inuitti ning üks arukas noormees ristiti esimesena 1725. aastal. Teenistuse üks raskusi oli töö sinna jäänud uuestisündimata kolonisaatoritega. Pidev kaklus ja jama nendega koormas Hansu pidevalt. Puudus kindlus, kas kaubalaevad naasevad järgmisel aastal ja millised võivad olla uudised Norrast.

Nad jätkasid keelega töötamist, said hakata inimestega tõeliselt suhtlema ja hakkasid nägema oma töö vilju. Nende aastate jooksul heietas Hans lootust, et leiab mõne Punase Ericu päevadel ammu kadunud viikingi. Neid ei leitud kunagi ega ka ühtegi märki selle kohta, et nad oleksid võinud abielluda kohalike inuitidega, kuid mitmes kohas leidis ta majade varemeid ja kiriku, mille kindlasti olid ehitanud viikingid. Ta mõtiskles sageli toimunu üle – miks nad välja surid? Kas nad tapeti? Kas neid pühkis maapealt mingi katk? Kohalikud inuitid tundusid olevat alati kõhklevad avaldama mingeid üksikasju selle kohta, mis võis põhjustada nende vaprate kolonisaatorite surma viis sajandit varem.

Gröönimaa idarannikut polnud kunagi uuritud ja kuningas saatis ühe mehe välja, et ta üritaks seda piirkonda uurida, lootuses, et nad leiavad seal mõne algse kolonisaatori jäänused. Neid ei leitud, kuid see mees andis oma tunnistuse. Ta ütles: “Olen näinud palju vaeva, et teada saada põhjus, miks jumalateenija ja tema naine aasta-aastalt jätkavad seda tööd Gröönimaal ja kannatavad sellepärast ebamugavusi, ja lisaks sellele on kulutanud kõik, mis neil Norras oli, et teenistust jätkata. ” Ta tsiteeris Hansu öeldes, et “ta soovis siin elada ja surra, et õpetada metslastele Jumala kohta.” Ta jätkab: “Ta püüab töötada Jumala auks ka siis, kui see peaks talle elu maksma” ja “et selline mees on oma kaalu väärt kullas”.

Mõne kaubalaevaga toodi Gröönimaale rõuged ja see oli äärmiselt laastav, peaaegu pool elanikkonnast suri. Hans öösel ja päeval hooldas haigeid ja mattis surnuid. Nüüd nähti selle vankumatu mehe tõelist iseloomu. Tema kannatlik armastus oli reaalne. Pimedal tunnil oli sündinud “Gröönimaa apostel”. Ta sündis, olles mõjutatud pimedusest ja aukartusest. Lootuse pilk tema silmis oli muutunud uue eluviisi elavaks väljenduseks, mida ta oli püüdnud neile õpetada. Seda jutlust oli lihtsam mõista, kui kõiki tema jutlusi või raamatuid. Inuitid ütlesid: “Sa oled teinud meie heaks seda, mida poleks teinud isegi meie oma sugulased. Sa oled meid toitnud, kui meil oli nälg. Oled matnud meie surnud, kes muidu oleksid jäänud rebaste ja kärbeste saagiks. Ennekõike, oled meile Jumalast rääkinud ja võime nüüd parema elu lootuses õnnelikult surra. “

Grutrud Rasch Egede ei andnud ka endale selle katsumuse ajal armu ja muutus lõpuks füüsiliselt nõrgaks. 1734. aasta talvel lahkus ta oma voodist harva ja 21. detsembril suri. Hans kirjutas temast kui oma “kallist ja ustavat abilisest ja naisest, kes, kui sai aru, et olen otsustanud oma kodumaa hüljata, järgnes Jumala ja minu armastusele nagu truu Saara oma Aabrahamile võõrasse, ei, raskesse ja paganlikku riiki. ” Kohalikud elanikud hoidsid teda sama palju kui tema abikaasat.

1735. aastal otsustati, et ta läheb tagasi Taani. 29. juunil kuulutas Hans asunduses oma hüvastijätujutluse. Oma päevikusse kirjutas ta sel päeval: “Kuna ma tulin siia mitte ajalike hüvede ja kasu saamiseks, ei lahku ma Gröönimaalt ka ajaliku kasu saamiseks. Ainult Jumala au ja vaeste, õpetamata inimeste õpetamine on olnud ja alati on minu ainus eesmärk, ei, minu südame igavene soov kuni surmani. ” Ta oli teeninud Gröönimaal 15 aastat.

Tagasi tulles hakkas ta kirjutama oma Gröönimaa kogemustest. Ta õpetas misjonikolledžis ja veetis siis aastate möödudes oma viimased päevad tütre Kristeni ja tema abikaasa juures, kes oli Kagu-Norras asuva väikese koguduse pastor. Tema kaks poega tulid tagasi Gröönimaale ja teenisid tema asemel, kuni mõlemad naasid lõpuks samamoodi Taanisse. Ta suri novembris 1758.a., 72-aastaselt. Tema matusteks valiti järgmised sõnad: ” Oli Jumala läkitatud mees, nimega Johannes, see pidi tunnistust andma, tunnistama valgusest, et kõik hakkaksid tema kaudu uskuma. “

Ehkki me ei nõustu luterliku kiriku poliitikaga paljudes valdkondades, näis selle suure mehe elu põhjal, et ta kuulutas evangeeliumi siiralt ja tõepäraselt ning ma esitlen teda mitte niivõrd koguduse tõttu, mida ta esindas, vaid tema kuulekuse tõttu talle antud kutsele ja tema vankumatusest täita ülesanne, mille Issand oli talle andnud, piirkonnas ja rahva seas, kes elab võib-olla ühes kõige keerulisemas paigas maakeral. Oleks meil tänapäeval nii kindlameelseid mehi ja naisi, kes oleksid kuulekad Jumala kutsele sõltumata asjaoludest.

Allikas: https://www.gfamissions.org/pages/learn-and-promote/detail/3/32