Hiina pastori lugu

Mul on raske mõelda oma möödunud elu peale. Ma kutsusin ennast punaseks lapseks. Olin kommunist, ateist ja marksist.

Minu uskupöördumist võib kirjeldada salmiga Jesaja 1:18:

“Kuigi teie patud on helepunased, saavad need lumivalgeks; kuigi need on purpurpunased, saavad need villa sarnaseks.”

Minule isiklikult sümboliseeris punane värv kahte asja. Mu vanas elus domineeris punane värv (autoriteet ja kommunistlik režiim). Kristlaste jaoks on Hiina kliima kui krõbe pakane keset talve.

Valitsus tahtis panna näotuvastuskaamerad meie kirikusse. Muidugi me keeldusime sellest. Seejärel panid nad kaamerad meie koguduse hoone fuajeesse. See kaamera on võimeline koguma isiklikke andmeid meie koguduse liikmete kohta ning selle alusel saab meie koguduse liikmeid rünnata.

Neid hirmutatakse tööl, kodus, laste haridusega, et nad enam ei läheks kogudusse. 2018. aastal võeti vastu uus religiooni puudutav seadus. Mitmed silmapaistvamad kodukirikud Hiinas suleti. Sajad politseinikud tulid meie kirikusse. Nad vandaalitsesid meie hoone kallal, vangistasid pastoreid ja sulgesid kiriku. Tagakiusamise tase Hiinas on, pärast 1960-1970. aastate kultuurirevolutsiooni, oma halvimal tasemel.

Sellest hoolimata oleme üksmeelsemad, kui ei kunagi varem. Meie kirikus on puhkenud ärkamine. Paljud vennad ja õed on saanud toimuvast suurt julgustust karmi tagakiusu kestel.

Pärast seda, kui valitsus mu kiriku sulges, jutlustasin oma esimese jutluse Ilmutuseraamatu 3:7-8 alusel:

“Ennäe, Ma avasin su ees ukse, mida ükski ei suuda lukustada. Sul on vähe jõudu, kuid sa  oled hoidnud tallel Mu sõna ega ole salanud Mu nime.”

Kuigi tagakius intensiivistub, on siiski palju vendi ja õdesid, kes on väga ustavad ja vapralt kuulutavad Jeesuse Kristuse suurusest.

Source: “On laajennuttava ja kasvettava kohtaamaan lisääntyneet tarpeet” – Haastattelu Kiinan nousevasta vainosta ja Open Doorsin työstä – Open Doors Finland