Olen Jumalale nende, Issanda poolt rikkalikult õnnistatud, päevade eest väga tänulik. Kui inimesed räägivad õnnistamisest, siis küsitakse väga sageli:
“Kuidas te seda kogesite, milles seisnes see õnnistus?” Ma arvan, et igaüks kogeb seda erinevalt. Minu jaoks on siin ilmselt olulised kolm asja, milles näen Jumala õnnistust.
Esimene on näha teineteist näost näkku. Tundub, et see pole midagi erilist. Aga see on väga eriline: “Kui hea ja kui meeldiv on, kui vennad elavad üheskoos.”
Kui koguneme konverentsile ja sellistele koosolekutele, siis ütleme väga sageli: “Noh, lõpuks ma näen vendi, keda pole ammu näinud, ja saan nendega suhelda.” Konverents möödus ja mulle meenus, et ma pole nendega suhelnud. Lohutan end alati Iisraelis elava lähedase sõbra sõnadega: “Richard, ma mõistsin ükskord ja lõplikult, et suhtlemiseks vajaliku aja saame ainult igavikus.”
Teiseks on midagi ainulaadset, kui Püha Vaim õhutab inimesi ja nad tulevad meelt parandama. Alati pole selge, mis neid puudutas, kuid saate aru, et Püha Vaim juhatab inimese saali sügavusest ette, sest ta on oma elus otsuse teinud ja tahab Issandaga kohtuda. See on suur õnnistus, üks suurimaid elamusi siin.
Ja kolmas on ilmselt see, et on väga rõõmustav kuulda, kuidas Jumal õnnistab koguduste tööd erinevates kohtades ja piirkondades.
Ma tahan oma jutluses teise suuna võtta, ma ei räägi enam toimuvast, mitte tohutust õnnistusest, vaid natuke millestki, mis on silmapaistmatu.
Loeme järgmist kohta Pühakirjast:
„Et te ei käituks vennaga seaduse vastaselt ega ahnelt milleski: sest Issand on selle kõige eest kättemaksja, nagu me juba enne teile rääkisime ja tunnistusi andsime. Sest Jumal pole meid kutsunud mitte rüvedusele, vaid pühadusele. Seega sõnakuulmatu pole sõnakuulmatu inimese suhtes, vaid Jumala suhtes, kes on andnud meile ka oma Püha Vaimu ”(1. Tess. 4: 6–8).
Mind üha enam hämmastab nende sõnade tõsidus. Jumal ei luba sageli kätte maksta, kui me ei tee seda, mida Ta tahab, kuid Ta räägib siin väga tõsiseid sõnu. Neid sõnu seostatakse pühadusega.
Ma arvan, et te teate, milles see seisneb, Ta räägib hoorusest ja himude kirest. Mõistame, et pühadus on pühendumine Jumalale, siis kui ei miski sellest maailmast ei rüveta meie sisemist inimest, kus pole ühtegi jäledust.
Jumala Sõna ütleb, et me ei tohiks teineteise vastu milleski ebaseaduslikult käituda ja omakasupüüdlikult üksteise vastu midagi teha.
Näen nende sõnadega kahe maailma kokkupõrget: Jumala ja patuse. Me teame oma Issanda Jeesuse Kristuse armu, Kes rikas olles sai meie pärast vaeseks, et meie Tema vaesusest saaksime rikkaks.
See on taevamaailm, sest Jumal armastas seda maailma nii, et andis oma ainusündinud Poja, et kõik, kes Temasse usuvad, ei hukkuks, vaid neil oleks igavene elu.
See Jumala maailm põrkub kokku patuse maailmaga, kus valitseb rahaarmastus – kõige kurja juur. On loomulik, et Jumal annab. Lihalik inimene tahab saada – see on tema omadus, tema kalduvus, inimene ei saa sellest sageli isegi aru.
Maine inimene ütleb: „Elu anti mulle ükskord, ma tahan sellest kõike saada. Ma ei taha elada halvemini kui teised inimesed. Ma tahan, et minu lastel ja minul oleks kõik olemas. ” See näib olevat normaalne ja loomulik soov, kuid sisaldab mõnikord saamahimu, mis väljendub äärmuslikus ahnuses. Pange tähele, et riisumine, oskus ja soov midagi endale võtta asetatakse hooruse, purjusoleku ja muude pattude kõrvale.
Kui ma Jumala juurde tulin, siis polnud mul mingit soovi omada kõige toredamat kodu, mind ei huvitanud nii väga, kui keegi sai rohkem kui mina. Kuid tulid teistsugused kiusatused. Ma tahtsin, et minu Piibel poleks teistest halvem, ma tahtsin rohkem saada teistes valdkondades, mis olid minu jaoks väärtuslikuks muutunud. Minu elus oli see väga oluline hetk, kui Jumal mind sellest vabastas. Noore vennana soovisin, et Jumal mind õnnistaks ja tahan seda ka praegu.
Kuid kord ütles Jumal mulle: „Mu poeg, ma saan aru, et sa tahad õnnistust, aga ma tahan sulle öelda: pead mõistma, et sinu jaoks pole tähtis, kust õnnistus tuleb. Sul olgu hea meel, kui Jumal õnnistab kogudust. Ja kas see tuleb sinu või teise venna kaudu – mis sul sellest, kust need allikad pärit on? “
Jumal soovib, et meie suhtumine teistesse inimestesse ei põhineks sellel, et ma saan temalt midagi, et see ei oleks üles ehitatud seaduse vastaselt, vaid põhineks ohvrimeelsel armastusel. Seaduslik on armastada oma ligimest nagu iseennast, see pole ebaseaduslik. Ma arvan, et apostel ei öelnud juhuslikult “ebaseaduslik” ega kasutanud väljendit “armastusega”.
Jumala Sõna õpetab meid armastama ja näitab, kuidas armastada: “Austa vanemat” – see on vene, saksa ja heebrea keeles -, “vanema ees tõuse püsti”.
Ja ära kunagi tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse, vaid vastupidi, tee seda, mida sa tahad, et inimesed sulle teeksid.
Teate, on kirjutatud, et ihu lamp on silm. Sa ei tea, mis silmadega ma sind vaatan, ja mina ei tea, milliste silmadega sina mind vaatad. Ma ei pea seda teadma, aga Jumal teab seda.
Ja kui ma helistan oma emale ja küsin: “Ema, kuidas sul läheb?” Aga ma tegelikult tahan teada, kas ta aitab mind täna rahaliselt, siis ma käitun egoistlikult. Ma ei ütle, et ei tohi helistada ja raha küsida. Oleme väga hõivatud inimesed. Kuid mil määral on meie suhetes telefonikõnesid ja soovi kohtuda seal, kus me midagi ei saa, vaid ainult seetõttu, et meid õhutab üles armastus üksteise vastu? Kuivõrd on see meie elus olemas?
Ilmselt olid apostlid sellepärast väga mures. Kord juhtisin tähelepanu kirjakohale, kus apostel Paulus juhendas inimesi, kes jagasid, nagu me tänapäeval ütleme, humanitaarabi.
Võib-olla märkasime, et kui apostlid määrasid diakonid laudade eest hoolitsema, siis valisid nad selle töö jaoks väga vaimulikud inimesed. Aga meie? Kas on vaja panna vaimulikud inimesed “humanitaarabi” jagama? Jah! Sest kuhu iganes raha ja küllus tuleb, seal läheb lahinguks.
Apostel Paulus ütleb, et las vennad tulevad meiega kaasa, sest sellise ohvriandide rohkuse korral ei taha me, et meid kritiseeritaks. Apostel Paulus ütles: “kes teistele jagab, andku siira südamega.” Ja see sõna “siira südamega” puudutas mind. Milline huvitav juhis. Ütleks siis, et “õiglaselt”, “tähelepanelikult”, kuid ta ütleb: siiralt. Siira südamega inimene saab jagada neid asju täiesti vabalt, sest see ei puuduta teda ja see ei häiri teda. Ta hoolib sellest, et teda on usaldatud, et ta võib teistele õnnistuseks olla.
Olen täheldanud, kuidas üks ilmalik inimene tahtis kogu aeg, et talle antaks. Usklikuks saades hakkas ta teisi inimesi aitama, kuid mitte oma kulul: “Vennad, aidake! Õed, aidake!” Juhtub. Ma ei tea, kuidas te sellest küsimusest aru saate. Ma saan aru, et kümnise maksmine ei ole Vana Testamendi asi, vaid kuulub ka Uue Testamendi koosseisu.
Vaatame, kuidas Jeesus Kristus annetamisest rääkis – lesk, kes andis kaks väikest münti.
Kas need mängisid templis mingit rolli? Tõenäoliselt mitte. Kuid see oli kogu lese elu ja Jumal vaatas seda. Ta ei tulnud templisse selleks, et midagi saada, kuigi kahe leptoni olemasolu korral oleks ta võinud abi paluda, kuid ta tuli templisse andma, jagama, õnnistama, sest ta tuli Jumala juurde.
Lõpuks proovin oma mõtted kokku võtta ja jätta midagi järelemõtlemiseks, et Jumal meid õpetaks. Olgu meil isetu soov tuua sellesse maailma õnnistusi, sealhulgas materiaalseid, ka meie jõu abil, mille me tegelikult saame Jumalalt õigel ajal Kristuse armuannina, kes sai vaeseks meie eest, kes andis meile oma Püha Vaimu.
Teksti autor Richard Zimmermann on Saksamaa Kristliku Evangeelse Usu Kirikute Assotsiatsiooni piiskop.
Allikas: http://bogoblog.ru/richard-cimmerman-hranit-sebya-ot-korystolyubiya/#more-2892
