Humanism: antikristuse eelkäija

Kallis sõber:

… Meil ei tule ju võidelda inimestega, vaid meelevaldade ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, kurjade taevaaluste vaimudega. (Efeslastele 6:12)

Jeesuse Kristuse järgijatena osaleme konfliktis, mis mõjutab nii taevast kui ka maad. Jõud, mis meile vastu seisavad, on “kurjad taevaalused vaimud” – nähtamatus kuningriigis asuvad kurjad vaimsed jõud, mis seisavad vastu tõelisele õigusele ja püüavad kehtestada saatanlikku võimu kogu maailmas.

Meie vastutus selles konfliktis on ainulaadne, sest ainult Kristus andis meile vaimse mõistmise ja relva, mis võib meile võidu anda. Selle maailma valitsused ja armeed, kes tegutsevad eranditult loomulikul tasandil, ei mõista seda konflikti ega suuda toime tulla saatanlike jõududega taeva all. Otse vastupidi, ise seda teadvustamata on nad nende jõudude manipuleerimise ja kontrolli objektid.

Võidu üks oluline nõue on tunnistada erinevates olukordades töötavate jõudude olemust. Hiljuti, kui ma mõtlesin maailma arengule ja eriti Ameerika Ühendriikidele ja Iisraelile, siis usun, et Jumal näitas mulle kurjuse olemust, petlikku jõudu, mida saatan kavatseb selle ajastu lõpus oma eesmärkide täitmiseks kasutada. See on HUMANISM.

Olen alati pidanud humanismi suhteliselt kahjutuks veaks. Kuid sõnaraamatu poole pöördudes hämmastas mind selle määratlus:

“Humanism on igasuguse inimlikust kõrgema võimu või moraalse väärtuse eitamine; religiooni tagasilükkamine inimkonna iseseisvasse arengusse uskumise kasuks.”

Mõistsin, et humanism ei ole vaimselt neutraalne. Pigem on see Jumala väe ja autoriteedi tahtlik eitamine ja tagasilükkamine. See on religioonivastane religioon. Sel põhjusel saab ja sageli õpetatakse seda sellistes haridussüsteemides nagu USA, kus religiooniõpetus selle tavapärases tähenduses on keelatud.

Sina, kuningas, nägid, ja vaata, oli üks suur kuju. See kuju oli suur ja selle hiilgus erakordne; see seisis su ees ja selle välimus oli hirmus. Kuju pea oli puhtast kullast, rind ja käsivarred hõbedast, kõht ja reied vasest, sääred rauast, jalad osalt rauast, osalt savist. Sa vaatasid, kuni üks kivi käte abita lahti murdus ja lõi kujule vastu jalgu, mis olid rauast ja savist, ja purustas need. Siis purunesid üheskoos raud, savi, vask, hõbe ja kuld ja said aganate sarnaseks suviselt rehealuselt: tuul viis need ära ja neist ei leidunud jälgegi. Aga kivist, mis oli tabanud kuju, sai suur mägi ja see täitis kogu maa. See oli unenägu, ja nüüd ütleme kuningale selle tähenduse: sina, kuningas, oled kuningate kuningas, kellele taeva Jumal on andnud kuningriigi, võimu, vägevuse ja au. Ja sinu kätte on ta andnud inimesed, kus need ka iganes elavad, metsloomad ja taeva linnud, seades sinu valitsema nende kõigi üle – sina oled see kullast pea! Aga sinu järel tõuseb teine kuningriik, väiksem kui sinu oma, ja veel kolmas kuningriik, vasest, mis valitseb kogu maa üle. Siis tuleb neljas kuningriik, tugev nagu raud – raud ju lõhub ja pihustab kõike; ja nagu purustav raud, nii lõhub ja purustab ta kõik.(Taaniel 2: 31-40).

Üks võtmetegur avaldas mulle muljet: reproduktiivorganid asusid Kreekaga samastatud piirkonnas. Minu minevik on tihedalt seotud Kreeka filosoofiaga, seega mõistsin, et Kreeka – palju rohkem kui teised impeeriumid – paljunes, oma filosoofia kaudu, järgnevates kultuurides.

Kahest iidsest kreeka filosoofist, kellest meil on allesjäänud märkmeid, on Herakleitos (umbes 460 eKr) ja Protagoras. Nende mõtteteradest jäid alles vaid kolm: “kõik voolab”, “ühte jõkke ei saa kaks korda astuda” ja “inimene on kõigi olemasolevate asjade mõõt”. On hämmastav, kuidas need kolm ütlust võtavad kokku humanismi olemuse. Nad väidavad, et kõik on suhteline; puuduvad moraalsed või juriidilised absoluudid; ja inimene on universumi kõrgeim võim.

Kreeklased tõstsid inimmõistuse jumaluse auastmesse. Aristotelese jumalakontseptsioon hõlmas täiuslikku mõistust, mis tunneb ennast, sest miski muu pole tundmist väärt. Sellest arenes välja terve ratsionalismifilosoofia.

Lisaks filosoofiale oli Kreeka kultuuri teiseks oluliseks elemendiks rõhuasetus spordile. Nende olümpiamängud ei olnud muud kui 20. sajandil taas naasnud sportliku meisterlikkuse kummardamine. Kõige populaarsemad telesaated on täna suured rahvusvahelised spordiüritused.

Kreeklased kaldusid ka pidama tühiseks mehe ja naise vahelist abielu ning pidasid kahe mehe vahelisi homoseksuaalseid suhteid “intellektuaalselt rahuldust pakkuvamaks”. Nende skulptuuris näidati idealiseeritud mehe keha tavaliselt alasti, samas kui naised olid tavaliselt rõivastega kaetud.

Kreeka nn jumalad esindasid kõiki inimkonna moraalseid ebaõnnestumisi: iha, ebamoraalsust, kadedust, kättemaksu ja võrgutamist, tegelikult igasuguse siduva moraalikoodeksi puudumist. See tegi inimesest omaenda jumala, kes kehtestas omaenda moraaliseaduse. Ja lõppude lõpuks ei oodatud, et inimesed elaksid oma jumalate tasemest kõrgemal.

Kõik need kreeka humanismi tagajärjed on meie lääne kultuuris kogu 20. sajandi jooksul olnud uskumatult ilmsed. 1992. aastal alustas humanismi vaim aga järjekordset suurt pealetungi USA ja Iisraeli vastu. Peaaegu samaaegselt laskus mõlema rahva peale sügav vaimse pimeduse pilv.

1992. aastal toimunud riiklikel valimistel oli vaimne jõud, mis tõi võimule Ameerika Ühendriikides Clintoni administratsiooni ja Iisraelis Töökoalitsiooni, häbematu ja ilmselge humanismi. Mõlemad valitsused kujutasid endast Jumala õiglaste seaduste ja lepingute avalikku ja tahtlikku tagasilükkamist, mille Ta sõlmis inimestega, esmalt Moosese ja seejärel Jeesuse Kristuse kaudu. Nad näitasid, et kulminatsioonina usub humanism kõike muud, kui tõde ja talub kõike muud, kui õigust.

See inimese ülendamine on jõud, millest sünnib lõpuks antikristus, kelle nimi on inimese arv (Ilmutuse 13:18), seadusevastane inimene, hukatuse poeg,  kes paneb vastu ja tõstab enese üle kõige, mida nimetatakse  jumalaks või jumalateenistuseks, nii et ta istub Jumala templisse, lastes end paista Jumalana (2Ts 2: 3,4).

Pühakiri näitab, et ta võtab võimu kõigi üle, kes pole tõearmastust vastu võtnud. Sel põhjusel saadab Jumal neile võimsa pettuse, et nad usuksid valet – algset valet, valet, millega  saatan pettis meie esivanemaid: “… te saate Jumala sarnaseks…”. See inimese tõusmine Jumala asemele viib maailma “suurde viletsusse” – maailmapiinade perioodi, mis on nii kohutav, et ületab 1939-1945. aastate hävingu (Mt 24: 21,22).

Kuid enne viimast viletsusperioodi on Jumalal ikka veel suuri eesmärke nii Iisraeli kui ka Kiriku jaoks. Halastuse lõikus eelneb kohtumõistmisele. Jumala ettevalmistused selleks ilmnevad prohvet Sakarja raamatus 9:13: „Ja ma õhutan su pojad, Siion, sinu poegade kallale, Jaavan.” (originaalis on sõna Jaavan tõlgitud Kreekaks). “Kreeka pojad” on need, kes aktsepteerivad humanismi pettust. „Siioni pojad” on need, kes seisavad muutumatu Jumala Sõna peal, kes võtavad vastu selle tõotused ja lepingud. Need võetakse maisest Iisraelist ja aktiivsest kirikust. Nende kohta öeldakse: “Nad võitsid tema (saatana) Talle vere ja oma tunnistuse sõnaga ega armastanud oma hinge surmani.” Need on inimesed, kellel on üks peamine prioriteet; Jumala tahte täitmine on nende jaoks olulisem kui omaenda elust kinni hoidmine.

Selle väljakutsega silmitsi seistes peame kõik endilt küsima: kas ma olen valmis asuma Siioni poegade hulka? Humanismi jõud ületavad meid arvuliselt. Julgust saame aga õppida juutide kuninga Aasa näitel. Seistes silmitsi suure armee sissetungiga, muutis tema meeleheitlik palve vältimatu kaotuse täielikuks võiduks. Tema palve annab meile täna suurepärase mustri, mille abil saame kohtuda humanismi ennastkõrgendavate jõududega:

“Issand! Ei ole peale Sinu ühtegi, kes suudaks jõuetut aidata tugeva vastu! Aita meid, Issand, meie Jumal, sest me toetume Sinule ja oleme tulnud Sinu nimel selle hulga vastu! Issand! Sina oled meie Jumal, ära luba, et inimene oleks Sinust üle! ” (2. Ajaraamat 14:10)

Seisame koos palves!

Armastusega teenides,
Derek Prince