Hupomone – kannatlikkus, vastupidavus, visadus

Sel nädalal alustame kreeka keelse nimisõna ὑπομονὴ uurimist, mis tähendab “kannatlikkust, vastupidavust, visadust”. See sõna koosneb eessõnast ὑπο, mis tähendab “all” ja μονὴ, mis tähendab “jääma”. See tähendab olukorras püsimist või vastupidavust. Muistsed filosoofid nimetasid “võimet (ὑπομονὴ) vastu pidada” kui voorust, mis osutab “mehisele julgusele” või “mehisele vaprusele”. Hupomone mõistmiseks on kasulik seda vastandada makroqumia-le , mis tähendab kannatlikkust või pikka meelt inimeste suhtes.

 Sõna hupomone kasutatakse nii Vanas kui ka Uues Testamendis. Vana Testamendi septuagintas kasutatakse seda sõna üheksa korda, et tõlkida heebreakeelset sõna QAWAH, mis tähendab “ootama pikisilmi” või “ootusega ootama” ja kaks korda evangeeliumites, mõlemal korral Luuka evangeeliumis. Selle nädala uurimus keskendub hupomonele, nii nagu seda on kasutatud kahes Luuka evangeeliumi tekstis.

Aga mis on heas mullas, on need, kes sõna kuuldes seda kaunis ja heas südames säilitavad ja kannatlikkuses vilja kannavad. (Luuka 8:15)

Kuigi tähendamissõna külvajast on kirjas kõigis kolmes sünoptilises evangeeliumis, kasutab ainult Luuka evangeelium sõna hupomone. Issand kasutab eespool nimetatud salmi selleks, et lõpetada tähendamissõna külvajast. Jeesus ütleb, et õige ja hea vaimse südamega inimene pärast sõna kuulmist, säilitab seda ja kannab vilja jäädes oma olukorda.

Luuka 21:19 Oma vastupidavusega kannatustes te pärite oma hinge.

Luuka 21. peatükis on välja toodud raskused, mis tekivad neil, kes kuuluvad lõpuajal Kristusele. Meie uuringu aluseks olevas tekstis Luuka 21:19 käsib Jeesus oma jüngritel püsivalt kannatades pärida oma hing. See väide on paralleelne Matteuse 24:13 esitatud väitele: “Aga kes peab vastu lõpuni, see pääseb.” Mõlemad evangeeliumi autorid kirjeldavad Jeesuse õpetust öeldes, et see, kes kuulub Kristusele, talub lõpuni. Kannatlik vastupidavus on Jeesuse sõnul päästetu iseloom; see pole uskliku tööeetika.

Neid kahte viisi kuidas hupomone´t rakendatakse kirjeldamaks erinevates olukordades kannatamist kasvamise eesmärgil ja kannatlikkust kui uskliku voorust, võime lugeda ülejäänud Uuest Testamendist. Järgmisel nädalal alustame selle sõna põhjalikku uurimist Jaakobuse raamatust 1: 2–4.

Hupomone – kannatlikkus, vastupidavus, visadus (2)

Sel nädalal jätkame kreeka keelse nimisõna ὑπομονὴ, mis tähendab “kannatlikkust, vastupidavust, visadust”, uurimist. Selle tähendus väljendab olukorras püsimist või vastu pidamist. Ὑπομονὴ mõistmiseks on kasulik seda eristada μακροθυμὶα-st, mis tähendab kannatlikkust või pikka meelt inimestega suheldes.

Eelmisel nädalal uurisime ὑπομονὴ ja kuidas seda kasutatakse kahes Luuka evangeeliumi tekstis. Sealt leitavad mõisted, püsivus kindlates tingimustes selleks, et kasvada ja kannatlikkus kui usklikule omane voorus, läbivad kogu Uut Testamenti. Sel nädalal on meie uurimuse aluseks Jaakobuse 1: 1-4.

Salm 1: sissejuhatus 1) Jaakobus, Jumala ja Issanda Jeesuse Kristuse sulane, saadab  tervitusi kaheteistkümnele hajali asuvale suguharule.

Issanda poolvend ja Jeruusalemma kiriku esimene juht Jaakobus kirjutab selle usuteemalise kirja juutidele, kes on kodumaalt laiali hajutatud. Seda teemat väljendav võtmesalm on kirjas Jaakobuse 2:20: ” Kas sa suudad mõista, sa tühine inimene, et usk on ilma tegudeta surnud?” Siin kasutatud sõna “tegudeta” (ἔργον) tähendab “tegevust”. Jaakobus õpetab hajutatud usklikele juutidele kuivõrd teineteisest eristuvad religioosne elu ja usust elamine, mis juba iseenesest loob tegevust ehk elavat usku.

Salmid 2-4: usu areng

Salmid 2-3: usu protsess 2) Pidage seda lausa rõõmuks, mu vennad, kui te satute mitmesugustesse kiusatustesse.

Jaakobus alustab oma kirja käsuga. Selle abil ütleb ta usklikele, mida nad peavad tegema ja millal nad seda tegema peavad. Esiteks peavad nad “kõike seda rõõmuks pidama”. Kreeka keelest tõlgitud sõna “pidama” on ἡγὲομαι, mis tähendab “juhtima, olema juht”. Kreekakeelne sõna “rõõm” on χαρὰ mida kreeklased kasutasid “rahulolu” väljendamiseks.

Järgmisena ütleb Jaakobus usklikele, millal nad peavad sellesse rahulolevalt suhtuma. “Kui vähegi peaksite sattuma erinevatesse katsumustesse.” Ehkki enamus ingliskeelseid versioone tõlgivad konjunktsiooni ὅταν sõnaga “kui”, siis tegelikult on see sõna-sõnalt tõlgitav kui “millal iganes”. Jaakobus ütleb, et usklikud peavad laskma rahulolul omada nende peas juhtivat kohta, kui nad (või siis, millal iganes) nad peaksid sattuma mitmesugustesse katsumustesse.

3) kuna te teate, et teie usu läbikatsumine teeb teid kannatlikuks (ὑπομονὴ).

3. salmis selgitab Jaakobus, miks usklikud peavad keset katsumusi jääma rahulolevaks. Selle põhjuseks on see, et nad teavad midagi. Sõna tõlgituna “teate” (γινὼσκω) on olevikus ja see tähendab, et rahulolu keset katsumusi peab põhinema pideval teadmisel, et läbikatsumine on usu proovile panek eesmärgiga saavutada vastupidavus.

(Sõna “läbikatsumine” on δοκὶμιον ja väljendab testi, mille abil midagi heaks kiidetakse. Jaakobus kirjutab siis, et sellel usutestil on eesmärk – “vastupidavuse” (sõna, mida me uurime ὑπομονὴ) välja töötamine. Jaakobus lõpetab usu arenguprotsessi selgitamise öeldes, et kui usklikud kogevad katsumusi, siis peaksid nad olema rahul teades, et see on usukatsumus, mis põhjustab nende jäämise antud olukorda usaldades Issandat.

Salm 4: Usu toodang 

4) Aga kannatlikkus (ὑπομονὴ) olgu täiuslik, et te oleksite täiuslikud ja terviklikud ega oleks teis midagi vajaka.

Selles salmis esitab Jaakobus veel ühe käsu, mis väljendab usu arengu põhimõtet: “Laske kannatlikkusel teha täielik töö.” Omadussõna, mis on siin tõlgitud kui “täielik” on τὲλειος, tähendab “viia midagi lõpuni või teha valmis.”

Kuna usuelu elamise õppeprotsess loob usu, mille tõttu usklik jääb nendesse oludesse, siis annab Jaakobus usklikele käsu jääda neisse olukordadesse selleks, et taluvuse protsess saaks oma arendustöö neis lõpule viia. Siis täpsustab ta eesmärki, mille saavutamiseks tuleks lasta kannatlikkusel oma töö lõpule viia: “Selleks, et te oleksite täiuslikud ja terviklikud ega oleks teis midagi vajaka.“

Niisiis, sellesse olukorda jäämise eesmärk on viia usklikud täiusesse (küpsusesse) ja muuta nad terviklikuks. Sõna “vajaka” on λεὶπω ja see kirjeldab seda kui usklik saab täielikuks ja terviklikuks ehk siis, kui ühelgi tema elualal ei jää vajaka küpsusest ja terviklikkusest.

Jaakobus tutvustab, et uskliku usu proovilepanek töötab välja või loob temas võime jääda (ὑπομονὴ) olukordadesse. Iga inimese esimene reaktsioon raskustele, mis tema ellu tulevad, on soov neist pääseda; kuid Jaakobus käsib usklikel lasta nendesse “jäämise teel” kannatlikkusel lõpetada oma täielik töö, et vaimne küpsus – usaldus Issanda vastu ükskõik, millistes eluoludes ja eluvaldkondades – saaks areneda.

Järgmisel nädalal jätkame sõna ὑπομονὴ uurimist Heebrealastele 12: 1-2 ja vaatame lähemalt kui oluline on kannatlikkus uskliku kasvuprotsessis.

*hUPOMONE on inglise keelne õigekirjutuslik kuju kreeka keelsest sõnast ὑπομονὴ.

Hupomone – kannatlikkus, vastupidavus, visadus (3)

Nagu meie pealkiri viitab, on see kolmas osa meie uurimusest kreeka keelsest nimisõnast hupomone, mis tähendab “kannatlikkust, vastupidavust, visadust”. See sõna tähendab olukorras püsimist või vastupidavust.

Eelmisel nädalal uurisime hupomone kasutamist uskliku kasvuprotsessis (Jaakobuse 1: 1-4) ja nägime Jaakobuse ettekande kaudu, et uskliku usu proovimine töötab välja või loob temas võime jääda (hupomone) oludesse. Me saime teada, et Jaakobuse käsk usklikele on lubada “olukordadesse jäämisel” teha oma täieliku töö, et vaimne küpsus – usaldus Issanda vastu mis tahes eluolukorras ja ükskõik millises eluvaldkonnas – saaks areneda.

Sel nädalal on uurime Heebrealastele 12: 1-2 kirjakohta, kus näidatakse sama oludesse jäämise põhimõtet, mis on kristliku kasvuprotsessi jaoks vajalik. Heebrea kirja autor kasutab sõna hupomone kergejõustikuürituse kontekstis.

Treeneri nurk

Heebrealaste 12:1-2 1) Seepärast ka meie, kelle ümber on nii suur pilv tunnistajaid, pangem maha kõik koormav ja patt, mis hõlpsasti takerdab meid, ja jookskem püsivusega meile määratud võidujooksu! 2) Vaadakem üles Jeesusele, usu alustajale ja täidesaatjale, kes häbist hoolimata kannatas risti temale seatud rõõmu asemel ja on nüüd istunud Jumala trooni paremale käele.

Meie tähelepanu keskpunkt on täna nendes kahes salmis leitav lauses: “… jookskem püsivusega (hupomone) meile määratud võidujooksu…” (tingivas kõneviisis lauseid vaatame hilisemas uuringus.) Peamine tegusõna tre / xw on esimeses salmis ja tähendab “jooksma”. (Just sellest sõnast tuleneb inglise keelne sõna “võidujooks”.)

Tre/xw on tõlgitud nii: “Me peaksime jooksma”. Seal kasutatud nimisõna on tõlgitud “võidujooks” ja sellest tuleneb ingliskeelne sõna “agoonia”. Väljendit “meile ette määratud” kasutatakse kreeka keelses tekstis jooksu omaduste või iseloomu kirjeldamiseks. Tegelik sõna “meile ettemääratud” on pro/keimai oleviku vorm sõnast “etteseatud või -määratud”. Kuna olevikuvormi kasutamine väljendab jätkuvat tegevust, siis ütleb heebrea kirja autor, et seda võidujooksu tuleb joosta “läbi vastupidavuse” – jäädes sellesse (hupomone).

Keskendume sellele peamisele osalausele, et mõista võistluse läbiviimise kahte aspekti, mida siin näidatakse. Esimene aspekt on seotud sellega, millist võidujooksu peame jooksma – võistlust, mis meile on ette seatud. Nagu ülalpool mainitud, on fraas “meile määratud” olevikuvormis ja kirjeldab jooksu kui sellist, mida pidevalt meie ette seatakse. Kreekakeelne tekst osutab, et seda seatakse samm-sammult kogu aeg meie ette. Siin on kontseptsioon: võistlus ei toimu ringrajal; selle asemel on maraton, millel pole kindlat mõõdetud distantsi pikkust. Suund antakse meile samm-sammult.

Me korraldame võistluse nii, nagu meile antakse suund, nagu meile  suunda näidatakse. See sarnaneb autoga udust läbi sõitmisele, kui ainus asi, mida sa näed, on sõiduteele maalitud lühike joon, mis näitab edasist teed. See joon on sõidutee suuna ainus näitaja. Pöörame sellele joonele suurt tähelepanu, kuna me ei näe kaugemale tulevikku. Me ei tea tee suunda ja leiame selle alles siis, kui järgime teed selle lühikese värvitud joone ulatuses. Muidugi, Jumal teab iga keerdkäiku ja tee pööret, mida peame võtma selles võistluses, mida peame läbima; kuid Pühakiri õpetab, et Ta ei näita seda meile tervikuna. Selle asemel avalikustab Ta selle vaid samm-sammult, soovides, et me õpiksime Teda usaldama ka siis, kui me ei tea võistlusraja üldist suunda.

Teine aspekt, mida siin võidujooksu kohta avaldatakse, hõlmab meie uurimissõna hupomone. See kirjeldab võistluse kulgemise viisi – läbi vastupidavuse (jäädes alla). See on distsiplinaartermin. Selle mõistmiseks mõelge, kuidas sportlane võistluseks valmistub. Ta jääb võistluse läbiviimiseks vajalike distsipliinide alla. Heebrea kirja autor väidab, et võistluse läbiviimine toimub vastupidavuse, “alla jäämise” distsipliini kaudu. Seda ei saavutata probleemide ja asjaolude eest põgenemisega. Võistluse korraldamine toimub vaid tingimustes püsimisel. Nii nagu see sportlane, peame meie “jääma alla”, olenemata sellest, kas me tahame seda või mitte, ja jooksma.

Heebrealaste 12: 1-2 peamine lause õpetab, et me läbime võidujooksu, mida meie ette pidevalt seatakse, olles vastupidavad (jäädes alla). Teisisõnu, kui me jookseme võistlusel, paneb Issand meie ette tee, kuhu peame jooksma. See on pidev ja pikaajaline protsess ning selle jaoks peame “jääma alla”. Vastasel juhul võib spurt olla lühiajaliselt hea, kuid nädala pärast võime, vedelikupuudust ja valulikke lihaseid kogedes, hüüda Issandale: “Kui kaua see kestab?” Issand teeb meile Pühakirja kaudu selgeks, et me ei tegele lühiajaliste ponnistustega, vaid pigem sellega, mis nõuab pikaajalist usaldust ja Tema peale lootmist. Ja see on üksasi, nagu näeme selle uuringu tulevastes osades, mis valmistab meie lihale agooniat.

Järgmisel nädalal jätkame hupomone uurimist / Heebrealastele 12: 1-2.

*hUPOMONE on kreeka keelse sõna u¿pomonh / ladina keelne kirjasõna.

Hupomone – kannatlikkus, vastupidavus, visadus (4)

Pange tähele, et kõik Piibli tsitaadid, nii selles kui ka kõigis muudes Kreeka mõtetele postitatud õppetundides, pärinevad BTE – The Bible Translation and Exegesis Institute of America –  teenistuse poolt koostatud Piibli kirjalikust tõlkest inglise keeles.

Sel nädalal jätkame kreeka keelse nimisõna ὑπομονὴ uurimist, mis tähendab “kannatlikkust, vastupidavust, visadust”. Selle tähendus väljendab olukorras püsimist või vastupidavust. Meie põhitekst on sama, mis eelmisel nädalal, Heebrealastele 12: 1-2, kus leiame, et kristlikku elu on võrreldud mööda rada jooksmisega; kuid arvestame ka Galaatlastele 5: 7-9 leiduva Pauluse kirjeldusega võistlemiseks vajalikust distsipliinist.

Uurisime kõigepealt Jaakobuse 1: 1-4-st sõna ὑπομονὴ kasutamist uskliku kasvuprotsessis ja nägime Jaakobuse ettekande kaudu, et uskliku usu proovimine töötab välja või loob temas võime jääda asjaolude alla (ὑπομονὴ ). Sellest saime teada, et Jaakobuse käsk usklikele on lubada raskuste “alla jäämisel” teha kogu oma töö, et vaimne küpsus – usaldus Issanda vastu, mis tahes eluolukorras ja ükskõik, millises eluvaldkonnas – saaks areneda.

Eelmisel nädalal nägime sama põhimõtet, mida tutvustati Heebrealastele 12: 1-2. Nendes salmides demonstreeritakse seda oludesse jäämise kontseptsiooni veelkord kui midagi, mis on kristlikuks kasvuprotsessiks vajalik ja seda esitatakse sportliku sündmuse kontekstis. Eelmisel nädalal keskendusime neis kahes salmis leiduvale põhiklauslile:

“… vastupidavuse (ὑπομονὴ) kaudu peaksime jooksma meie ette seatavat võistlust …” Selles tekstis kasutatud analoogia annab mõista, et meil pole tegemist lühikese ajaga, vaid see on pikaajaline ettevõtmine, mis nõuab pikaajalist usaldust ja lootust Issandale. Ja see on võistlus, mis nõuab distsipliini.

Treeneri nurk

Heebrealastele 12: 1-2

1) Seepärast ka meie, kelle ümber on nii suur pilv tunnistajaid,  pangem maha kõik koormav ja patt, mis hõlpsasti takerdab meid, ja jookskem püsivusega meile määratud võidujooksu!

2)  Vaadakem üles Jeesusele, usu alustajale ja täidesaatjale, kes  häbist hoolimata kannatas risti temale seatud rõõmu  asemel ja on nüüd istunud Jumala trooni paremale käele.

Meie tähelepanu keskpunktis on olnud põhiklausel, mille eesmärk on mõista võistluse läbiviimise kahte aspekti, mida siin näidatakse. Esimene aspekt on seotud sellega, millist võistlust peame jooksma – võistlust, mis meile ette seatakse. Väljend “meie ette seadmine” on olevikus, mis tähistab pidevat tegevust või elustiili. Autor kirjeldab oleviku ajavormi abil jooksu kui sellist, mida pidevalt seatakse meie ette. Kreekakeelne tekst osutab, et seda näidatakse samm-sammult kogu aeg meile ette.

Teine aspekt jooksu kohta hõlmab meie uurimissõna ὑπομονὴ. Seda kasutatakse võistluse kulgemise kirjeldamiseks – läbi vastupidavuse (jäädes alla). See on distsiplinaartermin. Selle mõistmiseks mõelge, kuidas sportlane võistluseks valmistub. Ta jääb võistluse läbiviimiseks vajalike distsipliinide alla. Heebrea kirja autor väidab, et võistluse läbimine toimub läbi vastupidavuse ehk siis distsipliini alla jäämise kaudu.

Apostel Paulus liitub heebrea kirja autoriga, kujutades kristlikku elu jooksmisena. Ehkki ta ei kasuta sõna ὑπομονὴ, rõhutab Pauluse kirjutis võistlusel osalejatele vajalikke distsipliine. Nii sel nädalal kui ka järgmisel uurime kolme kohta, kus Paulus õpetab distsipliini tähtsusest. Meie selle nädala tekst on Galaatlastele 5: 7-9.

7) Te jooksite hästi. Kes on teid takistanud tõele kuulekad olemast?

8) See veenmine ei tule sellelt, kes teid kutsub.

9) „Pisut haputaignat teeb kogu taigna hapuks.”

Valeõpetajad olid tulnud Galaatia piirkonda ja ütlesid usklikele, et nad peavad elama seaduse all. Paulus tegeleb selle probleemiga Galaatlastele 5: 7-9. Ta kasutab lihtminevikku, mis väljendab pidevat tegutsemist minevikus, väljendamaks tõsiasja, et Galaatia usklikud olid varem pidevalt hästi jooksnud. Seejärel küsib Paulus: ”Kes on teid takistanud tõele kuulekad olemast? ” Kreeka keeles tõlgitud sõna “takistatud” on ὸγκωπτω , mis tähendab ”vahele segamine” või “takistamine”. Ta väidab, et valeõpetajad olid lõpetanud galaatlaste usklike jooksu, sundides osasid neist tegema kõrvalepõike ja liikuma teises suunas, kui see tee, mille Issand nende ette oli pannud. Pauluse kirjutamisstiil kannab edasi mõtet, et selline valeõpetusse veenmine võib takistada ja lausa ümbersuunata Issanda poolt usklike ette seatud jooksuraja.

Kuna igat usklikku saab veenda paljude asjade abil, on oluline silmas pidada ainult seda veenmist, mis pärineb “Temalt, kes teid on kutsunud.” Sõna “kutsumine” on täisminevikus, mida kasutatakse selleks, et kirjeldada Issandat, kes pidevalt kutsub meid üles jooksu jooksma.

  • hUPOMONE on kreeka keelse sõna ὑπομονὴ ingliskeelne kirjasõna.

Hupomone – kannatlikkus, vastupidavus, visadus (5)

Sel nädalal jätkame kreekakeelse nimisõna ὑπομονὴ uurimist, mis tähendab “kannatlikkust, vastupidavust, visadust”. See tähendab olukorras püsimist või vastupidavust. Meie põhitekst jääb samaks nagu eelmisel kahel nädalal, Heebrealastele 12: 1-2, kus leiame, et kristlik elu on võrreldav võistluse läbiviimisega.

Treeneri nurk

Heebrealastele 12: 1-2

1) Seepärast ka meie, kelle ümber on nii suur pilv tunnistajaid,  pangem maha kõik koormav ja patt, mis hõlpsasti takerdab meid, ja jookskem püsivusega (ὑπομονὴ) meile määratud võidujooksu!

2)  Vaadakem üles Jeesusele, usu alustajale ja täidesaatjale, kes  häbist hoolimata kannatas risti temale seatud rõõmu  asemel ja on nüüd istunud Jumala trooni paremale käele.

Kui esimest korda vaatlesime seda, kuidas ὑπομονὴ on kasutatud, kirjakohas Heebrealastele 12: 1-2 ( kolmas osa) siis nägime, et autor kasutas seda sõna sportliku sündmuse kontekstis. Keskendusime neis kahes salmis leiduvale põhiklauslile: “… vastupidavuse (ὑπομονὴ) kaudu peaksime jooksma meie ette seatavat võistlust …” Saime aru, et me ei tegele lühiajalise ettevõtmisega, vaid see on pigem selline jooks, mis nõuab pikaajalist usaldust ja lootust Issandale – pingutus, mis nõuab distsipliini.

Eelmisel nädalal keskendusime oma uuringus ka distsipliini elemendile, nagu Paulus rõhutas Galaatlastele 5: 7-9. Ehkki ta ei kasuta sõna ὑπομονὴ, rõhutab Pauluse kirjutis võistlusel osalejatele vajalikku distsipliini. Ta kirjutab Galaatia usklikele, kes olid varem hästi jooksnud, ja küsib neilt: “Kes on teid takistanud tõele kuulekad olemast?” (Galaatlastele 5: 7). Kreeka keeles tõlgitud sõna “takistatud” on ὸγκωπτω , mis tähendab “vahele segamine” või “takistamine”. Ta osutab, et valeõpetajad olid hakanud osalema Galaatia usklike võistlusel, pannes osa neist vales suunas jooksma suunates neid teise suunda kui see, mille Issand oli neile ette seadnud.

Sel nädalal keskendume jätkuvalt distsipliini tähtsusele, nagu nähtub 1. Korintlastele 9: 24-27 ja 2. Timoteosele 4: 7.

1. Korintlastele 9: 24-27

24) Eks te tea, et kes võidu jooksevad, need jooksevad küll kõik, kuigi auhinna saab ainult üks? Jookske nõnda, et teie  selle saate!

25)  Ent iga võistleja on kasin kõiges; nemad küll selleks, et saada närtsivat pärga, aga meie, et saada närtsimatut.

Selles tekstis ütleb Paulus, et iga võistlussportlane “on kasin kõiges”. Sõna “kasin” on kreeka keeles ἐγκρατεὺομαι. See kehtib sportlaste kohta, kes hoiduvad kergejõustikuvõistluseks valmistumisel ebatervislikest toitudest, veinist ja seksuaalsetest mõnudest. Paulus kasutab jällegi jooksmise analoogiat õpetades, et iga kristlane osaleb võistlusel ja peab ennast kõigis asjades kontrollima või distsiplineerima.

Kõik, kes on kunagi spordiga tegelenud, teavad, et sportlasel, kes ennast ei distsiplineeri ei lähe hästi, sest see, mida sportlane teeb või ei tee, võib tema sooritust takistada. Selle ma õppisin ära nooremana (tegelikult päris noorena). Kui minu treenerid panid reeglid paika, siis mina pidin end distsiplineerima selleks, et neid järgida. Nii et jõudsin vajalikul ajal voodisse. Sõin toitu, et oma jõudu koguda ja hoidusin eemale asjadest, mis takistaksid mind võistlemisel.

26) Sellepärast ma jooksen, aga mitte nagu pimesi; ma võitlen, aga mitte nagu tuult pekstes,

Paulus muudab siin mõnevõrra pilti – liikudes kergejõustikust poksiringi -, kuid hoiab siiski kinni sportlase näitest, et me saaksime aru liha distsiplineerimise vajadusest kristlikus võitluses. Selles analoogis viitab Paulus varipoksile – harjutusele, kus poksija peksab õhku, kasutades vastasena enda varju. Pauluse sõnul ei võitle ta ebakindlalt – ta ei tegele varipoksiga ega võitle õhuga, kui võitleb – vastupidi, ta teab, kes on tema vastane. Ta väidab, et tema vaenlane on tema liha. Kui inimesel on füüsiline võime spordis osaleda, võib teda ainsana takistada puudulik liha distsiplineerimine.

27) vaid ma löön oma ihu ja teen ta oma orjaks, et  muile jutlustades ma ise ei muutuks väärituks.

Paulus ütleb: “Ma löön oma ihu.” Sõna “lööma” on ὑποπιὰζω tähendab “peksma mustaks ja siniseks, verevalumite tekitamist”. Ta ütleb ka, et ta võib jutlustada, kuid ta võidakse diskvalifitseerida, kui ta liha ei ole distsiplineeritud ega kontrolli all. Paulus õpetab väga empaatilise kõnega, lisades, et selleks, et elada efektiivset elu Kristuses – selleks, et omada sõnu ja elustiili, mis mõjutaksid teisi – on vaja, et liha oleks karmilt distsiplineeritud.

2. Timoteose 4: 7 -8

 7) Olen võidelnud head võitlemist, lõpetanud elujooksu, säilitanud usu.

7. salmis kasutab Paulus kristliku elu oluliste aspektide kirjeldamiseks kolme sõna. Säilitades sportliku konteksti, valib ta täismineviku (mis väljendab mineviku jooksul välja kujunenud praegust seisundit), “kes on võidelnud”, “lõpetanud” ja “on hoidnud”, et kirjeldada oma teekonna lõppseisundit läbi selle elu. Sõna “võidelnud” on kreeka keeles ἀγὼν, mis tähendab osalemist võistluses või konfliktis – sellest sõnast tuleneb inglise keelne sõna agoonia. Sõna elujooks on kreeka keeles δρὸμος, mis algselt tähendas tähe kulgemise jälgimist, kuid siin kasutatakse seda võidujooksu kirjeldamiseks.

8) Nüüd on mulle valmis pandud õiguse pärg, mille Issand, õiglane  kohtunik, oma päeval mulle annab, aga mitte üksnes mulle, vaid kõikidele, kes igatsevad tema ilmumist.

Paulus ütleb, et õiguse kroon ootab teda ja Issand annab selle talle “sel päeval”. Kreeka keeles tõlgitud sõna “kroon” on στὲφανος , mis tähistab avalikes mängudes võitjatele antud pärga. Pauluse tähelepanu on alati suunatud finišijoonele ja õiguse kroonile, mis teda ees ootab.

Igal kristlasel on elus lühiajaline ja pikaajaline funktsioon. Me kipume välja töötama tugeva lühiajalise funktsiooni, et tulla toime mis tahes probleemidega, mis sellel päeval või nädalal võivad olla, kuid meil on probleeme sellega kuidas funktsioneerida pikaajaliselt. Kui keeruline olukord jätkub päevi, nädalaid, kuid või isegi aastaid, siis proovime leida väljapääsu ja teistsuguse raja, mida mööda joosta. Iiob on suurepärane näide selle kohta. Lühikese aja jooksul läks tal kõik hästi; kuid tema tervise halvenedes hakkas tema hoiak muutuma. Tema haiguse kestus hakkas teda kurnama. Ka meil on kalduvus ära väsida juhul kui kannatus kestab pikemat aega.

Meil oleks hea meeles pidada Efeslaste 6:11 õpetust, kus Paulus väidab, et saatan rakendab metoodilist rünnakut uskliku vastu. Ja selleks, et hästi hakkama saada, peame järgima tema käsku “pange ülle Jumala sõjavarustus, et te suudaksite seista kuradi salanõude vastu!” Sõna “salanõud” on kreeka keeles  μεθοδεὶα mitmuses, mis tähendab süsteemi või meetodit. Selle kasutamine siin näitab, et saatan kavandab mitmeid rünnakuid, eesmärgiga usklikku ära väsitada. Lisateavet vaenlase taktika kohta leiame kreeka keelsest sõnast, mis on kõikjal Piiblis tõlgitud “tagakiusamisena”. See on διὼκω ja tähendab “jälitama või taga ajama”. Saatan jälitab usklikke, üritades meid väsitada ja heidutada, nii et otsustaksime võistluse pooleli jätta.

Sel põhjusel ütleb Paulus Galaatlastele 6:9 “… Ärgem tüdigem head tehes, küll me omal ajal ka lõikame, kui me enne ära ei nõrke! ” Lisaks ütleb heebrea kirja autor õpetades sellest kui oluline on pikaajaline usk 12: 9-13: “… Pealegi olid meie lihased isad meile kasvatajaiks ja me austasime neid; kas me siis palju enam ei peaks alistuma vaimude Isale, et elada? Lihased isad kasvatasid meid ju lühikest aega ja oma äranägemise  järgi, aga Tema kasvatab meid meie kasuks, et saaksime osa Tema pühadusest. Ükski kasvatamine ei tundu samal hetkel olevat rõõm, vaid toob kurvastust; aga hiljem see annab õiguse rahuvilja neile, keda selle  varal on harjutatud.  Seepärast tehke jälle tugevaks lõtvunud käed ja jõuetud põlved ja õgvendage teerajad oma jalgadele, et lonkur ei väänaks jalga, vaid pigem saaks terveks.”

Heebrea kirja autor julgustab usklikke, et nad distsipliini läbimisel kokku ei vajuks, vaid ”teeksid jälle tugevaks lõtvunud käed ja jõuetud põlved ja õgvendaksid teerajad oma jalgadele “. Ta väidab, et selle manitsuse eesmärk on, et “lonkur ei väänaks jalga”, see tähendab – minnes teelt kõrvale, vaid pigem saaks distsiplineerimisprotsessi kaudu terveks.

Järgmisel nädalal jätkame Heebrealastele 12: 1-2 sõna ὑπομονὴ uurimist, keskendudes kolmele tingimusele, mis on vajalikud selleks, et võistluse jooksul olla vastupidav.

  • hUPOMONE on kreeka keelse sõna ὑπομονὴ ingliskeelne kirjasõna.

Hupomone – kannatlikkus, vastupidavus, visadus (6)

Sel nädalal jätkame kreeka keelse nimisõna ὑπομονὴ uurimist, mis tähendab “kannatlikkust, vastupidavust ja visadust”. Selle tähendus väljendab olukorras püsimist või vastupidavust. Meie põhitekst jääb samaks, Heebrealastele 12: 1-2, kus leiame, et kristlik elu on võrreldav jooksuvõistluse läbimisega.

Treeneri nurk – Heebrealastele 12: 1-2

1  Seepärast ka meie, kelle ümber on nii suur pilv tunnistajaid, pangem maha kõik koormav ja patt, mis hõlpsasti takerdab meid, ja jookskem püsivusega (ὑπομονὴ) meile määratud võidujooksu!

2 Vaadakem üles Jeesusele, usu alustajale ja täidesaatjale, kes häbist hoolimata kannatas risti temale seatud rõõmu asemel ja on nüüd istunud Jumala trooni paremale käele.

Kui vaatlesime esimesel korral, kuidas neis salmides ὑπομονὴ kasutatakse (vt. käesoleva uurimuse 3.osa) nägime, et autor kasutas seda sõna kergejõustikuürituse kontekstis. Keskendusime neis kahes salmis leiduvale pealausele: „… vastupidavusega (ὑπομονὴ) peaksime jooksma meile ette seatud võistlust…“ Sellest saime aru, et kristlased ei tegele lühiajalise jooksuetapiga, vaid pigem sellisega, mis nõuab pikaajalist usaldust ja lootust Issandale – pingutusega, mis nõuab distsipliini.

Selle distsipliini kohta andis meile ülevaate 1. Korintlastele 9: 24-27, kus Paulus kirjeldab igalt võistlejalt võistluse läbiviimiseks nõutavat suhtumist, kasutades fraasi “… kontrollib ennast kõigis asjades”. Sõna tõlgituna “kontrollib” on ἐγκρατεὺομαι. See kehtib sportlaste kohta, kes hoiduvad kergejõustikuvõistluseks valmistumisel ebatervislikest toitudest, veinist ja seksuaalsest naudingust. Kõik, kes on kunagi spordiga tegelenud teavad, et sportlane, kes ei kehtesta endale distsipliini, ei saa hästi hakkama, sest see, mida sportlane teeb või ei tee, võib rikkuda tema sooritust.

Selles samas tekstis nägime, kuidas Paulust viitas varipoksile – harjutusele, kus poksija peksab õhku, kasutades vastasena oma varju. Ta ütleb, et ta ei võitle ebakindlalt – ta ei tegele varipoksiga ega löö õhku, kui võitleb – vastupidi, ta teab, kes on tema vastane. Ta väidab, et tema vaenlane on tema liha. Seejärel kirjeldab Paulus, kuidas ta oma lihasse suhtub, öeldes: “… ma löön oma keha.” Sõna “peksma” on ὑποπιὰζω ja tähendab “mustaks ja siniseks peksmist, verevalumite tekitamist”. Samuti ütleb ta selles salmis, et ta võib evangeeliumi kuulutada, kuid ta võidakse diskvalifitseerida, kui ta liha ei ole distsiplineeritud või kontrolli all. Niisiis õpetab Paulus väga empaatilise kõnega, et efektiivne elu Kristuses – omades sõnu ja elu, mis mõjutavad teisi – eeldab, et liha oleks karmilt distsiplineeritud.

Sel nädalal pöörame oma tähelepanu tagasi Heebrealastele 12: 1-2 ja keskendume neljale seal esitatud osalausele. Kesksõna väljendab tegevust, eluharjumust või elustiili. Kui kesksõna kasutatakse seoses juhtiva tegusõnaga, siis selle vorm annab teada, millal nimetatud toiming toimus verbi suhtes. Näiteks esindab aorist osalauses toimingut, mis toimus enne juhtiva verbi aega, samas kui praegune kesksõna esindab toimingut, mis toimub samal ajal juhtivverbiga. Heebrealastele 12: 1-2 tähistavad kõik neli osaluslauset (üks aoristi osaluslause ja kolm oleviku kesksõna) toimingut seoses juhtiva tegusõnaga “me peaksime jooksma”, mis leidub juhtivas lauses “… kestvuse kaudu ( ὑπομονὴ) peaksime jooksu jooksma…”

Kõik need kesksõnad kirjeldavad ühte neljast võistluse korraldamise tingimusest.

Esimene tingimus, mille kohaselt usklikud peavad jooksma, on kirjas Heebrealastele 12: 1: “Meil on ka meie ümber nii suur tunnistajate pilv …” Sõna “on” (oleviku kesksõna ἔχω,) väljendab võistlusjooksu ajal eksisteerivat tingimust. Heebrea kirja autor julgustab usklikke pidevalt meeles pidama neid, kes on jooksnud varem, kes on jätnud oma tunnistuse teistele järgimiseks, nagu on toodud Heebrea kirja 11. peatükis: Mõni kuuletus usu läbi Issandale, kui Tema juhised läksid vastuollu oma aja levinud arvamuse ja filosoofiaga. Mõni uskus usu kaudu Jumala poolt neile antud tõotustesse, ehkki nad surid enne kui need täitusid. Teised olid surmaohus, kuna teenisid ja uskusid Issandasse. Need tunnistused, mis on kirjas Heebrealastele 11. peatükis, peavad olema meile pidevaks eeskujuks ja julgustuseks siis, kui me jookseme.

Teine tingimus, mis peab eksisteerima usklike jooksu ajal, mainitakse ka Heebrealastele 12: 1: “… pangem maha kõik koormav ja patt .” Siin kasutatakse aoristi kesksõna ja see näitab toimingut, mis peab toimuma enne võistluse algust. Tegu väljendavaks sõnaks on ἀποτὶθημι, mis tähendab “maha panema” või “kõrvale panema”. Aoristi osalusvormi kasutamine väljendab seda, et jooksus osaleja peab kõigepealt maha panema või kõrvale panema „kõik koormava ja patu, mis hõlpsasti takerdab meid …” Nii nagu võistluseks valmistuv sportlane võtab seljast kõik riided, mis teda koormavad, nii peab see olema ka vaimse võistluse puhul, mida iga usklik jookseb.

Tänapäeva maailmas oleme kõik teadlikud elukutselistest sportlastest, kes hävitavad oma elu narkootikumide ja alkoholi tarvitamisega, isegi niivõrd, et ei saa enam oma spordialaga tegeleda. Ehkki nad võivad olla maailma suurimad sportlased, hävitab nende poolt tehtud järeleandmised oma lihalikele himudele nende võimed ja röövib neilt nende võimalused.

Heebrea kirja autor esitab huvitava sõnade mängu öeldes, et kui teil on raskusi, kui te hoog on aeglustunud või kui olete peatunud oma jooksus Kristuses, siis on patt kohe seal, et teid ümbritseda ja lõksu püüda. Niisiis, autor manitseb usklikke põhimõtteliselt edasi liikuma. Kuid usklikud ei saa joosta võidujooksu enne, kui nad on jätnud kõrvale patu ja elu segavad asjad, mis neid rõhuvad. Igasugune “pagas” takistab meie kulgu ja meie sooritust.

Kesksõna, mis väljendab võistluse kolmandat tingimust, sisaldub fraasis: “jookskem meile määratud võidujooksu “. Tõlgitud sõna “määratud” on πρὸκειμαι, mis tähendab “ette seadma”. Siin kasutatud kesksõna väljendab seda, et võistlus toimub jooksmise ajal pidevalt meie ees. Me ei saa mõõta jooksuraja pikkust ega tea selle kuju, sest jooksurada seatakse meie ette samm-sammult. See kesksõna esindab ka kontseptsiooni, et selle jooksu läbimine toimub pidevalt kogu maise elu jooksul.

Võistluse neljas tingimus on esitatud Heebrealastele 12: 2, ”Vaadakem üles Jeesusele, usu alustajale ja täidesaatjale“. Mõiste “vaadakem” on kreeka keelse sõna ἀφορὰω oleviku vorm. Võistluse finišijoon ei ole loodud ainult selleks, et aidata kindlaks teha, kes võidab, vaid ka selleks, et anda sportlastele eesmärk, millele võistluse ajal keskenduda. Siin kästakse usklikel võistluse ajal keskenduda Jeesusele, nagu sportlastel finišijoonele. Usklikud ei tohi lasta end teistest häirida, olgu nad siis sportlased või pealtvaatajad, vaid peavad keskenduma pigem finišijoonele, Jeesusele Kristusele. Kristuse poole püüdlemine näib olevat meie käeulatusest väljas, kuid järgmine illustratsioon võib anda teatud selgust. Kui ma pesapalli mängisin, ütlesid mu treenerid meile, et mängijad ei peaks oma eesmärgiks pidama esimesest pesa, vaid pigem seadma eesmärgiks õige välja lipuvarda. On tõsiasi, et mängijal, kes pessa joostes keskendub esimesele pesale, on kalduvus enne lõppu jõudmist jooksu aeglustada; aga kui sama mängija sihib esimese pesa asemel õigele väljaku lipuvardale, jookseb ta pesast läbi täie hooga. Meie usklikena lõpetame võistluse täie hooga, kui me joostes keskendume Jeesusele.

Ehkki peamine julgustus Heebrealastele 12: 1–2 on joosta jooksu, siis see, kuidas me usklikena võistluse nelja tingimust ellu rakendame, määrab selle, kuidas me jooksu jookseme. Enne, kui võime isegi võistlust alustada, peame kõrvale jätma kõik patud ja tähelepanu kõrvalejuhtivad asjad, mis meid takistaksid või takerdaksid, häirides sellega meie võistluse kulgemist. Samuti peame jooksma olles julgustatud nende poolt, kes on enne meid jooksu jooksnud ja peame seda jooksma teadmisega, et võistlus on pidev. Samal ajal peame pidevalt vaatama Jeesuse peale, mitte ainult kui oma jooksusuuna näitajale, vaid ka kui meie jooksu lõppsihtmärgile.

Järgmisel nädalal jätkame uuringut Heebrealastele 12: 2-8 ὑπομονὴ kohta, keskendudes eeskujule ja manitsusele, mis on vajalik võistluse läbiviimiseks püsivusega.

  • hUPOMONE on kreeka keelse sõna ὑπομονὴ ingliskeelne kirjasõna.

Allikas: https://www.studylight.org/language-studies/greek-thoughts.html?article=115

Hupomone – kannatlikkus, vastupidavus, visadus (7)

Kreeka keele nimisõna ὑπομονὴ tähendab “kannatlikkust, vastupidavust, visadust”. See väljendab olukorras püsimist või vastupidavust. Meie uurimuse eelmistes osades oleme keskendunud kirjakohale Heebrealastele 12: 1-2, kus autor kirjeldab kristlikku elu kui võidujooksu. Samuti tutvustab ta, et kristlased jooksevad rajal, mida pidevalt asetatakse nende ette ja seda võidujooksu joostes on tarvis vastupidavust ning oluline on pidada kinni jooksja distsipliinist.

Lisaks, nagu on näha Heebrealastele 12: 1, peavad kristlased jooksma seda jooksu, olles samas julgustatud Vana Testamendi pühade tunnistustest, keda mainitakse heebrealaste üheteistkümnendas peatükis. Autor osutab ka teisele jooksu tingimusele, milleks on kohustus jätta kõrvale kõik, mis võib tähelepanu segada, mis maha surub ja patu, mis nii hõlpsalt takerdab, sest see kõik takistab jooksmist. Kolmas jooksmise tingimus on esitatud Heebrealastele 12: 2a. Kristlased peavad jooksma seda jooksu, vaadates oma eesmärgi ja finišijoonel seisva Jeesuse poole.

Sel nädalal jätkame ὑπομονὴ-uuringut, vaadeldes kannatlikkuse näidet või seda, mida tähendab alla jäämine, nagu seda on kasutatud Heebrealastele 12: 2b.

Vastupidavuse näide (Heebrealastele 12: 1-2)

1 Seepärast ka meie, kelle ümber on nii suur pilv tunnistajaid, pangem maha kõik koormav ja patt, mis hõlpsasti takerdab meid, ja jookskem püsivusega (ὑπομονὴ) meile määratud võidujooksu! 2 Vaadakem üles Jeesusele, usu alustajale ja täidesaatjale, kes häbist hoolimata kannatas (ὑπομὲνω) risti temale seatud rõõmu asemel ja on nüüd istunud Jumala trooni paremale käele.

Nagu varem öeldud, on Heebrea kirja 12. peatükis võistluse läbiviimise viimane tingimus: “… vaatamine Jeesuse, meie usu alustaja ja täidesaatja poole.” Seejärel tuuakse meile eeskujuks Jeesus, kes jookseb püsivusega oma jooksu. Niisiis, alguses mainitakse Teda, kui Kedagi, kelle peale usklik peab fokusseerima ja hiljem kui uskliku eesmärki. Järgmisena tuuakse näide sellest, kuidas Ta jookseb püsivusega oma võidujooksu. Heebrea kirja autor keskendub 2. salmis Jeesuse fookusele või eesmärgile: “Temale seatud rõõmu asemel.” Rõõmu tutvustatakse kui Jeesuse tähelepanu keskpunkti või eesmärki ja see rõõm “seati Tema ette”. Väljend “seatud” on olevikus ja tähistab pidevat toimingut. Seda sama sõna kasutatakse ka esimeses salmis, kirjeldades “meie ette seatud” jooksu.

Rõõmu risti tehtud tööst seati pidevalt Jeesuse ette kui Tema sihti ja eesmärki, milleks siia maisesse ellu tulla. Oleviku kasutamine tähendab, et seda rõõmu seati pidevalt Tema ette isegi siis, kui Ta “risti” kandis. Selles kirjakohas kasutatud sõna “kannatas” on meie uurimissõna ὑπομονὴ (hupomone) verbivorm (ὑπομὲνω) ja selle kasutamine siin näitab, et Jeesus jäi risti kannatuste alla, hoides silmad pidevalt rõõmul, mida toob kaasa Tema lõpule viidud töö.

Vaatame ka fraasi ”häbist hoolimata“. Kreeka keelne sõna, mis on tõlgitud kui “hoolimata”, on καταφρονὲω aoristlik osalusvorm. See tähendab “millestki vähe mõtelda”. See sõna kannab Uues Testamendis nii positiivset kui ka negatiivset tähendust. Selle negatiivne tähendus väljendab mõtteviisi, mis on kellegi vastu. Selle sõna positiivne tähendus, mida siin kasutatakse, tähendab “pidades seda ei millekski”. Selles lauses kasutatud sõna “häbi” viitab sellele, et avalikult surra oli kõige alandavam surm sel ajal. See oli kurjategijate ja kõige jälestavamate inimeste hukkamisviis. Seega tähendab osaluslause “hoolimata häbist” seda, et Jeesus ei mõelnud häbist ristisurma läbi kui millestki sellisest, mis oleks takistanud Tal risti talumast.

Pärast risti kandmist istus Jeesus “Jumala trooni paremale käele”. Kui Ta taevasse tõusis ja oma koha Jumala trooni paremal käel sisse võttis, oli Kristuse töö maailma pattude eest lõpetatud. Just sel ajal tundis Jeesus rõõmu kogu inimkonna pääsemisest.

Jeesuse näide on toodud meile usklikele eeskujuks. Peetrus kirjutab 1. Peetruse 2:21: “Selleks te olete kutsutud, sest ka Kristus kannatas teie eest, jättes teile eeskuju, et te käiksite Tema jälgedes. ” Jeesus jäi risti kannatuste alla olles motiveeritud rõõmust, mida pidevalt seati Tema ette ja oma otsuste tegemisel ei võtnud Ta risti häbi arvesse. Kui Ta istus Jumala trooni paremale käele, siis sai Tema rõõm täielikuks. Jaakobus, käsitles samu mõisteid nagu Heebrealastele 12: 1-2, kirjutades: “Pidage seda lausa rõõmuks, mu vennad, kui te satute mitmesugustesse kiusatustesse, kuna te teate, et teie usu läbikatsumine annab teile kannatlikkust (ὑπομονὴ).” Lisaks kästakse usklikke, et rõõm oleks neid juhtimas nende mõtetes, sest nad teavad, milleks need katsumused on mõeldud – usu läbikatsumine annab teile kannatlikkust, mis töötab välja vastupidavuse (ὑπομονὴ).

Järgmisel nädalal jätkame uuringut heebrealastele 12: 3-8 ὑπομονὴ kohta ja keskendume julgustusele, mis meile on, võidujooksu jooksmiseks, kaasa antud.

  • hUPOMONE on kreeka keelse sõna ὑπομονὴ ingliskeelne kirjasõna.

Hupomone – kannatlikkus, vastupidavus, visadus (8)

Jätkame kreeka keelse nimisõna ὑπομονὴ uurimist, mis tähendab “kannatlikkust, vastupidavust, visadust”. Selle tähendus viitab olukorras püsimisele või kestmisele. Meie uurimus jätkub Heebrea kirja 12. peatükis, kus autor võrdleb kristlikku elu võidujooksuga. Salmides 1–3 näeme võidujooksu kolme aspekti, millest kahte vaatleme tagasivaates (näide võistluse kogemusest ja vastupidavusest) ja viimast (julgustus vastu pidamiseks) selle nädala uuringu keskpunktina.

Võistluskogemus

1 Seepärast ka meie, kelle ümber on nii suur pilv tunnistajaid, pangem maha kõik koormav ja patt, mis hõlpsasti takerdab meid, ja jookskem püsivusega (ὑπομονὴ) meile määratud võidujooksu!
2 Vaadakem üles Jeesusele, usu alustajale ja täidesaatjale, kes häbist hoolimata kannatas (ὑπομονὴ) risti Temale seatud rõõmu asemel ja on nüüd istunud Jumala trooni paremale käele.

Salmides 1,2 tutvustab autor tegelikku jooksu kogemust, mida kristlased peaksid kogema. Ta ütleb, et nad peaksid jooksma võistlusjooksu, mis pidevalt nende ette asetatakse ja et selleks jooksuks on tarvilik vastupidavus – olles distsiplineeritud selleks, et joosta. Seejärel tutvustab ta võistluse tingimusi: Vana Testamendi (Heebrealaste üheteistkümnendas peatükis nimetatud) pühade julgustust ja tunnistusi; jättes kõrvale kõik tähelepanu hajutamisvõimalused ja patu, mis neist nii hõlpsalt kinni haarab (sest see takistab nende jooksu); ning vaadates nende eesmärgi ja finišijoone Jeesuse poole (Heebrealaste 12: 2a). Niisiis, Jeesus on toodud siin uskliku eesmärgina ja finišijoonena.

Kestvuse näide

Pärast võistluse kulgemise kirjeldamist (Hb 12: 1-2a) toob autor meile Jeesuse eeskujuks kui kellestki, Kes on oma jooksu jooksnud nii, nagu see peab olema joostud – läbi vastupidavuse (Heebrealastele 12: 2b). Tuues Jeesust meile eeskujuks kirjeldatakse rõõmu kui Tema eesmärki või keskpunkti – “Temale seatud rõõmu asemel  (Hb 12: 2a).” Olevikuvormi kasutamine tähendab, et seda rõõmu seati pidevalt Tema ette. Rõõmu ristitööst seati pidevalt Jeesuse ette kui eesmärki ja põhjust siia maisesse ellu tulemiseks. Rõõmu eesmärk oli pidevalt Tema ees, kui Ta risti “kannatas”. Selles Pühakirja salmis kasutatakse meie uuritud sõna ὑπομονὴ tegusõna vormi (ὑπομὲνω) ja selle kasutamine siin näitab, et Jeesus jäi risti kannatuste alla, vaadates pidevalt rõõmule, mida Tema lõpetatud töö toob.

Julgustus kestvuseks: 1. osa

3 Võtke siis eeskujuks Teda, kes on kannatanud niisugust patuste vaenu enese vastu, et te ei väsiks ega teie hing ei nõrkeks.

Heebrea kirja autor alustab seda lõiku käsklusega usklikel “võtta eeskujuks” vastu pidanud Jeesust. Kreeka keeles tõlgitud sõna “võtta eeskujuks” (leidub Uues Testamendis ainult siin) on ἀναλογὶζομαι ja see on matemaatiline termin, mis tähistab “hoolikat kalkuleerimist”. Selle sõna juur on ἀναλογὶα, millest tuleneb ka inglise keelne sõna “analoogia”. Siin antakse usklikele käsk hoolikalt hinnata või võrrelda omaenda ja Jeesuse katsumusi, keskendudes Tema vastupidavusele kui patused seisid Talle vastu. Kreeka keelne sõna, mis tõlgiti kui “on kannatanud”, on meie uurimuse sõna ὑπομον vorm. See väljendab Issanda jätkuvat vastupidavust kannatustes. Näide Tema vastupidavusest peaks julgustama meid oma katsumuste raskustele vaatamata edasi tegutsema.

Jeesuse kannatustes kestmise käsu eesmärki kirjeldab sidesõna ἵνα koos tingiva kõneviisi meeleoluga: “…selleks et te ei väsiks …” Selgitamaks, mida sõna “väsinud” tähendab, kasutab autor modaalset osa, “hing ei nõrkeks”. Kreeka keelne sõna hing on ψυχὴ, mis tähistab mõistmise, tahte, tunnete ja kirgede asukohta. See annab mõista, et usklikud võivad olla väsinud, isegi heitunud või masendunud, kui neil pole mõistmist.

Heebrea kirja autor võrdleb meie ees olevat võistlust pigem pikamaajooksu kui lühikese sprindiga. Ja ta prognoosib aega, mil usklikud võivad olla nii väsinud, et nad otsustavad jooksmise lõpetada. Seega peavad kristlased olema alati teadlikud nende eesseisva jooksu eesmärgist. See pole mõeldud meie füüsilise jõu suurendamiseks. Vaimse võidujooksu eesmärk on vaimse jõu suurendamine ja üks eesmärk, mis on usklikel rasketes tingimustes püsimiseks, on enda füüsilise jõu kadumine. On ekslik arvata, et kui ma olen nõrk, siis paneb Issand mu füüsilise keha sisse oma jõu. Piibel õpetab tegelikult, et olukorrad teevad uskliku füüsiliselt nõrgaks, nii et me sõltume Kristusest, kes on meie tugevus. Ristija Johannes väljendas seda arusaama, kui ta ütles: “Tema peab kasvama, aga mina pean kahanema.”

Paulus väljendas sedasama arusaama 2. Ko 12: 1-10. Kirjeldades ennast paradiisi tõmmatuna ja et ta “… kuulis mõeldamatuid sõnu, mida inimene ei tohi rääkida.” Kuid Paulus jätkab öeldes, et talle anti liha sisse vai, saatana ingel, kes teda rusikatega peksaks; et ta ei läheks talle antud ilmutuste tõttu ülbeks. Paulus palus Issandat kolm korda, et Ta selle vaia eemaldaks. Issand ütles vastuseks: “Sulle piisab Minu armust, sest nõtruses saab vägi täielikuks. ” (2. Korintlastele 12: 9) See vastus muutis Pauluse elu igaveseks. Tõepoolest, kogu tema elukäsitlus ja selle katsumused muutusid sel hetkel. Ta oli palunud kergendust oma lihale, kuid Issand ütles talle, et Jumala vägi on täielik nõrkuses, mitte nõrkuse tugevdamises. Seejärel ütles Paulus: “Seetõttu kiitlen pigem hea meelega oma nõrkuste üle, et Kristuse jõud mind haaraks endasse. Sellepärast on mul hea meel nõrkuste, solvangute, vajaduste, tagakiusamiste, hädade, ahastuste üle Kristuse nimel. ” (2. Korintlastele 12: 9b-10) Pauluse ellusuhtumine muutus ja ta hakkas rõõmu tundma neist olukordadest, mis tegid teda nõrgaks, sest ta mõistis Kristuse jõu täiuslikkuse kogemise saladust. Tema kokkuvõte on järgmine: “Sest alati, kui ma peaksin nõrk olema, olen ma võimas.” (2Kr 12: 10b)

Järgmisel nädalal võtame meie ὑπομονὴ uuringus käsile heebrealastele 12: 4-8 jätkates keskendumist julgustusele joosta vastupidavusega meie võidujooksu.

  • hUPOMONE on kreeka keelse sõna ὑπομονὴ inglise keelne kirjasõna.

Hupomone – kannatlikkus, vastupidavus, visadus (9)

Pange tähele, et kõik Piibli tsitaadid, nii selles kui ka kõigis muudes Kreeka mõtete kodulehele postitatud õppetundides, pärinevad BTE Piibli tõlkest inglise keeles, mille on välja andnud The Bible Translation and Exegesis Institute of America.

Jätkame kreeka keelse nimisõna ὑπομονὴ uurimist, mis tähendab “kannatlikkust, vastupidavust, visadust”. Selle tähendus viitab olukorras püsimisele või kestmisele. Meie uurimus jätkub Heebrea kirja 12. peatükis (täiendatud Heebrealastele 12: 4-8ga), kus autor kirjeldab kristlikku elu kui võidujooksu. Salmides 1–3 näeme jooksu kolme aspekti, millest kaks on siin esitatud tagasivaates (võistluse kogemus ja vastupidavuse näide), millest viimane (julgustus vastu pidamiseks salmis 3 ja Heebrealaste 12: 4-8) on selle nädala uuringu keskmes.

Jooksukogemus

1 Seepärast ka meie, kelle ümber on nii suur pilv tunnistajaid, pangem maha kõik koormav ja patt, mis hõlpsasti takerdab meid, ja jookskem püsivusega (ὑπομονὴ) meile määratud võidujooksu!
2 Vaadakem üles Jeesusele, usu alustajale ja täidesaatjale, kes häbist hoolimata kannatas (ὑπομονὴ) risti Temale seatud rõõmu asemel ja on nüüd istunud Jumala trooni paremale käele.

Salmides 1,2 tutvustab autor tegelikku jooksu, mida kristlased peaksid jooksma. Ta ütleb, et nad peaksid jooksma võistlusrajal, mis pidevalt nende ees asetatakse ja et nende võistlus tuleb läbi viia vastupidavuse kaudu – säilitades võistluseks vajalikku enesedistsipliini. Seejärel tutvustab ta võistluse tingimusi: Vana Testamendi pühade (heebrealaste üheteistkümnendas peatükis nimetatute) julgustuse ja tunnistuste omamine; kogu tähelepanu vähendava ja tähelepanu kõrvale juhtiva ja patu, mis neist nii hõlpsalt kinni haarab (sest see takistab nende jooksu) kõrvale panemine; ning nende eesmärgi ja finišijoone Jeesuse poole vaatamine (Heebrea 12: 2a). Niisiis, Jeesus on toodud nii uskliku eesmärgi kui ka finišijoonena.

Kestvuse näide

Pärast võistluse kulgemise kirjeldamist (Hb 12: 1-2a) toob autor Jeesuse eeskujuks kui Temast, Kes on Oma jooksu jooksnud nii, nagu see peaks olema joostud – läbi vastupidavuse (Heebrealastele 12: 2b). Selles Jeesuse, kui meie eeskuju, esitluses tuuakse keskpunktina või eesmärgina rõõmu – “Temale seatud rõõmu asemel (Hb 12: 2a).” Oleviku kasutamine tähendab, et seda rõõmu seati pidevalt Tema ette. Rõõmu risti tehtud tööst seati pidevalt Jeesuse ette kui Tema maisesse ellu tulemise eesmärki ja sihti. Rõõmu eesmärk oli pidevalt Tema ees, kui Ta “risti” kandis. Nendes Pühakirja salmides on kasutatud meie poolt uuritava sõna ὑπομονὴ verbivormi ja selle kasutamine siin näitab, et Jeesus jäi risti kannatustesse vaadates pidevalt oma lõpule viidud töö rõõmule.

Julgustus vastupidavuseks: 1. osa

Võtke siis eeskujuks Teda, kes on kannatanud (ὑπομὲνω)  niisugust patuste vaenu enese vastu, et te ei väsiks ega teie hing ei nõrkeks.

Heebrea kirja autor alustab seda lõiku käskides usklikel “võtta eeskujuks” kannatanud Jeesust. Kreeka keelest tõlgitud sõna “võtta eeskujuks” (kasutatakse Uues Testamendis ainult siin) on ἀναλογὶζομαι ja see on matemaatiline termin, mis tähistab “hoolikat hindamist”. Selle sõna juur on ἀναλογὶα, millest tuleneb inglise keelne sõna “analoogia”. Usklikele on antud käsk anda hinnang või võrrelda omaenda ja Jeesuse katsumusi, keskendudes Tema vastupidavusele kogedes patuste vastuseisu. Kreeka keelne sõna “on kannatanud”, on meie uurimissõna ὑπομονὴ üks verbivormidest. Selle sõna kasutamine täisminevikus näitab seda kuidas Issand pidevalt ja visalt viibis kannatustes. Näide Tema vastupidavusest peaks julgustama meid, hoolimata oma rasketest katsumustest, edasi tegutsema.

Jeesuse kannatuste talumise käskluse eesmärki kirjeldab sidesõna ἵνα koos subjunktiivi meeleoluga: “… et te ei väsiks …” Selgitamaks, mida see “väsinud” tähendab, kasutab autor modaalset osa, “minnes hinges nõrgaks” (modaalsus on kõneleja hinnang situatsiooni võimalikkuse, vajalikkuse või paratamatuse kohta). Kreeka keelne sõna hing on ψυχὴ, mis tähistab mõistmise, tahte, tunnete ja kirgede asukohta. See annab mõista, et usklikud võivad olla väsinud, isegi heitunud või masendunud, kui neil pole mõistmist.

Julgustus vastupidavuseks: 2. osa

Meie uurimuse selle osa tekst põhineb Heebrealastele 12: 4-8. Nendes salmides tutvustab Heebrea kirja autor seda, kuidas me peame omaenda elus vaatama oma katsumustele ja neile reageerima, pidades silmas Jeesuse vaadet ja seda kuidas Tema reageeris katsumustele, mis Tema elus ette tulid.

4) Teie ei ole veel vereni vastu pannud patu vastu võideldes!

Nii nagu siin kirjakohas on osutatud tuleb meil võrrelda omaenda võitlust patu vastu Issanda kannatlikkusega, millega Tema talus patuste vastuseisu. Heebrea kirja autor ütleb meile, et me pole oma patuvastases võitluses veel vereni vastu pannud nii nagu Jeesus seda tegi.
Kreeka keelne sõna “võideldes” on ἀνταγωνὶζομαῖ, mis pärineb ἀντὶ͂ ja tähendab “vastu” ja ἀγωνὶζομαῖ “võitlema või vastu võitlema”. ̓Ανταγωνὶζομαῖ tuleneb inglise keelne sõna antagoniseerima. Meie vastuseis patu vastu võib tulla teiste inimeste või meie olukordade läbi.

5) Ja te olete täiesti unustanud julgustuse, mis teile nagu poegadele ütleb: „Mu poeg, ära põlga Issanda karistust ja ära nõrke, kui Tema sind noomib!

Nagu see kirjakoht osutab, siis me kipume eriti katsumuste ajal unustama, et Jumala Sõna õpetab, et Issand kasutab raskusi oma laste distsiplineerimiseks. Salmis 5 tuletab autor meelde Issanda julgustust, nagu on öeldud Õps 3: 11,12: “Mu poeg, ära suhtu Issanda karistusse kergelt ega minesta, kui Tema on su süüdi mõistnud.” Me ei peaks suhtuma kergelt karistusse, mille Ta meie ellu toob ega ka minestama kui Issanda süüdimõistmise protsess meid väsitab. Kreeka keeles on siin kasutatud sõna “nõrk” ἐκλὺω. See on sama sõna, mida kasutatakse salmis 3, väljendades “minestamist”. Selle Õpetussõnade tsitaadi kasutamine Issanda karistuse kohta aitab luua ühenduse salmide 3 ja 5 vahel. Salmis 3 julgustatakse meid väsimuse kasvades mitte minestama. See näitab, et me väsime pattude vastases võitluses; kuid meie julgustuseks on see kui tuletame endale meelde Issanda kannatuste ulatust Tema olukorras püsimisel ja Õpetussõnades antud arusaama, et Issanda plaan on panna meid raskuste käes väsima, et Ta saaks paljastada meie patud ja nõrkused – et Tema võiks saada meie tugevuseks.

Heebrea kirja autor tutvustab nüüd põhjust, miks peame meeles pidama Õpetussõnade 3ndat peatükki:

6)  Sest keda Issand armastab, seda Ta karistab, Ta piitsutab iga poega, kelle Ta vastu võtab.

7) Kannatused on teile kasvatuseks: Jumal kohtleb teid nagu poegi, sest mis poeg see on, keda isa ei kasvata?

Autor õpetab oma ettekandes uskliku võitlusest patuga ja käimasolevast Issanda karistusest, et kui me püsime kannatlikult (meie uurimissõna) oma karmides olukordades, siis võime olla kindlad, et me kuulume Issandale ja Jumal suhtleb meiega nagu poegadega.

8) Kui te olete ilma kasvatuseta, mille osaliseks on saanud kõik, siis tähendab see, et te olete sohilapsed ja mitte pojad.

Autor lõpetab oma õpetuse esimese etapi väitega, et iga inimene (kes väidab end olevat kristlane) ja keda Issand ei karista, nimetab end ebaseaduslikult Jumala lapseks, kuna kõik kristlased, kes on Tema pojad on korrale kutsutud.

Teksti alguses võrdlesime kristlikku elu jooksmisega. Jumalat kirjeldatakse siin kui head treenerit, kes distsiplineerib oma meeskonnaliikmeid, et Tema inimesed suudaksid joosta oma elu pikamaajooksu. Issanda distsipliin on esitatud pidevana ja see saavutatakse kui jäädakse visalt eluraskustes püsima. Ent meil on kalduvus olla, oma olukorra hindamisel, enesekeskne. Me ei saa julgustust Issanda pattude vastase võitluse ulatusest, isegi Tema vereni vastu panemisest; ja unustame, et Issand karistab meid, et mõista meie sees süüdi need asjad, mis meie jooksu takistavad.

Järgmisel nädalal uurime, kuidas kasutatakse ὑπομονὴ 2. Peetruse 1: 5-7 ja vaatame, kuidas uskliku elus vastupidavust arendatakse.

  • hUPOMONE on kreeka keelse sõna ὑπομονὴ inglise keelne kirjasõna.

Allikas: https://www.studylight.org/language-studies/greek-thoughts.html

Hupomone – kannatlikkus, vastupidavus, visadus (10)

Pange tähele, et kõik Piibli tsitaadid, nii selles kui ka kõigis muudes Kreeka mõtete kodulehele postitatud õppetundides, pärinevad BTE Piibli inglise keelsest tõlkest, mille on välja andnud The Bible Translation and Exegesis Institute of America.

Jätkame kreeka keelse nimisõna ὑπομονὴ uurimist, mis tähendab kannatlikkust, vastupidavust ja visadust. See tähendab olukorras püsimist või vastupidavust. Selle uurimuse kolmandas osas, Heebrealastele 12: 1-3, vaatlesime kristlikku elu kui võidujooksu. Selle teksti 1. salm väljendab, et võistlus tuleb läbi viia vastupidavuse kaudu (meie uurimissõna). Eessõnalise fraasi „läbi vastupidavuse” kasutamine annab mõista, et kristlase jooks on see jooks maraton, mitte sprint. See tähendab, et oluline on tajuda, et katsumused meie elus valmistavad meid ette jääma pikema aja jooksul meie olukordadesse. Järelikult, kuigi me tavaliselt otsime viivitamatut leevendust, õpetab Pühakiri, et suurem osa meie katsumustest jääb meie ellu veel mõneks ajaks. Selle nädala 2. Peetruse esimesest peatükist võetud uurimus aitab meil mõista, kuidas areneb uskliku kasvuprotsessis kannatlikkus.

2. Peetruse 1: 2-4 tutvustab Peetrus esimest olulist asja kristlikus usus – suhet. Ta pöördub oma lugejate poole kui nende poole, „kelle osaks on saanud meie omaga sama kallis usk ” (1: 1). Ta kasutab sõna usk kirjeldamaks neid, kes on sündinud Jumala Vaimust ja on Jumala mõju ja veenmise all. Nendes salmides (1: 2-4) rõhutab Peetrus, et usklikud on osa Jumala jumalikust olemusest (1: 4) ja neile on antud „Tema jumaliku jõu” abil, kõik, mis on vaja eluks ja jumalakartuseks. Ta jätkab, et Jumala Vaimu need sätted tehakse meile teatavaks „Tema tundmise kaudu, kes meid on kutsunud omaenese kirkuse ja väärikusega.” (1: 3). Siin viidatud au ja voorus on Jumala Vaimu tunnused, mis elavad igas tõelises Kristusesse uskujas. Olles tuvastanud, et kristlastel on üks „usk”, millel on elava Jumala jumalik loomus, tutvustab Peetrus kristliku usu teist põhiolemust – kasvu (1: 5-7).

Peetruse 1: 5-7

5) Aga ka just selle asja tõttu te peategi olema kõigiti valmis arendama oma usus voorust, vooruses tunnetust, 6) ja teadmistes enesekontrolli, ja enesekontrollis vastupidavust (ὑπομονὴ) ja vastupidavuses (ὑπομονὴ) jumalakartust, 7) ja jumalakartuses vennalikku armastust ja vennalikus armastuses agape armastust.

Peetruse ettekanne on siin paralleelne Issanda omaga, nagu on kirjas Matteuse 22: 36-39, kus Jeesus viitab 5. Moosese 6: 5 ja ütleb, et esimene ja suur käsk on: “Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamest ja kogu oma hingest ja kogu oma meelest. ” Jeesus jätkab viidates 3. Moosese 19: 18-le, öeldes: „Teine on selle sarnane: „Armasta oma ligimest nagu iseennast.” Pange tähele, et esimene ja suur käsk on otseses seoses ja reaktsioon Issandale, teine ​​aga on otseses suhtes ja vastuseks neile inimestele, kes on meile kõige lähemal. Peetrus tutvustab, et kõige olulisem on uskliku suhe Issandaga ja reageering Issandale ning seejärel tehakse üldistus ka Kristuse Ihule ja kõigile teistele. Esimesed viis kasvufaasi on seotud otsese suhte ja reageerimisega Issandale, kaks viimast faasi on seotud suhetega uskliku, teiste usklike ja kõigi inimeste vahel üldiselt.

Salm 5 on ülemineku salm, kus Peetrus viitab kõigepealt tagasi väitele, et usklikud omavad jumalikku olemust. Seda on näha selles fraasis, mida ta kasutab “aga ka just selle asja tõttu”. Seejärel siirdub ta seitsmesse kasvufaasi, mida usklikud peaksid küpsuse saavutamiseks läbima. Peetrus väidab, et usklikud peavad selle kasvuprotsessi käigus hoolsad olema. Hoolsus on kreeka keeles σπουδυ, mis viitab millegi kiirustades tegemisele. Kui seda sõna kasutada loendites, siis see viitab siiski prioriteedile. Niisiis peavad need, kes kuuluvad Kristusesse, võtma prioriteediks oma kasvu Kristuses, võttes endile vastutuse üles ehitada muutunud elu, suheldes Jumala Vaimuga kes meis elab.

Usu kasvuprotsess (olemasolu ja suhtlemine Jumala jumaliku olemusega) loob vooruse. Voorus on kreeka keeles ἀρετὴ, mis sel ajal tähendas Jumala antud võimet teha üliinimlikke töid (olgu need siis sõjaväe- või kergejõustikuareenil või lihtsalt oma elu areenil). Uues Testamendis tähendab see iseloomu kvaliteeti, oivalist moraalsust või oivalist iseloomu.

Αρετὴ on sama sõna, mis tõlgitakse voorusena 2. Peetruse 1: 3, kus Peetrus kirjutab: „Ta on andnud meile kõik, mis on vaja eluks ja jumalakartuseks Tema tundmise kaudu, kes meid on kutsunud omaenese kirkuse ja väärikusega.” Mõnes käsikirjas on öeldud „Tema enda hiilguse ja vooruse kaudu”, tuues välja kreeka keelse teksti täieliku tähenduse, mis teeb selgeks, et Peetrus räägib Jumala iseloomu tipptasemest. Niisiis, Peetrus ütleb 5. salmis, et suhtlemine Jumala Vaimuga toob usklikes esile Jumala iseloomu tipptaseme.

Seejärel kirjutab Peetrus: “Olles vooruses kasvamise protsessis laske sellel endale  teadmisi anda.” Kreeka keelest tõlgitud sõna “teadmised” on γνῶσις ja tähendab Issanda mõistmist või arusaamist. See on sama sõna, mida Jeesus kasutab Johannese 15:15, kui Ta ütleb oma jüngritele: “… kõik, mida Ma kuulsin oma Isalt, annan teile teada (γνῶσις).” Seda kasutatakse ka Peetruse poolt kirjutatud 2. Peetruse kirja kokkuvõttes, kus ta kirjutab: “aga kasvage armus ja teadmistes (γνῶσις) meie Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuse kohta”.

Kokkuvõtvalt alustab Peetrus kristliku kasvuprotsessi kirjeldamist sellega, et iga usklik peab kõigepealt keskenduma suhtlemisele enda sisemuses elava Jumala Vaimuga, enda jumaliku olemuse väärikuse ja voorusega. Selle suhtluse kaudu mõjutab Jumala oivaliselt moraalne olemus nende elusid. Sellest lähedasest osadusest ja suhtlusest Jumala Vaimu ja iseloomuga saavad usklikud mõistmise ja ülevaate sellest, kes Issand tegelikult on ja nad saavad aru Tema teedest.

Selle nädala uuringus oleme loonud Piibelliku aluse järgmiste kasvufaaside mõistmiseks, mis on keskendunud katsumustele ja viletsustele. Järgmise nädala uuringus vaatleme konkreetselt katsumuste ja viletsuste valdkonda, kuna need on seotud kristliku kasvuga.

  • hUPOMONE on kreeka keelse sõna ὑπομονὴ ingliskeelne kirjasõna.

Allikas: https://www.studylight.org/language-studies/greek-thoughts.html

Hupomone – kannatlikkus, vastupidavus, visadus (11)

Pange tähele, et kõik Piibli tsitaadid, nii selles kui ka kõigis muudes Kreeka mõtete kodulehele postitatud õppetundides, pärinevad BTE Piibli inglise keelsest tõlkest, mille on välja andnud The Bible Translation and Exegesis Institute of America.

Jätkame kreeka keelse sõna ὑπομονὴ uurimist 2. Peetruse 1: 5-7. See nimisõna tähendab kannatlikkust, vastupidavust ja visadust. See tähendab olukorras püsimist või vastupidavust. Selle uurimuse kolmandas osas, Heebrealastele 12: 1-3, võrdlesime kristlikku elu võidujooksuga, mida tuleb läbi viia vastupidavuse kaudu (meie uurimissõna). Eessõna lauses “läbi vastupidavuse” kasutamine annab mõista, et kristlase jooks on maraton mitte sprint. Selle nädala uuring, mis keskendub konkreetselt 2. Peetruse 1: 5-6-le, aitab meil mõista, kuidas vastupidavus areneb vastavalt sellele, kuidas kristlane kasvab.

2. Pe 1:5 Just seepärast te peategi olema kõigiti valmis arendama oma usus voorust, vooruses tunnetust,

Peetrus alustab kristlase kasvu kirjeldamist sellega, et usklik peaks laskma usul tuua esile vooruse (1: 5). Nagu eelmisel nädalal kindlaks tegime, viitab usk siin Jumala jumaliku olemuse olemasolule ja tegevusele uskliku südames. Uues Testamendis tähendab voorus ἀρετὴ iseloomu kvaliteeti, moraali või iseloomu tipptaset. Kreeka keelses tekstis tehakse selgeks, et viidates voorusele räägib Peetrus siin Jumala iseloomu tipptasemest (vt üksikasju eelmise nädala uuringust). Seetõttu õpetab ta, et uskliku vaimu koostöö Jumala vaimuga, annab usklikule tipptasemel Jumala iseloomu. Seejärel kirjutab Peetrus, et voorus toob endaga kaasa tunnetuse. Kreeka keeles tõlgitud sõna “tunnetus” on γνῶσις ja tähendab Issanda mõistmist või Temast arusaamist. Nii et selle Pühakirja osa, mis sisaldab kahte esimest kasvufaasi, võib kokku võtta järgmiselt: Jumala Vaimu ligiolust ja teie vaimu ning Jumala Vaimu omavahelisest koostööst tulenevalt laske Tema ligiolul luua enda sees Tema iseloom ja voorused. Vastavalt sellele, kuidas Tema iseloom ja voorused teis arenevad, laske Tema poolt antud mõistmisel ja arusaamisel endas areneda.

Sel nädalal liigume järgmise kolme kasvufaasi juurde, mis on toodud 2. Peetruse 1: 6-s. Mõlemad on seotud sellega, kuidas usklik peak, olles erinevates eluoludes ja katsumustes, Issandasse suhtuma.

6 tunnetuses kasinust, kasinuses kannatlikkust (ὑπομονὴ), kannatlikkuses (ὑπομονὴ) vagadust,

Kirjutades, et usklik peab tunnetusest laskma arendada enesekontrolli kasutab Peetrus kreeka keelset sõna ἐγκρὰτεια, mis tõlgitakse siin enesekontrolliks (või mõnes tõlkes mõõdukuseks). See tähendab, et oma kirgi, soove ja isusid saab kontrollida seestpoolt. ̓Εγκρὰτεια pärineb eessõnast ἐν , mis tähendab “sisse”, ja κρὰτος tähendab “haaret”. Seega tähendab ἐγκρὰτεια sõna otseses mõttes “enda seest haaramist või kontrollimist”. Paulus paljastab selle enesekontrolli allika osana Jumala Vaimu viljast (ainsuses) (Galaatlastele 5:23). Kui see arusaam on ühendatud Peetruse õpetusega 6. salmist, siis näeme, et Jumala Vaim peab kontrollima uskliku füüsilisi soove ja isusid.

Peetrus jätkab kasvuprotsessi selgitamist kirjutades, et vastupidavus tekib enesekontrollist. Siin on vastupidavuse kirjeldamiseks kasutatud meie uurimuse sõna ὑπομονὴ , mis tähendab “jääma alla”. ̔Υπομονὴ on tavaline sõna, mis on inglise keelde tõlgitud kui “kannatlikkus” , kuna see on seotud kannatlikkusega või oludesse jäämisega (samas kui μακροθυμὶα tõlgitakse “pikameelsus” ja see viitab kannatlikkusele inimestega – tähendab sõna otseses mõttes olla aeglane teiste inimeste peale reageerima.“) Meie sõna ὑπομονὴ tähistab kasvuprotsessi, mis võimaldab kristlasel jääda oludesse ja katsumustesse. Kui tema füüsilised soovid on viidud Jumala Vaimu kontrolli alla, siis suudab kristlane taluda ja kogeda Issandat ja muutusi, mida Ta nende oludega kaasa toob. Kristlane suudab jääda rasketesse olukordadesse vaid siis kui tema füüsilised soovid on viidud Jumala Vaimu kontrolli alla.

Seejärel kirjutab Peetrus, et jumalakartus toob esile vastupidavuse. Tõlgitud sõna “jumalakartus” on εὐσὲβεια, mis tähendab austust, respekti või jumalakartust. See hõlmab endas austust Issanda vastu, mida väljendatakse suhtumises, kõnes ja elustiilis. Peetruse õpetuse kontekstis viitab see austavale hoiakule Issanda vastu, mis on kujunenud läbi selle, kuidas me oleme jäänud rasketesse eluoludesse ja katsumustesse. Nagu iga usklik teab, siis minnes eluraskustest läbi ei suhtu me Issandasse alati hästi. Meil alati tekib Jumala suhtes küsimusi – kui tulevad raskused või kui meie lähedane sureb. Kuid Peetruse tekstist selgub, et Issand arendab ja kujundab igas usklikus, rasketesse eluoludesse jäämise kaudu, tõeliselt lugupidavat suhtumist Endasse. Seetõttu kujuneb tõeline lugupidamine ja austus Issanda vastu välja uskliku valmisolekust jääda rasketesse eluolukordadesse. Tõde on ka vastupidine: soovimatus usaldada Issandat ja jääda keerulistesse oludesse põhjustab usklikus lugupidamatuse Issanda suhtes.

Siiani oleme uurinud iga kristlase sees toimuva kasvuprotsessi viit esimest faasi. Kogu protsess sõltub Jumala jumaliku olemuse sisemisest kohalolekust ja areneb sellest. Oma vaimuga suheldes puutub kristlane kokku Jumala vooruste ja olemusega. See mõjutab seejärel tema kasvamist vaimselt küpseks usklikuks. See kasv on vahend, mille abil kristlane saab jumalakartliku tunnetuse Jumala Vaimust, lihast ja maailmast üldiselt. Kui kristlane on kasvanud niipalju, siis suudab ta alluda Jumala Vaimule, loovutades kontrolli oma soovide ja isude üle. Siis, kui Issanda Vaim kontrollib siseelu, suudab usklik taluda visalt rasket olukorda ja usaldada Issandat. Samal ajal kui ta usaldab Issandat ja peab vastu, kogeb ta Jumala ustavust, kes toetab usklikke nende erinevates keerulistes eluolukordades. See võimaldab usklikul elada elu, mis on täis tänulikkust ja austust Jumala suhtes. Temast saab elav tunnistus Jumala aust, kinnitades 2. Peetruse 1:3, et Jumala jumalik jõud annab meile “kõik, mis on vaja eluks ja jumalakartuseks (εὐσὲβεια).”

Järgmisel nädalal uurime kasvuprotsessi kahte viimast faasi (2. Peetruse 1: 7), mis on keskendunud meie suhetele teiste inimestega. Pange tähele, et käesoleva teema täielik mõistmine eeldab selle uuringu eelmiste osade täielikku mõistmist. Kui olete just meiega liitunud, siis leidke see aeg, et läbi lugeda ka kõik eelmised osad.

  • hUPOMONE on kreeka keelse sõna ὑπομονὴ ingliskeelne kirjasõna.

Allikas: https://www.studylight.org/language-studies/greek-thoughts.html

Hupomone – kannatlikkus, vastupidavus, visadus (12)

Ärge unustage, et kõik Piibli tsitaadid, nii selles kui ka kõigis teistes Kreeka mõtete kodulehele postitatud õppetundides, pärinevad BTE Piibli inglise keelsest tõlkest, mille on välja andnud The Bible Translation and Exegesis Institute of America.

Jätkame ὑπομονὴ uurimist 2. Peetruse 1: 5-7. See nimisõna tähendab kannatlikkust, vastupidavust, visadust ja oludesse jäämist. Kogu selle uurimuse (osad 1–12) fookuses on olnud ja on jätkuvalt ὑπομονὴ arendamine, nagu see on kujunenud kristliku kasvuprotsessi kaudu. Sel nädalal uurime küpsusprotsessi kahte viimast faasi, nagu on kirjeldatud 2. Peetruse peatükis 1:7, keskendudes taas ὑπομονὴ arendamisele. (Ehkki 12. osa keskendub konkreetselt 2. Peetruse 1: 7, on salmid 5-7 teie mugavuse huvides samuti siia trükitud.)

2 Peetruse 1:5-6

5 Just seepärast te peategi olema kõigiti valmis arendama oma usus voorust (ἀρετὴ), vooruses tunnetust (γνῶσις) ,
6 tunnetuses kasinust (ἐγκρὰτεια), kasinuses kannatlikkust (ὑπομονὴ), kannatlikkuses (ὑπομονὴ) vagadust,
7 vagaduses (εὐσὲβεια) vennalikkust (φιλαδελφὶα) , vennalikkuses armastust (ἀγὰπη) ,

Peetrus alustab oma õpetust uskliku kasvuprotsessist öeldes, et usklik peaks laskma usul tuua esile vooruse (1: 5). Nagu oleme selle uurimuse eelmistes osades kindlaks teinud, viitab usk siin Jumala jumaliku olemuse olemasolule ja tegevusele uskliku südames. Uues Testamendis tähendab voorus ἀρετὴ iseloomu omadust, tipptasemel moraalsust või iseloomu. Nagu kreeka keelsest tekstist selgub, kirjutab Peetrus voorusele viidates Jumala iseloomu tipptasemest. Seetõttu õpetab ta, et uskliku vaimu koostöö tema sisimas elava Jumala vaimuga annab usklikule tipptasemel Jumala iseloomu.

Seejärel kirjutab Peetrus, et voorus toob kaasa teadmised. Kreeka keelest tõlgitud sõna “teadmised” on γνῶσις ja tähendab Issanda mõistmist või Issandast arusaamist. Peetrus ütleb, et usklik peab laskma endas arendada Jumala iseloomu ja voorusi lubades Jumala Vaimul temas tegutseda ja tehes koostööd tema vaimuga. Kui Tema iseloom ja voorused on välja arendatud, laseb usklik neil endas arendada Jumalast mõistmist ja arusaamist.

Järgmisena kirjutab Peetrus, et uskliku enesekontroll tekib teadmistest. Ta kasutab kreeka keelset sõna ἐγκρὰτεια, mida tõlgitakse siin enesekontrolliks (või mõnes tõlkes mõõdukuseks). See tähendab, et oma kirgi, soove ja isusid saab kontrollida seestpoolt. ̓Sõna Εγκρὰτεια algab eessõnaga ἐν , mis tähendab „sisse” ja κρὰτος tähendab „haarduvust”. Seega tähendab ἐγκρὰτεια sõna otseses mõttes “enda seest haaramist või juhtimist”.

Peetrus jätkab kasvuprotsessi selgitamist kirjutades, et enesekontroll tekitab vastupidavust. Siin vastupidavusena tõlgitud sõna on meie uurimuse sõna ὑπομονὴ, mis tähendab “jääma alla”. ̔Sõnast Υπομονὴ tuleneb inglise keelne sõna “patience”, kuna see on seotud kannatlikkusega või olukorras püsimisega [arvestades, et μακροθυμὶα tõlgitakse “pikaks meeleks” ja see viitab kannatlikkusele inimestega – sõna otseses mõttes “ole aeglane teiste inimeste suhtes reageerima. “] Meie sõna ὑπομονὴ tähistab kasvuprotsessi, mis võimaldab kristlasel jääda oludesse ja katsumustesse. Kui usklik on lubanud Jumala Vaimul enda füüsilisi soove kontrolli all hoida, siis on ta võimeline taluma eluolusid, kogedes Issandat ja muudatusi, mida Ta uskliku südames teda nendest oludest läbi viies esile toob. See näitab selgelt, et kristlane ei saa jääda eluoludesse enne, kui tema füüsilised igatsused on viidud Jumala Vaimu kontrolli alla.

Seejärel kirjutab Peetrus, et vastupidavusest areneb jumalakartus. Tõlgitud sõna “jumalakartus” on εὐσὲβεια, mis tähendab austust, lugupidamist või jumalakartust. Selle tähendus on austus Issanda vastu, mida väljendatakse suhtumises, kõnes ja elustiilis. Peetruse õpetuse kontekstis kästakse usklikul lasta kujundada endas austust Issanda suhtes, jäädes eluoludesse ja katsumustesse. Nagu iga usklik teab, ei suhtu me eluraskustest läbi minnes alati Issandasse hästi. Kui meie ellu tulevad raskused või kui armastatud ligimene saab surma, siis hakkame kahtlema Jumalas. Kuid Peetruse tekstist selgub, et Issand arendab ja kujundab igas usklikus inimeses,  eluoludesse jäämise kaudu, tõeliselt lugupidava suhtumise endasse. Seetõttu areneb tõeline lugupidamine ja austus Issanda vastu uskliku valmidusest jääda rasketesse oludesse. Tõsi on ka vastupidine: soovimatus usaldada Issandat ja jääda rasketesse olukordadesse põhjustab usklikus lugupidamatuse Issanda suhtes.

Kasvuprotsessi kaks viimast faasi, mida tutvustatakse salmis 7, on seotud uskliku suhtumisega teistesse. Igaüks neist areneb välja uskliku väljakujunenud ja küpsest suhtest Issandaga. See tähendab, et usklik peab olema oma isiklikus suhtes Issandaga küps enne, kui tal saavad olla teiste usklikega õiged vaimsed suhted.

Neist kahest (kasvuprotsessi kuues etapp) esimene on “vennalik armastus”. Kreeka keelne sõna, mida siin tõlgitakse kui ”vennalik armastus” on φιλαδελφὶα, mis tähendab perekondlikku armastust Kristuse Ihu liikmete vastu. Seega peab usklik laskma tervislikul austusel Jumala vastu tekitada endas armastust Issanda perekonna vastu. Oluline on mõista, et kõigepealt tuleb usklikul arendada endas austust Issanda vastu; ja siis areneb sellest suhtest armastus usuvendade ja usuõdede vastu. See kristliku kasvu plaan näitab, et usklike vaheline konflikt ei põhine ainult kellegi suutmatusel omavahel läbi saada, vaid osutab tegelikult tervislike suhete puudumisele Issandaga – seda vajadust, saab arendada aga vaid jäädes elu katsumustesse.

Neist kahest järgmine (kasvuprotsessi seitsmes etapp) on “agape” armastus. Kreeka keeles tõlgitud sõna “agape” on ἀγὰπη ja tähendab “olema huvitatud teiste vaimsest heaolust”. Kasvuprotsessi viimases faasis väidab Peetrus, et usklik peab võimaldama agape-armastusel areneda – armastusel, mida iseloomustab enese salgamine eesmärgiga teenida ja suunata teisi (nii usklikke kui ka mitteusklikke) Jeesuse Kristuse juurde Tema tõe kaudu.

Allikas: https://www.studylight.org/language-studies/greek-thoughts.html

Hupomone – kannatlikkus, vastupidavus, visadus (13)

Ärge unustage, et kõik Piibli tsitaadid, nii selles kui ka kõigis teistes Kreeka mõtete kodulehele postitatud õppetundides, pärinevad BTE Piibli inglise keelsest tõlkest, mille on välja andnud The Bible Translation and Exegesis Institute of America.

Jätkame ὑπομονὴ uurimist. See kreeka keelne nimisõna tähendab kannatlikkust, vastupidavust, visadust ja sisaldab mõistet oludesse jäämisest või vastupidavusest. Kogu selle uurimuse (osad 1–12) fookuses on olnud ja on jätkuvalt ὑπομονὴ arendamine, nagu see kujuneb kristlase kasvuprotsessi kaudu. Sel nädalal keskendume oma tähelepanu küpsemisprotsessile nii nagu Paulus on seda esitanud Roomlastele 5: 1-5.

Roomlastele 5: 1-5

1) Seetõttu on meil pärast usust õigeksmõistmist rahu Jumalaga oma Issanda Jeesuse Kristuse kaudu,
2) Kelle kaudu on meid ka usu kaudu päästetud sellesse armu, milles oleme seisnud, ja kiitleme Jumala kirkuse lootuses.

Paulus väidab, et pärast seda, kui usklik on saanud õigeks usust, on tal rahu Jumalaga Jeesuse Kristuse kaudu. Sõna “õigustatud” on pärit kreeka keelsest sõnast δικαιὸω, mis on juriidiline termin, mida kasutatakse selleks, et esindada kedagi, kes on seaduse silmis “õige” või “õiglane”. Seetõttu õpetab Paulus, et usklikud on Jeesuse Kristuse valatud vere kaudu kuulutatud Jumala seaduste alusel õigeks. Seetõttu on meil rahu Jumalaga. Kreeka keelest tõlgitud sõna rahu on εἰρὴνη, mis tähendab pigem üksmeelt kellegagi, mitte niivõrd seda rahulikkuse tunnet, mida tavaliselt sõnale rahu omistatakse. Εἰρὴνη juur on εἲρω, mis tähendab kahe asja ühendamist. Paulus kasutab sõna “rahu” oleviku ajavormis “meil on” osutamaks sellele, et usklikul on praegu rahu või üksmeel Jumalaga Jeesuse Kristuse kaudu. Vaenulikkus pole mitte ainult ära võetud, vaid ka tänu Jeesuse Kristuse ohvrile meie pattude eest oleme nüüd Jumala silmis õiged Tema enda õigussüsteemi alusel. Seejärel väidab Paulus, et ka meie oleme sisenenud usus sellesse armu. Pärast nende kahe, Kristuse tööst tuleneva, asja loetlemist pöörab Paulus tähelepanu kahele asjale, millest me nüüd kiitleme. Esimene neist on salmi 2 viimases osas: “… kiitleme lootuses Jumala kirkusele.” Kristlase kiitlemine on lootuses, et ühel päeval on ta Jumala aulises ligidalolus. Kreeka keelne sõna “lootus” on ἐλπὶς ning tähendab kinnitust, et midagi juhtub, mitte soovi, et midagi juhtuks. Seetõttu väidab Paulus, et kristlased kiitlevad kindlustundega olles veendunud, et ühel päeval seisame Jumala aulises ligidalolus.

3) Ja mitte ainult, vaid me kiitleme ka viletsuses, teades, et viletsus loob vastupidavust (ὑπομονὴ),

Paulus loetleb viletsusi teise asjana, millest võivad kiidelda nii tema ise kui ka teised usklikud. Ehkki Paulusega on lihtne samastuda, kui ta kiitleb Kristuse töö ja kindluse üle, mida Issand meile annab, kõhklevad mõned siiski omaks võtmast seda teist Pauluse õpetuse osa. Sõna, mida Paulus kasutab viletsuste puhul, on kreeka keelne sõna ῖψλῖψις, mis tähendab “stressi” või “survet”. See kujutab oludest tingitud vaimset stressi. Paulus õpetab, et kiitleme viletsustest sellepärast, et teame: viletsused (stressirohked olukorrad) töötavad välja (toodavad) vastupidavust, meie uurimissõna. Usaldades Jeesuse Kristuse kaudu Jumala armu, siis ükskõik, mis olukorras me oleme, oleme seal selleks, et see välja kannatada. Nendes Pühakirja salmides õpetab Paulus samu põhimõtteid, mida õpetab Jaakobuse 1: 2-3: “Arvestage mu vennad seda kõike rõõmuks, mu vennad, alati, kui peaksite sattuma erinevatesse katsumustesse, teades, et teie usu proovilepanek annab teile vastupidavust (ὑπομονὴ ).” Jaakobuse õpetus on kooskõlas Pauluse õpetusega; peame selles kõiges rõõmustama, sest teame, mida katsumused toovad: vastupidavust.

4) vastupidavus treenib läbi proovitud iseloomu ja testitud iseloom töötab välja lootuse.

4. salmis õpetab Paulus visaduse olulisusest. Ainult rasketesse olukordadesse jäämise kaudu arendatakse meis läbiproovitud ja tõestatud iseloom Jumala armus. Kreeka keelne sõna “tõestatud iseloomu” kohta on δοκιμὴ, mis tähendab “pärast testimist midagi heaks kiita”. See küpsusprotsess, läbikatsutud iseloomu kaudu, loob lootuse. See on 2. salmis tõlgitud sõna “lootus” ja tähendab pigem, et midagi kindlat juhtub kui soovi, et midagi juhtuks.

5) Ja lootus ei jäta häbisse, sest Jumala armastus on valatud meie südamesse τηε Püha Vaimu kaudu, kes meile on antud.

Kristliku iseloomu arengu eesmärk ja kõrgpunkt on võime seista kindlalt Jeesuse Kristuse läbi Jumala armus. Usklik, kes seisab kindlalt Jumala armus, annab tunnistust kindlusest, et ühel päeval seisavad kõik usklikud Jumala au ligilolus(vt salm 2). See lootus, mis maailma arvates on rumal, ei jäta usklikku häbisse; sest Jumala armastus on meie südamesse valatud Püha Vaimu ligidalolu läbi, kes meile on antud.

Jällegi – olukordades püsimine ja neis Issanda usaldamine – on meie suhetes Jeesusega Kristusega ja Temas kasvamise õppeprotsessi lahutamatu osa; see on põhjus, miks saatan püüab muuta kõik asjaolud nii keeruliseks, et usklikul oleks kiusatus pigem nendest eemale pöörata kui neist läbi minna. Siis tuleb kindlasti meeles pidada, et ainult Jumala armu kaudu saame Teda usaldada ja seeläbi Tema jõudu vastu võtta, mis võimaldab meil vastupidada; et Ta lõpuks saaks meis luua iseloomu ja kindluse, mida me nii hädasti vajame.

Järgmisel nädalal uurime Roomlastele 8: 18-25 ὑπομονὴ, kus Paulus tutvustab kuidas lootus (kindlus) meie lunastusest areneb maailmas, milles pole lootust.

  • hUPOMONE on kreeka keelse sõna ὑπομονὴ ingliskeelne kirjasõna.

Allikas: https://www.studylight.org/language-studies/greek-thoughts.html

Hupomone – kannatlikkus, vastupidavus, visadus (14)

Ärge unustage, et kõik Piibli tsitaadid, nii selles kui ka kõigis teistes kreeka mõtete kodulehele postitatud õppetundides, pärinevad BTE Piibli inglise keelsest tõlkest, mille on välja andnud The Bible Translation and Exegesis Institute of America.

Sel nädalal on meil käsil kreeka keelse sõna ὑπομονὴ uuringu 14. osa. See nimisõna tähendab kannatlikkust, vastupidavust, visadust ja sisaldab mõistet oludesse jäämisest. Kogu selle uuringu (osad 1–13) rõhuasetus on ὑπομονὴ arendamisel, kuna see areneb kristliku kasvuprotsessi käigus. Tänases uuringus keskendume ὑπομονὴ arengu olulisusele usklikus, kes elab maailmas, mis on täis lootusetust. Meie uuring põhineb Roomlastele 8: 18-25.

18) Sest ma kalkuleerin, et praeguse aja kannatused pole väärt võrdlust saabuva hiilgusega, mis peaks meile ilmnema.

Paulus alustab oma eluteekonna tutvustamist kirjeldades ennast kui kedagi, kes kalkuleerib oma kannatuste ja meile ilmutatava au võrdumit.

19) Sest looming pikisilmi ootab Jumala poegade avalikuks saamist.

20) Sest looming allutati tühjusele mitte tahtlikult, vaid selle tõttu, kes selle allutas, ometi lootusele.

Seejärel väidab Paulus, et looming ise ootab Jumala poegade avalikuks saamist; kuna loodu on tühjusele alistatud mitte vabatahtlikult, vaid Jumala pärast, kes selle allutada otsustas. Kreeka keelest tõlgitud sõna “allutatud” on ὑποτὰσσ aoristlikus umbisikulises tegumoes, mis tähendab sõna-sõnalt “paigutama” ja on Uues Testamendis tõlgitud kui “allutamine”. Kui see verb oleks aktiivses käskivas kõneviisis, siis oleks see käsk inimesele alluda teisele isikule või asjaolule. Kuid kuna see on umbisikulises tegumoes, siis väljendab see seda, et Jumal langetab otsuse allutada keegi Tema olukorra alla. Seetõttu kui on kästud alistuda, tõlgitakse see sõnaga “alistuma;” kui alistumine on kellelegi poolt peale sunnitud, tõlgitakse see “allutamisena”. Nagu varem öeldud, kasutatakse seda sõna siin passiivses vormis (umbisikulises kõneviisis ) ja see näitab, et kogu loodu on selles maises elus sunnitud alistuma tühjusele. Pauluse sõnul ei toimunud see allutamine siiski tahtlikult ega vaba tahte alusel, vaid Jumal ise allutas loodu. Seejärel ütleb Paulus, et loodu on allutatud selleks, et olla ilma lootuseta.

21) Sest isegi loodu vabastatakse rikutuse orjusest Jumala laste aulisesse vabadusse.

22) Sest me teame, et kogu loodu ägab ja töötab siiani koos sünnitusvaludes.

Paulus õpetab, et loodu ise kogeb vabanemist rikutuse ja lagunemise orjusest ja lastakse vabadusse siis, kui Jumala laste au on paljastatud. Seejärel kirjeldab ta loodut (kõiki loomise komponente) kui midagi, mis “koos ägab ja sünnituse valudes koos töötab” kuni praeguse hetkeni. Selleks, et edasi anda loodu vaeva ja ägamist vabaduse saamise nimel kasutab Paulus võrdlusena naist, kes oigab ja näeb vaeva lapse sünnitusel.

23) Ja mitte ainult see, vaid ka meil endal on Vaimu esmaand, isegi meie ägame iseendas, oodates pikisilmi lapsendamist – oma ihu lunastust.

Seejärel ütleb Paulus, et isegi usklikud on selle tühjuse all ja ägavad ka enda sees, kui ootavad pikisilmi meie lapsendamist, mis on meie keha lunastus.

24) Sest me oleme päästetud lootuseks, kuid lootus, mida nähakse, pole lootus; miks keegi loodab sellele, mida ta näeb?

Pauluse sõnul olime päästetud lootuses. Kreeka keelne sõna lootus on ἐλπὶς , mis tähendab kinnitust või veendumust, et midagi juhtub, mitte soovi. Peetrus ütles 1. Peetruse 1: 3-s: “Õnnistatud on Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, Tema suure halastuse järgi see, kes on meile Jeesuse Kristuse ülestõusmise kaudu andnud ülalt sünni elavaks lootuseks surmast välja.”

Pääste kaudu oleme kogenud taevalikku või vaimset sündi elavaks lootuseks. Pärast päästmist jätkame selles varases elus kogu looduga ägamist kuni oma ihu lunastuseni; sel ajal me mitte ainult ei saa vabaks oma keha ja selle füüsilise elu rikutusest, vaid ka kogu loodu vabaneb.

25) Kuid kui me loodame sellele, mida me ei näe, siis vastupidavuse (ὑπομονὴ) kaudu ootame seda pikisilmi.

Seejärel väidab Paulus, et tõeline lunastuse lootus ei baseeru nägemisel, sest see kaob; pigem oodatakse seda pikisilmi “läbi vastupidavuse”. Sõna, mis siin on tõlgitud “vastupidavusena” on sama sõna, mida meie uurime. Paulus õpetab, et usklik jääb, ihu lunastust otsides ja oodates, elu tühisuse alla selle asemel, et otsida pidevalt väljapääsu peale sunnitud tühjusest ja lootusetusest.

Varasemates uuringutes oleme näinud kasvuprotsessi olulisust ja kuidas usklikku julgustatakse kõigest läbi minema, et vaimulikult areneda. Lisaks ütleb Jaakobus meile, et meie usu proovilepanek annab meile vastupidavust (Jaakobuse 1: 2-3). Nendest Pühakirja salmidest hoolimata on meil sageli kiusatus otsida rohelisemat karjamaad, aktsepteerides filosoofiat, et asjad lähevad paremaks, siis kui suudame oma olukordi muuta. Kuid kogu loodu on allutatud tühjusele ja lagunemisprotsessile; nii et keegi ei pääse elu tühjusest. Seetõttu on vastupidavus oluline õppetund, mida kõik usklikud peavad omandama selleks, et olla võimelised jääma elu olukordadesse, usaldades Issandat ja omades elulist ootust, et lunastus juba läheneb.

Järgmisel nädalal uurime 2. Timoteose 2: 8-13, kus Pauluse taaskord õpetab sellest kui oluline on vastupidavus uskliku elus siin maapeal.

hUPOMONE on kreeka keelse sõna ὑπομονὴ ingliskeelne kirjasõna.

Hupomone – kannatlikkus, vastupidavus, visadus (15)

Ärge unustage, et kõik Piibli tsitaadid, nii selles kui ka kõigis teistes kreeka mõtete kodulehele postitatud õppetundides, pärinevad BTE Piibli inglise keelsest tõlkest, mille on välja andnud The Bible Translation and Exegesis Institute of America.

Sel nädalal jätkame πομονὴ-i uurimist, mis on oluline omadus uskliku elus, nagu Paulus õpetas 2. Timoteose 2: 8-13. Nimisõna ὑπομονὴ tähendab kannatlikkust, vastupidavust, visadust ja sisaldab mõistet oludesse jäämisest. Selle uurimustöö 1–13 osades keskendusime ὑπομονὴ kujunemisele, kuna see tekib usklikes kristliku kasvuprotsessi jooksul. Eelmisel nädalal laiendasime oma fookust, uurides usklikes kujuneva kannatlikkuse olulisust, kuna elame maailmas, kus valitseb lootusetus ning kus uskliku küpsus võimaldab tal jääda eluolukordadesse. Tänases uuringus laiendame oma haaret veelgi enam, uurides seda, kui oluline on ὑπομονὴ areng Kristuse teenimistöö käigus kogetud elu raskustes, uurides tegusõna ὑπομὲνω, mis tähendab eluolukordades püsimist.

8) Pidage meeles, et Jeesus Kristus on üles äratatud surnuist, Taaveti seemnest üles äratatud ja minu evangeeliumi järgi üles äratatud.

9) milles kannatan ahelaid kui kurjategija; kuid Jumala Sõna pole aheldatud.

Paulus väidab, et Jeesuse Kristuse evangeeliumi kuulutajana kogeb ta raskusi, isegi olles ahelates kui kurjategija. Ta paljastab vaimse põhimõtte, mis motiveerib teda jääma oma oludesse öeldes, et kuigi ta on aheldatud ja piiratud füüsiliste asjaoludega, pole Jumala Sõna aheldatud. Paulus elab teadlikus reaalsuses sellest, et hoolimata raskustest, mida ta evangeeliumi pärast kannatab, ei saa ükski asjaolu takistada Jumala Sõna kuulutamist.

10) Seetõttu kannatan (ὑπομὲνω) kõiki asju väljavalitute nimel, et nad saaksid pääste, mis on Kristuses Jeesuses, koos igavese hiilgusega.

Paulus väidab, et just selle 9ndast salmist leitud vaimse põhimõtte tõttu kannatab ta valitute pärast kõiki asju; et nad saaksid pääste, mis on Kristuses Jeesuses. See õpetus avab võtme Kristuse sõnumisse, mida Pauluse elus näha võib – püsivusest või oludesse jäämisest. Paulus jääb oma eluoludesse, ei otsi neist põgenemist; sest ta teab, et Jumala Sõna ei saa aheldada, isegi kui ta ise on füüsiliselt aheldatud. Seejärel tsiteerib Paulus seda, mis näivad olevat nagu read kaasaegsest kristlikust ülistuslaulust:

11) Ustav on see sõna: Sest kui me Temaga surime, siis me elame ka Temas.

12) Kui me kannatame (ὑπομὲνω), siis me valitseme ka Temaga. Kui me Tema salgame, salgab ka Tema meid.

13) Kui meie ei ole ustavad, on Tema ometi ustav, sest Ta ei saa end salata.

Paulus kasutab selle ülistusviisi sõnu õpetades meile, et see, mida me siin elus kannatame, muutub Kristuses elavaks. Kui me jääme siia või jääme sellesse, siis valitseme ühel päeval Temaga. Kuid kui me salgame Tema siin, salgab ka Tema meid. Ja isegi kui me oleme truudusetud, jääb Tema truuks; sest Ta ei ole võimeline ennast salgama. Nende salmide kaudu väidab Paulus, et visadus või oludesse jäämine praeguses elus kannab endas tõotust ühel päeval valitseda Issandaga. Jeesus ise õpetab seda Matteuse 24:13, öeldes: “Aga kes on lõpuni vastupidanud, see päästetakse.”

Vastupidavus on peamine omadus, mida igas usklikus arendatakse küpsemisprotsessi kaudu. Ainult vastupidavuse kaudu kuulutatakse evangeeliumi ja ainult vastupidavuse arendamise kaudu on usklik võimeline jääma vastupidavalt elu viletsustesse ja raskustesse, et jõuda lõppu, kus kõik usklikud saavad Kristusega valitseda. Paulus julgustab tessalooniklasi Kristuse tulekut kannatlikult ootama kirjutades 2. Tessalooniklastele 3: 5: “Nüüd võib Issand suunata teie südamed Jumala armastusse ja Kristuse visadusse (ὑπομονὴ).” Visadus rasketes oludes on päästetud inimese põhiomadus.

hUPOMONE on kreeka keelse sõna ὑπομονὴ inglise keelne kirjasõna.

Allikas: https://www.studylight.org/language-studies/greek-thoughts.html