„Ja sündis, kui Eliisabet kuulis Maarja teretust, et laps hüppas tema ihus. Ja Eliisabet sai täis Püha Vaimu” (Luuka 1:41).
Luuka evangeelium on küllastunud vihjetega heebrea Piibli lugudest. Nende vihjete märkamine on Luuka sõnumi mõistmiseks ülioluline. Seetõttu ei saa olla juhus, et Luukas valib sama sõna, mida kasutatakse kreekakeelses tõlkes loos Rebeka rasedusest, kui kaksikud tema üsas “hüppasid”. Selle sõna sihipärane kasutamine on seda tõenäolisem, kui arvestada nii nende lugude sarnasust kui ka selle konkreetse sõna harvaesinemist mujal septuagintas.
Vihje sellele narratiivile mitte ainult ei anna märku Ristija Johannese ja tema noorema nõbu Ješua sünnijuttude lunastavast tähtsusest, vaid ka selle seosest lahti rulluva looga Jumala plaanist õnnistada Aabrahami seemne kaudu kõiki maakera perekondi. Veelgi enam, vihje Eesavile ja Jaakobile toob esile kriitilise tõsiasja, et noorem laps on palju suurem kui vanem ja seega teenib vanem tõepoolest nooremat last (vt 1Ms 25:23; Luuka 3:16).
Nende kahe loo vahel on aga ilmne erinevus, millest annab märku kreeka keelne sõna “hüppas”. Kui algne heebrea sõna (hitrotsets) on täiesti eitav, võib selle sõna kreekakeelne tõlge muus kontekstis tähendada ka “tantsu” või “rõõmuhüpet” (vt Jer 27:11; Ps 114:4; 6). Seega ei viita Luuka selle sõna kasutamine Johannese ja Ješua vahelisele võimuvõitlusele, vaid Johannese suurele rõõmule, juba emaihus, kummardada oma suuremat, ehkki nooremat nõbu.
Veel üks vaatenurk
Ja mõelge veel ühele meie kaasaegses kontekstis väga olulisele tähendusele: umbisikulised looted ei tantsi rõõmust; seda teevad päris beebid. Johannes oli juba Eliisabeti üsas väga tähtis isik.
Luuka kirjeldus sellest tantsivast sündimata lapsest näitab sügavat austust selle veel sündimata inimese väärikuse, saatuse ja väärtuse vastu!
Oo, kui meie põlvkond hakkaks suhtuma sündimata lastesse kui inimestesse, kes on Jumalale sügavalt tähtsad, mitte kui elututesse ja isikupäratutesse objektidesse. Ja kõikidele lapseootel emadele, kes armastavad Ješuat, täitke oma kodud ülistuse ja kummardamise helidega, et Teie sündimata lapsed hakkaksid juba sündimata Ristija Johannese kombel Ješua ees rõõmsalt hüppama ja tantsima!
„Sest sina valmistasid mu neerud ja kudusid mind mu ema ihus! Ma tänan sind, et ma olen tehtud nii kardetavaks imeks; imelised on sinu teod, seda tunneb mu hing hästi! Mu luud ei olnud varjul sinu eest, kui mind salajas loodi, kui mind maa sügavuses imeliseks kooti! Su silmad nägid mind juba mu eos ja su raamatusse kirjutati kõik päevad, mis olid määratud, ehk küll ühtainustki neist ei olnud olemas! Ent kui kallid on mulle sinu mõtted, oh Jumal! Kui väga suur on nende arv!!” (Ps 139:13-17).