Looduse suurimad saladused on üllatavalt isiklikud.
Nende pead keerlesid nagu pisikesed elektrilised hambaharjad. Järsku meie kuuenda klassi loodusõpetuse tunnis mikroskoobi läätse all fookusesse sattunult ujusid kummalised olendid vabalt rohekas tiigivee tilgas, mille olin võtnud oma tagaaias asuvast ämbrist. Seal peab olema terve universum, mõtlesin endamisi.
Olin juba uudishimulik mikroskoopilise maailma vastu ja mul olid mõned ideed selle kohta, mida võiksin oodata. Kuid need väikesed olendid olid minu jaoks täiesti uued. Mõned neist ujusid läbi vee nagu kalad, teised aga ankurdusid kui prahitükid ja kõikusid mikroskoopiliste hoovuste saatel. Aeg-ajalt tõmbas mõni neist oma pika ussilaadse keha väikeseks sfääriks kokku. Mis kõige kummalisem, nende Y-kujulised pead olid vooderdatud pisikeste harjastega, mis näisid vabalt pöörlevat.
Olin avastanud tulnuka.
Hiljem sain teada, et neid mikroskoopilisi loomi nimetatakse keriloomadeks ja nad on üsna tavalised. Kuid see ei vähendanud minu entusiasmi. Vastupidi, iga veetilk ja tolmukübe oli nüüd täis tulnukalikku elu, mis ootas minu uurimist. Kohtudes maailmaga, mis oli täis imesid, sai minust pisut imesõltlane.
Sipelgate kolooniad, perioodilisustabel, meie päikesesüsteem – iga teema täitis mind aukartusega ja tundega, et ees ootavad sügavamad saladused. Mind valdas soov lihtsalt teada saada. Iga uus fakt näis minu silmaringi avardavat; kõik oli üllatav ja nõudis minult, et korrigeeriksin mõnda oma oletust maailma kohta.
Mäletan faasi, kui parasiitidest oli saanud minu kinnisidee (mu vaesed vanemad kuulasid kannatlikult minu loenguid paelussi elutsüklist, mille ma sadistlikult hoidsin söögiajaks). Need olendid panid mind mõtlema selle üle, mida tegelikult tähendab elus olemine ja kuidas kogu elu on üksteisest sügavalt sõltuv.
Ma ei tea, mis selle “rännuhimu” täpselt ajendas, aga mäletan, millal see muutuma hakkas. Kuna koolitöö muutus nõudlikumaks, siis ei olnud mul aega raamatukogu pikkade raamaturiiulite vahel ringi tuisata ja uut teemat otsida. Ja ma olin väsinud lihtsalt asjade teadmisest. Tahtsin nüüd asjadest aru saada. Üle kõige tahtsin ma ennast mõista.
Luule ja kirjandus muutusid minu jaoks huvitavaks. See oli uut tüüpi ime ja uus uurimisviis. Sellel olid ka erinevad reeglid. Mikroskoop teeb ära suure töö, et paljastada saladusi häguses tiigiveetilgas, kuid millist tööriista kasutate oma sisemaailma jaoks? Milline objektiiv suudab suurendada ja teravustada kõike, mis seal ujub? Inimesed on aastatuhandeid kasutanud kunsti oma sügavuste loodimiseks ja enda varjatud poolte välja tõmbamiseks.
Kuid nii kaugele sissepoole pöördudes hakkasin mõtlema, kas ma ei ole ehk isemeelne. Kas ma õppisin enda kohta rohkem tõeliste avastuste arvelt – selliste, mis toimub seal, selles aukartust äratavas universumis, mis on täis kauneid keriloomi ja salapäraseid paelusse?
Dr .Dacher Keltner kirjeldab oma uues raamatus „Awe” uuringut, mille käigus küsitleti tuhandeid inimesi üle maailma, et näha, millised kogemused tekitasid neis aukartust. Lõppkokkuvõttes jagunesid vastused kaheksasse suurde kategooriasse, mida Keltner nimetab “Elu kaheksaks imeks.”
Mis oli teie arvates kõige levinum kategooria? Võib-olla loodusmaailma imed?
Ei.
Emotsionaalne laeng, mille saame kaunist laulust?
Jälle ei.
Arhitektuuri ime peen disain?
Pigem mitte.
Tegelikult olid need James Cameroni uue “Avatari” filmi hingematvad eriefektid.
Hea küll, ei olnud.
Kogu kultuuri, keele ja kontinendi kõige tavalisem aukartuse kogemus peitub moraalses ilus – hetkedes, mil oleme tunnistajaks erakordsele julgusele, lahkusele, millegi ületamisele või muudele inimlikele voorustele. Keltner selgitab, et just moraalne ilu paneb meid kõige tõenäolisemalt tundma, et oleme “millegi tohutu ja salapärase ligiolus, mis ületab meie praeguse arusaama maailmast.”
See oli minu jaoks üllatav. Ma saan aru, et moraalne ilu on kõige imetlusväärsem või õilsam kogemus, kuid kas see on aukartust äratav? Kas julgust saab võrrelda säravate galaktikate kaleidoskoopiliste maastikega, mida meie suurimad teleskoobid paljastavad?
Kuid kui ma endale neid küsimusi esitasin, märkasin osa endast, mida Keltneri järeldus ei üllatanud. See oli sama osa, mis palus mul pöörduda sissepoole ja minna faktidest kaugemale, et küsida endalt, mida need faktid minu jaoks tähendavad.
Michel de Montaigne, 16. sajandi kirjanik ja filosoof, sai kuulsaks oma isiklike kogemuste põhjaliku uurimise poolest. Ta käsitles kaalukaid teemasid, nagu julmus ja surm, kuid ta pühendas võrdselt tähelepanu nii tavalisele kui ka igapäevasele, nagu kassiga mängimise kogemusele. Tema projekti keskmes oli idee, et “see suur maailm… on peegel, milles peame end vaatama, et end õige nurga alt ära tunda.” Et ennast tõeliselt mõista, siis peame vaatama väljapoole.
19. sajandi rabi Naftali Tzvi Yehuda Berlin kirjutab, et see on sügavam tähendus sellele, kui Aadam loomisloos loomadele nimesid andis. Aadam polnud veel oma sisemaailmaga kursis. Sellised emotsioonid nagu viha või kaastunne olid talle täiesti võõrad – lõppude lõpuks polnud tal kunagi olnud põhjust neid kogeda. Kui ta hakkas loomadele nende ainulaadsete omaduste põhjal nimesid valima, siis mõistis ta, et ta mitte ainult ei jälginud neid omadusi, vaid ta mõistis neid. Ta tajus loodusmaailma moraalset ilu, alates emalinnu õrnusest kuni töömesilase töökuseni ja see näitas talle, et need omadused peavad ka tema enda sees peituma.
Maailm jääb meie jaoks alatiseks imeliseks paigaks ja me leiame seal alati piisavalt keerukust, et saada motivatsiooni uute teadmiste otsimiseks. Kuid tundub, et moraalne ilu, mitte keerukus, viib meid aukartuse kõrgustesse ja võib-olla sellepärast, et meie jaoks pole midagi nii salapärast kui meie ise.
Loodusmaailm annab meile võimaluse sellele mõistatusele läheneda, kui vaatame seda läbi moraalse ilu objektiivi. Nii nagu mikroskoop muudab nähtamatu ootamatult nähtavaks, muudab see uus objektiiv võõra ootamatult isiklikuks. See, mis oli enne nii teistsugune, nii teistmoodi, võib muutuda kummaliselt ja võimsalt seostatavaks – kas leiame selle suhtelisuse paelussi isekast külluse külge klammerdumisest või sellest kui rahulikult keriloom filtreerib seda, mida iganes vool temani kannab.
Minu jaoks oli imeline piiluda veepiiska ja avastada seal midagi võõrast. Kuid palju imelisem – ja muutvam – on piiluda samasse tilka ja kohtuda millegi nii täielikult ja salapäraselt tuttavaga.
Autor: Dovid Campbell.
Allikas: Finding Wonder – Aish.com
