Ema kirjutas.
“Teine poeg sündis neile 5-ndal veebruaril 1961.a. Nimeks sai Andres. Korter, kus elasime, oli igati ruumikas, kuid ühisköök, see tekitas pidevalt probleeme. Kõrvalruumides elasid joodikud, kes tihti meie rahu rikkusid. Ühine köök näis tihti peale lausa seapesana, täis pudeleid ja kõiksugu rämpsu. Kuna tädi ja onu Kallasted elasid ikka veel Kuressaares, siis kutsusid nad meid ära Kuressaarde. Soovitasid Tallinna korter Kuressaare omaga ära vahetada. Ja see õnnestus suurepäraselt. Tahtjaid oli väga palju. Välja valisime kommunaalmaja aias sees Aia tänaval. Terve alumine korrus oli meie viie-liikmelise perekonna päralt, pluss avar veranda ja oma aed. Sinna istutas Taimi puid, põõsaid ja palju lilli. See oli meie kaunis koduke, kus tõelist rahu ja rõõmu nautisime. Teisel korrusel elas Kuressaare haigla operatsiooni õde koos mehe ja lastega. Kui me Tallinnast ära kolisime, oli Oleg pisut üle pooleteise aasta, Andres aga mõne kuune.
Nüüd tekkis küsimus kust tööd leida.
Pisike Andres jäi haigeks.Taimil jäi aga rinnapiima väheseks selle suure elukorralduse tõttu. Laps oli rahutu ja vajas lisatoitu. Tuli osta poest lastele mõeldud rinnapiima aseainet. Algul läks kõik hästi, kuid ükskord ostis Taimi jälle seda, teadmata, et see oli aegunud ja riknenud. Laps haigestus ja nuttis pidevalt. Möödus palju päevi, aga paranemist ei paistnud kuskilt tulevat. Ühel hommikul nägime, et Andres on erakordselt vaikne ja ei nuta enam. Taimi haaras lapse sülle ja puhkes samas nutma. Lapse nägu oli üleni suurte külmade higipisaratega kaetud ja kui Taimi ta sülle haaras, vajus Andrese pea lonksti tahapoole. Taimi karjatas ja ütles: “Ta on surnud!“ Võtsin siis lapse oma kätele. Sealsamas langesime mõlemad põlvili ukse piida peale ja suure ahastuse ning pisaratega kisendasime Jumala poole:“Jumal! Aita meid!“ Kohutav! Kui kohutav oli see silmapilk. Taimi ütles veel: “Ma ei suuda oma lapse surma näha!“ Kuidas me seal põlvili olime ja abi hüüdsime.
Üleval elav haiglaõde Elvi kuulis seda ja jooksis meie tuppa. Aru saades, et asi on väga hull, kutsus kähku välja kiirabi. Enne aga, kui kiirabi kohale jõudis, avas Andres oma suured sinised silmad ja vaatas meile otsa. Abi oli tulnud ja imekiiresti.Tänu olgu Jumalale selle eest! Tema kuuleb palveid! Kiiresti jõudis kohale ka kiirabi. Arst vaatas lapse üle ja käskis ta teki sisse mässida. Taimi haaras Olegi oma sülle ja nii me tõttasime välja kiirabi autosse. Kiirabiga haiglasse! Kui me ta haiglas voodile asetasime ja arst ta üle vaatas, küsis arst: “ Oot-oot! Mis selle lapsega siis lahti on? Ma ei saa midagi aru! Viige ta koju tagasi. Miks te meid niiviisi narrite?“
Kuid siiski, kindluse mõttes jäeti ema koos lapsega sellel päeval haiglasse, mina läksin Olegiga koju.
Teisel päeval tõi isa lapse koju tagasi. Ja ega lapsel tõesti midagi viga polnud, terve, mis terve ja võisime ta jälle koju tagasi viia. See oli Jumal, kes ta terveks tegi ja nii ruttu, et lausa imesta. Au Talle! Halleluuja!”
Minu ema kirjutas.
Autor: Taimi Ploompuu
Olime käimas oma sünnikodus, Paadremaal, ema ja vennaga. Olime alles parajad jõmpsikad. Koos tädi lastega (Helmut, Endel ,Lembit, .....
Minu lugu, kui olin alla kooli. See võis olla umbes 1943-1944 aasta paiku. Ema kitkus naabripõllul linu ja .....
“Kui mees äsja on võtnud naise, siis ... ta rõõmustagu oma naist, kelle ta on võtnud!” (5. Mo .....
Kahjuks on see kaunis Jumalast antud korraldus - abielu - muudetud liiga paljudel juhtudel nii odavaks ja seda .....
Elasime oma väikese perega(neljakesi) Narva linnas. Ema oli lasteaia kasvataja ja isa kiirabi autojuht,kui sõda algas. Isa ei .....
Väike poiss pani soojad riided selga ja ütles siis isale: ′′Okei issi, ma olen valmis."Tema isa, kes oli .....
