Kui Jumal lõi naist, venis tema tööpäev hilisõhtuni.
Ingel küsis: “Miks sa tema kallal nii kaua vaeva näed?” Jumal vastas: “Sest ta peab vastama nii paljudele parameetritele. Tal on üle kahesaja liikuva detaili, mis kõik peavad olema vahetatavad, ta peab funktsioneerima igasuguse toiduga, ta peab suutma kallistada üheaegselt mitut last ja ravida kallistusega kõiki hädasid, alates äralöödud põlvest kuni purustatud südameni – ja kõike seda üheainsa kätepaariga.”
Ingel oli imestusest keeletu: “Kõigest üks paar käsi… see pole võimalik!”
“Olen ka ise tema üle uhke,” ütles Jumal, “Kõigest minu loodust on ta mulle kõige armsam.”
Ingel puudutas naist. “Ta on nii õrn ja pehme.”
“Jah, ta on õrn. Aga samal ajal on ta väga tugev,” vastas Jumal. “Sa ei kujuta ette, mida kõike ta välja kannatab. Näiteks haigeks jäädes tervistub ta ise. Ja töötada võib ta kaheksateist ja rohkemgi tundi ööpäevas.”
“Kas ta mõtelda oskab?” küsis ingel.
“Mitte üksnes mõtelda, vaid ka veenda ja kokkuleppeid saavutada,” vastas Jumal. Ingel silitas naise põske. “Mulle tundub, et ta lekib.”
“Ta ei leki. Need on pisarad,” ütles Jumal.
“Milleks need on?”
“Pisaratega väljendab ta oma kurbust ja kahtlusi, armastust ja üksildust, muret ja rõõmu.”
Ingel oli vapustatud. “Sa oled geenius. Sul on kõik läbi mõeldud. Naine on tõesti imeline olend!”
“See on nii,” ütles Jumal. “Naises on jõud, mis tundub meestele käsitamatu. Ta suudab hakkama saada kõigi muredega ja taluda kõik eluraskused. Temas on õnn, armastus ja mõistmine. Ta naeratab, kui tahaks samal ajal karjuda; laulab, kui tahaks samal ajal nutta. Ta nutab õnnest ja naerab hirmust. Ta ohverdab ennast perekonna ja laste heaks. Tema armastus on tingimusteta. Tal on vaid üks puudus: ta unustab tihti, millised rikkused temas on.”
