Kas muinasjutt inetust pardipojast põhineb tõestisündinud lool? Asjaolud, mida me võibolla ei ole märganud

Hans Christian Andersen (1805 – 1875) – kirjanik ja jutuvestja, armastatud põlvkondade lugejate poolt üle maailma.

Tema kirjutised – liigutavad, lahked, kerge kurbusenoodiga. Oma juttudes ta tõstatab olulisi teemasid ja kristlikke teemasid, mis sageli jäävad märkamatuks. Millele peaks pöörama tähelepanu, muinasjutus “Inetu pardipoeg”?

Isegi täiskasvanud inimesele toob Hans Christian Anderseni lugu sellest, kuidas inetust pardipojast saab suursugune ja uhke lind, pisarad silma. Kirjanik suutis kahetsusväärse loo õnnetust pardipojast, kelle elu põrguks tehti, kirjeldada tundeliselt ja läbinägelikult. Peategelasel vedas. Erinevalt paljudest Taani jutuvestja jutustustest oli tema lugu õnneliku lõpuga.

Millest sai lugu alguse?

Muinasjutulikes teostes kirjeldas Taani autor armetut eluproosat. “Inetu pardipoeg” ei ole erand, vähe sellest, see lugu osutus autobiograafiliseks. Hans Christian Andersen ei olnud väliselt eriliselt ilus, kaasaegsete sõnul oli ta välimuselt totter ja naeruväärne:

“Tema figuuris oli alati olnud midagi imelikku, midagi ebamugavat, ebastabiilset, mis ajas tahtmatult naerma. Käed ja jalad olid ebaproportsionaalselt pikad ja peenikesed, käelabad laiad ja lapikud, jalalabad nii suured, et vaevalt keegi tema kalosse kunagi pihta panna tahtis. Tema nina oli liiga suur ja ebaproportsionaalne ja kuidagi eriti silmatorkav. ”

Aga mitte ainult välimust ei naeruvääristatud. Tulevane “Väikse merineitsi”, “Pöial-Liisi” ja “Lumekuninganna” autoril tuli kogeda elus palju alandusi nagu ka tema sulisel peategelasel. Andersen käis vaestele mõeldud koolis, kus teda halvustavalt nimetati ja talle ennustati kuulsusetut elu, aga ülikoolis kiusas teda rektor.

Inetut pardipoega seob kirjanikuga ka teine ​​punkt. Linnupoeg ei alistunud rünnakutele, aga läks üksildasele teekonnale läbi maailma, mille jooksul ta nälgis ja külmetas, kuid ei muutnud unistust helgest tulevikust. Linnu ilmetu hing venitatakse majesteetlikuks uhkeks luigeks.

Nagu ka  Andersen leidis end 14-aastaselt ilma sugulaste või sõpradeta Kopenhaagenist, Taani pealinnast, et saavutada eesmärke ja järgida kuulsusrikast kunstnike, luuletajate ja kunstnike kohorti. Ent kirjanik ja tema muinasjutu kangelane suutsid saavutada selle, mille poole nii kaua püüdlesid.

Vana kassi ja kana seltsis elava  naise prototüübiks oli pere, kes hea meelega võttis Anderseni oma majja külaliseks. Ainult üks puudus ajas noore kirjaniku segadusse – selles majas pidevalt õpetati teda elama, suunati õigele teele, dikteeriti oma käitumisreegleid. See teema on kantud ka raamatusse.

Muinasjutt avaldati 1843.a. Rektor Simon Meysling, kes kunagi kiusas tulevast jutuvestjat, oli kuningliku tsensori ametis, ja jälle ristusid vaenlaste teed. Õpetaja oli  endistviisi halastamatu endise õpilase suhtes ja nimetas teost nörritama panevaks asjaks.

Tema sõnul “Inetu pardipoeg” oli kodumaa kohta kirjutatud polkekirjutis, kus lindla oli Taani ja selle vihased elanikud – kõik taanlased. Meysling ähvardas, et takistab jutustuse ajakirjades avaldamist, kuid see lubadus ei teostunud. Teos hakkas meeldima Taani lugejatele, ja seejärel teistele üle maailma.

Mis on ridade vahele peidetud?

Jututuse ebatavalisus seisneb selles, et autor on lisanud raamatule psühholoogilised elemendid. Tegelase saatus on näidanud läbi tema vaimse seisundi: pardipoja suu läbi kõlab ridamisi monolooge, mille kaudu ta üritab mõista, miks teda ei armastata. Linnuke on kord kurb, siis väsinud, siis jällegi ülirõõmus, avastades oma muutuse. Tundeline lugu paneb tegelasele kaasa elama.

Läbi jutustuse kangelaste omaduste paljastab Andersen peamise ühiskonna vea – oskamatuse võtta teine inimene omaks koos kõigi tema puudustega. Ka pardipoja poolt läbitud teekond on moraliseeriv: ainult olles kogenud kannatusi ja alandust, samal ajal headust ja armastust kaotamata, saab tõeliselt nautida õnne.

Kirjanik lisas jutustusse targa mõtte:

“Pole häda, kui sünnid pardipessa, olles koorunud luige munast!”

Tsitaadid:

“Vaene pardipoeg ei teadnud lihtsalt, mida teha, kuhu minna. Kuidas küll võis ta nii inetuks sündida, et kogu lindla naeris teda. ”

“Soovin sulle head, seetõttu ma riidlen sinuga – nii saad teada, kes on su tõelised sõbrad!”

“Nüüd oli ta rõõmus, et oli palju kannatanud häda ja viletsust, – ja suudab nüüd paremini hinnata teda ümbritsevat õnne ja hiilgust.”

– Te ei saa minust aru – ütles pardipoeg.

– Kui meie juba ei saa sellest aru, siis kes suudab sind mõista? Sa siis tahad olla targem kui kass ja perenaine, rääkimata minust?

“Ja vanad luiged kummardasid tema ees.”

“Ta oli üliõnnelik, kuid üldse mitte uhke – hea süda ei tunne uhkust.”

“Nüüd oli ta rõõmus, et oli palju kannatanud häda ja viletsust, – ja suudab nüüd paremini hinnata teda ümbritsevat õnne ja hiilgust. Aga suured luiged ujusid ringi ja silitasid teda oma nokkadega. ”

Allikas: https://www.invictory.org/articles/reviews/books/10349-gadkij-utenok-skazka-osnovannaya-na-realnyh-sobytiyah-chto-my-mogli-ne-zametit